Читать книгу Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa - Marcia Willett - Страница 6

„Kas sa siis veel ikka armastad teda?” küsis Susanna uudishimulikult. Ta silmitses huviga pilti, kus olid kaksikud koos oma isaga, ja asetas selle siis kapile, vaadates ringi teise korruse elutoas, mis kord oli kuulunud tema vanaemale. „Ma näen teda ikka veel siin, kas sina ei näe? Istumas ja kirju kirjutamas või Kolmandalt programmilt mõnd kontserti kuulamas.”

Tundes kergendust, et Susanna oli oma eelmise küsimuse juba unustanud, vaatas ka Fliss enda ümber ringi.

„Algul tegi see ka mind rahutuks,” tunnistas ta. „Aga onu Theo ja Prue olid nii kindlad, et vanaema toad tuleb kasutusele võtta. Algul tundus see lausa pühaduseteotusena, kuid üsna pea pakkus see juba tohutut tröösti. Mulle oli nii oluline, et ma sain koju tulla, kui Miles oli Hong Kongi läinud…”

Ta kõhkles, mõeldes, kas Susannal tuleb nüüd varasem küsimus meelde, aga noorem õde oli juba mõtetega möödunul, nende vestluse Milesist unustanud. Fliss silmitses õde. Rasedusest küll ümmargune, oli õde endiselt samasugune nagu lapsepõlves: positiivne, lõbus, elurõõmus, kuid nüüd oli temas ka mingi sisemine rahu. Ta seisis, kael väljasirutatud, säravaid tumedad juuksed hooletult kõrva taha lükatud, paljad käsivarred ja jalad juba mahepruuniks päevitunud, ning vaatles kaminat ääristavaid Widgery maale.

„Asi on selles,” ütles Susanna, „et tal tuli meile ema eest olla. See pidi talle kohutavalt raske olema, kas pole? Mitte ainult kuulda ema, isa ja Jamie kohutavast surmast, vaid olla äkitselt sunnitud meie kolmega hakkama saama. Lõppude lõpuks polnud ta siis enam noor.”

„Ta oli üle kuuekümne.” Fliss istus aknaalusel istmel. „Sina olid vaevalt kahene ja siis oli veel Mutt, kes ei suutnud kogu selle tragöödia tagajärjel enam rääkida …” Ta jäi vait, meenutades neid kohutavaid nädalaid täis hirmu; kergendust, kui nad tagasi Kindlusse jõudsid, turvatunnet. „Muidugi olid Ellen ja Fox lihtsalt imelised. Kas sina mäletad sellest midagi, Sooz?”

Õde vajus ohkega sügavale mugavasse tugitooli.

„Tegelikult mitte,” vastas ta. „Ma püüan neid meenutada – noh, emmet ja issit ja Jamiet –, aga ma ei tea, kui paljut ma sellest tegelikult mäletan või mida on teised inimesed mulle rääkinud. Mina olin ju tegelikult kõige õnnelikumas olukorras. Minu lapsepõlv möödus siin. Koos vanaema, Elleni ja Foxiga, kes meie järele vaatasid, ja onu Theoga. Alles hiljem, kui ma kolledžisse läksin, taipasin ma, et minu taust polnud päris selline nagu teistel minuvanustel. Mõnda aega olin ma sellepärast üsna endast väljas. Keegi ütles mulle, et meie elu siin oli nagu mingi anakronism, sest meid kasvatas vanaema põlvkond, ning ma ei tahtnud olla ebanormaalne.”

Fliss ümahtas pilklikult. „Milline see normaalne siis on?”

„Mõnikord ma mõtlen, et kas me pole ikka üks pisut kummaline perekond,” jätkas Susanna. „Chadwickidel tuleb üksinda elamine väga hästi välja, kas pole? Noh, mitte niivõrd üksinda, kui ilma elukaaslaseta. Vanaema, onu Theo, Mutt, Kit, Prue. Isegi sina paistsid nende kahe viimase aasta jooksul tõeliselt õnnelik olevat.”

„Prue ütles mulle enne midagi sarnast.” Fliss keeras sinise teksajaki varrukad üles ja põimis allalangenud heleda juuksesalgu tagasi lõtva krunni. „Sina ja Gus näite olevat kogu perekonnas ainus õnnelik abielupaar. Nii et, näed siis. Lõpuks ometi oled sa normaalne.”

„Ma panen tähele, et sa ei arvesta Hali ja Mariat,” märkis Susanna nagu muu seas. „Kas pole tore, et Hal on Devonportis? Kui kahju, et Maria siia ei koli, kuigi ma saan aru, et ta tahab väikese Edwardi läheduses olla, kuni too on nii noor. Võib-olla jätab ta poisi internaati nüüd, kui too on juba sisse elanud. Sellest peab olema juba kaks aastat, kui ta alustas, kas pole?”

„Kaks aastat,” nõustus Fliss. „Ta ei ole enam uustulnuk. Ta on juba täieõiguslik kooripoiss ja kõigil on selle üle hea meel.”

Susanna tõmbas diivanipadja enda selja taha. „Ka Jolyonil?”

„Ka Jolyonil,” lausus Fliss kindalt. „Jolyon pole eales oma venna peale kade olnud, sa tead seda. Ta on tõeline kullatükk.”

„Oh, Jo on vahva,” lausus Susanna sedamaid. „Aga vahel teeb kogu see tähelepanu, mis ta väikesele vennale osaks saab, teda vist pahaseks küll. Mul on nii hea meel, et ta on koos Bessiga Herongate’is nii rahul. Ma olen alati arvanud, et algul oli pisut raske, kui ta ära kooli saadeti, et Maria saaks minna Salisbury’sse elama ning Edwardi eest hoolitsema.”

„Oli raske korraldada nii, et kõik võiksid rahul olla,” lausus Fliss pärast hetkelist mõtlemist. „Aga stipendium oli liiga hea, et sellest loobuda, ja kõik kukkus ju väga hästi välja.”

„Ma siiski mõtlen vahel, kas mitte Maria ei peaks pisut rohkem siin käima, kui Hali laev on sadamas ja Jo tuleb koos kaksikutega nädalalõppudeks koju. Aga muidugi on ta mereväelase naine ning peab lahusolekuga harjunud olema.”

„Ma arvan, et nad tegid mõlema lapse jaoks parima, mida suutsid.” Fliss pingutas, et rahulikult kõlada. „Hal veetis ju kõik oma puhkused Salisburys. Siia jäi ta vaid siis, kui laev ainult paar päeva sadamas viibis. Lõppude lõpuks on ta ju ikkagi kapten. Tihtipeale oli ta ju kohustatudki sadama lähedusse jääma. Prue’l oli tore ta teda siin vastu võtta ja hellitada, ilma et Mariaga sellepärast ütlemist oleks tulnud.”

Susanna itsitas. „Ta on tõeline kanaema. See on nii naljakas, kas pole? Eriti, kui ka Muti allveelaev seisis Devonporti sadamas. Janie oli seitsmendas taevas. Ta kurvastas tõesti, kui Mutt Northwoodi saadeti.”

„See oleks tore, kui Mutt ja Janie kokku jääksid,” tunnistas Fliss, „aga ma ei usu sellesse. Enam mitte. Mutt on tundnud teda aastaid, kolledžist saati.”

„Ta ei suuda end siduda.” Susanna kortsutas pisut kulmu. „See kõik on Keenia pärast. Ta kardab, et inimestega, keda ta armastab, võib juhtuda midagi hirmsat, kui teda ei ole kohal, et neid kaitsta. Talle ei meeldi isegi, et ma rase olen, sest kardab, et ma võin sünnitusel surra ning muretseb laste pärast, sest need on nii kaitsetud. See on nii kummaline, et ta töötab allveelaeval. Võiks ju arvata, et talle meeldiks mõni kena turvaline amet, kas sa ei leia?”

„Mina arvan, et asi on palju keerulisem. Kui poleks olnud meie perekonna tragöödiat, oleks ta ilmselt olnud täiesti tavaline poiss. Aga meie vanemate ja Jamie nii vägivaldne surm tegid ta liiga noorelt teadlikuks elu haprusest. Nüüd on ta tugevamaks muutunud, aga minevikuvarjud on endiselt alles. Nendega tuleb tal ikka veel pidevalt heidelda. Chadwickid on alati mereväes teeninud ja talle oli kohutavalt tähtis tõestada, et ka tema seda suudab. Aga ikkagi ma ei usu, et ta Janie’sse armunud oleks. Ta on küll tüdrukusse väga kiindunud, aga Mutil on vaja selle sammu astumiseks suurt kirge.”

„Ma tean.” Susanna ohkas kahetsevalt ja kehitas seejärel õlgu. „See oleks lihtsalt nii mugav, sest Janie töötab ju Gusi juures ja on nii tore inimene, aga ma kardan, et sul on õigus. Pole õige abielluda lihtsalt mugavuse pärast. Ja kui sellest juba juttu tuli…”

„Kas me ei peaks minema alla ja vaatama, millega need lapsed tegelevad?” Fliss heitis pilgu kellale ja tõusis, sirutades käe, et õde püsti aidata.

„Sain vihjest aru,” lausus Susanna rahulikult, lastes end jalule tõmmata. „Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ehk tahad sellest rääkida.”

„Ma tahan, ausõna,” tunnistas Fliss. „Kuid kui ma seda tegema hakkan, muutub asi veelgi segasemaks. Kas sa saad aru, mida ma silmas pean?”

„Arvan küll.” Nad jalutasid koos trepimademeni. „Häda on selles, et me kõik tahame ju kogu oma elutarkuse mängu panna ning meil on lihtsalt vaja kedagi, kes kinnitaks seda, mida me juba niigi teame.”

„Kui ma vaid teaks, mis see on,” pomises Fliss. „Aga olgu peale, las ta olla. Ma loodan, et tuleb veel üks tüdruk, Sooz. Nooremas põlvkonnas on tüdrukuid poole vähem.”

„Kas ma pean siis veel ühe Podgeriga toime tulema?” mõtiskles Susanna. „Milline kainestav mõte! Aga mis siis ikka. Ma pean nad koju magama viima ja Gusile õhtusöögi valmis tegema. Kas ma kuulen laulmist?”

„Seda võib ka nii nimetada:”

Mitu häält – Podgeri kriiskamine ja Fredi kähisev mõmin, sekka Prue kõrge kaunis sopran – kajasid hallist vastu, ning kaks naist astusid trepist alla, et nad üles otsida.

Õhtul hiljem, kui Fliss jalutas Rexiga Kindluse taga mäekünkal, kummitas Susanna küsimus tal endiselt kõrvus „Kas sa siis ikka veel armastad teda?” Pikad, sügavsinised ja purpursed varjud laotusid üle künka ja kaks künnivarest lendasid ühtlaste, rütmiliste tiivalöökide saatel kodupoole. Päike vajus aeglaselt läänetaeva pehmete piimjate pilvede sängi ja äkitselt nägi Fliss, kuidas kohevate pilvede lainelistest äärtest hakkas voogama alla hiilgav ja silmipimestav sulakuld, ujutades kõik oma värviga üle. Fliss, kes oli haaranud tagaukse juurest nagist Caroline’i tepitud jaki, libistas käed varrukatesse ja ohkas rahulolevalt. Ta oli vaadanud sellelt künkalt päikeseloojangu muutlikku vaatemängu lugematuid kordi aastaajast aastaaega, aastast aastasse, ning kunagi ei lakanud see teda vaimustamast. See oli tema koht, see iidne linnusemägi, kuhu tema esivanemad olid ehitanud Kindluse, vana kindluse graniidist. Siia ta kuulus. Nüüd, kui oli juba liiga hilja, teadis ta, et poleks pidanud iial Milesiga abielluma – ta oli mehe poole pöördunud vastureaktsioonina Hali abiellumisele – aga see, mis tagantjärele oli nii selge, oli tookord hoopis teistsugusena tundnud. „Ja kas sa siis ikka veel armastad teda?”

Fliss surus käed sügavale taskusse ja järgnes Rexile alla jõe äärde. Tegelikult peaks see küsimus kõlama hoopis: „Kas sa teda üldse kunagi armastanud oled? Vaistlikult hoidus ta iseendale tunnistamast, et oli abiellunud ilma armastuseta – ja pealegi kas see oleks tõsi? Ta ei armastanud teda nii, nagu armastas Hali, aga oli olemas erinevaid armastusi ja kes oskakski öelda, milline see kõige õigem on. Ta oli armastanud Milesi – oh, muidugi mitte sellise kõikehaarava kirega nagu Hali, vaid palju hellemalt ja rahulikumalt. Miles oli olnud tugev, lohutav, kindlameelne ning ta oli toetunud mehe tugevusele ja olnud talle tänulik kaitse eest. Mehe armastus oli võimaldanud tal oma uhkust säilitada. Tol ajal oli see olnud ainus, mis luges. „Kas sa siis ikka veel armastad teda?”

See oli aga see, mis praegu luges. Ta teadis, et kui Hal oleks vaba, kui sellesse ei oleks segatud lapsi, oleks tal kerge oma otsust teha. Lõppude lõpuks ei kannataks ju ta enda lapsed kuigi palju, kui ta peakski Milesist lahutama. Liiga hilja oli ta taibanud, et mehe plaanides polnud laste jaoks kohta ning mees polnud selles osas ka kunagi pingutanud. Ta oli olnud suuremeelne, range, täitnud oma kohust, aga ta polnud neid armastanud. Nüüd, pärast kaht lahuselatud aastat, oleks ju lihtne lasta asjadel omasoodu areneda, nii et Jamie ja Bessi jaoks polekski lõplik lahkuminek eriti valulik… Aga Hal ei olnud vaba ja nad mõlemad teadsid, et Jolyon ja Edward kannataksid kohutavalt, kui nende vanemad peaksid lahutama. Eriti Jolyon. Poiss oli meelsasti nõustunud kaugele kooli minema – kuigi see teda hirmutas –, sest ema ja Edwardi elu oleks siis lihtsam ja perekond püsiks endiselt koos. Hal oli lubanud Jolyonile, et mingit lahutusohtu ei ole, et tal pole vaja midagi karta, et tema ja Maria armastavad teineteist. Hal ei taganeks pojale antud sõnast.

Minnes mööda lammaste sissetallatud rada, mis väänles ümber mäe, surus Fliss maha juba tuttavat halvakspanu. Tema onutütar Kit, Hali kaksikõde, oli talle saladuskatte all rääkinud, et Marial oli armulugu ühe endise austaja, oma isa osanikuga. See oligi osaliselt põhjus, miks naine oli nii varmalt tagasi Salisburysse kolinud, kui Edwardile katedraalikooli stipendiumit pakuti. Maria isa arhitektifirma asus Salisburys, kus ka nüüd see Adam Wishart elas, ja kahe viimase aasta jooksul, kui Hal merel viibis, oli Maria kõvasti juhust kasutanud. Aga Adami naine ei kavatsenudki meest vabaks anda ning Marial polnud plaanis Hali maha jätta enne, kui tal uut kaitsjat silmapiiril polnud.

Ma olen nördinud, et Maria sellest kõigest puhtalt välja tuleb, mõtles Fliss. Ta petab Hali, manipuleerib poistega ja pääseb terve nahaga, samal ajal kui meie Haliga püüame käituda nii, nagu oleksime vaid head sõbrad. See ajab mind hulluks.

„Olete teie ikka üks paras paar küll,” oli Kit talle otsekoheselt teatanud. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et te ei haara kinni võimalusest auru välja lasta. Oh, ma saan aru, et Kindluses, empsi ja onu Theo silme all oleks see võimatu – üsna närvesööv, ma usun. Aga miks te siia minu ei tule? Vana hea Sin viibib viimasel ajal rohkem alumisel korrusel Andrew’ juures ja mina võin mõneks nädalavahetuseks jalga lasta. Anna ainult teada. Ausõna, kullake, see on ju hullumeelsus. Kõik teavad, et kui vanaema ja emps poleks kiilu vahele löönud, oleksite te Haliga praegu koos. Te olete teineteist aastaid armastanud. Hüva, ma tean seda kõike, et sugulastel sünnivad veidrikest lapsed, ja ma tean, et meie isad olid identsed kaksikud, aga see ju enam ei loe. Teie Haliga ei kavatse ju enam lapsi saada. Nii et mis takistab sind kätt paari õnnehetke järele sirutamast?”

„Ma lubasin onu Theole,” oli Fliss pomisenud – ja Kit oli uskumatusest silmi pööritades meeleheites pead vangutanud.

„Ma ei usu seda,” oli ta hüüdnud, nördinud asjatust katsest oma venda ja onutütart aidata. „Kas praegu on kaheksakümnendad või olen ma paar aastakümmet maha maganud?”

„Sinuga on teisiti,” oli Fliss püüdnud end õigustada. „Prue polnud teiega kunagi nii range nagu vanaema meiega. Sina oled oma põlvkonna, kuuekümnendate laps. Sina teed seda, mida heaks arvad. Mina olen sinust ilmselt kolmkümmend aastat taga, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja Hal tunneb igatahes samamoodi. Ta lubas Jo’le, et nad jäävad Mariaga kokku. Ma arvan, et me mõlemad tunneme, kui ohtlik oleks end unustada, isegi üheks õhtupoolikuks. Kui me seda kord alustanud oleme, ei pruugi kumbki meist enam suuta seda lõpetada.”

„Kui te mõlemad lähemal ajal pingest plahvatate, siis süüdistage iseennast, mitte mind,” oli Kit hädaldanud. „Milline masohhistist lurjus üldse armastuse välja mõtles? Meie, Chadwickide jaoks on see nagu mõni kohutav haigus, kas pole? Kui me selle kord läbi põeme, oleme edaspidi immuunsed. Lihtsalt sellepärast, et me ei parane iial oma esimesest armuvalust.

„Kas sa siis ikka veel armastad teda?”

Nüüd jõe ääres seistes ja kiire voolu kohal kihulaste igavest virvendavat videvikutantsu jälgides mõtles Fliss, kas Kitil polnud mitte õigus. Kas temal, Flissil, oli üldse sünnis kaaludagi, kas taas Milesiga elama hakata või mitte? Oli see mehe suhtes üldse õiglane? Või tema enda? Kui Hal kõrvale jätta, siis mis oleks nii Milesile, talle endale kui ka nende lastele parim lahendus?

Rex surus end ta jala vastu ja asetas ligase oksatüki ta jalge ette. Loom vaatas, kõrvad kikkis saba liputades esmalt oksa ja seejärel talle otsa, endal keel ootusärevalt ripakil.

„Hea küll, siis,” pomises Fliss. „Siit ta tuleb. Nägid?”

Ta heitis puutüki nii kaugele metsatuka suunas, kui jaksas, ning hakkas siis aeglaselt koerale järgnema. Nii palju mälestusi oli seotud selle künkaga; jõega, mis läbi oru mere poole käändus; kõrgete puudega metsatukaga, selles peituva hämaruse ja salapäraga – mälestused ulatusid kolmekümne aasta taha. Üks oli kindel: ta ei saa alatiseks Hong Kongi kolida. Ei, ta peab endale kindlaks jääma. Ta oli andnud Milesile oma vastuse ja tal tuleb selle juurde jääda.

Üks hääl hõikas teda, hüüe kõlas üle künka, ja kui ta pilgu maja poole pööras, nägi ta Caroline’i lehvitades enda poole tulemas. Fliss lehvitas talle vastu ning äkitselt valdas teda suur hirm. Polnud mingit põhjust arvata, et Caroline tuleb talle lihtsalt seltsi, nagu ta vahel tegi, mõtles Fliss endamisi, kui leidis end teisele teerada pidi vastu ruttamas, endal muremõtted peas. Kas kaksikutega on kõik korras? Või oli midagi juhtunud onu Theoga? Või Haliga?

„Mis lahti on?” küsis ta hingetult, kui nad kitsal teerajal kohtusid. „Anna andeks.” Ta püüdis naeratada, et hirmu hajutada. „Hetkeks ma mõtlesin, et…” Ta jäi pingsalt Caroline’ile otsa vaatama. „Mis juhtus?”

„Ei midagi hirmsat,” vastas Caroline kähku. „Üldsegi mitte. Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada. Lihtsalt üks veider asi, ei muud. Miles helistas just äsja ja palus sul talle kohe tagasi helistada.”

„Siis on hästi,” lausus Fliss kergendusega. Miles polnud nii häiriv kui tema hetkelised ettekujutused. „Ma arvasingi, et ta seda teeb. Ma juba pooleldi ootasin seda.”

„Jah,” ütles Caroline, kui nad koos mööda teerada tagasi läksid, Rex hingeldades nende kannul. „Seda arvasin ka mina. Veider on lihtsalt see, et ta polegi enam Londonis. Ta näikse olevat Dartmouthi tulnud ning loodab, et sa lähed sinna temaga kohtuma.