Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 8

Ma ei tahtnud täna kooli minna, aga Kaisa põrgulik äratuskell lõi seitsme paiku hommikul nii kohutavat lärmi, et oli võimatu mitte ärgata.

„Hei, Joel!” hõikas mu õeraas toaukselt. „Aja oma paks perse püsti, me peame kooli minema!”

„Nagu ma ise ei teaks!” porisesin uniselt ega suutnud silmigi lahti teha. Keerasin end teki all umbes kaheksakümmend kraadi ja haigutasin. Nagu tavaliselt, olin halvasti maganud. Minu ajus valitses järjekordne hommikune kaos, mille teadlased ilmselt „une ebapiisava kvantiteedi ja kvaliteedi” arvele virutavad. Sellistel hetkedel lähevad seinad ja lagi segamini ning Une-Mati pikad peened kombitsad urgitsevad mõne viivu reaalsuses. Õnneks või kahjuks saabub selgusehetk paarikümne sekundiga ning ma leian ennast voodist, tuttavast toast ja maailmast.

Sirutasin jalad pikalt teki alt välja, tundes, kuidas veri lihastes peaaegu mulksudes voolama sööstis. Uus päev... Washingtoni ja Muhamedi järglaste kisma tõttu õnnetu kuupäev, mille vari langeb paratamatult kogu planeedile. Aga mind need asjad ei puuduta.

Ajasin end vaevaliselt jalule. Läbihigistatud T-särk seljas, lonkisin vannituppa, kui seda rõsket ja hallitavat kamorkat niimoodi nimetada saab, ning ajasin joonde kõik oma loomulikud vajadused. Viis minutit hiljem tõmbasin teksad jalga ning vahetasin T-kaltsu korraliku fliisi vastu. Leidsin voodi alt vanad haisvad sokid ja kuna puhtaid ei olnud paugupealt kusagilt võtta, panin need kasutusse.

Kaisa toimetas juba köögis ja tegi võileibu. Mulle ja endale.

„Juustu tahad?” päris ta asjalikult. Vaatasin lauale ja nägin seal kahte kuivanud juustuviilu, pool pätsi leiba kõrval.

„Mhmh,” oli mu vastus.

Kaisa määris leivaviilule odavat margariini, kattis selle juustuga ning ulatas mulle. Määrdunud riidekattega tool tervitas mind kriuksudes, kui mu keharaskus talle vajus. Söömise ajal kuulsin maja raputavat köhatust. Kindel märk, et mutt oli kodus. Ja kaine. Ta köhib ja röhitseb alati, kui on viinakuradiga sehkendamises mõneks ajaks pausi teinud. Täna valvab ta isa järele ja loodetavasti ka hoolitseb tema eest. Kui mina või Kaisa kodus oleme, võtab üks meist selle ülesande enda õlule. Ja mõnikord, nii paar korda nädalas, käib papsi vaatamas ilge Vanamoor naabertänavalt, kelle totakat suuvärki annab taluda. Õnneks pole ta eriline klatšija (milline vedamine – löö või risti ette!) ega kanna meie majapidamises nähtut-kuuldut keele otsas laiali nagu üheksakümmend üheksa protsenti temasugustest vanamuttidest. Ning ta hoolitseb papsi eest võrratult paremini kui isa „abikaasa”. Mampsi sõrmes pole enam abielusõrmustki. Kui Kaisa temalt kunagi küsis, kus see on, vastas muti, et olevat sõrmuse ära kaotanud. Ehk teisisõnu sitapotist veega alla lasknud.

Kugistasin võileiva kähku alla ja rüüpasin piima kõrvale. Sellisest luksusest nagu kohv ei oska ma koduseinte vahel unistadagi. Vähemalt ei kuulu ma nende kodanike hulka, kes kofeiinimürgitusse kärvavad.

Haarasin kähku oma koolikoti – olin taibanud juba eelmisel õhtul vajalikud asjad pakkida – ja põgenesin kodunt nagu rott uppuvalt laevalt.

Jälle see kuradi koolitee, mis mu kulunud tossutaldade all krabises. Mööda veripunastest ja tinahallidest katustest, mööda pisikestest helesinistest, poripruunidest pooleteisekorruselistest majadest ja lubjakarva ühiselamutest, mis üle kolletuvate puurivide piilusid.

Koolimaja, see hiiglaslikku sõjaväekasarmut meenutav jõletis, võttis mind vastu oma beeži krohvnimbuse paistel. Tõusva päikese kiirtepahvak peegeldus tema akendel nagu põrgulik helk sajasilmse koletise näos. Meie, virgad õpilased-sipelgad, sagime päevast päeva tema lõugade vahel ja paugutame ilmsüütult peasissepääsu ust.

Pärast treppidel kulgenud poolmaratoni jõudsin suuremate vahejuhtumiteta oma klassiruumi ning maandusin isiklikus (piina)pingis. Mul olid kodused tööd tegemata, aga pabinaks polnud põhjust, sest klassi kuldaju Kaupo ulatas mulle küsimise peale alati abistava vihiku, oli aine siis inglise keel, geograafia või matemaatika.

Niisiis kehastusin ka täna hommikul, mõni minut enne tundide algust, koopiamasinaks ja lasin pastakal joosta. Pealegi kiirustasid teised mind tagant, sest nõudlus Kaupo teadmiste järele oli suur. Neli-viis kamraadi okupeerisid minu laua ümbruse ja nii me seal puntras istusime nagu näljane täikoloonia, kaelad õieli Kaupo vihiku suunas.

„Inka õps teeb täna testi,” targutas Kaupo, valvates, kuidas klassikaaslased tema koduseid ülesandeid krabinal enda vihikutesse laadivad.

„Mille peale?” küsis keegi ehmunult.

„Ei tea, kontrollib vist, mis meil eelmisest õppeaastast meeles on.”

„Kuradi lehm!”

„Mäletad, mis mata õpa meile teisel koolipäeval ütles? „Gümnaasiumiharidus on vabatahtlik! Te ei pea siin istuma, kui ei taha.””

„Mina ei taha siin istuda, aga miks ma peaksin minema 20 kildi kaugusele kooli, kui võin siinsamas, kodust 200 meetri kaugusel keskhariduse saada?” teatas Kaupo. „Tuleb odavam.”

Tjah, et mina siia gümnaasiumi sattusin, oli puhas juhus. Põhiainete keskmine andis nii hea tulemuse, et pääsesin viimase nimena enne punast joont sisse. Üldse on meie klassis 26 õpilast (imestan, et kümnendas ühtegi välja ei visatud, kuigi põhjust anti selleks küll ja küll), mehisem pool hõivab neist tubli kümme kohta.

Enela, kes oli ennast tihedalt minu külje alla pressinud, jättis kirjutamise mõneks sekundiks sinnapaika. Üle klassiläve marssis ilusmees Taavi, Nike’i spordikott üle parema õla, mõnus muie suunurgas. Õlgadeni blondid kiharad, nägu ja tegu nagu noorel Tarzanil. Ta heitis koti demonstratiivselt põrandale oma pingi kõrval ja libistas laiadelt ujujaõlgadelt kerge jaki, paljastades sitikmusta T-särgi kirjaga „I’m the MAN, not a boy!”. Kahju, et Enela lasi end Taavi särgi sõnumist ära petta... Ta vahtis kutti nagu ilmutust ning kuigi tüdruku leegitsev pilk oli põgus, reetis see nii mõndagi...

Igahommikune mahakirjutamisprotseduur sai vaevalt ühele poole, kui koolikella kananahka tekitav plärin esimesse tundi kutsus.

Keemiaklass võttis meid vastu veel enam-vähem hingamiskõlbliku õhuga, kuid õps, kohe-kohe pensionile jääv Lenini ilmega kiilakas vanamees, oli juba kõueilma tekitavas meeleolus. Ta kamandas meid kohtadele ning hakkas rääkima mingitest süsinikahelatest, joonistades samal ajal kõrbepruunile tahvlile lõpmatu hulga C-tähti ja kriipsukesi. Mida kauem ta rääkis, seda raskem oli mul silmi lahti hoida. Loengu esimese kümne minuti jooksul jõudsin täpselt 29 korda haigutada. Siis torkas keegi tagapingist mulle pastakaga ribide vahele ja ulatas pisikese hoolikalt kokkuvolditud paberlipiku. Kirjas seisis: „Tule pärast tundi ÕOV ruumi.Tax.”Vaatasin Taavi poole – ta istus kolm pinki tagapool – ja sain kinnituseks tema silmapilgutuse. Pärast keemilist jubedust ja õpsi teravat märkust („Unistage vähem, härra Rukkis!”) lonkisingi õpilasomavalitsuse ruumi. See asub neljandal korrusel kunagises abiruumis, mida ükski endast lugupidav pedagoog enam kasutada ei taha.

„Mis mureks?” küsisin sisse astudes.

Taavi istus juba arvuti taga ja klõbistas ägedalt klahvidega. „Mul on sulle üks jutt,” lausus ta monitorilt pilku tõstmata. „Järgmisel reedel toimub „Willemi juures” suuremat sorti läbu.”

„Willemi juures?”

„Kohvikus,” täpsustas Taavi.

„Õigus küll.”

Sellest vanasse veskihoonesse rajatud söögikohast olin tuhandeid kordi mööda jalutanud, kuid täna hommikul oli minu aju liiga kange, et kõike kohe esimese laksuga taibata.

„Ja kuna sa oskad hästi joonistada, võiksid selle jaoks ühe pisikese plakati valmis sirgeldada. See ei pea olema midagi geniaalset, lihtsalt parajalt värviline ja väljakutsuv. Mis arvad?”

Järjekordne „suuremat sorti läbu”, mõtlesin. Oskan Taxi meelest hästi joonistada? Tjah, joonistamine mulle meeldib, kõik minu vihikute kaaned on nii seest- kui ka väljastpoolt kaetud piltidega elust enesest, vahest ainult pisut sürrimas võtmes, aga... Aga? Hmmm... Tegelt – milles probleem?

„Okei...” venitasin. Seda, et minult teenet palutakse, ei juhtu just igal sajandil. Tavaliselt olen mina see hädapätakas, kes teisi palumas ja nurumas käib. „Teen ära. Palju mul aega on?”

„Ülehomseks saad? Toon sulle paberi ja värvid.”

Ma ei imestanud, et Tax seda värki ajab. Ta on kohvikupidajate naaber ja kohalik aktivist. Ilge naistemees veel pealekauba. Tema oskuste ja kogemuste põhjal võiks kirjutada raamatusarja „Kuidas moosida tüdrukuid”. Esimene osa kannaks pealkirja „Kuidas tüdrukule silma jääda”, teine „Kuidas tüdrukult kohting välja meelitada”, kolmas „Kuidas tüdruk voodisse (või auto tagaistmele) tõmmata” ja neljas „Kuidas tüdrukust lahti saada”. Oleksid need alles bestsellerid!

Kõigele lisaks räägitakse, et Taxil on plikside lantimiseks ka korralik varustus: priske sööt ja õngeritv. Mina isiklikult ei oska seda juttu kommenteerida – pole teda duši all näinud, kuid aimasin, et Enela on järjekordne siplev särjemaim ta õnge otsas. Just temaga ma lahkudes uksel kokku põrkasingi. Mind ei teinud see nipsakas plika märkamagi, kuid tema ilus-armas nägu tõmbus automaatselt naerule Taavit nähes.

„Tšau, Tax,” siutsus Enela, pähkelpruunid juuksed läikimas nagu hästitoidetud tõupeni karv. Ta ujus kutile külje alla ja hakkas midagi „väga tähtsat” seletama. Taavi heitis meevärvi karvadega kaetud käe talle naksti ümber. Mul polnud mingit tahtmist näha ega kuulda, mis edasi saab. Astusin selg ees ÕOV ruumist välja.

Järgnes matemaatikatund. Midagi nii kiretut, ebaloogilist ja ajudel istuvat – ühesõnaga igavat – pole maailmas veel leiutatud. Kui tunnis räägitakse pika numbrijoru lihtsustamisest, ei muutu need mis tahes valemeid rakendades iial lihtsamaks, arvude koondamisel tuleb neid ainult juurde, ja tundmatud, olgu nad x-id või y-id, jäävadki minu ajukäärudes tundmatuteks objektideks. Hüperaktiivne mata õps aga vuhiseb mööda klassi edasi-tagasi, veab tahvlile kriidi klõbinal üha uusi valemeid ning lõuad jahvatavad tal seejuures kiirelt ja isukalt.

„Lahendage ülesandeid, muudkui lahendage!” kraaksub ta tunnist tundi. „Mina ei pea teie eest kogu tööd ära tegema. Minul on ülikool juba ammu lõpetatud, teil alles 11. klass käsil! Lahendage, ärge istuge niisama!”

„Ma lahendaks sõrmed villi, kui klassi ees seisaks pikk ilusate säärtega blondiin, otse ülikoolist tulnud,” sosistas Kaupo mu selja taga. Tjah, kahjuks on meie mata õps täpselt vastupidine tema unistuste pedagoogile. Lühike kõverate jalgade ja halli peaga pensionär, väikesed silmad kortsulises nirginäos. „Võib-olla saaksin ma siis ka sellest ülesandest aru.”

Mida see Kaupo õige halab! Tema ei pea ühte arvestustööd viis korda ümber tegema, enne kui pika miinusega kolme kätte saab – visaduse eest. Minuga on alati nii. Õpi või pea pooleks, kasu ei midagi! Mata lihtsalt ei ole minu ala. Õpsi selline vabandus muidugi ei kõiguta, tema ajab oma matemaatilist täpsust taga ja nimetab mind vaid „laisaks ja vas-tu-tus-tun-de-tuks noormeheks”. Õnnetuseks ei ole ta suu peale kukkunud ja kui vaja, räägib terve klassi surnuks. Seepärast lähemegi me, vaesekesed, mata tundi nagu lahingurindele, lootuses, et 45 minuti pärast oleme endiselt elus ja suure vedamise korral isegi terved.

Miks me peame selles nõmedas komejandis kaasa mängima ja raiskama aega, kallist aega, mis kahekümne esimesel sajandil aina defitsiitsemaks ressursiks muutub? „Te ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks,” kordavad õpsid harvemal juhul üle päeva vanade roomlaste tarkusetera, mida nad ise tõsiselt ei võta, sest ainult õpilaste „koolilembusest” nemad oma kukruid täidavadki. Meie, õpilased, oleme vaid marionetid, keda õpside armee nööridest sikutab, laulma ja tantsima sunnib ning nõnda ennast lõbustab.

Ka tänane koolipäev, mis piirdus seekord seitsme tunniga, oli järjekordne farss. Ma ei õppinud midagi uut. Bioloogia oli jama, kodundus oli jama, inglise keel oli bullshit, vene keel tšepuhha, arvutiõpetus olnuks kah jama, kui seal netti poleks. Aga muidu oli pool päeva raisus ja seda tõhusamalt otsustasin kulutada ülejäänud aja. Toppisin Taavi antud valge paberipoogna ja õlivärvid kotti ning läksin koju. Nii-öelda koju.

Välisuks kriuksatas kaeblikult, kui ma üle läve astusin ja tossud koridoris jalast kiskusin.

„Kas sina, Joel?” küsis kähe hääl, mis kuulus emasele homo sapiensile.

Ma ei vastanud. Vantsisin mööda kääksuvat puittreppi oma toa suunas.

„Joel?” kumises nüüd otse minu selja taga. „On sul väga kiire?”

Pöörasin viimasel trepiastmel ümber. „Jah, mul on tegemist,” vastasin mutile näkku vaatamata.

„Süüa tahad? Tegin lõunaks mannaputru, see ei ole veel päris ära jahtunud.”

„Pole huvitatud,” ütlesin kiirelt ja sulgusin oma tuppa. Ma lihtsalt ei kannata, et muti püüab alkovabadel hetkedel toredat perekonda mängida. See kukub alati nii võltsilt välja. Viimasel ajal teeskleb ta lahkust ja heatahtlikkust tihemini kui kunagi varem ja see käib mulle kohutavalt närvidele. Ta vist arvab, et olen unustanud kõik tema igakuised suuremad laamendamised ja karjumised – või on ta need ise unustanud. Ta on juba aastaid minu ja Kaisa kallal iga pisimagi asja pärast näljase emalõvi kombel purelenud ning süüdistanud meid kuritegudes, mis paneksid isegi paadunud mõrtsukad punastama. Need on küll vaid sõnad, aga mõjuvad nagu rusikad. Ma ei saa tema sõnelusi purjutamise arvele kanda. Ta ongi selline.

Tõmbasin Taxi joonistamistarbed kotist välja ning lükkasin raamatukuhja laual koomale, et sinna värvid ja paberid laduda. Pean tunnistama, et igasuguste tähtsate ninade kirjutatud popteaduslikud teosed lebavad sageli mu kirjutuslaual ning jõuavad sealt ka minu käte vahele. Miskipärast huvitab mind kõik see jama, mis on olnud enne mind. Alates Aleksandrist ja Julius Caesarist ning lõpetades Stalini-Bushiga. Vallutajad ja valetajad, kangelased ja kurjategijad, kes hoolitsesid selle eest, et inimkonna kannatused otsa ei saaks. Ning ajaloolastel leib ei lõpeks. Muuseas, minu ajalooline lemmiktegelane on kahtlemata Martin Luther. Mõnus vend, võrgutas ära ühe nunna ja andis paavstidele sellise hoobi, et need pole praeguseni toibunud. Kuigi üldiselt usutegelased mulle ei meeldi. Välja arvatud meie linna koguduse õpetaja – noor tumedapäine naine, endine blondiin. Ta värvis oma juuksed tumedaks, sest heledad kiharad ei sobinud musta talaari ja kiriku interjööriga. Ta ei ole ka mingi usufanatt, kes viiskümmend korda päevas palvetab. Kui teda poes nägin, oli ta ostukorv täisteraleivast, gaseeritud veest ja biojogurtist pungil ja naise näol väga ilus naeratus. Püha Vaim ei ole jõudnud teda veel ära rikkuda. Tema ja Luther ongi kõige lahedamad hingekarjased, keda tean.

Võtsin mustandipaberi ja hakkasin sinna Taavi näpunäiteid meelde tuletades kergeid pastakajooni vedama. Kuna järgmisel reedel toimub tema sõnade kohaselt „Willemi juures” lõikuspeo teemal tantsuõhtu, otsustasin kasutada plakatil kõrvitsaid, kurke ja õunu. Klišee küll, aga see-eest võimas.

Kust ma joonistamispisiku külge sain, ei oska selgitada, kuid igatahes pakub see mulle suurt mõnu. Ka Hitler oskas noorpõlves hästi maalida ja joonistada, hiljem joonistas ta lausa terve Euroopa kaardi ümber. Aga minu „Mein Kampfid” ei ole veel võideldud.

Joonistamine annab mulle positiivset energiat. See on nagu rääkiminegi, mis pidavat murekoormat kergendama, kuid minu mõtted on tihti liiga keerulised, et neid sõnadena väljutada. Minu sõnad on minu pildid, grafitid ja šaržid ning mu huuled on pastakas ja aerosoolvärvid. Ma ei ole igas mõttes mõttetu kunstnik nagu Masson. Minu piltidel on mõte. Kunsti õps ütles kord, et ma maalin nagu Dali või Magritte. Võib-olla on tal õigus, kuid minu eriline lemmik on Yves Tanguy. Kord vaatasin kunstiõpikus ühte Tanguy pilti (see oli vist „Korralageduse ordenipael”) ega saanud sellelt enam pilku lahti. See lummas mind, tõmbas endasse, hullutas ja uimastas. Näis, nagu oleks pildi repro raamatusse tagurpidi sattunud, kuid ümber pöörates oli pilt veelgi enam tagurpidi. Mind valdas kummaline tunne. Deja vu või midagi sellist. Oleksin otsekui peeglisse vaadanud ja seal enese hinge näinud. Sellest hetkest alates hakkasin Tanguyd jumaldama. Joonistasin tema maalidest kaverid. „Piiritu jaotatavus”, „Merevaigu ilme”, „L’Avion”, „Echelles”, „Läbi lindude, läbi tule ja mitte läbi klaasi” – need on minu suurimad lemmikud. Laenutasin raamatukogust paksu kunstiraamatu, lõikasin sealt tema töid välja ning kleepisin need otse oma toa ukse kohale, kus need nüüd igat sissetulijat varitsevad. (Lõigutud raamatu viisin tagasi, ilma et raamatukogumutt midagi märganud oleks.) Isegi tapeeti olen oma joonistustega mitmes kohas veidi täiendanud. Pehmed kellad, tiivulised ühesilmsed hobused, kuumaastikud tulnuktaimedega – see siin ongi kunst! Ülim looming, mille minu mõistus on sigitanud ja käsi ilmale toonud. Minu mõtted, minu olemus. Siin, seina peal.

Oma parimaks tööks pean praegu pastakajoonistust „Vangistatud liblikad”. Ka kolmevärviline „Varaaniurg” on päris hästi välja kukkunud A4 formaadis sürr. Need on mu visioonid ja viirastused, mida hoian kiivalt teiste pilkude eest läikivmustas mapis kirjutuslaua kõige alumise sahtli põhjas.

Ma joonistan hoogsalt, mõnuga. Kui paber otsa saab, võtan voodi alt aerosooli balloonid, lähen mõnel hämaral õhtupoolikul inimtühjadele tänavatele ning jätkan tööd seintel. Mentidele, kes pesitsevad seal pigimustade müüride ja leekivpunase katusega majauberikus, selline kunst paraku ei istu. Aga see on nende mure. Mina pean ennast väljendama ja välja elama ning KUNST on selleks peaaegu et ainuvõimalik tee. Kõige enam gräffisid olen jätnud vanasse pooleldi lagunenud laohoonesse linna servas. See pole küll minu lemmikkoht, kuid temas hõljub mingi kummaline atmosfäär, mis paneb mu kätetöö elama. Mõnikord, igasuguse kila-kola, üksikute klaasikildude ja tühjuse sees kõndides tajun, kuidas mu ammu sirgeldatud ning juba unustatudki pildid hingavad. Teinekord lausa lõõtsutavad. Ahmivad haisvat õhku. Kuid nad ei näe mind, oma loojat. Neil pole silmi, sest nad on vaid pildid.

See vana laohoone on minu isiklik galerii. Tema külastajateks on närilised, neid jahtivad hulkuvad kassid ning vilkad sisalikud. Nad sagivad siin hämaruse kaitsva hõlma all, ajavad oma asju ja imetlevad mu hingeldavaid pimedaid pilte. Õhtuvalguse pehme hääbuv paiste loob neile mitmekihilisi installatsioone ja tema sünged varjud vehklevad tummas meeleheites nagu surmamõistetud tantsijannad. Ning vaikselt mädanevad sarikad nagisevad alandlikult, kaotanud juba ammu lootuse näha inimest, kes neid kokkuvarisemisest päästaks.

Siin seistes tunnen end tühjalt kui toru. Tahaksin nutta. Enda, õe, isa, kõigi tuttavate, lausa kogu õnnetu maailma pärast. Nälgivate afgaanide, aidsihaigete kongolaste, mässavate tšetšeenide ning kirjaoskamatute hiinlaste pärast. Hääbuva amuuri tiigri ja pandakaru pärast. Öökülmasid trotsivate, kuid ometi närtsimisele määratud võõrasemade ja peiulillede pärast. Oma raisatud, kasutult liiva jooksnud elupäevade pärast. Tahaksin nutta, kuid pisarad ei pääse minust välja. Nii ei jäägi mul üle muud kui võtta pliiats või aero ja joonistada, rääkida oma lugu, mida vähesed tunnevad ja mitte keegi päriselt ei mõista.