Читать книгу Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda - Margaret MacMillan - Страница 3

See raamat kannab tiitellehel minu nime, kuid see poleks teoks saanud paljude inimeste abita, kes julgustasid mind sellist suurt teemat käsile võtma, veensid mind edasi liikuma, kui vahel heitusin, ja kannatasid mind välja, kui tahtsin rääkida vaid Rahvasteliidust. Mõnd neist soovin ma eriti tänada. Sandra Hargreaves, Avi Shlaim, Peter Snow ja lord Weidenfeld aitasid algse idee tõsiseks projektiks. Et mu kirjastajaks sai John Murray, pean oma suureks vedamiseks. Grant McIntyre ja Matthew Taylor tagasid hindamatu ja hoolika toimetamise. Ma olen mõõtmatult intellektuaalselt võlgu oma kolleegile ja sõbrale Bob Bothwellile, kes aitas mul aastate jooksul selitada oma ideid mitte ainult rahukonverentsi, vaid ka ajaloost kirjutamise suhtes. Orde Morton, Thomas Barcsay, David MacMillan, Catharina MacMillan, Thomas MacMillan, Alex MacMillan, Megan MacMillan, Ann MacMillan, Peter Snow, Daniel Snow ja Barbara Eastman lugesid raamatu peatükke ja andsid mulle ülivajalikku nõu. Minu vanemad Eluned ja Robert MacMillan lugesid igat sõna, tihti korduvalt, kaebuseta. Mul oli käepärast kaks väljapaistvat teadlast: Rebecca Snow, kes leidis illustratsioonid, ja John Ondrovcik, kes kontrollis teksti ja koostas bibliograafia. Bob Manson, Al Wargo ja Errol Aspevig pakkusid toetust minu uurimistöö eri etappidel.

Nõusoleku eest tsiteerida nende kogudes olevatest või autoriõigusega kaetud materjalidest väljendan tänu järgmistele asutustele ja isikutele: Lothiani dokumentide Šotimaa rahvusarhiiv (GD 40/17); Nigel Nicolsoni Harold Nicolsoni „Peacemaking, 1919” (London: Methuen, 1964) eest; lordide koja andmebüroo registripidaja, kes tegutseb Beaverbrook Foundation Trusti nimel Lloyd George’i dokumentide hoidjana; Princeton University Pressi raamat: Arthur S. Link, toim., „The Deliberations of the Council of Four”, 2 köidet (Princeton, New Jersey, Princeton University Press, 1992); ja Briti muuseumi Balfouri dokumentide hooldekogu. Autor on püüdnud leida autoriõiguse omanikke, aga kui keegi on mainimata jäänud, oleks tal hea meel, kui temaga ühendust võetaks.

Tänan oma endist tööandjat, Ryersoni ülikooli, mulle aja võimaldamise eest ja St. Antony Kolledžit Oxfordi ülikoolis imelise semestri eest vanemteadurina. Snows ja MacMillans Londonis ja Daniel-Shlaims Oxfordis olid ülimalt külalislahked ja toetavad. Kui see raamat jätab midagi sellest kõigest kajastamata, olen selles süüdi vaid mina.