Читать книгу Vesiliiv - Malin Persson Giolito - Страница 3

Mul on täna seljas ema ostetud riided. Aga sama hästi oleksin võinud selga panna vendade Daltonite triibulise pidžaama. Ma olen kostümeeritud.

Tegelikult kostümeerivad tüdrukud ennast kogu aeg. Ilusaks tüdrukuks, kes on kõigega kursis, või targaks, tõsiseks tüdrukuks. Või külma närviga mul-on-savi-kuidas-ma-välja-näen-tüdrukuks: parajal määral lohakas soeng, puuvillane ilma traatideta rinnahoidja ja peaaegu-liiga-õhuke T-särk.

Ema on üritanud kostümeerida mind täiesti tavaliseks kaheksateistaastaseks tüdrukuks, kes on siia sattunud, ilma et oleks midagi valesti teinud. Aga mu pluus on rinna kohalt liiga kitsas. Ma olen eeluurimisvanglas kaalus juurde võtnud ja nööpide vahekohtades on väikesed ümara kujuga pilud. Ma olen nagu ostukeskuse müüja, kes on selga tõmmanud arstikitli, et inimestele järele joosta ja nahahooldustoodete näidiseid pakkuda. Ära arva, et sul õnnestub kedagi ära petta.

„Küll sa näed kena välja, kullake,” sosistab ema mulle oma kohalt esimeses reas. Ta teeb alati nii, loobib mulle komplimente, prügi, mille sorteerimise ta jätab mu enda hooleks. Väljaimetud komplimente. Ma ei ole „ilus” ega „hea joonistaja”. Ma ei peaks rohkem laulma ega pärast tunde näitekunsti õppima. See, et ema niimoodi ütleb, on hullult solvav, sest see tõestab, et tal pole aimugi, mis mul tõeliselt hästi välja tuleb või millal ma päriselt ilus olen. Ema ei tunne minu vastu piisavalt huvi, et osata teha sellist komplimenti, mis märki tabaks.

Ema on alati minu eluga uskumatult halvasti kursis olnud. „Lippa korraks välja, kui tahad,” võis ta viimastel kuudel ette panna, kui ta ei viitsinud teha nägu, et ta tahab, et ma „jääksin koju ja räägiksin” oma päevast. Lippa korraks välja? Ma olin küllalt vana, et valimistel hääletada ja kõrtsis alkoholi tellida. Ma olin juba kolm aastat võinud seaduslikult seksida. Mida ma tema arust teha kavatsesin? Naabritega peitust mängida? Üks-kaks-kolm-neli-tulen, joosta lõõtsutades aias ringi, et otsida ühe ja sama põõsa tagant, ühest ja samast riidekapist, garaažist ühe ja sama katkise päikesevarju tagant. „Oli teil tore?” küsis ta, kui ma koju jõudsin ja mu riided haisesid hašiši järele. „Palun riputa oma jope keldrisse, kullake.”

Eile õhtul lasti mul emaga telefoni teel rääkida. Tema hääl oli heledam kui tavaliselt. Selle häälega räägib ta siis, kui keegi kuulab pealt või kui ta teeb samal ajal midagi muud. Ema teeb peaaegu alati samal ajal midagi muud: koristab, nihutab asju, pühib, sorteerib. Ta on pidevalt närvis, tema keha on rahutu. Selline on ta alati olnud, see ei ole minu süü.

„Kõik läheb hästi,” ütles ta. Mitu korda. Tema sõnad komistasid üksteise otsa. Mina ei rääkinud suurt midagi. Kuulasin ainult tema heledat häält. „Kõik läheb hästi. Ära muretse, kõik läheb hästi.”

Sander on püüdnud seletada, mis istungil toimuma hakkab, mis mind ees ootab. Eeluurimisvanglas näidati mulle infofilmi, milles häbiväärselt kehvad näitlejad mängisid kohtuistungit, kus arutati kahe kuti kõrtsikaklust. Süüdistatav mõisteti süüdi, aga mitte kõiges, milles teda süüdistati, vaid umbes pooltes punktides. Kui film oli vaadatud, päris Sander, kas mul on küsimusi. „Ei,” vastasin ma.

Maksupettuse kohtuistungist, kus me klassiga käisime, mäletan ma kõige selgemalt seda, et seal oli kuidagi vaikne. Kõik rääkisid vaikselt ja kõik muud hääled võimendusid: köhatus, ukse sulgumine, tooli kraapsatus vastu põrandat. Kui keegi oleks unustanud telefoni hääletu peale panna ja talle oleks mess tulnud, oleks see kõmisenud sama valjusti nagu siis, kui kinosaalis kustutatakse tuled ära ja demonstreeritakse tuttuut surround-süsteemi. Ja keset seda vaikust istus maksupettur ja lükkas oma rasvast tukka laubalt kõrvale. Kui prokurör luges, milles teda süüdistatakse, vaatas ta oma advokaadi poole ja tõi pahinal kuuldavale nördinud mühatusi. Mäletan oma mõtet, et see mees on jobu. Miks ta üllatust teeskleb? Prokurör ja jobu advokaat rääkisid kordamööda, lugesid oma jutu paberilt maha, kordasid paar-kolm korda üht ja sama ja köhatasid liiga tihti. Kogu see värk tundus nõme. Mitte sellepärast, et miski ei olnud „nagu filmis”, vaid sellepärast, et kõigil asjaosalistel näis olevat igav, isegi kurjategijal paistis olevat raske keskenduda. Ka päriselus olid kõik viletsad näitlejad, kellel polnud tekst peas.

Aga Samiri meelest ei olnud mitte miski igav. Ta kallutas end ebamugaval toolil ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja kibrutas laupa. See tuli tal kõige paremini välja – näitamine, kui tõsine ta on, et ta võtab tõsiseid asju tõsiselt. Samiri arvates olid need polüestrisse riietatud tötskääbused kõige paeluvamad kõnelejad, keda ta elu sees kuulnud oli. Ja Christer nautis. Kohtumaja ja Tõsist Samiri. Samiril läks enamasti korda Christeri ees pugeda, ilma et ta oleks pidanud suudki avama. Hiljem me aasisime teda selle pärast, Amanda ja mina. Meile meeldis Samiri kallal aasida. Aga Labbe patsutas talle õlale, nagu oleks Samir tema noorim poeg, kes on jalgpallimängus otsustava värava löönud. „Samiril on kõik selge,” ütles Labbe ja Samir muigas. „Kõik viimseni.”

Teisel gümnaasiumiaastal tundsin end ka kodus päris hästi. Ema ja mina rääkisime siis ka muust peale selle, mis kell ma tema arvates peaksin koju tulema. Ema oli minu üle uhke, või vähemalt selle üle, kuidas ta oli mind kasvatanud. Ta kiitles oma tõhusate meetoditega, millega tal õnnestus panna mind tegema täpselt seda, mida vaja, et tema elu oleks kergem. Ta rääkis, et ma magasin juba neljakuuselt terve öö, et ma sõin „kõike” ja hoidsin esimest korda tahket toitu süües kohe ise lusikat. Tahtsin aasta varem kooli minna, sest mul oli lasteaias igav. Tahtsin juba enne kaheksa-aastaseks saamist iseseisvalt koolis käia ja mulle meeldis väga olla üksinda kodus, ilma lapsehoidjata. Ta rääkis, et laskis mul sõita jooksurattaga, enne kui ma päris kaherattalise jalgratta selga istusin, ja tänu sellele polnud tal üldse vaja küürutada ja pakiraamist kinni hoida, et ma ei kukuks. Ma hakkasin lihtsalt „põmdi” sõitma ja ta võis oma suveriietes lihtsalt kõrval jalutada ja paraja valjusega naerda.

Mida ema tegi selle heaks, et minu elu kergem oleks, jäi ebaselgeks, aga tol ajal oli ta sügavalt veendunud, et minuga on nii kerge ja lihtne tänu sellele, et tema on kõik õigesti teinud.

Arvata võib, et ka täna on siin saalis vaikne. Aga mitte samamoodi nagu maksupettuse asja puhul. Õhk on lausa paks kõikidest tähtsatest isikutest, kes ootavad tähtsaid sündmusi. Prokuröril ja advokaatidel on ilmselt kole hirm endale häbi teha. Isegi Sander on närvis, kuigi sellest ei saaks absoluutselt aru, kui ma teda ei tunneks.

Nad tahavad oma võimeid näidata. Kui Pannkook püüdis ennustada, kuidas tema arvates läheb, rääkis ta „šanssidest” ja „meie võimalustest”, nagu oleks ta mu korvpallitreener ja mina oleksin võistkonna keskmängija. Ta tahab võita. Pannkook jäi vait alles siis, kui Sander hakkas keelt laksutama.

Tänane istung algab sellega, et peakohtunik teeb nimede kontrolli. Ta köhatab mikrofoni, inimesed lõpetavad omavahel sosistamise. Kohtunik kontrollib, kas kõik, kes peavad kohal olema, on kohal. Ma ei pea kätt tõstma ega „jaa” ütlema, aga eesistuja noogutab mulle ja loeb mu nime ette. Siis noogutab ta mu advokaatidele ja loeb ka nende nimed ette. Ta räägib veniva, kuid mitte unise häälega, tema inetu ülikonna õmblused ähvardavad suurest tõsidusest lõhki käriseda.

Kohtunik ütleb tere tulemast, päriselt ka. Ma ei ütle aitäh-tore-et-kutsusite, sest minult ilmselt ei oodata vastust, aga arvan, et käitun normaalselt. Näen välja umbes nii, nagu peab. Ma ei naera, ei nuta, ei urgitse nina- ega kõrvaaukudes. Hoian selja parajalt sirge ja püüan olla nii, et pluusinööbid eest ära ei kargaks.

Kui peakohtunik ütleb prokurörile, et too võib alustada, läheb prokurör nii elevile, et tundub, nagu ta tahaks püsti tõusta. Aga ta tõmbab ainult tooli lauale lähemale, kallutab end väikese joogikõrt meenutava mikrofoni poole, vajutab nupule ja köhatab. Võtab justkui hoogu.

Advokaatide ootetoas, kus me enne saali tulekut istusime, rääkis Pannkook, et inimesed seisid sabas, et kohtusaali sisse pääseda. „Nagu kontsert,” kuulutas ta peaaegu uhkelt. Sanderil oli ilme, nagu tahaks ta Pannkoogile virutada.

Kontserdiga pole siin midagi ühist. Ma ei ole mingi rokitäht. Ma ei tõmba ligi hulle fänne, vaid ainult raisakulle. Kui ajakirjanikud mind esikülgedele söödaks riputavad, lõhnab see surma järele ja ajab hüäänid veelgi enam pöördesse.

Aga Sander tahtis siiski, et istung oleks avalik. Ta nõudis, et ajakirjanikud ja rahvas sisse lastaks, kuigi ma olen nii noor. Mitte selleks, et Pannkook end kõva tegijana tunneks, vaid sellepärast, et „on väga oluline, et prokurör ei saaks protsessi kajastamisel monopoli”. See tähendab muidugi, et ta tahab oma panust näidata, aga võibolla arvab ta ka, et minu vihkajad muudavad meelt, kui nad „minu versiooni” kuulevad. Sander eksib. See ei mõju.

Neile meeldib mind vihata. Nad vihkavad minu juures kõike. Nagu kontsert? Raske uskuda, et Pannkook on tegemist teinud elava muusikaga, mis ei kuulu kategooriasse „Ühislaul Skansenis”. Oletan, et ta kuulab raadiojaama Vinyl 107 ja laulab ideaalse pereauto reklaamfilmidele kaasa.

Üheksa kuud tagasi, nädal aega pärast juhtunut, toimusid Djursholmis rahutused. Hulk poisse sõitsid metrooga Mörbysse, istusid ümber bussile number 606 ja sõitsid kõik kaheksa peatust, Djursholmi väljakule välja. Et „nendele kuraditele näidata!”. Või „kuradi snoobidele”, nagu mõned sõnaosavamad ütlesid. Eeslinnarahutused toimuvad muidu tavaliselt pättide endi räämas linnaosades, paneelmajade ja noortekeskuste juures, kus võõrutusravilt tulnud motogängimehed tegutsevad „noortejuhtide” ja „majavanematena”, sest ükski normaalne tööandja ei taha nende varjugi näha. Ja kui ajalehes kirjutatakse, et „eeslinn põleb”, siis on tavaliselt tegu „kaunistatud” autoromudega, millel on lõhnakuusk ja sõidukeeld, mitte kindlustatud liisinguautodega, mis on registreeritud firma nimele ja vahetatakse kohe välja, kui külgpeegel logisema hakkab. Aga seekord mitte.

Kolm päeva ja ööd kestis Strandvägenil Sebastiani maja juures täielik sõda. Teise päeva õhtul võttis märulist osa umbes viiskümmend inimest. Sander rääkis mulle ja näitas artikleid.

Väljaku vanamutipoodide katkised aknad. Mis nad sealt pihta panid? Igaüks sai endale sallkraega pluusi, šotiruudulise pleedi ja kristallist veinikarahvini? Ja kuhu nad läksid, kui nad Fagermanide villa juurest minema aeti? Meie maja juurde? Kas nad leidsid selle üles? Kui mõelda, kui tähtis oli mu ema meelest „öelda ilusti tere, et näidata lugupidavat suhtumist” esimesele kerjusele, kes oma tassi ja täiskustud tekiga Vendevägenil Coopi ukse taga koha sisse võttis, siis mismoodi ta pesapallikurikatesse ja Molotovi kokteilidesse suhtus? „Tere-tere. Ilusat päeva teile. Head nädalavahetust.” Mõnel päeval aitas meie maja juures „korda hoida” kiirreageerimisüksus – huvitav, mida ema neile ütles? „Kuidas teil läheb?”

Ajalehtedes, mida Sander on mulle näidanud, arutatakse küsimust „miks”. Kas asi oli seotud sellega, mida Sebastian ja mina „sümboliseerisime”, mille „kehastused” me olime, ja tunnetega, mille meie tegu „valla päästis”? Kas möll tekkis sellepärast, et juhtunu oli nii ilgelt jõle? Kas nende viha võimendas see, et meie olime ülemäära rikkad ja nemad ei olnud? Või läks löömaks ainult sellepärast, et kamp pisigängstereid vajas põhjust kaklemiseks (ja sellepärast, et juunikuus kõrgliiga jalgpallimänge ei toimu)? Vahet pole, siia neid pätte igatahes sisse ei lasta.

Kohtusaalis viibivad enamjaolt ajakirjanikud. Paljud kirjutavad läpakatesse. Pilte teha ei tohi, siin valitseb „fotokeeld”, arvata võib, et nad pidid enne sisenemist koguni telefonid ära andma, igatahes on osal ajakirjanikest käes tavalised plokid ja pliiatsid.

Siin on ka üks õnnetu kunstnik. Võiks arvata, et ma olen mõni Dickensi tegelane, kirpudest puretud laps, keda ähvardab võllas, või Elvira Madigan ühest vanast laulust. Ilmas sünnib mõnda kurba, nii ka meie päevil veel. Me laulsime seda põhikoolis. Amanda muidugi nuttis, ta oli kõige nunnum siis, kui ta nuttis, olemata tõeliselt kurb („võluv”), siis sai ta veel rohkem tähelepanu kui tavaliselt.

Amandat nimetatakse minu parimaks sõbraks. Ajalehtedes, telekas, kriminaaltoimikus, isegi mu advokaat ütleb tema kohta nii. Minu parim sõber.

Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem suhtlesin, peale Sebastiani? Jah. Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem rääkisin, peale Sebastiani? Jah. Kas ta seisab minu kõrval umbes kahesaja kuuekümnel fotol Facebookis? Kas ma suhtlesin temaga Snapchatis keskmiselt kaks tundi päevas esimesed neli kuud nendest kuuest, mille kohta neil minu mobiilikontaktide andmed on? Kas ta on tääginud mind rohkem kui sajas Instagrami #bff-postituses? Jah. Jah. Jah.

Kas ma armastasin Amandat? Kas ta oli minu kõige parem sõber? Ma ei tea.