Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 12

6.

14. SEPTEMBER
NELJAPÄEV
21.52

„Võluv prints ja kaunis Tuhkatriinu kohtusid Eiffeli tornis Pariisis Prantsusmaal,” kaikus emakeele õpsi hele hääl üle klassi. Etteütlus oli täies hoos, põhirõhk suunatud suurele ja väiksele algustähele. Kuigi mul polnud muhvigi õpitud, ei valmistanud teema erilisi raskusi. Emakeeleoskus antakse ju juba sündides kaasa. Peamiselt on mu hinnetelehel sõnapaari „eesti keel” järel ainult neljad ja kolmed – äärmisest „lohakusest ja tähelepanematusest”, nagu õpa mulle tihti nina alla hõõrub. Suurimaks murelapseks eelkõige komad ja teised kirjavahemärgid – need unustati mulle sünnihetkel kaasa anda. Nii ei jäägi muud üle kui kasutada naturaalset kõhutunnet ja panna bingot lootuses, et märgid lähevad täppi.

„Prints uuris ajalehte Pariisi Uudised ning Tuhkatriinu luges raamatut „Seitse aastat Aafrikas”. Prints nägi restoranis Kuldhaug itaallasi ning tervitas neid saksa keeles. Tuhkatriinu jalutas Ladina kvartalis ja Montmartre’i puiesteel ning külastas Notre Dame’i katedraali.” Naiivsed laused, aga küllap ei oska emakeele õps midagi targemat välja mõelda. Selle võib talle andeks anda: kahekümne seitsme eluaasta kohta on ta veel päris kobe tots. Ja mõnituste kõrval ei ole ta ka kiitusega kitsi. „Tubli, Joel!” on tema suust vaat et iganädalane väljend. Nii juhtus ka täna: sain kiita sõna „blamaaž” lahtimõtestamise eest. Mis seal ikka – minu jaoks on see tuttav sõnake.

Saksa keele tunnis nii ladusalt ei läinud. Saksa õps, kelle sarnasus lambaga on nii välimuse kui ka mõistuse poolest hämmastav, ajas mind nende tüütute der-die-das’idega depressiooni äärele. Ta määgis igat lauset, mille lokkide alt leidis, vähemalt kolm korda ja andis mulle ühe tunni jooksul kümme korda sõna, et saaksin talle oma olematut saksa keele oskust näidata. Nats ja psühh selline!

Arvuti õps kukkus mind aga sõimama, sest tulin tundi räpastes tossudes, kuigi välisjalanõudes arvutiklassi sisenemine on keelatud (ja klassi odav linoleumpõrand alati värskelt pestud). Niisiis pidin end sokkide väele kiskuma. Paraku lehkasid mu sokid nagu Korsika juustud – olin need juba teist nädalat unustanud pessu panna. Muuseas, arvuti õps on üleüldse igavene ülbik. Ta on küll pikk ja kõhn nagu valguskaabel, kuid õpilaste ette mahub koos oma kümne egoga hädavaevu ära.

Füüsika oli enam-vähem allaneelatav, mis sest, et hirmigav – vähemalt sain paarkümmend minutit magada. Füssa õps on peaaegu sama vana kui relatiivsusteooria – ta ei kuule ega näe. Ühesõnaga, tõeline taeva kingitus! Spikerdamine pole üheski tunnis nii lihtne nagu füüsikas. Isegi kui õps põrandalt kellegi mahapillatud spiku leiab, kirjutab ta selle hooletu koristaja arvele. Seevastu mata õpsil jätkub meeleelundeid igale õpilasele: tal on silmi-kõrvu vähemalt viis paari. Pluss narkokoera haistmine. Ükski tegelane selle kooli pedagoogilisest personalist ei suuda spikreid nii kiirelt ja kindlalt üles leida kui proua matemaatik.

Kehaline kasvatus sai kirsikeseks tänase magustoidu otsas. Keka õps, paadunud pervert, sundis meid kolme tonni liduma. Ta on nagu täissöönud lutikas – ma tahaks näha, kuidas ta ise selle „lühikese” distantsi maha jookseks. Meie aga ähime vere maitse keelele, peaasi et korralik aeg välja kukuks. Kolm tuhat meetrit! Seda maad minu armetud jalakesed küll ei võta. Neli staadioniringi ma ainult kõndisin, hoolimata vähimatki sellest, et õpsi stopper usinalt sekundeid luges. Sada meetrit, kaugushüpe ja pallivise on minu leivanumbrid. Ilmselt oleksid ka kettaheide ja kõrgushüpe, kuid need meie tihedas kergejõustikukavas ei sisaldu.

Tegelt ei voola minu soontes tilkagi sportlaseverd. Kui tuju tuleb, teen kaks kuni kümme kätekõverdust, mõnel hommikul lähen kooli joostes (kui tundide alguseni on loetud minutid), vahel mängin Matsuga korvi – ja ongi kõik. Sport ei paku mulle rõõmu ega rahuldust, ainult väsitab.

Kogu see koolijama on üks väsitav piinarohke sport. Siingi jagatakse vaselõhnalisi kuld- ja hõbemedaleid, millel puudub igasugune väärtus või otstarve. Siingi heitlevad õnnetud atleedid vigastuste, pettumuste ja kohtunike omavoliga. Siingi määravad edu valemi kindlad, kuivad ja täiesti ebaõiglased punktid. Siingi kehtib vana kulunud deviis „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!”. Kuid erinevalt sportlaskarjäärist lõpeb kool tavaliselt suure kergendusega – sama tunnevad need, kes pärast pikka järjekorras seismist peldikusse pääsevad. Saabuks see õnnis hetk vaid kiiremini! Ma ei jõua selle nõmeda maratoni finišit ära oodata.

Üks järjekordne kasutu koolipäev seljataga, läksin Raigoga linna peale hängima. Raigo on mu klassivend, ilge jalkafänn ja elav kergejõustikuentsüklopeedia. Talle meeldivad kiired autod ja kuumad tšikid, kelle puuduse üle ta siin provintsimülkas tihti kurdab. Suurim briljant Raigo taskus on tema bänd Karmid Konnad ja kuna ta peab üsna hästi viisi, täidab ta seal vastutusrikast solistirolli. Peale selle mängib ta kidrat, akordioni ja parmupilli – kuradi musikaalne sell!

„Taxil on varsti pauk püksis,” vatras Raigo. „Ta sai Enela landi otsa.”

„See oli ainult aja küsimus,” vastasin. Tõtt-öelda olin Taavi käitumise üle isegi üllatunud: tavaliselt ei sebi kutid oma klassiõdesid, see ei ole moes. Küllap tahtis Tax midagi uut proovida – ja see õnnestus. „Veame kihla, et kevadeks on tal juba uus tšikk käekõrval.”

„Kindel laks,” noogutas Raigo.

„Ja Enelal silmad märjad.”

„Ma ei tunne talle kaasa. Ta teab väga hästi, mis mees Tax on.”

„Aga ikkagi – plikadele on see jõhker hoop, kui neid niisama maha jäetakse.”

„Ah, küll ta üle saab,” arvas Raigo. „Leiab uue ja parema kuti.” Mnjah, selgeltnägija võimete puudumise üle kumbki meist kaevata ei saa...

Raigo lõi tossuninaga ettejäänud kivikest, see lendas mitu head meetrit eemale, sõiduteele.

Astusime kõnniteelt kõrvale ja võtsime toidupoe ees trepil istet. Trepp on piisavalt lai – pensionäridel ja koduperenaistel ei ole siia kogunevate noortekampade vahelt läbipääsemisega muret. Täna oli poeesine tühi, vaid mina ja Raigo okupeerisime paar trepiastet.

„Aga sina?”

„Mis mina?”

„Kuidas sul totsidega läheb?”

Naersin sunnitult. Kuigi mu „hahahaa” kõlas ebaloomulikult, oli seda vastuse väljamõtlemiseks vaja. „No kihlasõrmuseid ma veel ei osta.”

„Ei ole kedagi, kellele osta?”

„Tjah…”

„Minul ka ei ole. Vedamise värk. Aga küll kunagi paremad ajad tulevad.”

Suvel sai Raigo tuttavaks ühe vinge plikaga, kuid nende suhe lõppes sama kiirelt ja tuliselt, nagu oli alanud. Mis tüdrukule tema juures ei meeldinud, pole päris selge, kuigi mõningate kuulduste järgi peitunud põhjus selles, et Raigo olnud „igavene lontrus”. Karmi diagnoosi lõplikud tagamaad püsivad saladuses. Raigo ise jääb sel teemal vait kui sarkofaag. Ilmselt püüab ta seda kahe kuu pikkust armulugu (?) mälust kustutada, kuid tema isu eevatütarde järele ei kustu nii lihtsalt. Isegi kui pärituul on lakanud, jäävad seelikud talle purjedeks. Ja meri põlvini.

„Kristel oli täna kuidagi närviline,” viisin jutu sujuvalt teisele teemale.

„Ta nooremal õel varastati eile tüdrukute riietusruumist mobla ära,” teadis Raigo. „Kahelt teiselt plikalt pandi kah moblad pihta ja üks jäi kümnest kroonist ilma.”

„Hea, et niigi läks.”

„Kristeli õde oli paanikas. Ta käis mentide juures avaldust kirjutamas ja käskis kõigi uue moblaga kekutajate järele nuhkima hakata. Eriti vilets on see, et ta maksab mobla eest alles järelmaksu.”

„Pätte liigub ikka ringi,” oli minu konstateering.

„Mul tehti ühe esinemise ajal kah rahakott tühjaks – ainult õpilaspilet jäeti alles. Aga Kullal [Raigo bändi trummaril ja minu isiklikul aerotarnijal] varastati T-särk ära. Pärast kontserti käis ta tolle kirju klounisärgiga, mis tal selga jäi, pool maailma läbi. Kuradi rotid!”

Üks mutike tuigerdas kepi najal üle tee ning kärsitu Honda, mille kiirus oli umbes kakssada korda suurem kui vanamutil, oleks ta peaaegu alla ajanud. Kõigil on ju kiire. Ainult mina ja Raigo istusime, jalad laiali, käed kubemekaitsmeks sõlmituna poetrepil, ega pabistanud põrmugi aja kulumise pärast.

„Ma lähen ostan midagi juua,” teatas Raigo püsti tõustes ning poodi sukeldudes.

Jäin teda ootama.

Teisel pool sõiduteed kaklesid kaks tuvi saiatüki pärast, mille keegi sinna pillanud oli. Nad saputasid ägedalt tiibu ja kumbki püüdis kõhutäidet just enda noka vahele saada, tegemata välja paaristkolmest jalakäijast, kes neist mööda marssisid. Nad oleksid võinud saiatüki vabalt-võrdselt-vennalikult pooleks teha, kuid selle asemel kukkusid taplema, unustades kõik enda ümber. Mõttetud vennad, need tuvid.

Samal ajal koperdas minu poole kohalik joodikukrants: haistsin tema võigast viinalehka juba kümne meetri kauguselt. Ta hilbud hiilgasid mustusest, ta oli habetunud ja tema samm sarnanes algaja rumbatantsija omaga. Tõmbasin nina krimpsu. Ma vihkan joodikuid – nad on põhjakäinud inimrämps, kellest tuleks vabaneda. Kogu inimkond võidaks, kui temasugused kiviseina äärde üles rivistada ning mõnuga tuld ja tina anda. Joomar jäi savijalgsena seisma ning pööras oma zombie-näo minu poole.

„Kuule!...” hõikas ta pehme keelega. „Mis see päev täna on?”

Tere hommikust, musjöö! mõtlesin. Mine maga ennast kuskil nurga taga kaineks, ehk tuleb siis mõndagi meelde.

„Poiss, sina! Mis päev…”

„Keri vittu!” vastasin talle. Olnuks mul telliskivi käeulatuses, oleksin sellega tema lõusta pihta täpsust visanud. Ta jõllitas mind nüüd, lõug töllakil, kuid ei kostnud silpigi.

„Mis vahid?” jätkasin julmalt. „Hakka astuma, persevest!”

Ei osanud oodatagi, et joomar mu käsku nõnda kuulekalt järgib, kuid seda ta tegi ning venitas ennast mööda konarliku kõnnitee servi pendeldades edasi. Vastik tüüp.

Minuti pärast istus Raigo taas mu kõrval trepil ning pakkus pirnimaitselist gaseeritud vett. Võtsin pudelist lonksu.

„Järgmisel laupäeval on Timmul [bändi bassimehel] sünna. Mõtlesime, et teeme talle väikse üllatuse ja tellime ühe linnukese – täiskasvanuks saamise puhul.” Raigo paistis idee üle uhke olevat. „Mis arvad?”

„Ise teate. Peaasi et Timmule meeldiks.”

„Küll meeldib. Pidu tuleb baaris – mahub rohkem inimesi ja saab rohkem nalja. Keerame kõva show!”

„Esinete ka?”

„Igatahes,” noogutas Raigo.

„Tore,” ütlesin kiretult.

Järjekordne läbu… Õlle, viina ja džinniga. Sületantsu ja stripiga. Okseloikude ja peavaluga.

„Meid kutsuti lõikuspeole kah. Mõtlesime, et teeme sealgi veidi pulli – peaasi et pappi voolaks.”

Ai! Kõrvetada saanud penile visati külma vett kaela…

„Popid poisid…” mõmisesin. Kahju, et mina ühtegi pilli sõrmitseda ei oska, vastasel juhul võiksin iga päev kas või siinsamas poetrepil mandoliini tinistamas käia ning kaabu sisse kuhja münte korjata. Kuulsust pole mulle vajagi, seda jagub siinses kolkas igaühele, kes julgeb oma nina kodust välja pista. Peaasi et pappi… Ah, mis ma ikka fantaseerin, tänavamuusiku karjäär mind ju ei ähvarda.

Raigo mobla helises vallatult ning pärast kõnele vastamist teatas ta, et peab minema, teda oodatakse. Ma ei hakanud enamat pärima. Jätsin Raigoga nägemiseni ja lonkisin koju.

Kell sai viis.

„Tere, Joel!” hõiskas mamps mind nähes. Oleksin meelsasti ka tema tutti saatnud, kuid ei viitsinud lõugu kulutada. Püüan teda ignoreerida, vältida temaga vestluse tasandile langemast, hoida end tema salakavalate meelituste eest. Andkem andeks oma võlglastele… hõiskab tudisev paavst Vatikanist miljonite patuste peale. Mis putukas teda persest näksib, et ta selliseid idiootsusi kuulutab? Ei mingit andestust! Andestamine päästab lahti deemonid, kellega võitlemine on võimatu. Parem kanda endas viha, olla halastamatu, et saada… õnnelikuks. Kas kurjategijale andeks andmine parandab midagi? Või kedagi? Ei-ei! Kurjategijatele ei saa andestada, olgu tegu milline tahes, olgu inimene kuriteo taga milline tahes.