Читать книгу Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa - Marcia Willett - Страница 7

Miles ärkas äkki oma Royal Castle’i hotellitoas. Ta lebas vagusi, vaadates, kuidas päike seinale mustreid joonistab ja kuulates kajakate kaeblemist. Oli kummaline olla jälle Dartmouthis, kuid mitte kitsukeses Above Towni majas, mis oli üle kahekümne aasta talle kuulunud. Teda valdas erutus. Täna näeb ta Flissi, täna alustab ta taas otsast. See erutus, segu kartusest ja lootusest, muutis ta ärevaks. Ta oli tundnud end üsna sarnaselt ka kaks aastat tagasi, kui kuulis oma uuest töökohast Hong Kongis, aga tol ajal olid kõik need emotsioonid seotud uue karjäärivõimalusega pärast kahekümne viie aastast mereväeteenistust. Kui aus olla, meenutas ta ka seda, et oli tollal mõelnud sellest kui uue elu algusest koos Flissiga, aga nüüd taipas, et oli seda suurel määral enesestmõistetavaks pidanud. Ta oli eeldanud, et võivad alustada sealt, kuhu nad enne kaksikute sündi pooleli jäid. Ta polnud jätnud ruumi mõttele, et Fliss võib olla muutunud või tal võivad olla teistsugused vajadused; ta oli lootnud, et naine on sama elevil kui ta ise, valmis teda uues rollis toetama. Kui vihane ta oli olnud, kui naine seadis kahtluse alla tema õiguse teha otsuseid, mis puudutavad nende mõlema elu, ilma naisega aru pidamata; kui solvunud, kui naine keeldus nägemast tulevikku samas valguses; kui šokeeritud, kui naine oli otsustanud temaga mitte kaasa minna ja pakkunud välja kaheaastase mõtlemisaja. Tõsi küll, et ta oleks suutnud ka Suurbritannias tööd leida, kuid ta oli juba uude väljakutsesse liiga sisse elanud, liiga haaratud uue karjääri plaanidest, et olla võimeline kaaluma muid võimalusi. Fliss oli tema naine ning ta koht oli oma mehe kõrval. Viha ja nördimus ei lubanud tal naisele järele anda, kuigi salamisi lootis ta, et viimasel minutil annab too alla. Isegi siis, hoolimata lahkumisvalust, oli uue elu põnevus ta kurbust leevendanud. Oli möödunud vaid mõni kuu, kui ta juba naisele kirjutas, paludes tal külla tulla. Naise õigustuseks peab ütlema, et too oli mehe soovidele alati varmalt vastu tulnud. Mälus sobrades püüdis ta meenutada, mida oli tundnud viimase kahe aasta jooksul neil põgusatel kohtumistel, kui naine tal Hong Kongis külas käis. Tookord oli ta teisiti reageerinud; loomulikult oli ta olnud erutatud, põnevil, jah, kuid oli varjanud seda enesekindluse taha, mille talle andis teadmine omaenese tähtsusest. Nüüd suutis ta seda mõista.

Alateadlikult püüdsin ma sundida teda alistuma, mõtles ta. Ma tümitasin ta tundeid kõige sellega, mida olin saavutanud ja imelise eluga, mida oleksime võinud seal jagada. Ma uskusin kindlalt, et varem või hiljem annab ta järele ja tuleb minu juurde.

Miles lükkas voodiriided eemale ja istus hetke haigutades voodiserval. Viiekümne viieselt polnud ta kaotanud kübetki oma laiaõlgsusest ja sitkusest, kuigi pruunidesse sassis juustesse oli juba omajagu halli tekkinud. Tema terav pilk ja võimukas olek lisasid ta välimusele nooruslikkust. Kumbki eelis ei mänginud praegu tema kasuks. Miles polnud mees, kes oleks raisanud aega juurdlemisele, kuidas oma välimust paremini ära kasutada. Kogu oma tahtekindlusega tegeles ta enda ees seisvate raskustega; tema mõte jooksis edasi-tagasi, analüüsides nõrkusi ja tugevusi, kujundades strateegiat. Ta teadis, et Flissi ei liigutaks miski muu peale mehe siira meelemuutuse ja olukorra ümberhindamise. Viimastel päevadel Londonis oli ta mõelnud pikalt ja põhjalikult, püüdnud olla enese vastu nii aus, kui vähegi sai, tõrjunud tõe nimel eemale eneseõigustuse ja enesehaletsuse. See oli olnud valulik ja alandav tegevus – ja tal oli veel pikk tee käia –, aga ta töötas selle kallal. Kaalul oli tema abielu ja Flissi šokeeriv vastus tema ultimaatumile oli raputanud ta välja aastatepikkusest enesega rahulolust.

Miles tõusis püsti ja askeldas kohviaparaadi kallal, igatsedes taga vana head toateenindust ja uurides vastumeelsusega harilikke kooreasendajate pakikesi. Olgugi et ta jõi kohvi alati mustalt ja see oli lihtsalt harjumus, protest allakäinud taseme vastu, aga talle meeldis neid pakikesi näppida, enne kui lahustuva kohvi kotikese avas ja kohvipulbri tassi puistas. Oodates, kuni vesi kannus keema läheb, seisis ta akna all ja vaatas linna.

Paatide ankrukohas oli parasjagu mõõn. Väikesed paadid puhkasid korratult pehmes kahvatus mudas, unustatud ja mahajäetud seniks, kuni vesi naaseb. Nende kohal müüril kohendas sulgi üks luik, kõrge rinnaga ja kohmakas, laiad viltused päntjalad sissepoole. Ka tema ootas elutähtsat tõusu. Poe uksel, kus korvidest rippusid alla erksavärvilised lilled, seisis kokkukäival redelil üks tüdruk ja kastis taimi pika tilaga kastekannust. Varsti lähevad kohalikud oma igapäevaseid toimetusi tegema: mööduvad ringiga kõnniteel kohmitsevatest turistidest; ruttavad mööda kitsastel keskaegsetel tänavatel jalutajatest. Ta nägi, kuidas tüdruk oma töö katki jättis, et sõpra tervitada, ja Miles tajus ehmatusega, et ka teda võidaks vabalt turistiks pidada, ning oli üllatunud sügavast ja ootamatust vajadusest tunda end siin omainimesena, kuuluda sellesse linna, kus temagi juured peitusid. Ähmaselt hakkas ta ka mõistma Flissi sidet Kindlusega, naise kiindumust sellesse väiksesse Devoni nurgakesse ja tundis, kuidas järjekordne valulik alanduslaine ta enda alla matab.

Vesi kannus ta selja taga oli keema läinud ja ta tegi endale kohvi, minnes sellega akna alla tagasi, vaatama, kuidas linn tema ees ellu ärkab. Äkitselt tundis ta, et tahab seal olla, jalutada kaldapealsel, tunda sooja tuult nägu paitamas. Öökapilt asjade vahelt kella võttes nägi ta, et jõuab veel enne hommikusööki väikese jalutuskäigu teha. Kuuma musta kohvi lonksude vahel tiris ta kapist ja väikesest kohvrist välja oma riided, viskas need voodile, heitis veel viimase pilgu jõele, pani tühja tassi kandikule ja läks duši alla.

Baar oli tühi, kui Fliss ukse avas ja sisse vaatas. Teda üllatas ja ärritas, kui ta tundis oma kätt ukselingil kergelt värisemas, ning seisatas hetke vaikselt, närviliselt neelatades. Oli vaikne tund hiliste lõunatajate ja nende vahel, kes tulevad teed jooma, ning valitses rammetu leitsak, otsekui oleksid kõik teenindajad kuhugi mujale läinud ja hotelli ajutiselt maha jätnud. Kui ta silmad pärast eredat päiksevalgust ehmatava hämarusega harjuma hakkasid, märkas ta, et baari kaugemas nurgas kohvimasina juures asjatas siiski keegi. Ta kõhkles, tahtmata küsida, kas talle pole mõnd sõnumit jäetud. Talle polnud pähegi tulnud, et Miles pole enne teda kohal, ja ta hakkas kohe kahtlustama, et vaatamata mehe lepitavatele sõnadele, oli tegemist vaid järjekordse mängulahinguga. Võib-olla lootis mees, et naine on siis sunnitud tulema üles tema tuppa.

Järsult ümber pöörates tiris ta ukse lahti ja põrkas lahkumisrutus kokku Milesiga, kes parasjagu baari sööstis.

„Anna andeks,” hingeldas mees. „Mul on tõesti kahju. Sattusin kokku Jeff Burnsiga. Polnud aimugi, et ta käib nüüd kolledžis ning ma ei saanud tulema.” Ta piidles naise ilmet ja lugedes seda õigesti, juhatas naise kiiresti baari tagasi, kartes, et too võib muidu lahkuda ja kaduda. „Palun. Ära ole pahane. Ma läksin välja vaid sellepärast, et kelner tahtis koristada, ja sattusin otse Jeffi peale. Ta muudkui lobises. Ma juba mõtlesin, et pean ta uimaseks lööma, et minema saada. Vana merekaru õpib nüüd kaugõppes ja ehk saab veel ka mõned uued trikid selgeks.”

Mees näis olevat nii ärevil, üldse mitte enda moodi, et naine oli sunnitud peaaegu vastu tahtmist naerma. Mehe kergendustunne oli ilmne ning ta naeris koos temaga, ikka veel tal käest hoides ja endale lähemale tõmmates. Hämmeldusest pööras Fliss pilgu kõrvale mehe veidralt hella ja kartliku ilme eest, ning mees laskis ta kiiresti lahti, heites pilgu enda ümber.

„Sel kellajal on siin vaikne nagu surnuaias,” ütles ta naisele. „Sellepärast ma seda kohta pakkusingi. Ma tundsin, et peame kohtuma neutraalsel pinnal. Soovid teed?”

„Jah.” Fliss kohmitses oma kotisangaga, tahtmata Milesile otsa vaadata. „Jah, palun.”

„Ma ei tunne seda asja siin,” mees kõlistas püksitaskus münte ja vaatas baari poole. „Võib-olla küpsist? Kreemikooki?”

„Ei.” Naine raputas kiiresti pead. „Ei, tänan. Teest piisab täiesti.”

Mees kõndis eemale baarileti juurde ja Fliss vaatas ringi, püüdes otsustada, milline laud pakub kõige rohkem privaatsust. Ta võttis istet akna all, jälgides seni möödujaid, kuni Miles tagasi tuli ja tema vastu istus.

„Niisiis…”

Taas tundis ta mehe uuriva pilgu all piinlikkust, kuid seekord vastas sellele julgelt, üks kulm veidi kerkinud.

„Aitäh, et tulid, Fliss. Nii hea on sind jälle näha.”

Flissi peas ringlesid igasugused lõpetatud ja lõpetamata laused, kuid viimaks valis ta otsese lähenemise.

„Ma ei tea päris täpselt, milles asi on.” Ta püüdis säilitada kerget, sõbralikku tooni. „Aga võta teadmiseks, et ma pole meelt muutnud.”

„Ma ei arvagi, et oled. Ma ei näe ka põhjust, miks sa seda tegema oleksid pidanud, aga ma tahtsin sinuga rääkida. Öelda sulle, et pärast meie viimast kohtumist olen ma palju mõelnud.”

Fliss ootas, tahtmata omalt poolt midagi öelda, nõjatudes polsterdatud tooli seljatoele. Mõtteid kogudes kortsutas mees kulmu ja naine tundis tema vastu hetkelist kaastunnet.

„Asi on selles,” ütles Miles teda mureliku ärevusega vaadates, „et ma saan aru, et olen pikki aastaid üsna karmikäeline olnud.”

Fliss puhkes naerma, spontaanselt ja siiralt, ning mees naeratas teda vaadates.

„Oh, Miles,” ütles ta pead vangutades, „ausalt öeldes…”

„Ma tean.” Mees oli valmis enda üle muigama. „See on üsna palju aega võtnud, mis? Aga ma ei saa suurt muud teha, kui vaid vabandust paluda. Ei, ei,” tõlgendas ta õigesti naise põgusat kulmukortsutust. „Ma tean, et see pole kaugeltki nii lihtne. See on alles algus. Kui sa Londonis „ei” ütlesid, taipasin ma, et ma pole tegelikult kunagi uskunud seda, et sa tõepoolest võiksid minu juurest ära minna. Sügaval oma hinges mitte. Oma ülbuses uskusin ma, et sa tuled minu juurde tagasi. Need kaks aastat seal on olnud kummalised, uue ameti õppimine ja enda maksma panemine. See polnudki väga erinev mereväe välislähetustest. Ja ma suutsin kerge vaevaga teeselda, et kui kaks aastat mööda saavad, oleme jälle koos.”

„Välja arvatud see,” lausus Fliss aeglaselt, kui mees hinge tõmbamiseks pausi tegi, „välja arvatud see, et kui see oleks olnud merevägi, oleksid sa koju tulnud, mitte sinna jäänud.”

„Ma mõistan.” Kelner jõudis teekandikuga kohale ja Miles vajus tooli seljatoele, oodates, kuni nad jälle kahekesi jäävad. „Sul on täiesti õigus.” Kui kelner lahkus ja Fliss teekannuga askeldama hakkas, kummardus mees innukalt tema poole. „Milline oleks sinu vastus siis, kui see nii oleks olnud?”

Fliss vaatas teda, segaduses, käed endiselt teetassi hoidmas. „Mida sa sellega silmas pead?”

Mees kehitas õlgu. „Seda peangi. Kui see oleks olnud mereväega seotud töö ja ma oleksin koju tulnud, mida sa siis oleksid sellest arvanud?”

Segaduses, kartes mingit lõksu, kortsutas naine kannatamatult kulmu. „Aga see ei ole ju nii. Mis mõtet on arutada hüpoteetilisi olukordi?”

„Ma püüan välja selgitada, kas see on Hong Kong, mille vastu sa antipaatiat tunned, või olen see mina? Saad aru?”

„Ilmselt küll.” Fliss hakkas teed kallama, „Kuid sel ei ole ju ikkagi tähtsust, kas pole?”

„Võib-olla on.”

Milesile teed ulatades surus Fliss hirmuvärina maha. „Kuidas nii?”

Mees laskis mitu suhkrutükki valgesse portselantassi ja hakkas aeglaselt teed segama, silmad keerleval vedelikul.

„Kas sa mäletad seda päeva, kui sa helistasid mulle Gloucestershire’i koolist, kus õpetasid? Sa tundsid end üksikuna. Mäletad? Ma sõitsin kohale ja tõin su siia ja me veetsime koos imelise nädalavahetuse…”

„Ära hakka peale, Miles,” ütles naine vihaselt. Selg sirge, nõjatus ta tooliseljale. „See ei ole aus. Sa ei tohi mind sentimentaalsete mälestustega mõjutada. Loevad teod. Vabandused ja lubadused ei tähenda midagi, kui neile ei järgne teod. Oh, ma tean, et see kõlab vanamoodsalt, on ju nii? Sobiksid rohkem minu Victoria-aegsele vanaemale? Võib-olla küll, kuid just nii ma tunnen…”

„Palun.” Mees raputas pead, püüdes taas naise tähelepanu võita. „Oota üks hetk. Ma ei püüa sulle mesijuttu ajada. Ma lihtsalt tahan, et me näeksime tervikpilti. Juba päris algusest peale olen ma tahtnud sind kaitsta – ja mis võiks tänapäeval veel viktoriaanlikum olla? – ja sina näisid seda mõistvat. Ei, oota, ma ei kavatse oma tegusid õigustada, lihtsalt püüan välja selgitada, kust hakkas kõik valesti minema, ning ma mõistan, et ma ei jätnud sulle mingit arenguruumi. Ma ei pööranud tähelepanu kaksikutele, sest nad tulid meie vahele, ja mõistsin, et ma lihtsalt ootan aega, mil mina oma koha jälle tagasi saaksin. Ma ütlesin sulle eile õhtul telefonis, et olen kohutavalt palju mõelnud, Fliss, enne ma seda ei teinud. Ma lihtsalt loodan, et veel ei ole liiga hilja.”

Naine vaatas teda, püüdes mõistatada, kuhu mees tüürib, keeldudes end mõjutada laskmast.

„Ja millisele järeldusele sa jõudsid?” küsis ta lõpuks, põlates end sellise jäikuse eest, kartes, et kohe hakkab ta mehe ees tundma seda alailma kummitavat süümepiina.

Miles ohkas, naeratas talle ja puudutas sõrmedega tema kätt.

„Sul oli õigus mulle ette heita, et ma sind ei armasta,” ütles ta õrnalt. „Ma tahtsin minna Hong Kongi ja seda tehes riskisin ma meie abieluga. On võimatu loota, et sa mõistaksid, mida ma tundsin. Ma oletan, et pärast kõiki neid mereväeaastaid ma lihtsalt ootasin, et sa pakid asjad ja järgned mulle, mis siis, et tegu polnud mereväega. Selles suhtes oli sul täielik õigus. Kui abiellud meremehega, siis tuleb olla valmis segadusteks ja lahusolekuteks, aga ma poleks pidanud minema Hong Kongi. Mul oli valikuid ja ma valisin sinu asemel Hong Kongi, ainult et ma ei mõistnud seda tookord, ega mõista ka praegu niiviisi. Ma armastasin sind, kuid mitte piisavalt, et kõik oma plaanid ning uus ja põnev karjäärivõimalus üle parda heita. Ma vist lihtsalt tõesti ei uskunud, et sa võiksid mu maha jätta.” Ta kehitas õlgu. „Ma ei ole ülbe lurjus, Fliss, aga sa ju teadsid seda isegi, eks ole?”

Järgnes vaikus, kuni Fliss süles rusikasse surutud käed lõdvaks lasi ja pingest pisut vabanes.

„Jah,” vastas ta, „ma teadsin seda. „Aga alguses ma vajasingi seda. Ei ole sinu süü, et ma suureks kasvasin:”

Mees lasi kuuldavale tohutu kergendusohke.

„Ole sa tänatud,” lausus ta. „Ma magasin kõik ohumärgid maha, mõistad, tegin prohmakaid edasi, va kehkenpüks, ja siin ma nüüd olen ristteel, ning igale poole, kuhu vaatan, oleks nagu kirjutatud „Tupik.”

„Oh, Miles,” naises võitlesid haletsus ja ärritus, „püüa mõista, et mina ei saa tagasi minna. Ma ei saa sinna midagi parata, et suureks kasvasin. Isegi kui ma tahaksin, ja ma ei taha, ei saa ma minna tagasi sinna, kus me olime kuueteist aasta eest.”

„Ma ei palugi sul seda teha,” lausus mees kiiresti. „Ma lihtsalt palun sul veel mitte loobuda. Ma olen asjad läbi mõelnud. Oletame, et ma lasen oma lepingu üle vaadata ja tulen koju? Ma ilmselt saaksin lasta end Londoni kontorisse üle tuua. Oletame, et ma saaksin seda, mis siis?”

Naine põrnitses meest, liiga jahmunud, et rääkida. Miles naeratas tahtmatult tema nägu nähes ja hammustas huulde. Vaikus venis valulikult pikaks.

„Hästi,” lausus mees viimaks, püüdes lõbusana näida, „see vist lõi sind küll tummaks. Vähemalt luba mulle, et sa selle üle järele mõtled. Palun?”

„Kas sa räägid tõsiselt?”

„Täiesti tõsiselt. Ma armastan sind, Fliss. Minu ultimaatum oli suures osas õhumull. Järjekordne katse sundida sind minu juurde tagasi tulema. Diana ei tähenda mulle midagi. See oli juhm katse sind armukadedaks muuta, aga isegi see mul ei õnnestunud, mis. Sa lihtsalt põlastasid mind selle pärast ja õigusega. Palun mõtle selle üle. See võib tähendada veel mõnd lahusoldud aastat, aga sa võiksid ehk aeg-ajalt seal käia ja siis võime mõelda, mida edasi teha. Ma võiksin käia nädalavahetustel Londonist siin, kui sa tahad Devonisse jääda, ja sina saaksid tulla Londonisse teatrisse ja mujale…”

Mees jäi vait, rüübates leiget teed, tundes end äkitselt õhust tühjaks lastuna, energiast lagedana. Naine tundis sooja kiindumuspuhangut mehe vastu, suurt soovi talle meele järele olla, kuid surus selle maha. Ta pidi veenduma, et mees on täiesti siiras, et see polnud lihtsalt tühi jutt, mis ei lõpe muuga, kui vaid tema tagasisurumisega alluva rolli.

„Muidugi mõtlen ma selle peale,” alustas ta ettevaatlikult – ja mees vaatas teda sellise rõõmu ja tänulikkusega, et naine jäi hetkega vait.

„Tänu taevale,” ütles ta, „Ole sa tänatud, mu kallis tüdruk. Mina omalt poolt uurin, mida annab teha. Oh, Fliss…”

Ta laskis mehel oma käe võtta ja seda põse vastas hoida, kuid kogu aeg nööris teda hirm, ning ta mõtted uitasid ärevalt ringi. Seda nähes tõmbus mees pisut tagasi ja laskis naisel lahkuda, lubades talle mitte survet avaldada, nõustudes, et too vajab asja kaalumiseks rohkem aega. Tagasi oma toas ruttas ta kohe akna juurde, vaadates, kuidas sihvakas sale kuju üle tänava tõtates Mayor’s Avenuele kaob. Pisaraid alla neelates surus ta otsaesise vastu külma klaasi ning põrnitses allpool avanevat vaatepilti. Oli alanud tõus ja taas elu sisse saanud paadid kiikusid tasaselt ankrus, graatsiliseks muutunud luik väärikalt nende keskel liuglemas.