Читать книгу Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa - Marcia Willett - Страница 5

Miles lebas hotelli magamistoa voodis, suur klaasitäis viskit käeulatuses ja kuulas läbi akna kostvaid Londoni õhtuhääli. Käed kuklal, pahkluud ristatud, põrnitses ta mittemidagiütlevasse lakke ja pomises aeg-ajalt oma nina alla mõne vandesõna. Ta oli võtnud tohutu riski, mis ei olnud ennast ära tasunud, ning nüüd püüdis ta otsusele jõuda, kuidas päästa seda, mida selles vähetõotavas olukorras veel päästa andis. Kuidas oli ta olnud nii rumal, et püüda Flissiga bluffida, üritades äratada temas armukadedust ning tõugata ta nii loobumise teele? Ta meenutas naise jahedat kiiret pilku, mis libises üle Diana nagu külm vesi: põgus, peaaegu põlglik silmavaade, kui vanem naine oli püüdnud temaga lähedust teeselda; ebamäärast õlakehitust, kui ta oli vihjanud, et on sellest keskealisest naisest sisse võetud. Ta oli naise reaktsiooni nähes tundnud võrdselt nii häbi kui viha, aga mingi õel deemon oli teda veelgi kaugemale tõuganud – Diana õhutusel –, eesmärgiga saavutada paremat tulemust. Mis küll, imestas ta nüüd, oli pannud teda mõtlema, et ultimaatum võiks imet teha.

Ta oigas valjusti, meenutades, kuidas Fliss oli öelnud, et tema vastus on „ei”, hiivas end istuli, lüües rusikaga patja selja taga, ning sirutas käe klaasi järele. Hoolimata naise antipaatiast Hong Kongi vastu, või pigem – ta püüdis olla täiesti aus – tema keeldumisest oma kodumaast ja perekonnast alaliselt lahkuda, oli ta tundnud, et naine on temasse endiselt väga kiindunud. Kahe viimase aasta jooksul oli tihti juhtunud, et nad jõudsid endise läheduse ja sõpruseni. Naine oli vahel tal spontaanselt käest kinni haaranud, naeratanud talle erilise soojusega ning püüdnud lihtsa naiseliku hoolitsusega tema elu mugavaks ja õnnelikuks teha. Miles surus hambad kokku. Ta ei saa lasta naisel minna. Ta ei või seda lubada. Visadusega, mis oli talle nii iseloomulik, keeldus ta tunnistamast stsenaariumit, mille järgi ta naise kaotab. Tema armastuses naise vastu polnud küsimust, polnud kunagi olnudki, hoolimata naise süüdistusest, et mees ei armasta teda piisavalt, et loobuda tööst Hong Kongis. Kui hästi ta mäletas seda stseeni Above Towni majas: kui väga vanaproua Chadwicki moodi Fliss välja oli näinud; autokraatlik, ligipääsmatu, otsusekindel. See oli esimene kord nende neljateistkümne abieluaasta jooksul, kui naine oli talle avalikult vastu hakanud. Oh, muidugi oli olnud ka teisi… Miles sai kähku pidama – ta oli pagana lähedal sõnale „allumatu”. Mõtlikult klaasist rüübates tunnistas ta endale, et oli sageli käitunud naisega käskivalt. Fliss oli olnud nii palju noorem, et oli tundunud õige tema eest hoolitseda; ta kõigist muredest vabastada. On ju loomulik, et tema teab, mis on parim. Kaksikute sünd oli nende lähedusele ja vabadusele kiilu sisse löönud ja ta hakkas vähehaaval taipama, et ehk oli olnud tema poolt taktitu, isegi haavav, nii avalikult seda aega oodata, mil lapsed juba suured on ja nemad Flissiga saavad koos uut elu alustada. Nüüd kitsikuses olles tuli tal endale tunnistada – oli olnud ebareaalne loota, et Fliss seda seisukohta jagaks. Tema armastas Jamiet ja Bessi selleks liiga palju ning oli nende lapsepõlve selgelt nautinud. Ometi oli vaieldamatu tõsiasi, et paljud mehed pole isaks loodud ega suuda huvituda väikestest lastest. Selles polnud ju midagi häbiväärset. Ta oli püüdnud mitte välja näidata oma… vaistlikult vältis ta sõna „ükskõiksus”, kuid ei osanud seda mingi parema sõnaga asendada… hea küll, las siis olla pealegi see, kurat võtaks. Ta oli püüdnud oma ükskõiksust mitte välja näidata, oli püüdnud vältida olukordi, kus Fliss pidanuks tema ja kaksikute vahel valima, kuigi mis puutub Hong Kongi töökohta, siis oli naine teinud talle paganama selgeks, kellele tema lojaalsus kuulub… Miles hammustas huulde, imestades, kas tagantjärele nende suhteid analüüsides ei hakka temas tasahilju mingi vimm tekkima.

Rinnal klaasi loksutades sirutas ta jalgu ja üritas oma abielu ausalt lahata. Oli olnud kahtlusehetki… Ta kehitas mõttes end kaitstes õlgu. Noh, see oli ju igati aus. Kindlasti tunneb vahel iga abieluinimene, kes on enda vastu absoluutselt aus, et teda närib kahtluseuss. Aga ta polnud ju kunagi lakanud naist armastamast. Ta oli valmis tunnistama, et naine ärritas teda vahetevahel, et ta oleks meelsamini näinud, et too oma naiselikku veetlust pisut rohkem ära kasutaks… Ta silme ees vilksatas äkki pilt Flissist ja Dianast kõrvuti seismas. Fliss veel mitte neljakümnenegi, sale, loomulik, rahulik, sundimatu; Diana, viimse värvitud juuksekarva ja lakitud sõrmeküüneni klanitud, pealetükkiv, valvel, valmis tegutsema. Ta sulges piinlikkustundest silmad. Kui rumal ta oli olnud. Pole hullu. Kogu loo võib nüüd unustada: selja taha jätta. Lõppude lõpuks polnud ju midagi erilist juhtunudki ja kogu jutt abiellumisest oli puhas bluff. Kui Dianal oligi mingeid lootusi siis tema polnud küll naist kuidagi julgustanud. Ei, see kõik tuli unustada, asi seisnes hoopis selles, mida nüüd peale hakata.

Talle turgatas äkki pähe, et nende kahe viimase aasta jooksul on Fliss suureks kasvanud. Vastuhakk – ja naise otsus mitte lasta enam oma elu juhtida – oli olnud pöördepunkt. Ta püüdis pingsalt meenutada, kas sellest mässust polnud mingeid märke juba enne Hong Kongi tüli. Oli ta nende neljateistkümne aasta jooksul naisele tegelikult arenemiseks ruumi jätnud? Fliss oli olnud nii noor, nii võluv ja haavatav, kui ta teda esimest korda kohtas Darthmouthis päevil, kui ta oli Hali divisjoni ohvitser. Kui vana oli Fliss olnudki – kaheksateist, üheksateist? Talle tundus, nagu poleks naine kunagi muutunudki, nagu merevaiku kinnijäänud kärbes. Rüübates veel viskit, elas ta uuesti läbi juubelduse, mis oli teda vallanud, kui lõpuks, pärast viieaastast ootamist ja lootmist, et Fliss võiks temas märgata ka midagi enamat peale sõbra, oli naine helistanud. Ta oli end äkitselt üksikuna tundnud, öelnud et kardab nädalalõppu ja tahab kellegagi rääkida… Isegi praegu ei olnud tal aimu, miks oli naine valinud just tema, mitte mõnd lähedast sõpra Chadwickide klannist.

Neelates alla senitundmata kurbusepisarad, asetas Miles klaasi voodi kõrvale öökapile ja sirutas käe telefoni järele. Ta teadis nüüd täpselt, mida ta peab tegema, et alustada pikka piiramist, mis naise tagasi võita aitaks. Kui selleks kulub ka veel viis aastat, mis siis ikka. Ükskord oli ta sellega juba hakkama saanud, küllap suudab ka teist korda.

Aed oli varasuve häältest tulvil: kauguses kukkus kägu, mesilased sumisesid vaikselt. Kuldne retriiver Rex oli pärastlõunase päikese eest pugenud varju kõrge rododendronipõõsa okste alla. Need õilmitsesid hingematvas ilus karmiinpunaselt, kreemikalt ja roosalt, taevalikud õiepuhmad ääristasid muru, varjates köögiviljaaia täiesti. Lebades väljasirutatult kuival viljatul maapinnal, ei teadnud Rex nende ilust midagi. Nina käppade peal, jälgis ta seltskonda murul, eriti Podgerit.

See oli rahustav vaatepilt. Fliss lebas, nagu oleks ta kinni seotud, ruudulisel tekil, käed ja jalad kõlvatult laiali, nägu kuldse päikese poole. Ta lebas liikumatult, ent siiski valvel, kuulates tähelepanelikult tädi Prue’d, kes võitles lillepeenra ääres põlvitades ühe eriti kangekaelse tulikaga, mis oli oma juured kavalasti sügavale maasse ajanud. Prue teadis, et Freddy poleks kunagi lasknud lokata sellisel ulatuslikul korralagedusel, aga Prue’l – kes oli hakanud aiandusega tegelema alles üsna hiljuti – polnud sellist halastamatust ega pühendumust kui tema heidutaval ämmal, kes oli elanud siin Kindluses üle kuuekümne aasta, suurema osa sellest lesena. Prue ise oli olnud lesk üle neljakümne aasta ning nagu Freddygi pidanud oma kaksikud üksinda üles kasvatama.

Prue, kes koos Freddyga oli Flissi kiindumusele Hali vastu läbi sõrmede vaadanud, võitles nüüd, kui Fliss oli mures, omaenda süümepiinadega. Kaevudes sügavale maasse, et tulika juurteni jõuda, püüdis ta aimata, millist nõu oleks Freddy praegu oma pojatütrele andnud. Mõnes mõttes oli Fliss väga Freddy moodi ning muretu, hellahingeline ja ülilahke Prue kartis teisi õpetada. Teadlik iseenda vigadest, rääkimata arukate otsuste tagasihoidlikust pagasist, teadis ta sellegipoolest, et seekord tuleb tal oma arvamus välja öelda. Nüüd oli sobiv hetk: Caroline valmistas teeajaks kooki ja Theo oli sulgunud kabinetti. Ainult Flissi õetütar Podger oli nendega õues, aga kuna ta polnud veel neljanegi, oli kahtlane, et ta oma vanuses võiks Flissi dilemma vastu huvi tunda. Prue pani aiakühvli murule ja haaranud mullased kobestid, sundis end rääkima, meenutades endale, et Fliss oli selle teema natukese aja eest ise üles võtnud.

„Ma tean, et ei sobi vahele segada,” alustas ta üsna arglikult, mõistes, et just seda ta teebki, „aga ma lihtsalt pean ütlema, et minu arvates see, et Miles ei taha sinu keeldumisega leppida, näitab, et ta sind ikka veel armastab. Ei, mitte seda aiakühvlit, Podger. Vaata, kui teravad ääred sel on. Kus see väike kena hargike on, mille me sulle ostsime? Ah, siin ta ongi. See on palju parem. Tubli tüdruk! Ma ei taha öelda, et sa peaksid Hong Kongi minema – ma arvan, et selles osas käitus ta väga halvasti – aga võib-olla muutub ta nüüd veidi paindlikumaks. Oh, Fliss, ma lihtsalt tahaksin, et sa oleksid täiesti kindel…”

Mõtlikult juukseid keerutades istus Podger pepu peal ja piidles samal ajal vanatädi Prue’d. Ta oli väikese plasthargi põlglikult kõrvale heitnud ja ootas nüüd uut võimalust haarata suurem ja toekam tööriist, millega lillepeenral töötamine pakkus veidikese aja eest nii suurt rahuldust. Tal oli õnnestunud pehmesse kohevasse mulda kaevata üsna sügav auk ja peita sinna Rexi pall ning tal oli plaanis teha paar poripirukat. Vahepeal aga istus ta rahulolevalt sooja päikese käes, hoides silma peal Rexil, kes nüüd oli oma pelgupaigast rododendronipõõsaste alt välja roninud ning hoolega muru uurides ja kohevat saba liputades oma palli taga otsis. Podger kuulas igavlevalt vestlust, mis tema kohal kaikus. Emme järel oli tädi Prue tema järgmine lemmik, aga täna tundus ta kuidagi… Podger kortsutas kulmu, imedes mõtlikult pöialt. Mingil põhjusel tuli talle täna tädi Prue’d vaadates iga kord silme ette Hiireproua.

„Piuks, viuks, viuks Hiireproua,” pomises ta pöial suus, ja tädi Prue naeratas talle, unustades hetkeks oma mured, ning kallistas teda kiirelt.

„Jah, kullake. Pärast teed loeme, eks ole? Sina võid valida. Ära arva, et ma ei suuda mõista, kuidas sa end tunned, Fliss, aga armastus on kord selline kallis vara. Oh, kullake.” Pehmeid sassis halle juuksed otsaesiselt tagasi lükates kükitas Prue maha. Mullased käed jätsid ta põsele pleki. „Ma lubasin Caroline’ile, et ei sega end vahele.”

Fliss, ikka veel ruudulisel tekil lebades, sirutas end peaaegu rambelt.

„Mulle meeldiks küll kuulda, mida sina asjast arvad,” pomises ta. Aeglaselt keeras ta end ringi ja jäi käsipõsakil lebama. „Lõppude lõpuks ei ole see mingi saladus.”

„Noh, hea küll siis.” Kergendust tundes jättis Prue kangekaelse tulikajuure kus seda ja teist ning potsatas tekile tema kõrvale. „Ma tean, et mul ei ole just abielunõustaja kutseoskusi, aga… oh Flissy, kullake, mõtle järele, enne kui sa Milesist lahutad. See on nii suur samm ja pole lihtne olla üksi ilma meheta. Ma tean, et sul oleme meie kõik ja me kõik armastame sind, aga see pole see. Võib-olla on vanamoeline öelda, et naistel on mehi vaja, aga mina arvan, et see on tõsi.”

„Caroline paistab küll väga hästi hakkama saavat,” pomises Fliss, „vanaemast rääkimata. Ja sina ise ju samuti.”

Prue sättis end mugavamalt istuma ja nähes neid nii vestlusse süvenenud, sirutas Podger käe salamahti aiakühvli järele, peitis selle selja taha, silmad piidlemas süüdlaslikult oma vanemaid sugulasi, kartuses, et ta võib neile äkitselt meenuda.

„Ma teadsin, et sa seda ütled.” Prue tundis peaaegu rõõmu. „Aga see ei ole päris seesama. Caroline pole kunagi abielus olnud, tal pole lapsi ja Freddy pooleldi lõikas end kogu maailmast ära. Muidugi, tema põlvkond oli ka teistsugune. Uuesti mehele minna polnud alati lihtne.”

„Aga sina ju ka ei läinud,” protestis Fliss. „Ei abiellunud, ma mõtlen. Noh, kui Tonyt mitte arvestada…”

„Ma tundsin Johnnyst nii kohutavalt puudust,” meenutas Prue, silmad veekalkvel. „Ma lootsin, et ehk saab Tony tema koha täita, aga vaata, sellest ei tulnud midagi välja. Oli peaaegu kergendus, kui ta mu maha jättis.”

„Aga mulle tundus, sa ütlesid, et naistel on mehi vaja.”

„Ongi.” Prue tegi pausi, et oma segaduses mõtteid koguda. „Mida ma üritan öelda, on see, et kui teie vahel on ikka veel armastus, siis ei tohiks sa sellele käega lüüa. Eriti veel, kui loosse on segatud lapsed. Minu ja Tony vahel ei olnud tõelist armastust. Johnny oli mu esimene ja ainus armastus ja mitte keegi teine pole kunagi tema mõõtu välja andnud. Minust oli vale Tonyga abielluda, kui ma ikka veel Johnnyt armastasin, olgugi, et ta oli surnud. Tony oli alati vaid teine.”

Prue jäi vakka, sest talle meenus Flissi armastus Hali vastu. Kas oli ka tema esimene armastus jäänud tema ainsaks armastuseks? Kas Miles oli olnud vaid teine? Vaikus venis pikale. Hali vari kõrgus nende vahel nii tuntavalt, nagu seisnuks ta murul. Seal, suvise pärastlõuna suminas, adus Prue tõsiasja, et teda vaevab tegelikult hoopis mõte, et Flissi vabadus võib anda ka Halile väga hea põhjuse oma kiratseva abielu lõpetamiseks, lahutamaks ning oma üsna tülikast ja isekast naisest Mariast. Prue ei tahtnud, et see juhtuks. Muidugi soovis ta, et poeg oleks õnnelik, kuid seal olid ka poisid, Jolyon ja Edward, kelle peale tuli mõelda, rääkimata Hali karjäärist mereväeohvitserina…

Otsemaid sirutas Prue käe Flissi oma järele ja hoidis seda kõvasti. „Anna mulle andeks,” ütles ta alandlikult. „Caroline’il on täitsa õigus. Mul ei ole mingit õigust sekkuda. Nii või teisiti, meil kõigil on oma eelarvamused.”

Fliss pigistas soojalt tema kätt. „Kõik on hästi. Ausalt. Ma tean, et sa püüad mind aidata. Soovin, et ma teaksin, mida teha. See on nagu surnud ring. Iga kord, kui teen mingi otsuse, hakkan seda jälle teisest küljest kaaluma, ning jõuan ikka algusesse tagasi.”

Tajudes, et teiste tähelepanu on raudselt kuskil mujal, kasutas Podger juhust ja ajas end vargsi jalule, kühvel selja taga kohmakas haardes. Tekilistujaid silmist laskmata hakkas ta ettevaatlikult kaugemale hiilima.

„Ära lase tal endale survet avaldada,” hoiatas Prue murelikult. „Jäta endale aega mõtlemiseks.”

Fliss hakkas naerma, „Mul on olnud mõtlemiseks kaks aastat aega,” tuletas ta tädile meelde. „Häda on selles, et ma pole tegelikult üldse mõelnud. Ma lükkasin seda kaheteistkümnenda tunnini. Kui aus olla, olen ma hirmust kange.”

Enne kui Prue jõudis vastata, kostis tagahoovist rõõmsat tuututamist ja autoukse kinnilöömist.

„Susanna,” teatas Prue peaaegu kergendunult. „Fred jääb ka meiega teed jooma. Noh, kuhu see Podger nüüd küll kadus ja mida Rex seal peenras kaevab?”

Prue ajas end püsti, plaksutas Rexile ja hüüdis Podgerit, ning Fliss, kes talle aeglaselt järgnes, läks üle muru, õde tervitama. Caroline ilmus aiatoa uksele.

„Oh, seal te oletegi,” lausus ta. „Susanna ja Fred jõudsid just kohale. Tee on hallis valmis ja ma olen kindel, et Podgeri käsi on vaja pesta. Hakake kallama, kas sina, Flissy kullake…”

Pärastlõunane aed oli nüüd tühjaks jäänud. Leidnud porise palli, pöördus Rex, tahtmata Prue viha alla sattuda, tagasi oma pelgupaika rododendronite all. Kui ta seal käppadelt pori lakkudes lamas, tuli talle pähe, et hallis võidakse pakkuda teeajal kooke ja küpsiseid. Ta jäi mõttesse. Podgeri üleannetustest sündis sageli tallegi tüli ning täiskasvanute karistamisele järgnesid lepituspalad tõeliselt süüdlaselt. Ehk kahetseb tüdruk täna oma patte. End püsti ajades hakkas Rex aiatoa poole lontsima, trügis irvakil ukse vahelt sisse ja läks üle siseõue. Ainult Podger märkas koera halli sisenemas. Võtnud oma taldrikult suure kuklitüki, sokutas tüdruk selle vargsi enda kõrvale põrandale. Tema jalgade juures lebav Rex tundis väikest käekest oma pead paitamas, ohkas rahulolevalt ning hakkas sööma.