Читать книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro - Страница 7

2.

10. SEPTEMBER
PÜHAPÄEV
17.18

Täna hommikul istusin järve kaldal ja vaatasin üle vetepeegli, mis kulgeb otsekui tuhmhõbedane soolikas läbi poole linna, kiriku suunas. Pühakoda kõrgub seal nagu utoopilisel saarel, puuvõrad ustavate teenrite ja valvuritena ümber. Tema sihvakas torn värvib kitsa triibu järvepinnal punaseks. Räägitakse, et kirik on sellel laugel künkal juba seitsesada aastat kannatlikult seisnud ja valvanud, et paganate vaimud paar kilti eemal kükitava linnamäe mullakamara alt välja ei pääseks. Ma ei ole kunagi kuulnud tema kella kuminat, kuid mäletan, et sattusin kord koos isaga torni ronima ja toda hiiglasliku kalakujutisega ehitud imepilli nägema. Just kellakala ja puhevil kukk torni tipus on elukad, kes moodustavad minu esimese mälestuse kirikust. Isa ei olnud usklik, kuid miski ei takistanud teda kirikut ümbritsevat rahu ja rohelust nautimast. Ta armastas seda väikest linna ja tema tagasihoidlikke „vaatamisväärsusi”. Võib-olla armastab ta mind, Kaisat ja linna ikka veel, kuid ma ei ole lihtsalt võimeline seda tema tühjast pilgust välja lugema, sest ta silmad on kaotanud sära ja vapruse, mis neis viimati tosina aasta eest oli, ning tuhmunud, klaasistunud, surnud...

Viimasel ajal istun sageli järvekaldal ja mõtlen, mõtlen, mõtlen. Tõstan pläru huulte vahele ning ahmin selle mõrkjasmagusat maiku endasse. (Olen juba viis-kuus aastat konisid imenud – mis teha, kõik kõvad mehed tõmbavad suitsu, mina tahan kah veidigi nende moodi olla!) Silmitsen maailma ja keerutan närviliselt mõttepooli. Tihti trummeldab minu peas küsimus: kuhu ma lähen? Kuhu mul üldse minna on? Kus on kaart ja kompass, mis mulle teed juhataksid? Kas mul ongi tulevikku? Kes ma üldse olen? Kes on see süsimustade juuste ja tiheda kulmukaarega hallisilmne kutt, kes mulle hommikuti haleda näoga peeglist vastu vahib? Kas tal jätkub nägusust, lõbusust ja mehisust, et homsele sirge selja ja naerul suuga vastu astuda? Oh jumal, sa saatan! Kui küsimused minu peas on juba sellised, siis missugused on vastused?? Ilmselt ei tohiks ma neile mõeldagi, parem elada edasi ja leppida närvekõditava ootusega. Ükski prohvet ei tea, mis saab homme, ja kui teabki, ei võeta teda kuulda. Miks siis mina tuleviku pärast põen?

Kui ma täna järve ääres, istmik jahedal isamaa pinnal kinni, nõnda mõtlesin, kuulsin selja taga samme ja tasast ketikõlinat. Ilma et oleksin pead pööranud, taipasin, kellega nüüd juttu puhuda tuleb. See oli Sepp. Bolšoi drug. Mees nagu mägi, umbes 25-aastane, kannab aastaajast sõltumata lõhkiste põlvedega siniseid teksasid ja musta nahktagi, mis (aastaajast sõltuvalt) on kas valge särgiku või halli dressipluusi peal ja kelle lemmiksõnad on „munn” ja „vitt” – igihaljas kombinatsioon, eks ole? Puusal ripuvad tal nii ööl kui päeval mingid ketid nagu mungal roosikrants – see tema tulekut alati reedabki. Kus ta elab või mis nimi ta sünnitunnistusel seisab, ei tea keegi. Minu ja paljude teiste kuttide jaoks on ta lihtsalt Sepp ülisuure algustähega ja selleks ta ka jääb.

Tundsin, kuidas ta oma kilusilmadega minu kukalt puuris. „Mis passid siin?” küsis tema madal, tubakast ja kanepist ummistunud hääl.

„Ah, niisama,” vastasin, kuid ei pööranud talle endiselt pilku. Mõistsin, et ta oli üksi. „Puhkan närve.”

„Probleemid nutsuga?”

„Ei, sellega on okei.”

„Siis on hästi,” kõmistas Sepp. „Mõtlesin, et tuletan sulle meelde.”

„Kolmapäeval,” pomisesin talle.

„Kolmapäeval. Baaris.”

Kettide kõlin kaugenes. Alles nüüd söandasin napi pilgu üle õla pillata, et näha, kuidas Sepa tagumik kesklinna poole loksus.

„Neetud,” kirusin omaette. Jälle üks piisk minu kannatuste karikasse.

Tõusin otsustavalt püsti. Mul on kolm päeva aega, et säästa end hammaste kiirest kaotusest. Kolm päeva! Kui ma selle ajaga Sepale tema võlga ei tasu, pole mu nahk väärt enam seda teivastki, mille otsa ta musta stsenaariumi korral tõmmatakse. Üks vend, kes võlgnes Sepale kolm tonni, pääses kahekümne viie hamba ja murtud rangluuga, minu tasumata arved on peaaegu poole suuremad... Aeg töötab minu kahjuks, kuid võib-olla langeb lähipäevil mu õnnetäht. Ja koos temaga viis tuhat väikest rahatähte...

23.15

„Mees, sa oled omadega...”

„Jah, ma tean,” noogutasin tülpinult. Mauri kohtunikuilme oli mõne minuti jooksul asendunud halastajaõe omaga. Ta vahtis mind nagu pesast väljakukkunud linnupoega ja see ei meeldinud mulle.

„Kuidas sa talle sihukese summa ära maksta kavatsed?”

„Ega sa Harry Potteri moblanumbrit tea?”

Mauri naeris hetkeks. „Tõsiselt. Kust sa need viis tonni võtad?”

„Pole aimugi,” tunnistasin ausalt. „Äkki annad tasuta nõu?”

Matsu, nagu teda koolis ja tänaval tuntakse, hingas sügavalt sissevälja ning potsatas kirjutuslauale istuma. Mina olin oma kannikad tema harjumatult pehmele voodile toetanud ja sõrmed peaaegu palvetavasse asendisse sõlminud.

Mauri on üks mu lähemaid sõpru, The Rasmuse ja Red Hot Chili Peppersi fänn, sama vana kui mina ja peaaegu kihlatud Katrenimelise blondiiniga. Sõbratari kandidaate on tal teisigi, põhjuseks korralik muskulatuur (kohaliku jõusaali toodang) ja kuulikindel naeratus. Ta elab soliidse keskklassi pere ainsa poja riskivaba elu, õpib keskmistele hinnetele (kui lugeda keskmiseks hindeks 4,5), käib keskmise moe järgi riides, külastab keskmiselt üks kord kuus diskosaale ja kulutab nädala jooksul nippe-näppe ostmisele tuhat eeku. Ikka keskmiselt. Mõnikord rohkem, teinekord vähem.

Väisan Mauri vanemate veinipunase katusega villat üsna tihti, sageli paar-kolm korda nädalas. Mulle lihtsalt meeldib siin. Elupuude ja mitut sorti roosidega aias, kus läbi suve sinine tiigisilm sillerdab ja pontsakad savist aiapäkapikud vahimeestena seisavad, tunnen end paremini kui kusagil mujal maamuna peal. Mauri pikakoonuline kolli Rollo võtab mind alati rõõmsalt haukudes vastu, kui väravast sisse astun ning mõnel eriti heal päeval talle ka küpsist pakun. Suviti mängime Mauriga tagaaias läätspuuheki taga kossu. Selles oleme üsna võrdsed: kord võidan kahekümne lauapalliga mina, kord jälle tema. Muuseas, Matsu on kolmeste sepistamises meister. NBA on väheste sentimeetrite puudumise tõttu supermängija kaotanud. Ja peamiselt vihmastel päevadel kutsub Mauri mind garaaži „uunikumi putitama”. Minu jaoks tähendab garaaž tänu Mauri vanamehe lennukale mõtteviisile hiiglaslikku katakombi, kus särava kerega BMW ja vana Opel kõrvuti seisavad. Siin, tsementpõranda ja paneellae vahel, sajavatine pirn pea kohal rippumas, me kahekesi tolle Opeli kallal nokitsemegi. Mauri isa ostis selle paar aastat tagasi mõne punase krossi eest, et pojal oleks pimedatel talveõhtutel ikka tegevust, ja kui tegevus otsa saab, siis ka korralik sõiduvahend maanteedel kihutamiseks. Mina seda tehingut kinkimiseks ei nimeta, pigem lõhnas tegu Matsu vanamehe sarkastilise nalja järele. Kuid Mauri teab kindlalt, et ühel ilusal päeval saab Opel hääled sisse ning lendab mööda asfaltteid nagu õlitatud välk. Aega, raha ja igasuguseid juppe kulub meeletult, aga tulemus on kindlasti määrdunud käsi ja kipitavaid silmi väärt. Võib-olla näeme seda tulemust juba järgmisel kevadel.

Vaatasin arglikult Matsu poole. Ta istus endiselt kirjutuslaual ning sügas korraks kukalt. Miskipärast ei tundnud ma ennast täna tema toas, klantspostrite, vaikselt undava arvuti ja riiulitel passivate CDde, tehnikaajakirjade ja hõbehalli lauakella keskel kuigi mugavalt.

„Kuule, Joss,” ütles Mauri elukogenud häälel. „Ma arvan, et võin sind veidi aidata.”

„Mis...? Ei... Ega ma sellepärast rääkinud...”

„Aga ma saan sind aidata. Vähemalt kahe-kolme tonniga.”

„Mine, noh!” tõrjusin kiirelt. „Ma ei hakka kerjama.”

„Ja mina ei anneta,” vastas Mauri. „Annan sulle ainult madala intressiga laenu.”

„Eeh, ma ei tea...” Matsu suuremeelsus liigutas mind. Samas tundsin häbipisikut ennast nakatavat. „Tagasimaksuks kulub kindlasti veits aega...”

„Aga mina ei peksa sul ajusid välja, kui sa tähtaegadest kinni ei pea. Maksad ära siis, kui saad.” Mauri vaatas mulle rangelt otsa. „Kuid mul on ka üks tingimus.”

Ma nihelesin tema voodijalutsis nagu patune pihipingis. „Räägi.”

„Luba, et sa ei võta Sepalt enam iialgi laenu. Mitte iial! Oleme kokku leppinud?”

Ma võinuks vanduda, käsi piiblil, koraanil, kas või Hiina põhiseadusel, et nõustun kõigi Matsu esitatud punktidega täna ja tulevikus. Et ma ei hakka enam vabatahtlikult Sepa võlglaseks. Et ma käin edaspidi rahaga paremini ümber ja nii edasi. Aga ma ütlesin ainult ühe sõna: „Nõus!”

Mauri noogutas tunnustavalt. „Aga lao nüüd lagedale, mille peale sa Sepa raha kulutasid.”

Olin kartnud, et ta seda pärib, kuigi küsimuse ajastus oli täiesti vale. „Miks sa juba enne ei küsinud, kui laenu pakkusid?”

„Usalduse asi,” lausus Mauri. „Kui paavst annab sõdurile õnnistuse, küsib ta alles pärast, kummal pool rindejoont too sõdib. Ja seda kah ainult uudishimu pärast.”

Matsu oli minuga nii kuradi aus, et ma ei saanud talle valetada. „No ma ostsin endale mobla...” Jah, Nokia 1101 stopperi, äratuskella, taskulambi ja vibraalarmiga.

„Seda ma arvasingi,” kostis Mauri. Ta oli mu uut sõpra märganud! „Miks sa järelmaksu peale ei võtnud?”

„Sest mul oli taskus viis tonni, aga kuu või kahe pärast pole võib-olla sottigi. Parem olen võlgu Sepale kui moblatüüpidele. Sepp enne oksatõmbamist pikalt ei piina.”

„Ostsid veel midagi?”

„Eh, Kaisa tahtis endale ühte roosat pluusi ja...” Ma ohkasin masinlikult. „Isale ostsin ka riideid.” Kaks kasutatud triiksärki ja halli kampsuni. Vanad aknad lasevad külma läbi ja kui tulev talv juhtub olema sama krõbe nagu eelmine, läheb papsil sooje kehavarje hädasti vaja.

„Aga ravimeid?”

„Papsile? Ei, olen nende ostmisest loobunud. Vares [minu perearst ja kohalik lihunik] ütles küll, et ta võiks neid edaspidi ka võtta, aga haigekassa ei maksa suurt midagi kinni. Ma ei usu, et need ka midagi aitaksid. Ei usu.”

Mauri sihtis oma sinised silmanööbid küll minu poole, kuid need tabasid hoopis beeži tapeeti mu selja taga. Ta sukeldus ilmselt mõtetesse.

„Oled sa tihti Sepalt laenu küsinud?” katkestas ta paariks sekundiks maad võtnud vaikuse.

„Paar-kolm korda. Aga mitte eriti suuri sumakaid, mitte üle tuhande. Tavaliselt saan orjates parema summa kokku.”

Matsu pilk jäi äraolevaks.

„Mis on?”

„On sul tihti rahaga probleeme?”

Oh shit, pidi ta selle sõna välja ütlema! Raha... RAHA!! See kõlas minu kõrvus peaaegu samamoodi nagu „universum”. Enamasti nimetan seda krabisevat-kõlisevat nähtust papiks, nutsuks, tšipsiks või milleks iganes, kasutamata iial tema halastamatult ametlikku nimetust, nagu Mauri seda tegi.

„Tulen toime,” vastasin.

Matsu noogutas, kuid ma ei osanud sellest liigutusest midagi välja lugeda. Ilmselt ei suutnud ma teda oma sõnades sada protsenti veenda.

„Uut DVD-d tahad vaadata?” päris ta ootamatult.

Oleksin meelsasti küsinud, mis filmi ta mulle demonstreerida kavatseb, aga loobusin ja kiirelt püsti tõustes selgitasin, et pean minema, isa juba ootab.

„Joel...”

Pöörasin end toauksel ümber. „Jah?”

„Vahet pole. Homme näeme.”

Mauri kristallselge ja õiglane kahtlustav-haletsev-kosutav pilk ei tahtnud mu kuivanud-häguse pilgu eest haihtuda. See liigutas mind rohkem, kui oleksin soovinud. Veinipunaste katusekividega kaetud majast välja astudes ei tundnud ma end paremini kui sinna sisenedes. Aga ometi, üldiselt öeldes, meeldiks mulle siin elada. Just selline on minu unistuste kodu. Just...