Читать книгу Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa - Marcia Willett - Страница 4

Suvise videviku kuldne kuma oli sumedatesse õhtuvarjudesse hajumas; soe õhk pakatas imelistest lõhnadest, puuviljaaias laulis rästas.

Vana mees, sügavale tugitooli vajunud, sirutas välja krampis jalad ja nihutas prille, et pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt masseerida. Tublisti üle kaheksakümne, oli Theo Chadwick endiselt kogukas mees, pikk ja laiaõlgne, aga tema varemalt mustad, kuigi veel endiselt paksud juuksed olid halliks muutunud, ja tema muidu nii sale keha oli peaaegu kokku kuivanud. Theo artikkel Quarterly Defence Journal’ile lebas tema ees kulunud nahkkattega kirjutuslaual. Artikkel oli peaaegu valmis, mitu lehekülge olid kaetud tema väikese selge käekirjaga, aga sel õhtul olid Theo mõtted uitama läinud ning tal oli keskendumisega raskusi. Rästa vaimustav laul – lüüriliste helide katkematu vool – oli suurepärane õigustus, et keeruline teema kõrvale heita, kuigi Theo teadis, et süüdistada ei saa vaid rästast.

See oli olnud Flissi saabumine Londonist, mis ta mõtted hajevile ajas. Tema vennapojatütar oli olnud paar päeva ära, oma abikaasa Milesi juures, kes oli äsja tagasi jõudnud Hong Kongist. Nende kaks lahusoldud aastat olid möödas ja nüüd pidi Fliss otsustama, kas läheb alaliselt mehe juurde Hong Kongi elama. Nende neljateistkümneaastase abielu jooksul oli Miles olnud see, kes rangelt olukorda kontrollis. Kui ta võttis vastu vahendusfirma juhataja töökoha Hong Kongis ilma seda naisega arutamata, oli Fliss teadnud, et tal lihtsalt tuleb vastu hakata. Ta ei tahtnud jätta oma perekonda ega kodumaad ning päriselt Hong Kongi elama asuda. Tema seisukohast olid nende üheteistkümneaastased kaksikud internaatkooli panemiseks veel liiga noored ning ta oli olnud sügavalt haavunud – kuigi mitte eriti üllatunud –, et mees polnud hetkekski naise soovidega arvestanud. Pärast pikki, valulikke stseene kolis Fliss tagasi Kindlusesse, Devonis Totnesi lähedal asuvasse Chadwicki perekonna majja, tagasi oma vanaonu Theo ja tädi Prue juurde, Caroline’i juurde, kes oli olnud nii Flissile endale kui tema õele ja vennale lapsehoidjaks.

Kui mees oli vaid mõne kuu Hong Kongis viibinud, oli Fliss mehe palvel kaheks nädalaks sinna lennanud ja järgmise aasta jõulude ajal oli ta koos kaksikute Jamie ja Bessiga veel üks kord seal käinud. Sügisel, pärast pooleteise aastast lahusolekut, oli ta teinud veel ühe reisi.

„Seal on üks naine,” oli Fliss pärast kolmandat reisi Theole omakeskis öelnud. „Noh, seda oleks võinud ju arvata. Lõppude lõpuks, miks ka mitte?”

Vaadates Flissi väikest näokest, oli Theo püüdnud nuputada, mis küll võiks naise sisimas toimuda. Ta imestas endamisi, kas ta kujutab seda ette, või hakkab Fliss tõepoolest aina rohkem meenutama oma vanaema, Theo vennanaist Freddy Chadwicki, keda ta nii väga oli armastanud. Fliss ei olnud küll Freddy kasvu, aga see alateadlik lõuahoiak, see, kuidas ta selja sirgeks lõi, paks hele juuksekrunn kuklas, see kõik tahtis Theol lausa hinge kinni lüüa. Ta teadis, et Fliss peab end mõttes ikka veel Milesiga seotuks, ning küllap võis see naisele ränk hoop olla, kui ta tajus, et mees ei näe lahusolekut samas valguses kui tema. Ka Theod oli see üsna vapustanud, kuid ta ootas, kuni naine oma tunnetes selgusele jõuab, ja juba naerataski Fliss talle.

„Ma olen pahane,” tunnistas Fliss siiralt. „Mitte eriti armukade ega haavunud. Lihtsalt pahane. Oh, nad käitusid muidugi väga diskreetselt, kuid kumbki neist ei suutnud eriti hästi varjata veidi võidukat ilmet. Kas sa saad aru, mida ma mõtlen? Milesil oli vaja mulle näidata, et kui mina teda ei taha, siis teine naine tahab, ning too omakorda ei suutnud jälle omanikutunnet välja näitamata jätta. „Oh, see oli nii vahva, eks ju Miles? Kas sa mäletad seda, Miles? Oh, kuidas me naersime,” ja nii edasi.”

Flissi ootamatu jäljendamine – leebel häälel, mahedusele vaatamata salatseval ilmel – maalis tundmatu naise Theole selgesti silme ette. Ta nägi toda vaimusilmas – klanitud, kalk, viimseni ülesvurhvitud, enesekindlusest pakatamas, kuid seadusliku naise kohalolust siiski häiritud – ning tundis, kuidas tal hakkab selle naise vastu viha tekkima.

„Ma teesklesin täielikku ükskõiksust, millest ei puudunud ka kerge põlgusenoot,” ütles Fliss. Ta ajas selle meenutuse peale lõua ette – hoolimata vastupidisest väitest siiski kergelt haavunud –, tuletades Theole taas valulikult Freddyt meelde. „Panin nad paika.”

„Selles ma ei kahtlegi,” vastas mees ettevaatlikult. „Kas ta… see naine kujutab endast tõsist ohtu?”

„Hea on see,” vastas Fliss rahulolevalt, „et ma olen temast oma tubli viisteist aastat noorem. Noh, tema on Milesi-vanune. Viiekümnendates ning seda reedab ka ta välimus. On mingi mereväelase lesk.”

Nüüd oli lahusoleku aeg läbi saanud ning paistis sedamoodi, nagu oleks Miles esitanud Flissile ultimaatumi: kas naine läheb kohe tema juurde elama või hakkab mees lahutust taotlema, et lesega abielluda.

Theo lükkas tooli tahapoole, tõusis püsti ja kõndis akna alla. Käed taskus, vaatas ta alla varjulisse tagahoovi, imestades, kui palju võiks selles loos Milesi-poolset bluffi olla ning soovides – mitte esimest korda – , et Freddy oleks veel elus ja saaks talle nõu anda. Ta teadis, et peaaegu igas teises olukorras oleks Freddy hakanud kõhklematult abielu pühadusest rääkima, kuid Flissi puhul oli olukord keerulisem. Pärast seda, kui Mau Mau oli nende vanemad ja vanema venna mõrvanud, oli Fliss koos noorema venna ja õega Keeniast oma vanaema juurde Kindlusesse elama tulnud. Flissi kiindumus endast vanema onupoja Hali vastu oli kasvanud vankumatuks armastuseks. Kui Freddy, ja Hali ema Prue sellest armastusest teada said – nemad kasutasid sõna „sõge kiindumus” – olid nad otsekohe teinud kõik, mis nende võimuses, et lapsi lahutada. Nõod, eriti veel, kui nende isad olid olnud identsed kaksikud, ei saanud mingil juhul abielluda. Vaid veidi aega hiljem oli Freddy hakanud mõtlema, kas ta mitte ei peaks õhutama Flissi Milesiga abielluma. Vanaema poolehoid selle aruka ja usaldusväärse vanema mehe vastu oli Flissi omajagu mõjutanud. Ainult Theo oli oma eriarvamusega lagedale tulnud, kuid isegi tema – oma suureks häbiks – oli lasknud end veenda, et Miles teeb Flissi õnnelikuks.

Nüüd oli see abielu karile jooksmas ja oli selge, et kuigi Flissile polnud Milesile truudusemurdmine kunagi pähegi tulnud, armastas ta endiselt Hali, kelle abielu oli samuti täis igasuguseid probleeme…

Akna all istudes sulges Theo silmad, puhastas oma meeled ning otsis tuge ja varju talle omasel moel: vaiksest, salajasest Jumala lähedalolust.

Otse tema akna all siseõues kuulas Fliss pingil istudes rästast puuviljaaias laulmas ja vaatas, kuidas kõrge müüri ääres kahvatuvad roosid õõvastava ja tontliku kuju võtavad. Ta püüdis endiselt leppida tõsiasjaga, et see Miles, keda ta oli äsja Londonis kohanud, on muutunud võhivõõraks; inimeseks, keda ta enam üldse ei tunne. Talle meenusid Hong Kong, korter, mida ehtisid nende Dartmouthi kodust pärit maalid ja kaunistused, paari sõbraga kohtumised, teatud tuttav tunne, mis oli ta pinge nii maandanud, et mehega koos olles oli ta kohmetus väga ruttu hajunud. Neil oli õnnestunud isegi koos mõnusasti aega veeta, mis oli meenutanud talle abielu alguspäevi enne kaksikute sündi. Kuid siiski oli olnud mõningaid pingeid. Miles oli sel esimesel külaskäigul käitunud leebelt, nagu tahtes öelda: „vaata nüüd, millest kõigest sa ilma oled jäänud, rumal tüdruk”, mis oli äratanud Flissi halvimad iseloomuomadused. Ometi oli ta olnud teadlik, et selle üsna siira tunde taga – mees arvas tõesti, et ta oli olnud põikpäine ja rumal – oli väga selge tahe muljet avaldada ning ta enda poole tagasi võita. Rahvarohked tänavad ja neoontuled, sagin, müra ja lõhnad, vahused vood sadamas ja tuttavlikult rohelised Star’i praamid Kowlooni vahet edasi-tagasi tiirutamas – kõik see tõi tagasi kõrvetavad mälestused, kuid ikkagi…

„Aga siin ei ole ju minu kodu,” oli ta oma esimese külaskäigu lõpus ahastavalt hüüatanud. „Kas sa ei saa sellest aru, Miles? Ma ei sobi siia. Ma tunneksin end siin kui…” ta vaatas ringi, püüdes leida mõnd kujundit, mida mees oleks võimeline mõistma, kuid loobus sellest… „nagu väljaväänatud jäse. Ebamugav ja kohmakas. Sellesse keskkonda täiesti sobimatu.”

Mees oli kärsitult naeratades pead vangutanud, rõhutades, et kui ta ainult püüaks…

„Ma olen siin kaks aastat elanud,” tuletas naine mehele meelde. „Ei ole ju sugugi nii, et ma ei teaks, mida siinne elu endast kujutab. Ma ei kritiseeri seda, ei mõista seda hukka. See lihtsalt ei ole minu jaoks.”

Siis oli mees tusaseks muutunud – Fliss märkas, et ta ka jõi palju rohkem – ja süüdistanud teda tänamatuses ja isekuses, ning tema oli mehele meelde tuletanud, et teda ei sunnitud seda tööd vastu võtma ilma naisega arutamata või kaksikutele mõtlemata. Jamie ja Bessi mainimisel oli Milesi nägu ühtäkki täiesti ilmetuks muutunud ja naine tundis juba tuttavat lootusetut ahastust. Võideldes sooviga kõigele seal kohe lõpp teha, oli ta siiski pakkunud, et tuleb koos kaksikutega jõuludeks tagasi ja mees oli natukene rõõmsamaks muutunud, lootes kahtlemata, et lapsed võivad sellesse paika ära armuda ning lisada tema enda argumentidele kaalu juurde. Üheteistaastased kaksikud olid seda plaani kuuldes elevile läinud – mitte üksnes isa nägemisest, vaid ka sellest, et saavad oma sünnikohta külastada…

Fliss liigutas end pingil, jahedas õhtutuules kergelt värisedes ja vajus mälestustesse. Milline kuues meel oli hoiatanud kaksikuid, et nendega manipuleeritakse? Kas oli see isa ebatavaline sõbralikkus, enneolematu püüe neile meele järele olla ja muljet avaldada, mis oli nad ettevaatlikuks muutnud? Esmalt olid nad olnud meelitatud, seejärel hämmeldunud; nende loomulik elevus ja hoog olid tasapisi viisakaks sõnakuulelikuks sallivuseks vaibunud isa entusiasmi suhtes, mis neid ärritas ja vana vastasseisu uuesti lõkkele lõi, kuni isa tavapärane hoolimatus lõpuks asja paika pani. Sellest ajast saati olid nad oma isa näinud ainult kahel korral, kui see oli paariks päevaks Londonisse lennanud. Miles oli keeldunud Kindlusesse sõitmast ja kohtumised hotellis olid olnud üsna pingelised, kuigi nad kõik püüdsid kõvasti teeselda, et nad on siiski täiesti toimiv perekond.

Fliss mõtles: Ma ei saa teda tegelikult süüdistada, et ta Dianaga semmima hakkas. Me kõik riivasime tema uhkust, nii või teisiti. Ta oleks ilmselt temaga palju õnnelikum… aga samal ajal oli see ka paras ehmatus.

Ta mõtles nüüd, kas tema vastus sellele ultimaatumile on juba ette ära otsustatud ja Diana valmis tema, Flissi, kohta üle võtma. Lõppude lõpuks, oli ta mehele väga vähe leppimislootust andnud. Need viimased päevad Londonis olid olnud peaaegu alandavad. Miles oli olnud sõbralik oma järsul ja naljatleval moel, patsutanud tema kätt või õlga, nagu tal vanasti kombeks oli, kohelnud teda kummalise seguga kärsitusest ja kannatlikkusest. Taas oli mees keeldunud Devonisse sõitmast, tehes selgeks, et nüüd, kui kaks aastat on läbi, tuli ta vastust saama, mitte raiskama oma aega mõttetute viisakusvisiitide peale tema sugulaste juurde. Mehel polnud mingit tahtmist taktikat muuta ja ta ei püüdnudki olla rafineeritud. Fliss tundis end alandatuna, kui taipas, et mees oli lootnud juba paar tundi pärast saabumist temaga voodit jagada – olgugi, et nad olid seda Hong Kongis teinud –, ja ta nägi viimaks, et mees on muutunud… aga kelleks?

Fliss tõmbas oma jalad üles pingi servale ja võttis põlvede ümbert kinni. See polnud tõsi, mõtles ta nüüd, et Miles on võõraks muutunud. Ta oli pigem nagu mõni kauge, üsna nõudlik sugulane; näiteks onu, kellega harva kohtutakse. Sellest hoolimata oli kummaline, et mees tundus talle Londonis kaugemana, kui oli olnud Hong Kongis. Mehe pisut brutaalne ja peaaegu naljatlev lähenemine nende suhte füüsilisele poolele oli naist jahmatanud ja võimetu teesklema nii ruttu lähedust, mis oli selgelt olematu, oli ta mehele öelnud, et ööbib vähemalt sel esimesel õhtul oma onutütre, Hali kaksikõe Kiti juures Hampsteadi korteris. Mees oli selle peale õlgu kehitades mõista andnud, et „noh, ega ma muud ei oodanudki”, ning lasknud tal minna. Ta oli tundnud end nagu koolitüdruk – aga see polnud nende suhtes midagi uut – , ja oli oma nõo käte vahele langenud kergendusega, mis oli muutunud hüsteeriliseks. Kit, oma muidu nii kinnise onutütre emotsionaalsusest üllatunud, oli kallanud talle suure napsi ja istunud maha, et teda ristküsitleda. Sel korral oli Flissi loomulik sund kõik enda teada jätta Kiti silmanähtava mure ja osavõtlikkuse ees haihtunud, ning ta oli nõo küsimustele vastanud peaaegu tapva otsekohesusega.

„Võib-olla,” oli Kit lõpuks mõlgutanud, „oled sa alateadlikult oodanudki, et ta sul minna laseks. Kas pole nii? Aga kui teeksid talle ettepaneku Inglismaale tagasi tulla ja endale siin töö leida, et saaksite kõik koos olla?” Ta nägi ärevat ilmet onutütre näol ja kergitas kulme. „Aga samas jälle,” pomises ta vaoshoitult, „ehk siiski mitte.”

„Lihtsalt seekord tundub kõik hoopis teistmoodi,” pomises Fliss kohmetult.

„Loomulikult tundub, kulla nõoke,” oli Kit kannatlikult vastanud. „Sellepärast et sul tuleb otsusele jõuda. Sinu vabadus on otsa saanud, kullake.”

Kumbki neist polnud maininud Hali.

Lõpuks, kui Fliss oli kogu julguse kokku võtnud ja öelnud Milesile, et tema vastus on „ei”, oli mees keeldunud seda aktsepteerimast, öeldes, et ta on veel kaks nädalat Londonis, enne kui Hong Kongi naaseb, ja räägib naisega enne äraminekut veel kord. Mehe reaktsioonist segaduses, tema kangekaelsusest ärritatult, oli Fliss läinud rongiga tagasi West Countrysse, süveneva meelehärmiga, et see kõik tuleb uuesti läbi elada, võideldes tuttava süütunde ja ebakindlusega, püüdes analüüsida oma tõelisi tundeid Milesi vastu …

Keegi hüüdis ta nime. Halli akendest kumas äkki valgust, heites kiviplaatidega teerajale tumedate viirgudena ristkülikukujulisi varje, ning kärmelt jalule tõustes tõttas Fliss majja.