Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 11

Seisin sooja vaikse sügisöö keskel. Minu taskud olid taas kõpist lagedad ning meel must nagu tõrvapapp. Mul ei olnud külm, kuid miskipärast läbistasid konte kahtlased värinad. Jalutasin mööda tühja tänavat, mida valgustas vaid paar lampi.

„Noh, Joss?” kuulsin järsku väga lähedalt kostvat mahedat häält. „Tuled või?”

Ma ei olnud märganudki, et ühe tänavalambi all konutas Mauri. Astusin talle lähemale ning jäin seisma nagu puupulk. Oleksin tahtnud talle midagi öelda: tänada, vabandust paluda ja mida kõike veel.Aga tema selge pilk sundis mind vaikima. Istusin taas jalgratta pakiraamile ning kihutasime koos läbi hilisõhtuse kolka nagu kaks vaprat varblast. Või koguni pistrikupoega.

Kargasin tuttava maja ees rattalt maha. Mauri soovis mulle head õhtut ning kadus koos tuulega varjudesse. Seisatasin mõne näruse hetke läve ees. Köögiaknas põles tuli: tuhm valgusvihk langes maja ette, kõrgeks kasvanud murule. Sellega seoses meenus mulle, et telekatoa lambil on pirn läbi läinud. Kaisa oli seda juba mitu korda lällutanud, nagu ka fakti, et vannitoa üks torudest tilgub vahetpidamata ja välisuks vajab hädasti õlitamist, kuid mõnikord jäävad mu kõrvad sellisele jutule kurdiks. Nüüd aga, kuulanud majja astudes ukse põrgulikku kriiskamist, otsustasin need toimetused lausa homme, kohe pärast kooli ette võtta.

Ootamatult vajusid minu pähe plaanid akendevahetusest, katuseparandusest ja üleüldisest kapitaalremondist, mis annaks sellele neetud majalobudikule vähegi elamiskõlbliku aura. Plaanid on muidugi head, aga õnnetuseks seisab kõik peamiselt selle krabiseva-kõliseva asjanduse taga, mida mul paraku ei ole. Miks kuradi pärast peab see nii ilmatu tähtis olema? Isegi Sepp ei anna enne plekiküsimist peksa. KÕIK maksab.

Inimesele ei ole elamiseks vaja enam muud kui õhku ja pappi. Ainult rikkad ja kuulsad on edukad, neil on noodid, mille järgi dirigeerida kogu maailma. Rikastele on lubatud palju enam kui teistele, sest nende käsutuses on RAHA – saladuslik võluvägi, mis võib moonduda milleks iganes. Ta ajab hulluks, sest teda on vaja rohkem kui mõistust. Loovutaksin kuradile kas või ämbritäie verd, et veidigi pappi taskutesse kraapida ja mõne napi hetke elust rõõmu tunda. Ma tean, et püsiv ja piisav papp teeks mind õnnelikuks. Kui ta ainult minu juures püsiks! Aga papp ei ole peni, kellele rihm ümber kaela siduda. Papp armastab väheseid ja mina nende hulka ei kuulu. Alati leiab ta viisi, kuidas minust eemale hoida, ning isegi kui ta mõneks viivuks mu lähedusse eksib, õnnestub mul teda vaid põgusalt nuusutada. Järgmisel silmapilgul on ta jälle kadunud, mina aga õnnetu, tige ja kibestunud. Mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam veendun, et papp on valmistatud seitsmenda põrgu retseptide põhjal. Papp on hirmus tõbi ja needus, mis nakkab neisse, kes seda kõige vähem väärt on, ja ajab teised peast segi, muudab nad ahneks, hoolimatuks ja kurjaks. Papp on saatana sigitis ja inimesed joovad tema ihumahlu, kuni viimaks upuvad neisse. Ülejäänud surevad piinarikkalt janusse. Kardetavasti kuulun mina viimasesse kategooriasse, kuid ikkagi ei suuda ma kaotada usku, et minulgi õnnestub uppuda kord sellesse toredasse ookeani, mida nimetatakse rikkuseks. Jah, unista edasi, tainapea! Unista edasi, unelmad on veel tasuta.

Kellaosutid libisesid aeglaselt kesköö poole. Lonkisin elutuppa ja viskasin ennast põrandale pikali. Ma ei oska leida seletust, miks vahetevahel niimoodi teen, võib-olla on see alateadvusest tulev impulss, mis sunnib mind põrandal lamamisega stressi maandama. Igatahes lamasin eile õhtul taas jahedal pinnal, käed risti pea all, mõlemad ajupoolkerad vedelad. Oleksin tahtnud tegutseda, ennast korralikult liigutada, lihtsalt joosta, joosta, joosta, kuid samas tahtsin jäädagi juba võetud asendisse, kasvatada endale juured, püsida kindlalt ühel kohal ja mitte kunagi enam paigalt nihkuda. Sellised hetked on minu elus tavalised – hetked, mil tahan joosta, kuid samas paigale jääda. Kummaline küll, aga nii ma tunnen. Tunnete vastu, teadagi, ei ole võimalik sõdida.

Mul polnud aimugi, kui kaua seal põrandal, silmad pärani, lamasin, aga ühel hetkel tajusin, kuidas keegi, väga vastik keegi minu poole tuli. Ta seisatas ning vahtis mind nagu värdjat.

„Sa oled hulluks läinud,” ütles ta siis. Tema hääles oli põlastus.

„Kao minema,” soovitasin.

„Mida sa minu toast otsisid?” küsis ta tigedalt.

„Seda pappi, mille sa just kõrist alla jõid,” vastasin. Ma ei liigutanud ennast, kuigi käelihased hakkasid kukla all juba kangeks tõmbuma.

„Millest sa räägid?”

„Kao minema,” kordasin. Mamps ei tahtnud mind aga kuulata. Ta astus lähemale.

„Tõuse püsti!”

„Miks ma peaksin?”

„Tõuse püsti ja räägime silmast silma!”

„Pole millestki rääkida.”

„Ma ei ole sinu raha puutunud, kui sa mind selles süüdistad. Ja ma ei ole tilkagi joonud!”

„Imede aeg on käes!”

„Ole ometi kord mees, Joel! Tõuse püsti ja räägime asjad selgeks!”

Seekord andsin järele. Kargasin nagu katapuldist jalgele ning jäin talle sügavalt silma sisse vaatama. Muti ei ole sugugi inetu naine, kuid ilma viinata oleks ta palju ilusam. Olen teda aastatega vihkama õppinud ega suutnud oma jälestust seegi kord maha suruda.

„Nüüd tahad sa rääkida! Nüüd, kui sa minu ja Kaisa elu lõplikult persse oled keeranud! Või on sul kogemata plaanis andeks paluda?”

„Ma...”

„Pole vaja, emme! Me saame ilma sinutagi väga hästi hakkama. Ja saaksime veel paremini, kui sa siit jalga laseksid ja me sinu vastikut mordat enam kunagi nägema ei peaks!”

„Joel!” Muti lausa karjatas. „Ära räägi minuga nii! Ma ei ole muidugi just ideaalne ema olnud, aga ma ju püüan!”

„Aitab küll,” ühmasin vihaselt ning marssisin toast välja trepi poole.

„Joel!” karjus mutt mulle järele. „Anna mulle aega! Anna mulle võimalus ennast muuta! Ma tahan olla parem ema, usu vaid!”

„Hilja juba!” ütlesin trepist üles vantsides.

„Lähen psühholoogi või kellegi sellise juurde ja jätan joomise maha! Ma ei joo enam, aga te peate mind Kaisaga toetama! Ma ei saa seda ju üksi teha! Kuula mind ometi, poeg!” Bla-bla-blaa…

Lõin oma toa ukse mürtsuga kinni. Kiskusin jaki seljast ning prantsatasin voodisse nagu läbisaetud tüvega mänd metsa alla. Mamps karjus ikka veel, aga tema sõnade tähendus minuni ei jõudnud. Surusin näo rängalt patja. Oleksin väga magada tahtnud, kuid teadsin juba ette, et see ei pruugi täna kuigi hästi õnnestuda.

Sundisin end rahulikuks jääma, sisendasin endale, et kõik on korras, kuid ei suutnud ennast petta. Tagusin kolpa vastu patja sooviga unustada ümbritsev tige maailm. Unustada! Unustada. Unustada...

„Hei!” hõigati mulle. „Ärka üles, DJ!”

Minu puldi ette, närviliselt vehklevasse ja väsimatult tooni vahetavasse neoonvalgusse oli kogunenud neljapealine kamp. Ma ei tabanud neid päris selgelt, kuid nende möirgavad häälitsused jõudsid kindlalt minuni. „Vaheta plaati!”

Võtsin publiku soovitusi kuulda. Lasin neil nautida õhulist, ehkki üksluise biidiga trance’i.

Klubi vibreeris valju musa rütmis, mehed šeikisid ja plaksutasid. Ometi polnud keegi neist õnnelik. Tants oli vaid mask, mis aitas peita ebakindlust. Nad olid pidevalt valvel, täis umbusku ja võibolla lihtlabast hirmugi. Ruumis hõljusid suitsukangas, higilehk ja hingekripeldused.

Vali, elektrooniline, metsik… Vabalangemine… Ilus… Igavesti… Koli… Tuli… Põgenemine… Õnneks oli see plaat tsenseerimata ja muusika helid voolasid tantsijatest läbi nagu lõõgastav elektrilaeng.

Leopard tuli pulti, patsutas mulle turjale ja ütles midagi, mis mul esialgu kuulmata jäi.

„Ninasarvik viidi Kollase Mamma juurde,” kordas Leopard mu pärimise peale. Ta oli näost täiesti ära. „Ma ei uskunud, et asi nii kaugele läheb.”

„Millal ta ära viidi?”

„Täna enne lõunat.”

Mu soolikas tõmbus krampi. Kes juba Kollase Mamma sülle potsatab, sellel pole enam lootustki… Tõstsin käe Leopardi õlale, et väljendada kaastunnet, mida tuli siin väga ettevaatlikult tarvitada. Džungliseadustikus on siirus ja kaastunne ohtlikud klauslid. Aga Leopard oli mu sõber, keda oleksin usaldanud ka siis, kui ta soovitanuks mul sõrmed tulle pista.

Ninasarvik oli Leopardi kongikaaslane, turske ja vintske sell, kes ei lasknud ennast käsutada. Tema korduvad tülid valvuritega saidki talle ilmselt saatuslikuks. Kuigi saatusesse siin ei usuta.

„Varaan!”

„Jah?”

„Mina olen vist järgmine.”

„Järgmine…? Ei, ei, miks? Sa oled ju ennast hästi ülal pidanud?”

Leopard vaatas mulle otsa ilmel, nagu tahtnuks mulle midagi sõnadeta selgeks teha. Lõin kartma, et tema keevaline veri oli sünnitanud mõne lolluse, mis talle nüüd õige kalliks minna võis.

„Leopard?”

Kaamerasilmad ja supertähelepanelikud valvurid nende taga jälgisid iga väiksematki liigutust pentagoonikujulise klubi viie seina vahel. Ilmselt tundis ka Leopard end nende vahel kehvasti. Ometi oli klubi ainus koht, kus võisime segamatult vestelda, ilma et võõrad kõrvad meie jutuni ulatuksid.

„Ma andsin eile ühele krantsile litaka,” lausus Leopard üsna vaikselt. „Ta otsis meie, minu ja Ninasarviku kongi läbi. Ja tuli minuga ülbitsema. Ma ei saanud ennast tagasi hoida.”

„Mida krantsid su kongist otsisid?” pidin imestama.

„Ei tea.” Leopardi silmad läiklesid uduselt. „Nad ei öelnud.”

Ühtäkki välgatas mu peas kahtlane mõte. „Pääsusaba…” sosistasin. Leopard seda ei kuulnud, ta arvas ilmselt, et maigutasin vaid huuli. Nad otsivad Pääsusaba! Vahest tuhnitakse ka minu kong sel eesmärgil põhjalikult läbi, kuid sealt ei leita värsket õhkugi. Kui kellelgi meist, kas minul või Leopardil, õnnestuks leida Pääsusaba enne ebardeid! Kel on võti, sel on võim. Kuid Pääsusaba päästab vaid selle, kes teda väärt on… Minul ei jätku tema otsimiseks julgust, kindel see.

Matsin mõtte kiiresti maha – hakkasin juba kartma, et valvurid võivad mu ajus toimuvat märgata, ning lohutasin jõuetult jõuetut Leopardi.

Järsku, nagu vaheda noaga lõigatult, kadusid neoonvalgus ja muusika ning kogu suitsuvines ruum täitus räige valguspahvakaga. Mehed tõstsid kollektiivselt kämblad silmade ette ja kissitasid väljapääsu poole.

Pidu sai läbi, mõtlesin kurvalt, kui koerakoonlased, Vangla väsimatud valvurvärdjad, lävele ilmusid ja klubi tühjaks teha käskisid. Oli aeg ronida tagasi kongi, kobida koikule ja vaadata päeva jooksul alateadvusesse kogunenud košmaare.

„Ärka, Joel!” hüüdis Kaisa nagu ooperit röökiv sopran. „Kell on varsti pool kaheksa!”

Neetud! Miks ta peab igal kuradi hommikul mulle meelde tuletama, et poole tunni pärast algab kool? Keegi ei oota ju mind sinna. Ja ma ise ei taha seal käia. Aga miks, armas saatan, korjan ma iga argipäeva hakul oma väsinud kondid voodist kokku ning tuigerdan ikkagi alandlikult kooli poole?!