Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 6

1. 9. SEPTEMBER
LAUPÄEV
00.36

Оглавление

Nojah... Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.

Tuju on sant. Oli juba 17 aastat tagasi, mil ma siia neetud planeedile sündisin, mind Joeliks ristiti ning suure surmaga üles kasvatati, ja selle ajaga ei ole sittagi muutunud. Kulunud, kunagi vist munakollase varjundiga majaseinad kägistavad endiselt minu vaimu ning tubade rõskuses hõljuv ebamäärane, nõrgalt tuntav, aga kindlalt püsiv mõrkjas hais kükitab mu haistmismeeles nagu kägu vindi pesas ega mõtlegi lahtuda.

Vana vahtra kidurad oksad kompavad minu toa aknaraame ning mängivad tormistel öödel judinaid tekitavat sümfooniat. Täna passib puu seal väljas rahulikult ja märkamatult. Isegi naabrimehe vasikasuurune dogi on keti otsa tukkuma jäänud – erinevalt paljudest teistest öötundidest on tema lõuad täna lukus. Seda väljas valitsevat vaikust on kummaline kuulata. Ma tunnen end kuidagi üksikuna – üksi majas kaikuvate tasaste, viirastuslike ja tõeliste helidega.

Kaisa, minu väike loll õde, on praegu sõbranna juures. Ta ööbib seal tihti ja küllap täiendab ka tänane öö seda rida. Minu teada on tal ka peika, aga tolle voodisse või voodi lähedale pole Kaisa veel jõudnud. Ta on tagasihoidlik heledate juustega 15-aastane tüdruk, ujedam paljudest omavanustest. Ometi ei annaks ma talle nunnakloostrisse minekuks ühtegi soovituskirja kaasa.

Paps magab teises toas. Jah, ta magab sügavalt, sest muidu ei väriseks minu toa raamaturiiul tema norskamise taktis. Aga mamps ei ole veel koju jõudnud. Nädalavahetustel austab ta traditsiooni ega tulegi koju. Parem ongi, ma ei kannata seda viinalehka, mis ta pitsilistelt tööriietelt mulle vastu voogab, kui temaga mõnel hommikul kooli minnes ukselävel kokku põrkan. Ma ei tea, kas ta üldse on kunagi isa armastanud. Võib-olla tegi ta seda tolle ööni, millest kevadel 12 aastat möödus ning mis minu ja vanamehe elu lõplikult rööbastelt maha paiskas.

Paps töötas kohalikus baaris turvamehena, näitas alaealistele ukse ees keskmist sõrme ja viskas laua alla joonud või õhtuga rusikakangelasteks kvalifitseerunud parme välja. Ma ei tea, kas talle see amet meeldis või ei, ta ei rääkinud kodus kunagi tööst, ja isegi kui oleks rääkinud, poleks see mul nagunii enam meeles, sest olin tollal vaevalt viiene.

Ühel aprilliööl loivas baari ukse taha kamp nolke, umbes sama vanad kui mina praegu, ja nõudsid sisselaskmist. Paps küsis dokumente ning sai vastuseks õlakehitusi ja irvitusi. Kui ta jämedamat häält tegi, esitades ultimaatumi, kas dokumendid või „pakaa”, oli vastus muutunud: ta sai kaela palava sahmaka roppusi, mida siinkohal pole mõtet korrata. Vanamehel sai mõõt täis ning ta käsutas viieliikmelise kamba minema. Ta oli juba küllalt selle ameti peal istunud mõistmaks, millised näevad välja märgade kõrvatagustega „täiskasvanud”, kes üritavad iga hinna eest vägijookide manu pääseda ja lähevad paugupealt lolliks, kui tunnevad vastassoo higi lõhna oma tatistes ninasõõrmetes. Aga kamp hakkas talle vastu.

Mis seal täpselt juhtus, on tagantjärele raske öelda, kõik seigad, mida tollest ööst tean, pärinevad põhiliselt ülbikute tunnistustest. Igal juhul läks rüsinaks, kolm julgemat jõmmi kargasid vanamehele kallale ja kuigi kaks neist said papsi tublist rusikahoobist nina verele, olid jõud ebaõiglaselt jaotunud. Nolgid surusid ta üheskoos maadligi, peksid teda käte ja jalgadega, nagu nende ürgsed kaitseinstinktid ilmselt käskisid. Papsi möirgamine – viha ja valu mäsles tema ihus – lisas litapoegadele uut energiat. Vanamees ei saanud midagi teha, igast suunast ja ilmakaarest sadavad hoobid lämmatasid ta. Üks mees ilmus kuskilt lagedale ja tormas peksjate poole. Kaks nolki lõid pasaks ja jooksid uut sprindi maailmarekordit üritades pimedusse. Kohale kiirustanud mees püüdis kolme allesjäänud idiooti vaigistada ja neid mingil viisil kinni hoida, kuid ei tulnud sellega toime. Ta nägi ainult välkuvaid pikki koibi, mis nurga taha kadusid.

Üksikud baarisviibinud olid lärmi kuulnud ja tulid väljas toimuvat uudistama. Paps lebas vereloigus ja oigas. Sedamaid kutsuti kiirabi ja politsei. Kui ta oli haiglasse toimetatud, helisesid meie kodus telefonid. Paps oli koomas, arstid ei andnud talle palju eluminuteid. Ma mäletan veel, kuidas ema mind ja pisiõde vara-vara hommikul käe otsas haigla poole lohistas. Seisime isa voodi ääres ja põrnitsesime, kuidas piiksuvad aparaadid tema eest hingasid. Niimoodi möödus mitu päeva.

See oli vist esimene ja viimane kord minu senises elus, kui ma palvetasin. Ma isegi ei teadnud, kuidas see protseduur täpselt käib, kes on jumal või mida kirikus tehakse, aga mingite kuulduste ja aimduste põhjal luges loll lapsesuu peaaegu terve nädala vältel sängi ääres palveid. Papsi nimel. Ma ei nutnud kordagi, võib-olla isegi ei mõistnud, millises seisundis isa on. Lihtsalt palvetasin. Koondasin oma mõtted, mida mu tollane roheline maailmavaade vähegi lubas, ja veeretasin need siiralt üle huulte.

Lõpuks tuli paps teadvusele. Aga paraku ei naasnud mõistus. Tema IQ oli nullis. Ta ei osanud enam rääkida, ei tundnud mind, Kaisat ega mampsi ära ega püsinud õieti jalgelgi. Ta meenutas nüüd pigem suurt räsitud kaltsunukku kui meest, keda olin kunagi tundnud ja issiks nimetanud. Kui ta haiglast koju sai, jõllitas ta tunnist tundi ja päevast päeva tühja seina enda ees justkui mediteeriv joogi. Mida ta vaatas või nägi, ei tea ilmselt keegi.

Järgmisena kaotas mõistuse ema. Kuid tema sümptomid olid vastupidised papsi omadele. Ta hakkas märatsema, karjuma, nõusid lõhkuma ja mind papsiga juhtunus süüdistama. Aga ta ei löönud mind ega Kaisat kordagi, sest kartis, et muidu võetakse meid tema „hoole alt” ja ta jääb olulistest toetussummadest ilma. Ja mina, väike lollpea, ei mõistnud teda hukka, kuid ei saanud ka aru, miks ta minuga nõnda käitus. Ei mõista senini.

Miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Minu odav pastakas nühib joonelist paberit, nagu mõte käsib. Sest miski, vastik miski sügeleb minu sees ja ma tahan temast lahti saada. Liiga palju mõttetuid mõtteid on pähe kuhjunud. Ma pean neist vabanema ja nad siia paberile jätma, sest muidu, kardan, kaotan mõistuse nagu mu vanemad. Tjah, isast on mul väga kahju, aga ema... Ma ei taha tema nimegi enam suhu võtta. Ta on juba küllalt mu elu rikkunud.

Mõnikord ihkan lihtsalt kodust, sellest linnast, siit neetud riigist põgeneda, hääletada end suvalise auto peale ja põrutada kas või Lissaboni. Või New Yorki, parem veel. Aga ma ei saa. Ma ei saa Kaisat ja isa üksi jätta. Olen küll pisike mutrike nende elus, kuid liiga tähtis, et kaotsi minna. Kes siis kohalikus puidufirmas kaminapuid lõhkumas käiks, maist septembrini linnapargis muru niidaks ja surnuaias hüljatud haudu risust koristaks, kui ma, saba jalge vahel, minema jooksen ja kõik sinnapaika jätan? Ei, ma ei ole selline argpüks, selline egoist. Pean olema tugev, kasvatama tihedat konti, et saatusele vastu panna. Ma pean! Teist teed ei saa ega võigi ma endale lubada.

Varsti saab kell üks. On sügav, must, armutu öö. Pimedus. Ja vaikus. Ainult üksikud eksinud rehvid vinguvad paar tänavat eemal. Ja mina olen ka nagu üks meeletult paigal pöörlev suitsev rehv, mida saatusepedaalid aina tagant sunnivad ning vastu karedat asfalti kulutavad.

Kaljud ja kameeleonid

Подняться наверх