Читать книгу Vesiliiv - Malin Persson Giolito - Страница 2

Kui ma esimest korda üht kohtumaja seestpoolt nägin, olin pettunud. Käisin klassiga seal ekskursioonil ja muidugi olin ma taibanud, et kohtunikud ei ole lokkis paruka ja keebiga küürakad vanamehed ja süüdistatav ei ole oranžides riietes hull, kellel on suunurkades vaht ja käte küljes ahelad, aga ikkagi. See koht oli midagi polikliiniku ja konverentsikeskuse vahepealset. Me sõitsime sinna renditud bussiga, kus oli mullinätsu ja jalahigi lõhn. Süüdistataval olid kõõmased juuksed ja viigipüksid ja väideti, et ta oli maksudega sohki teinud. Peale meie klassi (ja muidugi Christeri) oli kuulajaid ainult neli. Aga kohti oli nii vähe, et Christer pidi endale koridorist lisatooli tooma.

Täna on teisiti. Me viibime Rootsi suurimas kohtusaalis. Siin istuvad kohtunikud tumedatel mahagontoolidel, millel on kõrged sametiga kaetud seljatoed. Keskmise tooli seljatugi on kõrgem kui teistel. See on peakohtuniku koht. Teda nimetatakse eesistujaks. Tema ees laual on haamer, mille vars on nahaga kaetud. Iga koha juures on peenike mikrofon. Seinapaneelid paistavad olevat tammepuust ja mitusada aastat vanad, heas mõttes vanad. Istmeridade vahel põrandal on tumepunane vaip.

Publik mulle ei istu. Ma ei ole kunagi tahtnud Lucia olla ega talendikonkurssidest osa võtta. Aga saal on rahvast täis. Ja kõik on siin minu pärast, ma olen tõmbenumber.

Minu kõrval istuvad mu advokaadid Sanderi & Laestadiuse büroost. Ma tean, et Sander & Laestadius kõlab nagu antikvariaat, kus tatsavad ringi kaks higist siidist hommikumantli ja monokliga pedet, petrooleumilambid käes, ja pühivad hallitanud raamatutelt ja topistelt tolmu, aga see on Rootsi parim kriminaalasjadele spetsialiseerunud advokaadibüroo. Tavalistel kurjategijatel on üksainus väsinud kaitsja, minu kaitsja käsutuses on terve elevil wannabe-ülikondade staap. Nad töötavad imeilusas Skeppsbro kontoris poole ööni, igaühel neist on kaks mobiili ja kõik peale Sanderi enda arvavad, et nad on tegelased mingis Ameerika telesarjas, kus süüakse pappkarbist Hiina toitu nagu ülihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane. Sanderi & Laestadiuse kahekümne kahest töötajast ei ole mitte ühegi nimi Laestadius. Sellenimeline mees suri arvatavasti südamerabandusse nagu ülihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane.

Täna on siin kolm minu advokaati: kuulus Peder Sander ja kaks tema alluvat. Noorem on tibi, kellel on kole juukselõikus ja ninas auk, kus ei ole rõngast. Arvata võib, et Sander ei luba tal ninarõngast kanda („võta see kila-kola otsekohe ära”). Ma nimetan teda Ferdinandiks. Ferdinandi meelest on „liberaal” sõimusõna ja tuumaenergia eluohtlik. Ta kannab jubedaid prille, sest tema arust näitab see, et ta oskab meestekeskses maailmas läbi lüüa, ja ta vihkab mind, sest arvab, et kapitalism on minu kätetöö. Meie esimestel kohtumistel kohtles ta mind nii, nagu ma oleksin mõni hull moeblogija, kes istub lennukis, lõhkevalmis käsigranaat peos. Jaa-jaa, ütles ta, julgemata mulle otsa vaadata, jaa-jaa! Ära-muretse-me-oleme-siin-selleks-et-sind-aidata. Justkui ähvardaksin ma kõik õhku lasta, kui ma ei saa oma mahetomatimahla ilma jääkuubikuteta.

Teine abiadvokaat on umbes neljakümnene mees, kellel on pehme kõhuke, ümar nägu nagu pannkook ja naeratus, mis kõneleb: „Mul on kodus filme, need on mul tähestiku järjekorras kapis luku taga.” Pannkoogi juuksed on lühikeseks pöetud. Isal on kombeks öelda, et pole võimalik usaldada inimest, kellel ei ole soengut. Aga olen kindel, et isa pole seda kildu ise välja mõelnud, see on ilmselt mõnest filmist näpatud. Mu isale meeldib one-liner’eid pilduda.

Esimesel kohtumisel suunas Pannkook pilgu mu rangluust pisut allapoole, tõmbas oma paksu keele suhu tagasi ja kähistas võlutult: kulla tüdruk, mis nüüd küll saab, sa näed välja palju vanem kui seitseteist. Kui Sanderit poleks juures olnud, oleks ta vist ohkinud. Või ehk ilastanud. Tilgutanud oma liiga kitsale ülikonnavestile sülge. Ma ei viitsinud öelda, et olen kaheksateist.

Täna istub Pannkook minu vasakul käel. Ta tõi tulles kaasa portfelli ja ratastega kohvri, mis oli tihkelt kaustu ja pabereid täis. Selle kohvri on ta nüüd tühjendanud ja kaustad on tema ees laual. Kohvrisse jäi ainult raamat („Make Your Case – Winning is the Only Option”) ja taskust välja piiluv hambahari. Minu selja taga publiku esimeses reas istuvad ema ja isa.

Kaks aastat ja terve igavik tagasi, kui me ekskursioonil käisime, võtsime selle teema kõigepealt klassis läbi, et „mõistaksime asja tõsidust” ja „suudaksime jälgida”. Ma kahtlen, kas sellest abi oli. Aga me „käitusime korralikult”, nagu Christer ütles, kui me tagasi läksime. Ta oli olnud mures, arvanud, et meil on raske hoiduda itsitamast ja telefone näppimast. Et me istume seal ja mängime mänge ja tukume, lõug rinnal, nagu igavlevad Riksdagi saadikud.

Ma mäletan Christeri surmtõsist häält, kui ta seletas („kuulge, pange nüüd tähele!”), et kohtuprotsess ei ole naljaasi, kaalul on inimeste elu. Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Nii ta ütleski, mitu korda. Samir nõjatus Christeri jutu ajal seljatoele, kiikus natuke tooliga ja noogutas niimoodi, nagu kõigile õpetajatele hullult meeldib. Noogutused, mis ütlesid, et ma-mõistan-me-oleme-täpselt-ühel-lainel ja mul-pole-midagi-lisada-sest-sa-ajad-nii-tarka-juttu.

Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Mis imelik väide see küll on? Inimene on kas kogu aeg süütu või siis ongi ta teo toime pannud, algusest peale. Kohus peab ju välja uurima, kuidas lood on, mitte otsustama, mis on tõsi? See, et politsei ja prokurör ja kohtunikud ei viibinud juures ega tea täpselt, kes mida tegi, ei tähenda ometi, et kohus oskab selle tagantjärele välja mõelda.

Mäletan, et ütlesin seda Christerile. Et kohtud teevad alatasa vigu. Vägistajaid lastakse pidevalt vabaks. Seksuaalkuriteo kohta pole mõtet avaldust tehagi, sest isegi kui pool põgenikekeskust sind vägisi kepib ja sulle terve kastitäis pudeleid jalgevahesse topitakse, ei usuta naist kunagi. Aga see ei tähenda, et midagi ei juhtunud ja vägistaja ei teinud seda, mis ta tegi.

„Asi ei ole nii lihtne,” ütles Christer.

Tüüpiline õpetajavastus: „Väga hea küsimus … Ma saan aru, mida sa öelda tahad … Kõik ei ole mustvalge … Asi ei ole nii lihtne …” Kõik sellised vastused tähendavad üht ja sama: neil ei ole aimugi, millest nad räägivad.

Aga okei. Kui on raske aru saada, mis on tõsi ja kes valetab, kui see pole kindlalt teada, mis siis teha?

Ma lugesin kuskilt, et „tõde on see, mida me otsustame uskuda”. See kõlab veel jaburamalt – kui üldse on võimalik veel jaburamaks minna. Et inimene peaks saama otsustada, mis on tõsi ja mis vale? Et miski võib olla nii tõde kui ka väljamõeldis, olenevalt sellest, kellelt sa küsid? Et kui keegi, keda me usaldame, ütleb midagi, siis võime otsustada, et asi ongi nii – siis võime „otsustada, et see on tõsi”. Kuidas on üldse võimalik nii idiootliku mõtte peale tulla? Kui mõni inimene ütleks mulle, et ta „otsustab mind uskuda”, siis saaksin ma ju kohe aru, et tegelikult on ta veendunud, et kõik on vale, aga on nõus vastupidist nägu tegema.

Minu advokaati Sanderit ei paista miski loksutavat. „Ma olen sinu poolel,” ütleb ta ainult, nägu tuim nagu pöidlaküüs. Sander ei ole närviline tüüp. Ta on igati rahulik ja vaoshoitud. Ei mingeid vihahooge. Ei mingeid tundeid. Ei mingit naerulaginat. Arvata võib, et ta ei karjunud isegi mitte sündides.

Sander on minu isa vastand. Isa ei ole kaugeltki mitte see „cool kutt” (nagu ta ise ütleb), kes ta tahaks olla. Ta krigistab magades hambaid ja kargab jalgpallikoondise mänge vaadates püsti. Mu isa pahandab ja vihastab pedantsete vallaametnike, nädala jooksul neljandat korda valesti parkiva naabri, arusaamatute elektrilepingute või telefonimüüjate peale. Arvuti, passikontroll, vanaisa, grill, sääsed, lumine kõnnitee, liftijärjekorras trügivad sakslased ja prantsuse kelnerid. Kõik ajab teda närvi, sunnib teda kärkima ja põrkima, uksi paugutama ja inimesi pikalt saatma. Aga Sanderi puhul on kõige selgem märk, mis näitab, et ta on maruvihane, raevust hullumas, see, et ta kortsutab kulmu ja laksutab keelt. Siis on kõik tema kolleegid hirmust kanged ning hakkavad kokutama ja otsima pabereid ja raamatuid ja muud niisugust, millega nad loodavad tema tuju tõsta. Umbes nagu ema sekeldab isa ümber, kui isa ei ole ärritatud, vaid täitsa vait ja rahulik.

Sander ei ole kordagi minu peale vihastanud. Pole kunagi olnud minu jutu peale nördinud või pahane sellepärast, et ma olen midagi rääkimata jätnud või olen talle valetanud ja ta on seda taibanud.

„Ma olen sinu poolel, Maja.” Mõnikord on tema hääl väsinum kui tavaliselt, aga see on ka kõik. „Tõest” me ei räägi.

Enamasti mulle meeldib, et Sanderit huvitab ainult see, mida politsei ja prokurör on tõendanud. Ma ei pea muretsema, kas ta kavatseb teha head tööd või ainult teeselda, et teeb head tööd. Ta on justkui võtnud kõik surnud ja kogu süü ja kogu hirmu ja teisendanud arvudeks, ja kui võrrandid ei tule välja, siis ta võidab.

Võibolla tulebki nii teha. Üks pluss üks ei saa olla kolm. Järgmine küsimus, palun.

Aga mind see muidugi ei aita. Sest miski on kas toimunud või ei ole. On, nagu on. Kõik muu on ainult selline keerutamine, millega tegelevad filosoofid ja (nähtavasti) mõned juristid. Konstruktsioonid. „Asi ei ole nii lihtne …”

Aga Christer, ma mäletan, kuidas ta enne seda kohtukülastust pingutas, ta tegi tõesti kõik mis suutis, et me kuulaksime. Inimene on süütu, kuni kohus ta süüdi mõistab. Ta kirjutas selle tahvlile: õiguslik põhiprintsiip. (Samir noogutas jälle.) Christer käskis meil selle kirja panna. Tahvlilt maha kirjutada. (Samir kirjutas. Kuigi tal polnud seda ilmselt vaja.)

Christerile meeldis kõik, mis oli päheõppimiseks piisavalt lühike ja millest sai koostada küsimuse. Õige vastus andis kaks punkti kontrolltöös, mis meil kahe nädala pärast tuli. Miks mitte ühe punkti? Sest Christeri arvates olid pähetuubitavate õppetükkide puhul võimalikud vahepealsed variandid, vastus võis olla peaaegu õige. Üks pluss üks ei ole küll kolm, aga ma annan sulle ühe punkti selle eest, et sa kirjutasid vastuseks arvu.

Niisiis on sellest korrast, kui me Christeriga kohtumajas käisime, üle kahe aasta möödas. Sebastiani ei olnud siis meie seas, ta tuli meie klassi alles viimasel õppeaastal, sest oli istuma jäänud. Ma tundsin end siis koolis päris hästi, sain hästi läbi klassikaaslastega ja õpetajatega, kelle mitmesuguste versioonidega olime algklassidest saadik kokku puutunud. Keemiaõpetaja Jonas, kes rääkis liiga vaikselt, ei mäletanud kunagi õpilaste nimesid ja ootas bussi, seljakott kõhu peal. Prantsuse keele õpetaja Mari-Louise, kellel olid prillid ja võilillejuuksed, lutsis alati musta kurgupastilli viimast kübet nii innukalt, et tema suu muutus pisikeseks nagu metsmaasikas. Lühikeste juustega Kehka-Friggan nägi välja nagu värskelt lakitud laudpõrand, ebaselge soolise identiteediga, vile kaelas, jämedad läikivad sääremarjad siledaks raseeritud, ja tema ümber hõljus alati kilekotis seisnud sokkide ja kellegi teise higi lõhn. Hajameelne Malin, meie blondeeritud mateõps, rahulolematu ja krooniline hilineja, oli keskmiselt kaks päeva nädalas haige ja oma Facebooki profiilipildil oli ta kahekümne kilo võrra noorem ja kolmnurkbikiinide väel.

Ja Christer Svensson. Saame-Marietorgetil-kokku-ja-avaldame-meelt-stiilis aktiivne, karbonaadi-ja-koorekastmes-pudiks-tehtud-kartuli-stiilis tavaline. Ta uskus, et rokk-kontserdid suudavad päästa maailma sõja, nälja ja haiguste käest, ja kõneles selle ülientusiastliku õpetajahäälega, mis peaks olema keelatud, kui sellega just ei meelitata koera saba liputama.

Iga päev oli Christeril koolis kaasas termosetäis kodus valmis tehtud tõrvkanget kohvi, kus oli sees nii palju suhkrut ja piima, et see sarnanes vedela jumestuskreemiga. Kohvi kallas ta isiklikku kruusi („maailma parim issi”), võttis kruusi klassi kaasa ja täitis seda tunni ajal. Christer armastas rutiini, iga-päev-üht-ja-sama, kordusrežiimil lemmiklaulu. Arvata võib, et ta oli neljateistkümnendast eluaastast saadik söönud igal hommikul üht ja sama, mingit suusamatka-hommikusööki, näiteks kaerahelbeputru pohlamoosi ja rasvase piimaga („hommikueine on päeva kõige tähtsam söök”), kindlasti jõi ta oma sõpradega („semudega”) kokku saades iga kord õlut ja viina, sõi reedeti perega takosid ning käis kodukvartali pitsabaaris (sellises, kus on joonistuspaber ja kriidid lastele) ja tellis naisega kahe peale pudeli punast majaveini, kui tahtis tähistada midagi suurt ja olulist. Christeril ei olnud fantaasiat, ta käis tšarterreisidel ning poleks ilmaski pannud toidu sisse koriandrit ega praadinud millegi muu kui võiga.

Christer oli meie õpetaja gümnaasiumi algusest peale ja kurtis vähemalt kord nädalas, et ilmad on imelikuks läinud („aastaaegu pole enam olemas”) ja igal sügisel pannakse jõulukaunistused üha varem välja („varsti on Skeppsbrol ehitud jõulukuusk juba enne, kui suvised praamid käigust ära jäävad”).

Talle ei meeldinud õhtulehed („miks inimesed seda paska loevad?”) ja „Tantsud tähtedega”, Melodifestivalen ja „Paradiisihotell” („miks inimesed seda paska vaatavad?”). Kõige vähem meeldisid talle meie telefonid. („Kas te olete lehmad? Need kilisevad ja kolisevad sõnumid, sama hästi võiksid teil kellad kaelas olla … Milleks teile seda paska vaja on?”) Nurisedes oli tal iga kord rahulolev nägu peas, ta oli enda meelest nooruslik ja cool (see polnudki ainult isa sõna) ja arvas, et kui ta ütleb meile „kuradi pask”, näitab see, kui lähedased suhted tal oma õpilastega on.

Pärast kohvijoomist toppis Christer endale iga kord portsu huuletubakat ülahuule alla ja keeras väljasülitatud tubakaklombid enne prügikasti viskamist pabersalvräti sisse. Christer oli isegi sodi tekitades korraarmastaja.

Ja pärast, kui maksupetturi kohtuistung oli läbi ja me sõitsime tagasi koolimaja poole, oli ta rahul. Ta arvas, et me olime „tublid”. Christer oli alati „rahul” või „mures”, mitte kunagi üliõnnelik ega maruvihane. Christer tahtis päheõpitavate vastuste eest alati vähemalt pool punkti anda.

Christer oli surres pikali. Käed ümber pea ja põlved konksus, umbes nagu minu väike õde Lina, kui ta sügavalt magab. Ta jooksis verest tühjaks juba enne, kui kiirabi kohale jõudis, ja ma ei tea, kas tema naine ja lapsed arvavad, et asjad ei ole tegelikult nii lihtsad ja ma olen süütu, sest ükski kohus ei ole veel öelnud, et ma olen süüdi.