Читать книгу Süsteem - Mairi Laurik - Страница 9

Kaur vaatles paadis lebavat tüdrukut. Päike sillerdas neiu juustes, muutes tumepruunid salgud tulekarva punaseks. Ebakindel hoiak paistis tüdrukust päikese ja vee toimel lahtuvat, jättes mõtlikud huuled unistavalt poikvele. Närviliselt trummeldas poiss juhtpaneeli servale. Kas ta peaks rääkima või mitte? Kui ta nüüd räägib, võib nende sõprus igaveseks läbi olla. Või kas ikka on? Reinita oli alati ütlemata mõistlik tegelane ja pealegi on kohe suvi algamas. Kui Reinita ta välja naerab, laseb Kaur oma ülikooliõpingud Tiibetisse suunata. Sealne arvutikeskus oli parim, tehnoloogia viimane sõna ning mitte keegi ei kahtlustaks midagi.

„Ma olen seda juba jupp aega teha tahtnud,“ pomises Kaur viimaks neiu poole.

Reinita ajas end sirgeks ja vaatas Kauri teraselt. Liiga teraselt! Nii teraselt, et Kaur oleks hea meelega läbi paadipõhja vajunud.

„Mida sa teha tahtsid? Mulle taskusse pugeda?“ lõõpis Reinita pärast hetkelist pearaputust. „Unista edasi!“

„Ma olen täiesti tõsine,“ sosistas Kaur, otsis teed läbi paadi, poetas end tüdruku kõrvale, lükkas käe üle paadiserva ja vaatles mitu pikka viivu vee voolamist oma sõrmede vahel.

„„Tere, kallis!“ on tervitus, mida ma olen tahtnud sel moel edastada juba pikka aega.“

Reinita tõmbus kiiresti sirgeks, pilgust hirm kumamas. Kaur nõjatus igaks juhuks veidi eemale. Ta poleks pidanud midagi ütlema! Ilmselgelt oli ta tüdrukut valesti hinnanud ning nüüd puges hinge teadmatuse paanika. Hirm kaotatud sõpruse pärast. Hirm vastamata armastuse pärast. Parem olla juba lepatriinude lõunasöök!

„Kas sa …“ sosistas Reinita endiselt ainiti silma vaadates. „Kas sa räägid tõsiselt või teed mu kulul lolli nalja?“

Kaurgi kohendas end sirgemaks, nii et tema käsivars nüüd tüdruku õrnalt värisevat kätt puudutas.

„Kas ma tohin?“ sosistas Kaur paluvalt ja vastuseks noogutuse saanuna pani käe taas ümber tüdruku õlgade. Ta tõmbas Reinita enda vastu, püüdes haardega neiu värinat summutada. „Ma olen täiesti tõsine,“ sosistas ta Reinita kõrva. Seejärel juhtus midagi täiesti ootamatut – Reinita lihtsalt ulgus. Mida sa teed tüdrukuga, kes absoluutselt jabura koha peal nutma hakkab? Kaur muigas – nagu ta muul ajal teaks, mida täpselt ette võtta! Hea küll, Reinitaga oli tavaliselt lihtne, kuid nüüd oli Kaur sõnatuks võetud. Ta lihtsalt vajus mugavamasse asendisse, tajus tüdruku pea soojust ja pisarate niiskust oma kõhul, vaatas hajameelselt taevavõlvil kiikuvaid pilvekribalaid ja silitas sõnatult Reinita pead.

Millist reaktsiooni ta siis oodanud oli, urises Kaur sõnatult sapise muige saatel. Loomulikult oleks ta eelistanud mingit rõõmsat kilget ja õhkamist, et vot täpselt seda oligi oodatud ja loodetud. Teine variant, milleks ta valmis oli, seisnes Reinita nukras ja heasüdamlikus näos, mille taustal tema hing pooleks rebitakse. Oh, seda nägu oli ta palju kordi ette kujutanud ja kartnud, kuid Reinita – Reinita ainult vaatas teda hetke suurte silmadega ja hakkas siis ulguma.

Vahet pole, kui palju Kaur ka ei mõelnud, ikka jäi tabamatuks, kas tüdruk ütleb talle „ei“ või „jaa“ või kas ta üldse midagi asjalikku lausub. Reinita jäi vaikseks, kuid Kaur ei julgenud veel liigutada. Tüdruk magab? Ei, kindlasti mitte, andsid tüdruku liigutused teada.

„Meil on viimane aasta koolis,“ alustas Kaur viimaks vaikust lõhkudes tasasel häälel. „Kui sa arvad, et ma liiga kaugele astusin, siis … Siis ma valin Tiibeti oma õpingute kohaks.“

„Kui me just metsikuteks ei hakka,“ ümises Reinita vaikselt ja ajas end sirgu. Tüdruku silmad olid nüüd taas selged, ehk veidi punakamad kui tavaliselt, kuid seda enam lõi välja iiriste õrn roheline toon.

„Hmm …“ muigas Kaur, kuid enne kui ta jätkata jõudis, peatas teda Reinita käsi …

„Ja see on hea, et ma sulle meeldin,“ naeratas tüdruk. „Sa läheksid mu kõrval muidu metsikuna hullemaks hulluks, kui metsikud niigi on.“ Ta vaikis hetke, lasi pea veidi viltu ja kirtsutas nina. „Sest mina olen sinust vist kõrvuni sees.“

„See seletab sinu ootamatut ulgumist nagu naksti,“ ei saanud Kaur irooniat endale hoida. Veel hetk tagasi oli tüdruk täiesti jaburalt reageerinud ja juba rääkis ta pikaajalisest armastusest. See ei kõlanud loogiliselt.

„Ulgusin sellepärast, et …“ alustas Reinita trotslikult, kui hammustas siis huulde. „Ei, see ei ole tegelikult oluline,“ raputas ta viimaks pead.