Читать книгу Vesiliiv - Malin Persson Giolito - Страница 5

Peaprokurör Lena Pärsson muudkui räägib ja räägib, sa jeerum, kui palju ta räägib. Tal on kaasas kaks politseiuurijat. Nende kõrval istuvad kannatanute advokaadid, nad on siin selleks, et kahjutasu nõuda. Ka nende ees laual on hulk kaustu ja väike raamatukogu. Saalis on kaks suurt ekraani, üks minu selja taga seinal ja teine samasugune nende selja taga. Praegu paistab sealt ainult dokumendiikoonide rodu, see kõik on segane, halvasti ettevalmistatud ühiskonnaõpetuse loeng.

Amanda vanemad ei saa prokuröri laua ääres istuda. Teiste omaksed ka mitte, nad istuvad vist pealtvaatajate seas. Võibolla ka kõrvalsaalis, kust saab kohtuistungit suurelt ekraanilt jälgida. Nad vist ei taha minuga ühes ruumis istuda.

Sander on öelnud, et prokuröri „ülesanne” on „selgitada”, miks me siin oleme. Mida ma tema arvates olen teinud ja miks ta nõuab maksimaalset karistust.

„Arvestades sinu vanust,” ütles Sander mulle, „ei tohiks sa saada kuigi palju rohkem kui kümme aastat.” Alla kahekümne ühe aasta vanusele isikule ei luba seadus eluaegset vanglakaristust mõista. Aga kui ma saan neliteist aastat, olen ma vanglast välja tulles kolmkümmend kaks. Ja Pannkook rääkis nendest, kes helistavad ja kirjutavad nii talle kui ka Sanderile. (Pannkook on selle üle uhke, et sõimukirju ei saa mitte ainult Sander, vaid ka tema, seda on tema häälest kuulda.) Ta rääkis koguni nendest, kes käivad öösel meie õues ja loobivad välisukse pihta väljaheiteid. Ema ja isa peavad need enne tööleminekut survevoolikuga maha pesema. Ta rääkis seda siis, kui Sanderit ei olnud juures.

Nii et ma tean. Need, kes prokurörile palka maksavad, maksumaksjad, kogu rahvas, kõik peale Peder Sanderi ja võibolla ema ja isa arvavad, et kümnest või neljateistkümnest aastast ei piisa, nende meelest ei piisaks ka eluaegsest, nad ei lepi sellega, et mu elu on rikutud, nad soovivad ka mu surma.

Sander on öelnud, et täna ei toimu suurt midagi. Aga kui prokurör ohvrite nimesid ette loeb, kuulen ma kellegi nuttu.

Selleks ei ole ma valmis. Juba tükk aega enne, kui peaprokurör Lena Pärsson on lõpetanud, täidab see heli saali. Inimene ulub. Kas see on Amanda ema? Ei või olla, tema ei teeks ilmaski niisugust häält. Võibolla on Dennise ema või vanaema üles leitud. Võibolla toodi ta lennukiga kohale, et ta saaks istuda siin valgete vormisaiade kõrval nagu Queen Latifah Nobeli auhinnaseremoonia kontserdil.

Kõlab nagu elukutseline nutunaine. Musta pearätikuga hull, kes ringutab käsi, vahib taevasse, sätib end täpselt telekaamera ette ja karjub täiest kõrist, kui keegi on astunud koolibussi ja lasknud ennast koos viiekümne lapsega õhku. Kas on võimalik, et niisugune naine istub siin? Kas ta saaks turvakontrollist läbi?

Üks asi on kindel. Ajakirjanikud löövad selle nutu juba järgmisel vaheajal letti. Panevad selle oma reportaažidesse. Livechati ja Twitterisse. Kirjeldavad saja neljakümne tähemärgiga, kuidas see välja näeb, kuidas see kõlab. Ja kõik minu endised klassikaaslased säutsuvad need edasi, võibolla lisavad nutva emotikoni, et näidata, kui isiklikult see just neid puudutab. Huvitav, kui paljud neist on siia tulnud, seisnud mitu tundi sabas, hankinud endale istekoha, et „töötada läbi mälestusi” sellest, mida nendega ei juhtunud.

Ma ei taha seda kuulata, aga pean paigal istuma. Surun peopesad vastu lauaplaati. Prokurör muudkui räägib. Loodan, et ta hakkab varsti lõpetama. Ta ütleb midagi Amanda kohta, veel midagi Samiri, Dennise, Christeri kohta … Sebastiani ja tema isa kohta. Eesistuja ilme on närviline, ta näpib enda ees laual lebavat haamrit ja põrnitseb üht turvameest.

Prokurör räägib nutust hoolimata edasi. Ta klikib ekraanidel lahti klassipildid ja publiku seast kostev ulgumine läheb üle millekski muuks, küllap turvamees käskis tal vait olla, mu kurk kipitab, pean käe suu ette tõstma, et olla kindel, et ka mina mingit häält ei tee. Prokurör peaks õppima ennast tabavamalt väljendama. Ta ei ole öelnud ühtegi lauset, mis oleks säutsumiseks piisavalt lühike. Olgugi et see on „kokkuvõte” sellest, mille eest ma tema arvates pean karistada saama. Arvestuste kohaselt peaks kohtuprotsess kestma kolm nädalat, ja kui Sander seda ütles, tundus see aeg mulle kole pikk, aga kui mõelda, kui pikk see lühikokkuvõte on, siis võib sellest väheks jääda.

Endiselt ei vaata ma selja taha, vaid vahin oma lauda. Arvata võib, et nad panevad ka selle oma reportaažidesse. Et ma kuulasin surnute ja haavatute nimekirja, et ma kuulsin nuttu, seda kuramuse nuttu, ilmutamata mingeid tundeid. Neile meeldib arvata, et ma olen jääkülm. Ebainimlik.

Üleüldse olen ma oma advokaatidele probleem, vähe sellest, et ma näen Pannkoogi arvates vanem välja, kui ma olen. Ma olen liiga pikk ja liiga tugev, mul on liiga suured rinnad, liiga pikad juuksed. Terved hambad, kallid teksased. Ma ei ole laps.

Mul ei ole täna käekella ega ehteid. Aga neid polegi vaja. Märgid sellest, kes ma väljaspool eeluurimisvanglat olen, on niisama selged nagu päevitusepiirid silmade ümber pärast Alpides veedetud nädalat. Kas prokurörimuti jutt saab ükskord ometi otsa? Ma tahan vaheaega, tahan riideid vahetada, pean selle vastiku kitsa pluusi asemel midagi muud selga panema. Sander on öelnud, et ta nõuab vähemalt iga pooleteise tunni tagant vaheaega. See aeg peaks varsti juba käes olema. Ma tahan, et mind viidaks mõnda ruumi, kus me saaksime neljakesi omaette olla ja Ferdinand saaks küsida, kas ma tahan kohvi. Alati see kohv. Ma olen piisaval määral täiskasvanu, et siin istuda, ja kõik täiskasvanud joovad kohvi. Peale Pannkoogi muidugi – tema on minu tuttavatest ainus vanem kui viieteistaastane inimene, kes joob kakaod, isegi eeluurimisvangla vestlusruumide automaatide kakaod. Ta luristab ja matsutab oma punaseid huuli ning kaabib näpuga topsi põhjast suhkrut.

Ma pean välja saama, pean siit välja saama.

Surun õlad alla. Rinnus pistab. Meenutan oma viimast hommikusööki kodus. Mida iganes, peaasi, et ma ei peaks kuulama. Ma läksin alla kööki nagu ikka. Ema ja isa olid mõlemad seal, isa luges lehte, ema seisis püsti ja jõi suurte lonksude haaval seda rohelist sodi, millest ta toitub. Ta pressib lehtkapsast, spinatist ja rohelistest õuntest mahla ja segab selle avokaadoga spetsiaalses mahlapress-blenderis, mis maksab üheksa tuhat krooni. Enne mahlu oli mingi eriline teesort, mida ta tellis neti kaudu ühest Ameerika tervisepoest. Seda jõi ta igal hommikul ja sõi neljast munavalgest tehtud omletti. Kord nädalas viskas Tanja ülejäänud munakollased minema, kakskümmend kaheksa tükki, mis olid jõudnud külmikus ära kuivada.

„Ma ei või munakollaseid süüa,” ütles ema talle ja naeris, nagu oleks see nali, millest ka Tanja aru saab. „Aga võibolla sina tahad neid, Tanja?”

Ema räägib Tanjaga alati ühel ja samal hääletoonil. Sellisel venival toonil, mida kasutatakse jonnaka lapsega rääkides. Aga mu väikese õe Linaga ega ka ühegi teise lapsega ta niimoodi ei räägiks. Laste jaoks üks toon, teenija jaoks teine. Üks väike massimõrv seda asja ilmselt ei muuda. Pea on ikka üleval ja jalad all. Minu ema on jonnipunn, kellel on tina tagumikus.

Tal on kombeks teha nägu, et Tanja ja tema on head sõbrad, umbes nagu töökaaslased. Sellepärast ta vist küsibki kogu aeg, kas Tanja tahab midagi süüa. Ma ei ole kunagi Tanjat söömas näinud. Ega joomas midagi muud peale poole klaasi vee, selle neelab ta nii kähku, kui suudab, kummardudes valamu kohale. Ega tualetis käimas, ma pole kunagi näinud Tanjat tualetti minemas. Võibolla situb ta meie lillepeenardele ja kuseb ema roheliste mahlade sisse? Või siis hoiab häda tagasi, kuni koju jõuab. Ma mõtlesin alati, mida Tanja ema arvates nende ülearuste munakollastega teeks. Neelaks neid nagu Rocky enne olulist poksimatši või viiks koju ja teeks oma halli jumega lastele kogelmogelit? Me ei ole Tanja lastega kunagi kohtunud, aga ema on nende nimed selgeks õppinud samal põhjusel, miks ta kerjustele tere ütleb. Kuidas Jelena elab? Kas Sašal läheb koolis hästi?

Tol viimasel hommikul oli köögis laual värskelt pressitud mahl (tavaline – apelsinimahl), juust ja või, tomati- ja kurgilõigud, köök lõhnas kohvi ja vist ka munapudru järele, ma ei näinud seda, aga arvan, et see oli munapuder. See hommikusöök jättis peaaegu rituaalse mulje – ohvriand. Raadiol oli juhe välja tõmmatud, see vedeles lõikelaua kõrval nagu äralõigatud kehaosa. Me peame rääkima, tähendas see. Neil oli mulle mingi tõsine jutt. Kas keegi oli neile helistanud ja rääkinud? Politsei? Kas keegi oli politseisse helistanud? Mina ei tahtnud rääkida. Ma keeldusin. Ema vaatas mind vaikides, mina vaatasin samuti vaikides mujale. Siis helises mu telefon. Helistas Sebastian.

Ma olin lubanud, et sõidame koos kooli. Ta oli peale käinud. Sa pead. Mina polnud tahtnud, ei tahtnud nüüdki. Aga ei tahtnud ka koju jääda. Kes selle kõik küll ära sööb, jõudsin ma mõelda, enne kui kingad jalga ajasin ja võtmed võtsin. Need olid esikulaual. Kas Tanja pakib selle kilesse ja paneb külmikusse? Aga Tanja ei töötanud reedeti. Tal oli vaba päev ja nad jõudsid meie kodus läbiotsimise teha, enne kui ta jälle tööle tuli.

„Ma ei jõua,” hõikasin ma emale ja isale. „Õhtul räägime.” Aga ma ei kavatsenud nendega rääkida, mitte kunagi enam. Kuidas nad võiksid üldse millestki aru saada? Oli liiga hilja.

Peaprokurör Lena Pärsson muudkui räägib ja endiselt ei vaata ma selja taha publiku poole. Ma ei taha riskida sellega, et näen Amanda ema või kedagi teist, kes soovib mulle igavest karistust, kõige parem oleks surmanuhtlus, või siis et mind vähemalt luku taha pandaks ja võti minema visataks. Miks peaks neid küünevõrdki huvitama Sanderi arutlus tõendite ja sündmuste jada ja põhjusliku seose ja tahtluse ja ma ei tea mille üle veel? See ei huvita isegi mind.

Ja ajakirjanikud, ma ei taha ka nende poole vaadata. Ma saan aru, mida nad tahavad, nad tahavad mind ära seletada, öelda, et ma olen niisugune või naasugune, minu lapsepõlv oli selline, minu vanemad sellised, ma „ei tundnud ennast hästi”, jõin liiga palju, tõmbasin valet sorti suitsu; ma kuulasin valet sorti muusikat, suhtlesin valede inimestega, ma „ei olnud tavaline tüdruk”. Kujutasin endale igasugu asju ette, ei mõistnud teisi.

Neid ei huvita, mis juhtus, nad tahavad toppida mind võimalikult väiksesse lahtrisse. Siis on lihtsam minust lahti ütelda. Nad tahavad veenduda, et meil ei ole midagi ühist. Alles siis saavad nad öösiti hästi magada. Alles siis saavad nad mõelda, et seda, mis minuga juhtus, ei saa nendega mitte iial, iial, iial juhtuda.

Prokurör, peaprokurör Lena Pärsson („Ütle mulle Lena,” sõnas ta, kui ta esimest korda minu ülekuulamise juures viibis) oma maitsetute kõrvarõngastega (nende kivide ehtsatele variantidele antaks poes tasuta kaasa relvastatud turvamehed), oma ebaühtlase tuka ja niisuguste kulmudega, mis oleks nagu pastakaga näkku joonistatud, tema muudkui räägib. Ja räägib ja räägib. Nüüd hakkab mul pea kumisema. Tõmban jälle käega üle suu. Kaenlaalused kleepuvad, ei tea, kas paistab välja, et mul on seal laigud. Pärsson klikkis närviliselt ühe dokumendi lahti. Tundub, et oma liigutuste koordineerimine nende kuramuse piltide näitamiseks on talle peaaegu üliinimlik pingutus. Aga nüüd liigutab ta fotol väikest täppi edasi-tagasi, et näidata, mida me peaksime vaatama.

Sander ei öelnud, et kohe hakatakse pilte näitama. Prokurör näitab juba pilte, kuigi see on alles sissejuhatus, kui pikk üks sissejuhatus ometi olla saab, kas see ei lõpegi kunagi? Ma pean siit välja saama. Vaatan Sanderi poole, aga ta ei vaata mulle otsa. Nüüd näitab prokurör koolimaja plaani. Koridoride labürint, klass, lähim avariiväljapääs, aula. Plaan ei näita kooli koridoride kõrgust. Sealt ei paista, kui pime seal on, isegi päikesepaistelisel hommikul mai lõpus.

Ta näitab joonisel minu kapi asukohta, kust leiti üks Sebastiani kott, osutab ustele klassi tagaseinas, kust pääseb õue. Need olid tol päeval lukus. Ta tahab vist seletada, miks politsei sealtkaudu sisse ei läinud (meedias kritiseeriti neid selle eest), kuigi vaevalt see midagi muutnud oleks. Politsei kutsuti alles siis, kui kõik oli juba läbi. Kas keegi muu peale politsei oleks saanud midagi teha? Mismoodi? Kes? Ta toob ekraanile klassiruumi joonise. Ma langetan pilgu. Kui kaua ta on juba rääkinud? Selline tunne on, et mitu tundi.

Ütle-mulle-Lena on põhjalik. Ma olen kriminaaltoimiku läbi lugenud, vähemalt suurema osa sellest, ja ta on mind seal lahanud. Ütle-mulle-Lena on mu lõhki lõiganud, juppideks lammutanud, mu sisikonna välja võtnud, soolikate sisu nuuskinud. Ütle-mulle-Lena on korraldanud minu teemal pressikonverentse, iga nädal, vahel mitu korda päevas, mitu kuud. Ta on isegi mu aluspükse analüüsinud.

Ütle-mulle-Lena-kole-peaprokurör-Lena-Pärsson on kindel, et ta tunneb mind. Seda on tema häälest kuulda. Iga sõna on tolmust puhtaks pühitud aare. Ta tõstab need ükshaaval üles, valguse kätte. Ta on väga rahul. Ta on veendunud, et teab minust kõike, kes ma olen ja miks. Mis ma olen teinud. Ta ei näita minu peale näpuga, aga ainult sellepärast, et tal polegi vaja näidata. Vaadake nüüd kõik Maja Norbergi, seda mõrvarit, seda koletist, ta istub seal!