Читать книгу Vesiliiv - Malin Persson Giolito - Страница 4

Igatahes meeldis mulle väga Amandaga koos olla. Me olime peaaegu alati koos. Istusime klassis ja sööklas kõrvuti, õppisime koos ja tegime koos poppi. Klatšisime tüdrukuid, kes meile närvidele käisid („ma ei taha pahasti öelda, aga …”), tammusime jõusaali stepperitel. Meikisime ennast koos, šoppasime koos, rääkisime tundide viisi, tšättisime vahetpidamata, naersime niimoodi, nagu tüdrukud filmides naeravad, kui üks on teise voodi peal kõhuli ja teine seisab madratsil püsti, tal on liiga lühike öösärk seljas ja juuksehari käes nagu mikrofon ja ta liigutab mõne hea loo saatel suud või teeb järele mõnda totakat tüdrukut koolist.

Me panime koos pidu. Amanda jäi ruttu purju. Purjujäämine käis alati ühtemoodi: ta itsitas, naeris, tantsis, kukkus maha, naeris veel natuke, heitis diivanile pikali, nuttis palavaid pisaraid, mis voolasid kõrva. Oksendas, läks koju. Mina hoolitsesin alati tema eest, mitte kunagi vastupidi.

Minu meelest oli mõnus Amandaga koos olla, kõigest puhata. Tema seltsis tundus enesestmõistetav elada võimalikult lahedat elu. Ja ka tema blondiinistiil oli enamasti tõeliselt naljakas. Kui temalt küsiti, mis ilm tuleb, vastas ta „varbavaheplätud”. Või „40 DENi”. Tõsiselt külma ilmaga nentis ta, et tuleb „äge after-ski”, ja siis tuli ta kooli, jalas termoretuusid ja kuusaapad ja seljas küülikunahast kraega sulejope.

Öelda, et Amanda oli pealiskaudne, oleks liiga lihtne. Muidugi poleks ta olnud võimeline ühelegi tõsisele ajalehele juhtkirju kirjutama. Ta arvas, et „rõhumine on õudne” ja „rassism on õudne” ja „vaesus on jube õudne”. Ta oli positiivne kokutaja. Inimene, kes kahekordistas kõiki hinnanguid. Imeimehea, supersuperlahe ja pisipisitilluke. (See viimane oli vist koguni kolmekordistamine?) Tema arusaamine poliitikast ja seisukohad võrdõiguslikkuse või mistahes muu poliitilise küsimuse suhtes põhinesid kolmel ja poolel saatel sarjast „Uurivad reporterid”, mida ta oli vaadanud (ja sealjuures nutnud). Ja vaadates YouTube’i videot, kus maailma kõige paksem mees esimest korda kolmekümne aasta jooksul oma majast väljus, ütles ta: „Tasa! Ära sega, ma vaatan uudiseid.”

Kõige rohkem meeldis Amandale rääkida oma ärevusest. Ta kummardus lähemale ja rääkis sosinal, kui raske on taluda söömishäireid ja magamatust („tõesti jubejube raske”). Mingil ajal seletas ta, et ta „peab” vältima rohelist värvi ja number üheksat, et ta „peab” kõnniteeservadest eemale hoidma („ma ei otsusta seda ise, vaid ma pean, sest muidu on mul tunne, et ma suren, suren päriselt ära, tähendab tõesti suren”). Mõnikord keeras ta volüümi juurde, kui oodatud reaktsioon tulemata jäi. Ta tegi näo, et põletusarm, mille ta oli saanud, kui proovisime pannkooke praadida, oli jälg millestki muust, millest ta „ei taha rääkida”. Ta püüdis jätta muljet, et see arm on jäänud enesetapukatsest. Talle ei tulnud pähegi, et mina võiksin tõe välja rääkida.

Aga asi polnud nii lihtne, et ta valetas, igatahes mitte ainult. Kindlasti tundus elu talle mõnikord raske. Ja ta arvas, et ärevushäire tähendab kartust bussist maha jääda, ja et tal on buliimia, sest tal läks süda pahaks, kui ta sõi vähem kui kümne minutiga kakssada grammi pähklišokolaadi.

Amanda oli muidugi mõista ära hellitatud – oma ema, isa, psühhoterapeudi ja hobusetalitaja poolt. Aga asi ei olnud riietes ja vidinates. Asi oli milleski muus. Ta suhtus oma vanematesse ja õpetajatesse – kõikidesse autoriteetidesse, kaasa arvatud Jumal – nagu teenindavasse personali, näiteks luksushotelli administraatorisse. Ta eeldas, et saab kõigi murede puhul abi, alates vistrikust nina peal ja kaotatud kõrvarõngast ning lõpetades erakorralise meditsiini ja igavese eluga. Teda ei huvitanud, kas Jumal on olemas või mitte, aga loomulikult pidi Jumal tema vähihaiget onupoega aitama, sest temast oli „kolekole kahju” ja onupoeg oli „imeimearmas, mis sest, et kiilakas”. Tal oli kahju inimestest, kellel olid probleemid, aga tema meelest oli inetu, et inimesed temale sama palju kaasa ei tundnud.

Ja ta oli enesekeskne. Ta pühendas oma vööni ulatuvatele juustele nii palju aega, et oleks võinud arvata, et tegu on tema sureva vanaemaga. Teda peeti toredaks. Aga ta ei olnud tõeliselt tore. Ta küsis alati kaks korda, kas sa tahad kohvi sisse piima („oled sa ikka kindel?”), nii et sa tundsid end paksuna. Ta ütles „ma tahaks väga olla selline nagu sina, külma närviga, nii et mul oleks savi, milline ma välja näen” ja „sa oled tõesti uskumatult fotogeeniline” ja ootas, et ma ütleksin selle peale aitäh, sest ta ei taibanud, et ma sain aru, et see oli solvang.

Ja muidugi arvas ta, et „poliitika on ülitähtis”. Aga poliitika ei läinud talle sel moel korda, et ta oleks tahtnud mõnda noorteorganisatsiooni astuda, laagrites käia ja koos teistega nooli visata, lühikesed püksid jalas. Ta poleks ilmaski juukseid mustaks värvinud ega naaritsafarmile tuld räästasse pistnud ega isegi viitsinud lugeda artikleid osooniaukude ja kahanevate korallrahude kohta, ja mingil juhul ei puudutanud poliitika teda sel moel, nagu see kõigi õpetajate arvates Samiri puudutas, sest Samiri isa oli oma vaadete pärast vangis istunud ja teda oli piinatud.

Amanda meelest tähendas poliitika seda, et haigekassa peaks kinni maksma selle maost möödajuhtimise operatsiooni, mille ta kavatses ette võtta, kui ta millalgi peaks kaaluma „kuuskümmend kilo või nii”. See oleks „ainult õiglane, kui võtta arvesse, kui palju me makse maksame”. Selle „meie” all ei mõelnud ta oma ema, sest ainus raha, mis emal sai tekkida, oli sularaha, mida ta Ica poest süüa ostes kassast välja võttis. Pärast pani ta selle raha panka ja nimetas seda oma „kingakontoks” ja Amanda pööritas selle konto peale silmi, ta põlgas seda, rääkis sellest mulle, aga ainult sellepärast, et pidas oma ema tobedaks, mitte sellepärast, et talle oleks tundunud imelik, et ema võis spontaanselt tellida kogu perele sügisvaheajaks äriklassi lennupiletid Dubaisse ja toad luksushotellis, aga pidi peenraha kõrvale panema, et saaks mehelt luba küsimata endale uued teksased osta.

Mismoodi Amanda moodustas koos isa ja tema rahaga „meie” ja milline oli tema enda panus makromajandusse, jäigi ebaselgeks.

Ükskord, kui me Christeriga poliitikat arutasime, mõni kuu enne, kui kõik see juhtus, tuli juttu Che Guevarast.

„Minu meelest on laste tapmine jõle,” ütles Amanda. „Kuigi ma ei ole Lähis-Ida asjadega eriti kursis.”

Samir istus klassis põiki tema taga ja Amanda pidi natuke aega ootama, enne kui Samirile kohale jõudis, et Amanda märkus oli mõeldud temale.

„Nii et ma saan täitsa aru, et sa ameeriklasi vihkad,” ütles Amanda, kui tal viimaks õnnestus Samiri pilku tabada.

Ma ei mäleta, mida Christer ütles. Mäletan ainult, et Samir vaatas mind. Vaatas minule otsa, mitte Amandale. Tema arvates oli see minu süü, et Amanda ei teadnud, kes oli Che Guevara. Et ta ei teinud Ladina-Ameerika, Iisraeli ja Palestiina vahel vahet. Ja et ta oli endale pähe võtnud, et Samir tunneb mingit põhimõttelist vastumeelsust USA suhtes.

Tõesti. Amanda poliitikahuvi oli Disney Channeli tasemel ja mõnikord oli raske teda supersupervõluvaks pidada. Me rääkisime poliitikast harva. Mul hakkas sellest pea valutama ja Amanda tõmbus mossi, sest ta sai aru, et see paistab välja, et ta ei jaga sellest ööd ega mütsi.

Aga palju kordi, kui ma pikutasin tema toas vaibal ja kuulasin tema entusiastlikku me-oleme tegelased-lahedas-noortefilmis-kus-kõik-hüppavad-ust-avamata-oma-kabrioletti-häält sama tähelepanelikult nagu liftimuusikat, mõtlesin, et tema ja mina oleme nii erinevad, et see teeb meid päris sarnaseks. Amanda teeskles hoolimist ja mina teesklesin ükskõiksust. Ja me olime nii head teesklejad, et meil õnnestus kõiki ära petta, sealhulgas ka iseennast.

Kas ma pidasin teda lolliks? Kriminaaltoimikus on üks mess, mille Amanda Sebastianile saatis. Ta kirjutas selle neli päeva enne nende mõlema surma. „Ära kurvasta,” kirjutas ta. „Varsti jääb sellest kevadest vait mälestus.”

Prokurör ei ole veel hakanud Amandast rääkima. Seda hoiab ta oma crescendo jaoks. Ta keskendub hoopis Sebastianile.

Sebastian, Sebastian, Sebastian. Prokurör räägib temast ilmselt mitu päeva, kõik räägivad temast. Kogu aeg. Kui keegi selles loos üldse rokitäht on, siis Sebastian. Sander näitas mulle fotosid, mis ajakirjanikud olid leidnud ja avaldanud. Klassipildilt võetud Sebastiani mustvalge pilt on avaldatud vähemalt kahekümne maailma ajalehe ja ajakirja esiküljel, Rolling Stone kaasa arvatud. Aga on ka teisi fotosid. Ühel Sebastian naerab, suits suus, teisel on ta purjus, laup higine, kolmandal seisab oma jahi ahtris, me sõidame läbi Djurgårdsbrunni kanali Fjäderholmarna poole ja mina istun tema kõrval ja toetan pead tema najale. Samalt reisilt on veel üks pilt, kus minu kõrval istub Samir ja vaatab teisele poole, mitte meie poole. Tal on ilme, nagu me oleksime ta vägisi kaasa vedanud, et meie lähedal viibimine ajab talle merehaiguse peale. Minu teisel käel istub Amanda, valged hambad, pruunid sääred, sinised silmad, tuules õigele poole lehviv juuksepahmakas. Dennist nendel piltidel muidugi ei ole. Aga kriminaaltoimikus on Dennise fotod, Sebastiani telefonis olid mõned, purjus peaga meeldis talle Dennist pildistada, ma ei tea, miks nad pole neid kätte saanud. Igatahes on olemas pildid, kus tema ja Dennis on koos, ühtviisi purjus, pilves, pöörased. Sebastian on kõikidel piltidel jube ilus. Dennis näeb välja nagu Dennis.

Prokurör kavatsebki kõige rohkem rääkida sellest, mida Sebastian tegi, sest ta ütleb, et kõike, mida ta tegi, tegime me koos. Ma ei tea, kuidas ma jaksan kuulata. Aga tähelepanul hajuda lasta on ohtlik. Sest siis tulevad helid.

See heli, kui nad klassi tulid ja mu minema vedasid, see heli, kui Sebastiani pea põrandale langes, see oli õõnes kolksatus. See kõmiseb minu sees ja niipea kui ma ette ei vaata, tuleb see tagasi. Ma surun küüned peopessa, püüan sealt minema saada. Aga sellest pole kasu. Ma ei saa sellest lahti. Mu aju tirib mind kogu aeg sinna kuradi klassi tagasi.

Magades näen seda mõnikord unes. Ja viimast hetke enne nende tulekut. Kuidas ma hoian käega tema verd tagasi, ta lebab mu süles ja ma surun nii kõvasti, kui jaksan. Verejooks ei peatu, ükskõik kui kõvasti ma ka ei vajutaks. Ma püüaksin justkui hoida tagasi vett, mis purskub voolikust, mis hakkab kraani küljest lahti tulema. Kas teadsite, et veri võib purskuda? Et seda on võimatu kätega peatada? Ja Sebastian muutub külmaks, ma tunnen seda ikka veel, öösiti, ikka ja jälle – kuidas tema käed muutuvad üha külmemaks. See toimub kiiresti. Ja ma näen unes Christeri viimseid hingetõmbeid. Need kõlasid nii, nagu oleks seebikivi kanalisatsiooni valatud. Ma ei teadnud, et unenäos saab teise inimese nahka tunda ja helisid kuulda, aga saab, sest mina tunnen ja kuulen kogu aeg.

Ma püüan hoiduda vaatamast neid, kes on tulnud kohtusaali mind vaatama. Sisse tulles ei otsinud ma pilguga isegi isa. Aga ema puudutas mind, kui ma mööda läksin. Tema silmis oli midagi võõrast. Ta naeratas mulle, kallutas pea viltu ja tõmbas suunurgad üles – see pidi ilmselt meelde tuletama, mis ta eile telefoni teel ütles. Kõik-läheb-hästi-naeratus. Aga ta värahtas, enne kui ma pilgu ära pöörasin, mikrosekundi võrra liiga vara, raputas midagi endalt maha.

Enne kui see lugu juhtus, oli mu ema kõige suuremaks väljakutseks süsivesikutest loobumine. Ta võttis kaalus juurde ja maha nii kiiresti, et oleks võinud arvata, et see ongi tema amet, ja oli tõeliselt uhke, kui ta toitumise üle kontrolli saavutas. Nüüd istub ta siin. Kriminaaltoimikus on peaaegu kõik kirjas. Mitte ainult selle päeva kohta. Meie pidude kohta, mis Sebastian tegi, mis mina tegin. Amanda kohta. Mu emale meeldis Amanda väga. Talle meeldis väga ka Sebastian, vähemalt alguses, aga seda ei taha ta enam tunnistada.

Ei tea, kas ema usub „minu lugu”. Kas ta „on otsustanud” seda uskuda. Aga ta ei ole selle kohta midagi öelnud ja mina ei ole küsinud. Kuidas ma saaksingi küsida? Ma ei ole ema ja isaga kohtunud pärast vahistamisistungit, mis oli üheksa kuud tagasi, ja meie telefonikõned pole olnud kuigi usalduslikud.

Kas pole imelik? Et mina, ema ja isa viibisime viimati ühes ruumis üheksa kuud tagasi. Kuigi ega me ka siis õieti kokku ei saanud. Ma nägin neid ainult läbi klaasruudu, mis lahutas eeluurimisvangla klassisuurust kohtusaali pealtvaatajate kohtadest, kus nad said istuda oma veerand tundi, enne kui kohtunik kuulutas vahistamisistungi kinniseks ja kõik, ema ja isa kaasa arvatud, saadeti välja.

Vahistamisistungi ajal nutsin ma lahinal. Vahetpidamata. Ma nutsin juba siis, kui me sisse läksime. Tundsin end umbes sama normaalselt nagu vägisi nuumatav hani, tundsin samasugust iiveldust, ja ema ja isa nägudest paistis kabuhirm.

Vahistamisistungil oli emal seljas uus pluus. Ma polnud seda varem näinud. Huvitav, kelleks ta oli ennast kostümeerinud tol päeval, kui olukord oli veel nii segane. Kui ta veel ei teadnud. Võibolla arvate, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes teab, teab kindlalt, et kõik on eksitus ja tema tütar ei ole milleski süüdi. Aga mina arvan, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes on teinud kõik õigesti, emaks, keda ei saa milleski süüdistada, ükskõik mis ka ei ole juhtunud.

Vahistamisistung toimus kolm päeva pärast seda, kui mind oli eeluurimisvanglasse viidud, ja ma soovisin, et ma ei nutaks nii palju. Oleksin tahtnud selle klaasruudu katki lüüa, et saaksin küsida emalt midagi ebaolulist.

Ma tahtsin küsida, kas ta tegi mu voodi korda, kui ma olin Sebastiani juurde läinud. Tanja ei töötanud reedeti. Kas mu voodi seisis politsei tulekuni puutumata? Aga pärast? Mis edasi sai? Kas Tanja koristas pärast või keelasid ema ja isa tal minu tuppa minna, nagu vanemad keelavad, kui nende laps sureb ja nad hoiavad tema tuba kolmkümmend aastat täpselt samasugusena, nagu see lapse lahkumise ajal oli?

Ma tahtsin, et ema ja isa oleksid nii teinud, tahtsin, et nad ütleksid seda mulle: et kõik näeb täpselt samamoodi välja nagu siis, kui ma ära sõitsin, et politsei ei ole midagi muutnud, et elu, minu elu, senine, endine elu, on külmutatud, konserveeritud, mähitud paksult muumiariide kihtidesse. Kui ma praeguse jama üle elan ja jälle koju saan, on kõik mulle tuttav.

Aga seda ei saanud nad muidugi öelda. Ja ilmselt polnud vahet, kas ema oli voodi korda teinud või mitte. Ma teadsin juba, et politsei oli maja läbi otsinud, sest ülekuulamisel öeldi seda mulle. Ja nad ütlesid, et mu arvuti on nende käes ja nad on mu telefoni haiglast ära toonud (pidin ütlema neile kõik oma paroolid, kõigi foorumite, kõigi äppide, kõigi lehekülgede omad, mida ma külastasin), ja kui ma küsisin, mis nad veel võtsid, siis öeldi: „Peaegu kõik … iPad ja paberid ja … raamatud, voodipesu, riided, mis sul peol seljas olid.” – „Mis riided?” küsisin ma ja nad vastasid, nagu oleks see normaalne ja sugugi mitte imelik. „Sinu kleit, rinnahoidja ja aluspüksid.”

Nad võtsid mu mustad aluspüksid. Milleks? Ma tahtsin selle klaasruudu puruks lüüa ja nõuda, et ema seletaks mulle, sest ma ei tahtnud Sanderilt küsida. „Miks nad mu alukad võtsid, ema?” Tahtsin küsida seda temalt. Ma ei tahtnud rääkida Sanderiga esemest, mille küljes olid minu eritised.

Ja need asjad, mis politsei alles jättis, mida olid ema ja isa nendega teinud? Ka seda tahtsin ma teada. Mõistatasin, kas Tanjal kästi mu lõhn kõigist ülejäänud riietest välja pesta. Ma olen alati arvanud, et talle meeldib pesu kuivama riputada. Tõmmata kortsus pesu sirgeks, venitada õmblusi, siluda volte. Riputada särgid tagurpidi, varrukad niimoodi alistunult allapoole rippu, nagu need oleksid lootuse kaotanud, alla andnud. Ja sokid paarikaupa, kaks tükki ühe pesupulga vahel. Et pärast oleks kergem sorteerida.

Mõistatasin, kas nad on lasknud Tanjal mind ära koristada. Või kas ema vaatab hommikuti võinuga, seda, mille ma alati vedelema unustan, ja mõtleb: alles oli ta siin. Nüüd on ta läinud.

„Ema?” tahtsin ma karjuda. Täiest kõrist. Mis toimub?

Aga aknaklaas oli vahel. Ja ma jõudsin vaevu maha istuda, kui kohtunik juba kõik pealtvaatajad minema saatis. Ma ei saanud mingeid vastuseid, mind võeti hoopis vahi alla.

Kunagi, tükk aega enne seda lugu, küsisin emalt, miks ta kunagi ei küsi minu käest midagi olulist. „Mida sa tahad, et ma küsiksin?” päris ta. Ta ei osanud isegi oletada.

Täna võivad ema ja isa saali jääda. Neil on reserveeritud kohad – küllap vist „parimad”, kõige ees, mulle kõige lähemal (kuigi meie vahel on mõni meeter maad). Ja ema on kaalus juurde võtnud. Ta on endiselt kostümeeritud emaks, kes ei ole midagi valesti teinud, aga kes teab, võibolla on ta pidanud end natuke söögiga lohutama? Õgima rasvast pastat või, juustu ja ketšupiga. Ahmima kiireid süsivesikuid. Kui arvesse võtta, mida ma olen teinud, on kõik vabandatav, isegi kaalus juurdevõtmine. Kõik mõistavad. Ja ühtlasi põlgavad teda, olgu ta sale või ärgu olgu.

Kui ema närvi läheb, muutub ta kael laiguliseks, ja ta läheb alati närvi, kui peab seletama, mida ta öelda tahab. Ja tema jutule on võimatu keskenduda, sa vahid ainult neid kaelalaike. Ju vist sellepärast avaldabki ema nii harva oma arvamust. See on liiga riskantne. Ta piirdub pärimisega, mida isa arvab. Kui isa on heas tujus, siis ta ütlebki, mis ta arvab. Ja siis võib mööduda terve õhtu, ilma et ema ütleks: „Me ei räääägi enam üldse.”

See, et ema muretseb, et temaga piisavalt palju ei räägita, ja ikkagi ei julge küsida, kuidas ma ennast tunnen, käib mulle üle mõistuse. Aga ma pole teda kunagi vihanud sellepärast, et ta midagi ei tea. Ma vihkan teda sellepärast, et ta ei tahagi teada. Ja kõige rohkem vihkan ma teda siis, kui ta mulle ütleb, mida ma tunnen.

„Ma tean, et sa oled mures. Ma tean, et sa kardad. Ma tean, mis tunne see on.”

Mu ema on idioot. „Ma soovin, et saaksin Majaga kohad vahetada.” Kas ta on seda öelnud? Minule igatahes mitte.