Читать книгу Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa - Marcia Willett - Страница 8

Oma pesas Hampsteadi maja ülakorrusel valmistas Clarence Prior hommikusööki. See maja South Hill Parkis oli juba mitu sugupõlve tema perekonnale kuulunud ja seda kasutasid peatuspaigana need pereliikmed, kellel oli vaja Londonist läbi sõita, või siia hambaarstile või teatrisse tulla. Mõned aastad pärast sõda, kui maja vanim alaline elanik Prior suri, otsustas pere maja korteriteks ümber korraldada. Esimese korruse korter jäeti perekonna kasutusse, kaks järgmist korrust üüriti aga kas perekonnatuttavatele või heade soovitustega usaldusväärsetele inimestele. Clarrie tädipoeg Andrew, kellele maja nüüd seadusjärgselt kuulus, kasutas alumist korrust pelgupaigana, käies mitme juhatuse esimehena pidevalt Londonis koosolekutel, või ooperis, mille kirglik austaja ta oli. Ta oli suurima heameelega pakkunud ülemist korrust Clarriele, kui see oli kuuekümnendate alguses lesena Indiast naasnud, ning Clarrie oli omal ajal toonud majja Kiti ja Sini, soovitades neid vabanenud teise korruse üürilisteks. Nüüd, üheksa aastat hiljem, tundus, nagu oleksid nad seal alati koos elanud.

Köök oli väga helge koht: aknast avanes vaade kitsastele käänulistele tänavatele ja Hampsteadi tihedale katusterägastikule. Clarriele meeldis süüa teha ja ta veetis suurema osa ajast köögis, nii et seal suures nelinurkses ruumis valitses mõnusalt töine õhkkond: raamatud riiulitel viltu vajunud või toekalt männipuulaualt maha kukkunud; puhvetikapil keerdus koerarihm ümber suure tuhatoosi, kuivatatud puuviljade vaagen nõudekuivatusresti peal vettimas, selle kõrval omakorda kastmist vajav pelargoonipott. Sel pühapäeva hommikul olid nad Fozzy, suure traatkarvalise taksikoeraga, käinud juba Heathil jalutamas, ja nüüd lebas Fozzy kerra tõmbunult akna all tugitooli kõrval oma korvis.

Ettevaatlikult muna pannile lüües ohkas Clarrie raskelt. Viimased üheksa aastat tema elus olid olnud kõige õnnelikumad noorusaja India sõjaväeteenistusest saati. Ta oli kiindunud oma tädipoega Andrew’sse, vaiksesse leebe olemisega mehesse, kes oli abielus tundetu ja võimuka Margaretiga, naisega, kes emaks saamist vältides end hoopis loomadele pühendas. Clarrie kutsus teda õrritamisi Memsahibiks, sest talle ei meeldinud, kuidas naine Andrew’ga manipuleeris ja meest alandas. Kõigi suureks kergenduseks käis ta üliharva Londonis, eelistades oma eeslite, kanade ja kahe eaka labradori seltsi Wiltshire’is, kuid ta oli teinud selgeks oma vastumeelsuse Kiti ja Sini suhtes, nii et Andrew oli pidanud tema vastumeelsuse alla surumiseks käiku laskma kõik oma rahusobitamisoskused, et nad saaksid majja edasi jääda. Clarrie jumaldas neid mõlemat. Ta oli töötanud koos Siniga Briti muusemis, aastate jooksul tüdrukusse sügavalt kiindunud, ning tal oli väga hea meel, et sai pakkuda tüdrukule võimalust üürida teise korruse korterit, kui see sel ajal vabanes, mil ta ise pensionile jäi. Clarrie ja Kit olid teineteisele kiiresti meeldima hakanud; varsti viiski Kit Clarrie Kindlusesse Chadwickide perekonna teiste liikmetega tutvuma ja ta kohtus üsna sageli Hali ja Mutiga trepil, kui neil oli asja kaitseministeeriumisse, või nad ametissemääramise tõttu Londonis viibisid. Enesekindel ja sõltumatu inimene, nagu ta oli, nautis Clarrie väga seltskonda, alates võluvast eakast Theost kuni väikese armsa Podgerini, kes oli peatunud majas enne jõule koos oma venna Fredi ja ema Susannaga, et minna „Peeter Paani” vaatama.

Kui Andrew ja Sin avastasid, et nende sõprus on aegamisi armastuseks kasvanud, rõõmustas see nii Kitti kui Clarriet, ning kahe aasta jooksul oli nende armastus jätkuvalt süvenenud, kuni nüüd oli neil juba peaaegu võimatu teineteisest lahus viibida. Pärast enam kui kolmekümmet aastat õnnetut, kuigi ustavat, eksisteerimist, vallandus Andrew’ tänulikkus rõõmujoovastuses, mis oli täiesti relvitukstegev, ning Sin, kelle armulood polnud kunagi kestvaks osutunud, oli nii õnnelik, et see oli peaaegu hirmutav. Viimase kuue kuu jooksul oli üha enam selgemaks saanud, et Margareti suhtes tuleb midagi ette võtta: aga mida? Oma selgemail hetkil mõistis Andrew, et kuuekümne aastane kirglikult armunud mees võib kergesti pilkealuseks osutuda, ja ta teadis, et ta naine ei võta teda kunagi tõsiselt. Kinnise ja ettevaatliku mehena varjas ta oma tundeid tuima Margareti eest, kes tema naisena oli viimane inimene, kellelt mõistmist oodata.

„See ei loe, mida tema arvab,” oli Clarrie kannatamatult märkinud. „Parem on, kui sa ise talle räägid, kui oodata, et ta selle avastab. Aja see asi juba ükskord jutti, mees.”

„Me peame ka tema tundeid arvestama,” oli Andrew vastanud. „Ta ei ole enam noor. Peame ka sellele mõtlema. Me ei taha tema arvelt õnnelikud olla.”

Clarrie oli oma paksude valgete vuntside vahelt põlglikult turtsatanud. Niisuguse rüütellikkuse suhtes tal kannatust ei jagunud ning Memsahibi vastu ei tundud ta kübetki heasoovlikkust. „Ma ei saa aru, miks mitte. Tema on olnud suurema jao kolmekümne viiest aastast sinu arvelt õnnelik. On juba aeg, et püksid ka kellegi teise jalas oleksid.”

Andrew oli muudkui puigelnud, kartes seda nii väärtuslikku, viimasel minutil saabunud õnne rüvetada, ja Sin oli temaga päri olnud. Lubamata end kunagi konventsionaalsusest häirida, oli ta igati õnnelik, lastes asjadel omasoodu minna ja veetes üha rohkem aega Andrew’ esimese korruse korteris, kuid üritades Andrew’ga avalikkuse ees ettevaatlikult käituda. Clarrie püüdis neile aru pähe panna, neid veenda, et kõigile on parem, kui Andrew oma naisele tõtt räägib, aga nad olid teineteisest kütkestatud ja liiga õnnelikud, et teda kuulda võtta.

„Loomulikult ei suuda nad endid kõrvalt näha,” oli Clarrie kibedalt Kitile lausunud. „Need vaesekesed usuvad tõemeeli, et paistavad teistele heade sõpradena ja ei midagi enamat. Sama hästi võiks püüda küünalt vaka alla peita.

„Aga ikkagi, oled sa kindel, et see Margaretile korda läheks?” oli Kit küsinud. „Minu arvates ei ole tal Andrew’st sooja ega külma.”

„Küll talle läheb, kui ta näeb, et teine naine tema meest tahab,” oli Clarrie küüniliselt vastanud. „Andrew kuulub talle nagu need haisvad labradorid ja vanad äraaetud eeslid. Mees on tal ju selleks, et kamandada ja tümitada, ja häda neile, kes tahavad teda temalt üle lüüa. Hunt lambanahas, vaat, kes see Margaret on. Kui temalt kont ära võtta, siis alles näed, millisesse raevu ta satub.”

„Millise meeldiva pildi sa temast maalisid,” oli Kit öelnud, püüdes meest naerma ajada, aga too oli ärritunult vimma tõmbunud ja väikese kaasaskantava televiisori sisse lülitanud, et Sesame Streeti vaadata. Ta jumaldas Muppeti-suguseid tegelasi – ja Oscar Grouch, kes elas prügikastis, lihtsalt sobis tema praeguse meeleoluga. Mehe ebaharilikust süngusest häirituna oli Kit püüdnud õhutada Sini Andrew’le peale käima, et see Margaretiga asjad sirgeks räägiks, kuid Kiti katse oli vett vedama läinud ning lugu oli endistviisi jätkunud.

Keegi neist ei teadnud, kuidas kuulujutud lõpuks Wiltshire’isse jõudsid, või kes Margareti teavitas, aga ühel reedesel hilisõhtul ilmus naine täiesti ootamatult majja. Õnneks olid Sin ja Andrew just ooperist koju jõudnud ja suutsid kenasti süütut vaatepilti etendada, aga naisega kahekesi jäädes polnud Andrew’l jätkunud jultumust talle tõtt näkku öelda. Oli järgnenud kohutav tüli ning Andrew korterist leitud Sini asjad ja riided olid Margareti kahtlusi üles kütnud. Ta oli nõudnud, et Sin ja Kit majast välja tõstetaks ja Andrew temaga Wiltshire’isse läheks. Kuid selles küsimuses oli mees endale kindlaks jäänud ja järgmisel hommikul, olles Sinile otse välja öelnud, mida ta temast arvab ja ähvardades advokaadi kaudu hirmsa kättemaksuga, oli Margaret lahkunud. Ülejäänud päev oli möödunud tormijärgses vaikuses ning tol hommikul polnud majaelanikest mingit elumärki.