Читать книгу Süsteem - Mairi Laurik - Страница 7

Suvi möödus töiselt ja viimane gümnaasiumiaasta algas uurimistöö viimistlemise paanikaga. Reinita pingutas hammaste krigina saatel töö kallal ning kui see kord esitatud ja ettekantud sai, oli aeg tasemeeksamiks valmistuda. Tüdruk ei mõistnud küll oma klassikaaslaste paanikat, kuid kuna keegi neist ei tahtnud suhtlemisele aega raisata, tuli tal päevi üksi sisustada. Peamiselt määras gümnaasiumi viimases klassis tehtav tasemeeksam vaid kahte asja. Neist esimest – kas sa oled vaimselt piisavalt võimekas ülikooli õpingutega toime tulemiseks – Reinita ei kartnud. Teine põhjus üldiseks paanikaks aga jättis teda hoopis külmaks. Üle maailma võisid kakskümmend parima tulemuse saajat olla kindlad, et nad Valge Väljaku huviorbiiti satuvad.

Õppida? Või lugeda juturaamatuid? Ta kehitas õlgu ja luges suurema osa õppimiseks jäetud nädalatest raamatukogus leiduvaid krimkasid, kuid iga uut tellimust esitades tundis ta hinges valusat torget – kord oli tal õnnestunud pääseda millegi keelatu ja igatsetu juurde.

Koolilõpu test polnud kuigi keeruline ning nüüd, mil test tehtud ja uurimistöö unustatud, oli taas aega suhelda. Veel paar viimast kuud tuli kohustuslikus korras iga päev koolimaja vahet käia, kuigi ükski õpetaja neid millegi uue õpetamisega liigselt ei piinanud. Pigem korraldati lauamänguvõistlusi, jalutati pargis või lobiseti tundides sellest, mida keegi edasise eluga teha kavatseb.

Reinita pööras parajasti märkmikus puhta lehe ja püüdis välja mõelda head sõnastust, kui Kertey ta pingi kõrval seisatas. Kui palju taolisi demonstratiivseid seisatamisi oli sel talvel olnud? Mingi ime läbi oli Kerteyl õnnestunud meelitada Kaur talle matemaatikat õpetama ning loomulikult ei jätnud tüdruk midagi juhuse hooleks. Tõele au andes pidi Reinita tunnistama, et see oli üks neist põhjustest, miks ta viimaks koolilõpu testi lausa ootas – testi saabumisega kadusid kõik põhjused selle tüdrukuga lähemalt suhtlemiseks. Kaks nädalat oligi rahu ja vaikust, kuid siin ta nüüd jälle oli!

„Sa ei loegi oma politseiniku lugusid?“ pilkas saabuja.

Reinita pühkis instinktiivselt märkmiku pinna tuhmiks ja muigas samal hetkel oma teguviisi üle – Kertey oleks võinud puhast lehte vaadata, palju tahab. Seal polnud ju veel ainsatki tähte peal.

„Mis sind siia toob?“ küsis ta jahedal toonil. Oli hetki, mil Reinita oleks soovinud sellele ussitajale lihtsalt vastu vahtimist anda ning käesolev paistis olevat üks neist.

„Ega ma sinuga tahtnudki rääkida,“ turtsatas Kertey ja pöördus pingi võrra ettepoole. „Kaur, mis sa arvad, kui läheks homme kinno? Ma sain tollele esilinastusele kaks piletit.“

Reinita muigas – Kertey üritas ikka veel Kaurile külje alla pugeda. Otsustagu Kaur juba viimaks ära, mida Kerteyga peale hakata! Aga ei! Too ei paistnud arugi saavat, et talle läheneda üritatakse. Ega nad keskkoolis kohe abielluma pea hakkama. Reinita turtsatas – Kaur oli Valge Väljaku usku ning vaevalt Väljak Kertey sarnast ussi poisi kõrval näeb. Teisalt oleks ju olnud täitsa meeldivaks vahelduseks, kui Kaur Kertey „võludega“ kaasa läheks – siis jätaks ehk tüdruk Reinita ahistamise. Vähemalt poleks Kerteyl siis enam mingit nähtavat põhjust tema vihkamiseks.

Ta avas taas märkmiku ning jätkas raamatulugemist kohast, kus see hommikul enne kooli pooleli oli jäänud. Kui kord juba olla klassi erak, siis jäägu neile usk tema pidevasse raamatulugemisse ka pärast tasemetesti.

„Homsele esilinastusele!?“ kuulis Reinita poisi hämmeldust. „Kuidas sul see õnnestus? Ma püüdsin kolm nädalat neid pileteid saada, kuid absoluutselt asjatult.“

„Sa siis tuled?“ uuris Kertey. „Ja me saaksime jätkata sealt, kus eile pargis pooleli jäime,“ jätkas mesimagusaks vormitud hääl.

„Loomulikult!“ kõlas liigagi optimistlik vastus. Reinita tõstis hetkeks pilgu raamatust. Kertey sõrmed jalutasid väljakutsuvalt Kauri käeseljal ning selle asemel, et kätt ära tõmmata, tundus Kauri selg naeratavat.

Eile pargis, eile pargis, kumises Reinita peas. Eile olid nad pargis puulehti uurimas käinud ning Kertey töötas tol korral Kauriga paaris. Pildid liikusid silme eest läbi: nõjatudes peetud vestlus siin, naeratus seal ning järsku puges Reinita hinge kahtlus – Kaur oligi otsustanud Kerteyga semmida?

Sõnad Reinita ees oleval märkelehel tegid ringe, muutusid mõistmatuks ja hägusaks. Miski nähtamatu tõmbus ta kõhus kokku, luues uue ja tundmatu valu. Reinita raputas pead. Ei! Nad on sõbrad ja kui Kaur on Kerteyst huvitatud, siis nii see peabki olema. Ära iial ole oma sõprade õnne ees, parafraseeris ta oma isa mõtet. Tõsi, isa ütleks: „Sa ei saa seista kellegi õnne ees ja kui üritad, siis ole valmis murtud roieteks ja igaveseks põlguseks – saatuse kättemaks on veremaitseline ja sinine.“ Reinita muigas. Iga kord, kui ta oli mõne pahandusega hakkama saanud või mõnda õnnetusse sattunud ning ema poolahastaval, pooleldi teatraalsel toonil palus isal oma „mehe sõna“ öelda, astus isa Reinita ette või istus tütre kõrvale ja manades ette oma olen-kuri-koletis tüüpi multifilmi näo, kõmises vaikse kõuerullina veremaitselisest ja sinisest saatuse kättemaksust.

Kauri tulevik seotakse Valgelt Väljakult, nentis Reinita endamisi. Sel moel saaks Kertey endale mille? Kiire tiivaripsutuse paariks aastaks? Reinita neelatas. Ta teadis, et vahel harva võttis Väljak oma hoole alla ka neid, kes juba varem semmisid, ning andis neile hoolimata varasemast korraldusest siiski õiguse olla koos kurameerimisprogrammis, koos uuesti alustada ning viimaks maanduda kuhugi Jõe lähedale. Kord või paar saja aasta jooksul tuli neid hetki ette. Ja ta lootis – ootamatult ta siiski lootis!

Reinita kiikas korraks Kauri selga, haaras märkmiku ja ruttas klassist välja. Persse see viimane tund! Valus oli! Miks kiirituse päralt oli tal valus? Teravalt õhku ahmides lendas ta kodu poole, püüdes meenutada veel neid üksikuid luuleridu, mida oli jõudnud lugeda nendest kummalistest vanadest failidest.

Märkmik kiunatas ta taskus, teatades Kauri kõnest. Reinita seisatas, vaatas väikesele elektroonilisele vidinale otsa ning pani selle pearaputusega taskusse tagasi.

„Ma olen pissil,“ sosistas ta omaette tänavat pidi edasi jõlkudes. „Kas sa siis ei mõista, et vetsu ma märkmikku kaasa ei võta?“ Ja ta turtsatas. „Noh, mitte iga kord.“

See oli alles eile, kui ema pidi talle vetsu ukse peale koputades õhtusöögi valmimisest teatama, sest raamat oli liiga põnev, et seda ihuliste vajaduste pärast maha jätta, ning ausalt öeldes, kui põis enam lõhkeda ei ähvardanud, ei tulnud talle meeldegi, et ta, püksid rebadel, endiselt vetsus istub.

Paar päeva hiljem istus Reinita oma toa aknalaual, jalad kõlkumas kümne meetri kõrgusel maast, raamat põlvedel, ja lasi soojal kevadpäikesel end paitada. Niimoodi saabuva suve esimesi kiiri neelates oli peaaegu võimatu mõelda, et kunagi, mitte kuigi palju aega tagasi, ei näidanud päike end aastate, aastakümnete ja võib-olla isegi aastasadade kaupa korralikult. Sooja päikese paistel tundus tolmune pilvisus sama uskumatu minevikuna nagu dinosaurused või koopaelanikud.

„Reinita, kullake, ühel päeval sa nii oma jalad murrad!“ hüüatas naabriproua Prii hoolitsevalt hoovi pealt.

„Tere päevast, proua Prii! Parem jalad kui kael!“

„Ja-jah, nii sa räägid, kuid kui valu ükskord käes on, siis saate te, noored, alles aru vanemate inimeste sõnadest.“

„Prii, palun ära pahanda!“ püüdis Reinita lepitavalt naeratada. Veider, kui tema siin, 10 meetrit maapinnast eemal naeratab, kas seda alt tõesti ka näha on? „Ma olen siin aknalaual elanud juba nii palju aastaid, et vaevalt ma tänast päeva allakukkumiseks kasutan. Tänane päike ju lausa kutsub end nautima!“

„Olgu, olgu, lapseke. Kas sa oma eksamitulemusi juba tead?“

„Veel mit …“ hakkas Reinita lausuma, kui märkmik ootamatult surises ning raamatu asemel seisis ekraanil „TÄHTIS TEADE. EKSAMITULEMUSED“. Reinita võpatas ning hetkeks tasakaalu kaotades tundus talle tõepoolest, et prantsatab kohe all irvitavale kivisele pinnale. Ühe kiire liigutusega lasi ta oma selja taha vajuda ning potsatas kerge üllatuskarjatuse saatel selg ees tuppa.

„REINITA!“ karjatas Prii hoovi pealt.

Kohusetundlikult ajas Reinita end püsti, lükkas pea aknast välja ja hõikas:

„Minuga on kõik korras!“ Ta vaikis hetke ja lisas: „Jõudsid kohale, kuid ma pole neid veel vaadanud.“

„Kui mina veel noor olin, ei olnud eksamid küll nii kaelamurdvad,“ muheles vanaproua pilkamisi. „Kui me järgmine kord kohtume, eks räägi siis mulle ka, kuidas läks.“

„Muidugi, Prii!“ hõikas Reinita ja kadus aknalt.

Kas ta julgeb neid vaadata? Kas on põhjust neid oodata? Ta istus liikumatult voodiserval, sõrm teate avamise kohal õhus. Julgeb või mitte? Äkki vaataks hoopis õhtul? Või siiski kohe?

Ta polnud kindel, kas ta istus seal minuteid või tunde, kui Kauri kõne teda mõtteist äratas.

„Hei! Eksamitulemused tulid!“

„Hei sullegi!“ pigistas Reinita endast välja. Kuidas see küll nii läks, et parimat sõpra, keda ta iial oli tundnud, oli nüüd kõnetadagi valus? Viimaste päevadega olid nad teineteisest justkui valgusaastate kaugusele jäänud. Reinita polnud kordagi Kaurile helistanud ning poiss tallegi mitte. Küllap veetis Kaur Kerteyga magusasti aega, ikkagi Valge Väljaku lapsed. Ja tema polnud midagi muud kui „üks suvaline Mäelt“.

„Oled sa oma tulemusi juba vaadanud?“ küsis Kaur elevusega.

Reinita raputas vaid sõnatult pead. Seal ta nüüd oli, just nagu poleks midagi juhtunud! Reinita oleks tahtnud olla vihane, kuid ei suutnud, klomp kiskus kurku ja takistas rääkimast.

„Mina ka mitte,“ vastas Kaur vaikselt. „Ma mõtlesin … Ma mõtlesin, et vaataks õige koos?“ tuli viimaks punastamise saatel sosin ühest märkmikust teise.

„Kas sa Kerteyga ei peaks koos vaatama?“ sai Reinita viimaks sapised sõnad suust.

„Millepärast?“ küsis Kaur üllatunult. „Sellepärast, et ma seda blondiini matemaatikas aitasin? Või et me korra tema tutvusi kasutades avaseansile saime?“

„Ja kuidas film oli?“ uuris Reinita teemat muutes. Kertey oli tegelikult absoluutselt viimane inimene, kellest ta rääkida oleks tahtnud.

„Super! Täpselt selline nagu teda reklaamiti. Ausalt! Tehnika viimane sõna. Ma võin vanduda, et kui nad reetur-programmeerijal pea maha lõid, tundsin vere maitset oma põsel. Nii reaalset retseptoritega mängimist pole ma varem üheski teises filmis märganud …“

„Lahe, et sulle meeldis,“ peatas Reinita veidi jahedalt. „Kas sa tahad siis kokku saada või muljetad õhtuni?“

Kaur naeris teisel pool ekraani ja rääkis siis oma soovist. Reinita kuulas suurima naudinguga poisi plaanist minna jõele, otse turvatud ala piirile ning alles seal vaadata eksamitulemusi. Oma märkmik- vestluses, sel ajal kui Reinita juba jõe ja Kauri maja poole jalutas, arutasid nad, mida teha siis, kui nende eksamitulemused olid sedavõrd viletsad, et ülikool neid iial vastu ei võta. Sel juhul peaksid nad leidma endale töö näiteks farmis – kuskil lihasööjate lehmade talitajatena. Nad naersid mõtte absurdsuse üle ja nii sündis otsus: kui nende eksamitulemused osutuvad oodatust nõrgemateks, otsivad nad üles metsikud ning liituvad loodusega.

„Reinita,“ kõlas pilkavalt veniv hääl tüdruku selja tagant, kui Reinita oli pööramas eelviimast käänakut enne tänavat, millel elas Kaur. Kiire pilk selja taha näitas Kerteyd ja tolle parimaid sõbrantse. Vaistlikult lükkas Reinita märkmiku taskusse ning pöördus Kertey poole.

„Tere, Kertey!“ tervitas ta jahedalt. Õigupoolest oleks ta tahtnud öelda: „Keri reaktorisse ja muteeru tolmuks!“ Ta naeratas mõttest, milline hele tuhk sellest tuleks.

„Mäelontrus on jälle tulnud õigeid inimesi piidlema,“ pilkas Kertey, itsitused kumana selja taga. „Sa võiksid juba aru saada, et sinusugusel mutandil pole Kauri ellu asja.“

„Ja mida sina sellest ka tead?“ ei suutnud Reinita kiusatusele vastu panna. Ta tundis, kuidas varbad uuristasid läbi kingade teed maapinna poole ning sõrmeküüned vajutasid valusalt peopessa. Ta pidi neid küüsi ju eile kärpima, miks ta seda ometi ei teinud? Või parem ongi, et ei teinud – nii on tal rohkem põhjusi olla Kertey peale piisavalt vihane ja vajadusel prahvatada.

„Küllap su vanematel olid geenid, mille järgi nende lapsed kasvavad koledad nagu öö, ning sellepärast Valge Väljak nad tagasi lükkaski,“ ei jätnud Kertey järele. „Seda on tulemusestki näha.“

„Küllap Valge Väljak soovib kasvatada idioote, nagu sinust näha on,“ oleks Reinita tahtnud vastata, kuid neelas sõnad alla ning varjas naeratuse huulde hammustamisega.

„Oi, kas ma tegin väikesele mutandile liiga? Kas sa hakkad alati nutma, kui keegi sulle tõtt räägib? Mina sinu asemel pööraksin praegu ümber ning jookseksin tagasi Mäele, peidaksin end nende prügikorterite vahele ega julgeks sealt välja tulla. Sinuga saaks lausa väikesi lapsi hirmutada.“

„Tore teada,“ vastas Reinita naeratust näole manades. Kole! Seda oli ta korduvalt tundnud ning küllap sellepärast need sõnad ta hinge puresidki. Kõik need aastad oli ta pea püsti lükanud teadmises, et tal on mõistus. Mõistus, mille sarnaseid isegi linna parimas gümnaasiumis kuigi palju ei leidunud, kuid mitte kunagi polnud ükski poiss temas pruuti näinud. Mitte kunagi polnud teda peole kutsutud; keegi polnud talle iial nilbeid nalju teinud ja ta ju nägi, kuidas kõiki teisi selline tähelepanu saatis. Temal olid vaid mõistus ja sõbrad.

Reinita tajus oma näo valgemaks ja valgemaks vajumist ning kujutas ette, kuidas tema alati päikesepruun jume tuhakarva varjundi võttis. Ometi ei saanud ta nüüd alla anda! Rusikad surusid üha tugevamalt kuni – plõks – üks sõrmeküüs oli läbinud naha peopesas. Reaktor, kui valus see oli! Mutandi paberõhuke nahk küll! Ta isegi ei teadnud, mis asi see paber täpselt on, kuid sellele olla iidsel ajal raamatuid trükitud. Mingil moel keetsid muistsed puu pehmeks ning pressisid õhukeseks.

Reinita puhkes naerma, laginal ja hullumeelselt. Paljas mõte, et oma elu suurima solvangu ajal hakkab tema mõtlema iidse trükikunsti peensuste peale, ajas Reinitat südamest naerma. Kertey paistis sellest jahmuvat ega osanud jupp aega sõnagi öelda ja Reinita kasutas aega omatahtsi – ta lihtsalt naeris iseenda ja maailma hullumeelsuse üle.

„Kui Kaur sinust midagi tahabki,“ sisistas Kertey viimaks, „siis ainult su vittu. Niikuinii abiellub ta kunagi mõne korralikuga Valgel Väljakul. Vahet pole, kelle peal ta oma oskusi lihvib.“

„Phahh!“ oli ainus, mida Reinita öelda oskas. Ammulisui vahtis ta Kerteyd, teadmata, kas too on idioot või mängib seda.

„Tere, kallis!“ kõlas Kauri hääl tänavanurgalt. Reinita lasi käed alla vajuda ning punastas enesele teadmata põhjusel kõrvuni. Kertey tema ees kohendas juukseid ning lehvitas Kaurile meelalt ripsmeid plaksutades. Reinita oleks hea meelega lahkunud. Ta oleks tahtnud joosta, kuid esimest korda elus jättis mõistus teda täielikult maha. Ta lihtsalt seisis seal, õlad längus, käed löödult rippu lastud ning vaatas Kertey läbi õhu kurameerimist.

Hetk hiljem oli Kaur juba nende kõrval, pani käe ümber Reinita õlgade, suudles teda ettevaatlikult põsele ning sõnas vaikselt ja naeratades:

„Ma juba ootasin sind.“

Oli see uni? Reinita vaatas suurte paluvate silmadega Kaurile otsa, soovides öelda „Palun ära narri mind praegu!“, kuid vaikis siiski.

„Sa jätsid kõne lõpetamata,“ sosistas Kaur ning pööras tõsiselt Kertey poole. „Tere sulle ka, kuigi ma sind parema meelega praegu ei näeks.“

„Ma lähen koju,“ suutis Reinita sosinal öelda. Ja juba ta kirus iseennast. Ta oli Kauri kaisutuses, olgugi et Kauri meelest olid nad vaid sõbrad, kuid ta suu ütles midagi nii nõmedat!?

„Nääh,“ venitas Kaur. „Lähme, kuhu tahad, kuid ma eelistaksin jõge. Muide, sa võid kõne lõpetada nüüd.“

Reinita kobas ikka veel kõrvuni punastades oma jakki.

„Kui sa mind järgmine kord taskusse paned, vali pükste tasku,“ sosistas Kaur tüdrukule kõrva. „Siis ma oleks oma sihtmärgile lähemal,“

„Lollakas!“ hüüatas Reinita ning virutas katkise käega poisile, kes vaid silma pilgutas ning naeris. Omamoodi torget sisaldas Kauri lause ka. Reinita lasi veel korra mõttest läbi Kertey viimased laused ja toetas pea hetkeks noormehe põue – olgu, mis tahes, kuid sõbra najale võib ta ikka toetuda.

Veel pikalt said nad kahekesi naerda Kertey ja tolle sabaraku lollakat pilku. Reinita viskas end paadis löötsakile ning lasi päikesel põski paitada. Hoolimata ebameeldivast seigast või vahest just seetõttu tundus jõgi täna eriliselt ilus ning päike lummavalt soe.