Читать книгу Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda - Margaret MacMillan - Страница 8

11. jaanuaril hüppas David Lloyd George oma tavalise energiaga Briti hävitajale, et üle La Manche’i väina suunduda. Tema saabumisega Pariisi olid kolm põhimist rahutegijat, kellest nii palju sõltus, lõpuks ühes kohas koos. Kuigi ta kompas ikka veel Wilsonit, oli ta Clemenceauga 1908. aastast peale vahetevahel kohtunud. Nende esimene kohtumine oli äpardunud. Clemenceau leidis, et Lloyd George on hämmastavalt väikeste teadmistega nii Euroopa kui ka USA kohta.¹⁷⁰ Lloyd George’i mulje oli, et Clemenceau on „ebameeldiv ja halva iseloomuga vana metslane”. Enda sõnul oli ta märganud, et Clemenceau suures peakolus „polnud kohta heatahtlikkusele, aukartusele ega lahkusele”.¹⁷¹ Kui nende kahe mehe teed jälle sõja ajal ristusid, mõistis Lloyd George, et hirmutamisest ei tule midagi välja. Ajapikku aga hakkas ta Clemenceaud vägagi hindama tema teravmeelsuse, iseloomutugevuse ja Prantsusmaale pühendumise tõttu. Clemenceaule hakkas Lloyd George samuti vastutahtsi meeldima, kuigi ta jätkas kaeblemist, et Lloyd George on kehva haridusega. Ta pole, ütles vana prantslane, „inglise härrasmees”.¹⁷²

Igaüks suurest kolmikust rahukonverentsil tõi läbirääkimistele midagi oma riigist: Wilson Ühendriikide heatahtlikkuse, rahuliku enesekindluse, et Ameerika eluviis on parim, ja mureliku kahtluse, et eurooplastel võib see jääda nägemata; Clemenceau prantsuse patriotismi, selle kergendustunde võidu üle ja kestva ärevuse, et Saksamaa võib taaselustuda; ning Lloyd George suure kolooniate võrgustiku ja võimsa mereväe. Iga mees esindas suurriigi huve, kuid igaüks oli ka omaette indiviid. Nende puudused ja tugevused, nende väsimus ja haigused, see, mis neile oli meeldiv või ebameeldiv, hakkasid rahuleppeid mõjutama. Alates jaanuarist kuni juuni lõpuni, v.a vahemikus veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani, kui Wilson oli tagasi Ameerika Ühendriikides ja Lloyd George Suurbritannias, kohtusid need kolm riigijuhti iga päev, tihti hommikul ja pärastlõunal. Algul saatsid neid välisministrid ja nõunikud, kuid alates märtsist kohtusid nad eraviisiliselt, ainult ühe või kahe sekretäri ja vahel ka eksperdi juuresolekul. Nende näost näkku kohtumiste pinge sundis neid üksteist tundma õppima, üksteisele meeldima või üksteist ärritama.

Lloyd George oli kolmest noorim, elurõõmus punapõskne siniste silmadega mees heleda juustepuhmakaga. („Tere!” küsis kord üks väike laps. „Kas te olete Charlie Chaplin?”¹⁷³) Ta oli olnud vaid kaheaastane, kui lõppes Ameerika kodusõda, mida Wilson selgelt mäletas. Kui 20aastane Clemenceau tunnistas uue Saksamaa sündi pärast seda, kui Prantsusmaa oli Preisimaa käest lüüa saanud, oli Lloyd George ikka veel algkoolis. Ta polnud mitte ainult noorem; ta oli samuti paremas tervislikus seisus ja paindlikum. Wilson muretses ennast haigeks, püüdes igati järgida oma põhimõtteid; Clemenceau ei saanud sõba silmale, mõeldes Prantsusmaa vajadustele. Lloyd George’i panid raskused ja kriisid õilmitsema. Nagu lord Robert Cecil, range konservatiiv, kes teda lõpuni heaks ei kiitnud, tahtmatu imetlusega ütles: „Ükskõik mis konverentsil ka ei toimunud, ükskõik kui raske ametikohast tuleneva vastutuse koorem teda ei rõhunud, oli hr Lloyd George alati heas vormis – valmis tögama neid, kellega koos ta töötas, kavalate, kuid mitte pahasoovlike märkustega.”¹⁷⁴

Lloyd George oli tunda saanud kaotusvalu, kui suri ta armastatud tütar, samuti suurt pinget, kui isiklikud skandaalid ja poliitilised tagasilöögid ähvardasid tema karjääri hukutada. Ta oli töötanud suure pinge all eelmised neli aastat, algul sõjavarustuse ja seejärel sõjaministrina. 1916. aasta lõpul, kui liitlased näisid kaotavat, oli ta võtnud endale peaministri koorma koalitsioonivalitsuse juhina. Nii nagu ka Clemenceau Prantsusmaal, oli ta oma riigi koos hoidnud ja viinud selle võidule. Nüüd, 1919. aastal, oli ta just võitnud valimised, kuid pidi juhtima keerukat koalitsiooni. Ta oli liberaal; tema toetajad ja olulised kabinetiliikmed olid peamiselt konservatiivid. Kuigi tal oli tugev koostöö konservatiivide juhi Andrew Bonar Law’ga, pidi ta olema valvas. Tema rivaal, endine liberaalne peaminister Herbert Asquith istus mõtteid haududes oma leeris, valmis igat möödalaskmist ära kasutama. Paljud konservatiivid mäletasid tema radikaalset minevikku privileegide ja auastmete vaenajana ning, nagu nad olid varem käitunud omaenda juhi Disraeliga, kahtlesid nad nüüd, ega ta ole äkki liiga tark, liiga nobe, liiga võõras. Tal oli tugevaid vaenlasi ka ajakirjanduses. Pressiparun lord Northcliffe, kes oli selle tiitli valinud, kuna sellel oli sama algustäht kui Napoleonil, kandus kiiresti megalomaaniast paranoia poole, mis võis olla ka varane märk hiljem tema surma põhjustanud kolmanda astme süüfilisest. Northcliffe oli veendunud, et tema oli teinud Lloyd George’ist peaministri, rakendades oma ajalehed, sealhulgas The Timesi ja Daily Maili, tema valimisvankri ette. Nüüd oli ta pahane, kui tema loodud olend keeldus määramast teda sõjakabinetti või Briti delegatsiooni Pariisis. Ta soovis kätte maksta.

Lloyd George’il oli käes riik, mis oli rahuks kehvalt ette valmistatud, kus sõja lõpp oli kaasa toonud suuri ja ebamõistlikke ootusi: et rahu tegemine on hõlpus; et palgad ja soodustused suurenevad ning maksud vähenevad; et tekib ühiskondlik harmoonia või sõltuvalt vaatenurgast põhjalik sotsiaalne pööre. Avalikkuse meelestatus oli heitlik: kord kättemaksu taotlev, kord tõsielust pagemist soosiv. 1919. aasta kõige populaarsem raamat oli „The Young Visiters”, lapse kirjutatud naljajutt. Pariisis olles pidi Lloyd George võtma aega töövaidluste, parlamentaarsete konfliktide ja Iirimaa valupunkti jaoks. Siiski astus ta läbirääkimistesse Pariisis nii, nagu ei mõlguks tal midagi muud meeles.

Kui keegi oli Napoleoni moodi, siis polnud see vaene pettekujutluse kütkes Northcliffe, vaid mees, keda ta vihkas. Napoleon ütles kunagi enda kohta: „Eri teemad ja eri asjad on minu peas laiali seatud nagu kummutis. Kui ma soovin ühe mõtteliini katkestada, sulen ma selle sahtli ja avan teise. Kas ma soovin uinuda? Ma sulen lihtsalt kõik sahtlid ja ennäe – ma olengi suikvel.” Lloyd George’il oli samasugune keskendumise ja taastumise võime, selline energia ja ründevalmidus. „Inglane,” ütles ta ühele waleslasest sõbrale, „ei pea kunagi kellestki lugu enne, kui pole tollelt lüüa saanud; siis muutub ta viimase vastu eriti sõbralikuks.”¹⁷⁵

Samuti nagu Napoleonil, oli Lloyd George’il ebameeldiv võime tunnetada, mida teised inimesed parajasti mõtlevad. Ta ütles Frances Stevensonile, et talle meeldib hotellides peatuda: „Mind huvitavad inimesed – mõtelda, kes nad on, millest nad mõtlevad, millised nende elud on – kas nad naudivad elu või leiavad selle tüütu olevat.”¹⁷⁶ Kuigi ta oli suurepärane vestleja, oli ta ka hea kuulaja. Võimsast väljapaistmatuni, täiskasvanust lapseni – igaüks, kellega ta kohtus, tundis, et temalgi on midagi tähtsat ütelda. „Hr Lloyd George’i üheks meeldivamaks iseloomujooneks oli,” nagu arvas Churchill, „tema täielik vabadus igasugusest ülespuhutusest või tehtult suurejoonelisusest oma võimu, vastutuse ja hea õnne tipul. Ta oli alati loomulik ja lihtne. Ta oli alati täpselt samasugune nendega, kes teda hästi tundsid: valmis iga küsimust arutama, ebameeldivaid asjaolusid ära kuulama isegi siis, kui neid esitati vastuoluliselt.”¹⁷⁷ Tema kuulus veetlus tulenes uudishimulikkuse ja tähelepanu ühendusest.

Lloyd George oli ka suur oraator. Seal, kus Clemenceau tegi oma seisukohad selgeks sarkasmiga ja Wilson pidas jutlust, olid Lloyd George’i kõned – mida ta valmistas hoolikalt ette ja mis kõlasid spontaanselt – liigutavad ja vaimukad, inspireerivad ja vahetud. Nagu suur näitleja oli ta kuulajaskonna osav manipuleerija. „Ma teen pausi,” ütles ta kord kellelegi, kes päris temalt kõnetehnika kohta, „ma sirutan oma käe inimeste suunas ja tõmban neid enda poole. Nad näivad mulle siis lastena. Nagu väikesed lapsed.”¹⁷⁸

John Maynard Keynes tegi ära väga palju, punudes müüte rahukonverentsist, erilise müüdi kudus ta Lloyd George’i kohta. „Kuidas tuua lugejani,” küsis see suur majandusteadlane, „õiglane kujutlus sellest erakordsest meie aja kangelasest, sellest sireenist, sokujalgsest keldi laulikust, sellest keldi muinasaja hullutavast nõiamoorimaagiast ja võlumetsadest pärit poolinimkülalisest meie ajastus?”¹⁷⁹ Sedasi kõneles intellektuaalselt üleoleva Cambridge’i ülikooli lõpetaja ja tavainglase hääl, kuid ta ajas romantilist jama. Tõeline Wales, kus Lloyd George üles kasvas, oli tagasihoidlik väike maa kiltkivikaevanduste ja laevaehituse, kalameeste ja talunikega, inimestega, kes laulsid paremini kui inglased.

Lloyd George’ile meeldis rääkida, et ta on pärit lihtsast maamajast, kuid tegelikult pärines ta haritud käsitööliste klassist. Tema isa, kes suri, kui ta oli alles väike laps, oli olnud kooliõpetaja; onu, kes teda kasvatas, oli kingseppmeister ja isehakanud jutlustaja, seega väikeses külas tähtis tegelane. Wales oli Lloyd George’ile alati lähtepunktina oluline, vähemalt tema elus edenemise mõõtepuuna, ja ka sentimentaalsetel põhjustel (kuigi ta tüdines kiiresti, kui pidi tema juures liiga kaua viibima). Ta nägi juba algusest peale ennast suuremal laval, ja mis oleks suurem lava kui maailma suurima impeeriumi pealinn? Nagu ta kirjutas kohalikule tütarlapsele, kellest sai lõpuks tema abikaasa: „Minu elu valdav idee on edasi jõuda.”¹⁸⁰

Onuga oli tal vedanud, kuna onu osutas talle igakülgset abi ja vaimset toetust. Kui ta noore poisina avastas, et oli kaotanud usu jumalasse, siis andestas isehakanud jutlustaja talle.¹⁸¹ Kui ta otsustas õigusteadust õppida, siis töötas onu prantsuse keele grammatika läbi, püsides üks samm temast eespool, et poiss omandaks vajaliku keeletaseme. Ja kui ta otsustas minna poliitikasse – mis oli ilma raha ja tutvusteta täielik õnnemäng –, siis toetas onu teda jälle. Vana mees elas just nii kaua, et tema silmad nägid vennapoega peaministrina.

Lloyd George oli poliitika jaoks lausa loodud. Talle meeldis kõik alates raskest tööst komiteedes kuni suurte kampaaniateni. Hoolimata debattide teravusest jäi ta peamiselt heasüdamlikuks. Vastupidi Wilsonile ja Clemenceaule ei vihanud ta oma oponente. Ka polnud ta poliitikas intellektuaal. Kuigi ta oli laia lugemusega, eelistas ta pöörduda ekspertide poole. Tegutsedes oli ta alati ülikiire ja suutis käsitletavat teemat meisterlikult edastada. Kord rahukonverentsi ajal nägid Keynes ja tema kolleeg, et nad olid andnud talle vale märgukirja Aadria mere kohta. Nad kirjutasid kiiruga muudetud seisukoha paberile ja tõttasid koosolekule, kus Lloyd George oli teemaga juba algust teinud. Keynes sirutas talle paberilehe, Lloyd George heitis sellele pilgu peale ja muutis kõnes peatumata pidevalt oma argumente nii, et jõudis lõpuks vastupidisele seisukohale võrreldes oma lähteseisukohaga.¹⁸²

Juba varakult pani ta paika oma eelistused radikaalse juhtpoliitikuna. Wilson ründas suurpanku ja Clemenceau kirikut, Lloyd George’i meelissihtmärgid olid suurmaaomanikud ja aristokraatia. Talle meeldisid pigem ärimehed, eriti need, kes olid end ise üles töötanud. (Talle meeldisid pahatihti ka nende naised.) Rahandusministrina surus ta läbi radikaalsed eelarved, viies sisse tulumaksu rikastele koos soodustustega vaestele, kuid ta polnud sotsialist. Nii nagu ka Wilson ja Clemenceau, võõrastas ta kollektivismi, kuid oli alati valmis tegema koostööd mõõdukate sotsialistidega, samuti oli ta valmis töötama koos konservatiividega.¹⁸³

Karjääri käigus sai temast ülihea, kuigi ebakonventsionaalne administraator. Ta raputas paigast toimingureeglid, tuues väljastpoolt riigiteenistust sisse andekaid ja oskustega inimesi juhtima valitsusasutusi, ja tagas oma seaduseelnõude edu, kutsudes kõiki huvitatud osalisi nende kohta oma arvamust avaldama. Ta lahendas töövaidlusi, kutsudes vaidluspooli endaga asja arutama, mis on praegu tavapärane, aga oli tol ajal ebaharilik. „Ta mängib ümber laua istuvate inimeste tunnetel nagu muusikariista keeltel,” ütles isik, kes oli tunnistajaks raudteevaidluse lahendamise menetlusel, „kord paluv, kord veenev, tõsine, mänglev ja ähvardav kiiresti vaheldumisi.”¹⁸⁴

Ta oli loomuldasa optimistlik ja seega kindel, et raskeimalegi probleemile leidub lahendus. „Lloyd George’ile,” ütles üks tema laste sõber, „pole iga hommik mitte ainult uus päev, vaid uus elu ja uus võimalus.”¹⁸⁵ Vahel riskis ta oma võimalustega tugevasti ja sattus kaheldavatesse tehingutesse – kaevandus Argentinas või aktsiate omandamine seal, kus tal oli siseinfot –, kuid teda motiveeris nähtavasti enam rahaline sõltumatus kui ahnus. Oma eraelus oli ta niisama hooletu. Seal, kus Clemenceau armuafäärid kasvatasid tema mainet, oli Lloyd George mitmel korral huku äärel, kui pahased abielumehed ähvardasid teda lahutusmenetlusel nimetada. Tema abikaasa, tugeva iseloomuga naine, toetas teda, kuid paar hakkas lahku triivima. Naine eelistas jääda Põhja-Walesi tegelema oma aiaga; Lloyd George harjus oma osaajajabieluga. 1919. aastaks oli ta end püsivalt, sedavõrd, kuivõrd loomus tal seda lubas, sisse seadnud üheainsa armukese, noorepoolse naisega, kes oli omal ajal tulnud tema majapidamisse noorima tütre koduõpetajana. Frances Stevenson oli haritud, pädev ja intelligentne naine, kes andis talle oma armastuse, võimaldas intellektuaalset seltsi ja hästi toimivat bürood.

Inimesed kaldusid Lloyd George’i tihti oportunistiks pidama. Clemenceau nimetas teda kord tühipaljaks inglise nõuandeadvokaadiks: „Temale kõlbavad kõik argumendid, kui ta soovib asja võita, ja kui see osutub vajalikuks, siis kasutab ta järgmisel päeval argumente, mida oli eelmisel päeval tagasi või ümber lükanud.”¹⁸⁶ Wilson, terane siis, kui asi puudutas teiste puudusi, mõtles, et Lloyd George’il pole põhimõtteid; ta soovis, et tal oleks tegu „vähem libeda selliga kui LG, kuna viimane püüab alati aega võita ja teeb järeleandmisi”.¹⁸⁷ Tegelikult oli Lloyd George põhimõtetega mees; kuid ta oli ka pragmaatiline.¹⁸⁸ Ta ei kulutanud aega donkihhotlikele ristiretkedele. Ta astus välja Buuri sõja vastu, kui Suurbritannia pidas selle väikese Lõuna-Aafrika vabariigi vastu sõda, sest ta pidas sõda valeks ja kulukaks. Tema jonnakas avalik vastuseis nõudis julgust ja läks talle peaaegu elu maksma, kui vihane rahvajõuk ründas Birminghamis poodiumi, millel ta esines. Kuid poliitiliselt tasus see end ära. Samal ajal kui Briti valitsus komberdas raskelt võidetud rahu poole, kerkis Lloyd George esile rahvusliku liidrina.

Esimese maailmasõja puhkedes oli möödapääsmatu, et tema kanda jääb oluline osa Briti sõjalises ponnistuses. Nagu kirjutas Churchill, kelle sõprus Lloyd George’iga ajapikku tugevnes: „LG-l on enam tõelist sisekaemust ja julgust kui kellelgi teisel. Ta ei takerdu millegi taha – ainuski meede pole liiga kauge perspektiiviga, ükski abinõu pole liiga uudne.”¹⁸⁹ „Ma vihkan sõda,” ütles Lloyd George leiboristide delegatsioonile 1916. aastal, „aga kui te kord sellesse satute, tuleb läbi rühkida, muidu langevad ära ajendid, mis sõltuvad edukast lõpust.”¹⁹⁰ Tark vana konservatiiv Arthur Balfour oli näinud juhtide esilekerkimist ja kadumist. „Ta on impulsiivne,” ütles Balfour Lloyd George’i kohta, „enne sõda ei mõelnud ta kunagi militaarsetest asjadest; seetõttu ei oska ta võib-olla adekvaatselt hinnata oma asjatundmatust; ja tal on teatud omapärad, mis teevad töö temaga ajuti raskeks.” Kuid Balfouri arvates polnud kedagi teist, kes suutnuks Suurbritanniat edukalt juhtida.¹⁹¹

Kuigi Lloyd George oli teinud läbi pika tee oma külast Põhja-Walesis, ei muutunud ta kunagi inglise kõrgklassi liikmeks.¹⁹² Ei temale ega ka ta naisele meeldinud käia suurtes maamajades ja talle ei meeldinud sugugi olla koos kuninga ja kuningannaga. Kui George V tegi talle austuse märgiks ettepaneku kanda riigimõõka parlamendi avamisel, ütles Lloyd George eraviisilises vestluses: „Ma pole lakei” ja vabandas end välja.¹⁹³ Enamik tema sõpru olid samamoodi nagu tema end ise üles töötanud. Balfour, kes oli Cecil, vanast ja kuulsast perekonnast, oli harv erand.¹⁹⁴ Ja Balfour oma sõbraliku valmidusega asuda teisele kohale sobis talle välisministrina hästi.

Pariisis ignoreeris Lloyd George välisministeeriumi igal võimalusel ja kasutas oma noortest meestest koosnevat meeskonda. Bürokraadid panid eriti pahaks tema erasekretäri, suurelise, religioosse ja upsaka Philip Kerri käitumist. Et Lloyd George ei armastanud märgukirju lugeda, oli Kerr see, kes tegeles suurema osaga tema kirjavahetusest, oli n-ö suure mehe vahimees.¹⁹⁵ Isegi Balfouri puudutas natuke, kui ta küsis Kerrilt, kas peaminister on teatud dokumenti lugenud, ja talle öeldi, et ei ole, aga tema on. „See pole ju päris sama, eks ju, Philip – siiski?”¹⁹⁶ Elukutselised diplomaadid pomisesid omavahel laitvalt ning Balfouri ja Lloyd George’i Pariisis oleku ajal Londonisse bürood pidama jäetud lord Curzon oli hämmelduses. Peaminister ei pööranud sellele aga tähelepanu.

Kas see oli Suurbritanniale halb? Tal puudus selgelt selline haare välisasjade üle, kui oli olnud tema eelkäijal lord Salisburyl või järeltulijal Churchillil. Tema teadmistes haigutasid suured lüngad. „Kes on slovakid?” päris ta 1916. aastal. „Ma ei suuda neid leida.”¹⁹⁷ Ta geograafiateadmised olid samuti ähmased. Kui üllatav, ütles ta ühele oma alluvale 1918. aastal, on avastada, et Uus-Meremaa on Austraaliast ida pool. 1919. aastal, kui Türgi väed taganesid Vahemerel ida poole, rääkis Lloyd George dramaatiliselt nende põgenemisest Meka poole. „Ankara poole,” ütles Curzon rangelt. Lloyd George vastas muretult: „Lord Curzon noomib mind siin lahkelt tühiasja pärast.”¹⁹⁸ Kuid ta tuli siiski tihti mõistlikele järeldustele (isegi kui tema vastumeelsus professionaalide vastu ja tema enda entusiasm viisid ta eksiteele, näiteks toetus taastatud Suur-Kreekale). Saksamaad, ütles ta ühele sõbrale sõja keskel, tuleb lüüa, aga mitte hävitada.¹⁹⁹ See ei teeks Euroopale ega Briti impeeriumile midagi head ja jätaks tandri vabaks tugevale Venemaale. Ta mõistis, kus on Briti huvid: kaubandus ja impeerium, domineerimine merel viimaste kaitsmiseks ja jõudude tasakaal Euroopas, mis takistaks suurriikidel neid huve kahjustada.

Ta tunnistas, et Suurbritannia ei suuda enam püüda neid eesmärke oma jõududega saavutada. Selle sõjaväeline võim, kuigi suur, kahanes kiiresti, kui riik liikus tagasi rahuaja alustele. 1919. aasta kestel pidi armee suurus eeldatavalt langema kahe kolmandiku võrra, sel ajal kui Britannia võttis endale üha rohkem vastutust alates Balti riikidest kuni Afganistanini, ja seisis silmitsi aina suuremate murekohtadega oma impeeriumis – Indias, Egiptuses ja omaenda lävepakul Iirimaal. „Me ei saa endale lubada rohkem väeüksusi,” laekus korduvate nõuete peale peastaabist hädaldav vastus.²⁰⁰ Võimukoorem oli ülemäärane samuti majanduslikus mõttes. Suurbritannia ei olnud enam maailma finantskeskus; Ühendriigid olid. Ja Suurbritannia oli Ameerikale võlgu suuri summasid, nagu oli peaministrile hästi teada. Oma tavalise optimismiga uskus ta, et suudab ehitada Ühendriikidega üles head suhted, mis aitavad kompenseerida Briti nõrkusi. Võib-olla võtavad ameeriklased endale vastutuse strateegiliselt tähtsate alade eest nagu väin Konstantinoopoli all.

Suurbritannia läks rahukonverentsile suhteliselt heade kaartidega, kindlasti parematega kui Prantsusmaa või Itaalia. Saksa merelaevastik, mis oli vastu seisnud Briti võimsusele maailmas, oli ohutult brittide käes, pealveelaevad Scapa Flow’s Orkney saarestikus ja enamik allveelaevu Harwichis Inglismaa kagurannikul. Selle kivisöejaamad, sadamad ja telegraafijaamad olid haaranud endale Jaapani või Briti impeerium. „Kui te oleks ütelnud Briti inimestele 12 kuud tagasi,” sõnas Lloyd George Pariisis, „et nad saavad selle kõik oma valdusse, oleks teid välja naerdud. Saksa sõjalaevastik on üle antud; Saksa kaubalaevastik on üle antud ja Saksa kolooniatest on loobutud. Üks meie peamistest kaubanduskonkurentidest on rivist välja löödud ja meie liitlased muutuvad selle suurimateks kreeditorideks. See pole sugugi väike saavutus.”

Sellega aga saavutused ei piirdunud: „Me oleme hävitanud ohu meie India valdustele.”²⁰¹ Venemaa, kelle lõunasuunaline surve oli kogu 19. sajandi kestel teinud Briti riigimeestele meelehärmi, oli suurriigina kadunud, vähemalt lühiperspektiivis, ning piki selle lõunapiire Pärsias ja Kaukaasias olid Briti väed ja Briti mõju.

Ühendusteed Indiaga olid turvalisemad kui kunagi varem. Suur osa Suurbritannia sõjaeelsest poliitikast oli olnud pühendatud üle Vahemere, läbi Suessi kanali ja Punase mere kulgevate laevateede kaitsele, kas nende üle vahetu kontrolli võtmisega nagu Egiptuses või vana vaaruva Osmani impeeriumi jalul hoidmisega. See impeerium oli nüüd kadunud, kuid salalepingu tõttu Prantsusmaaga oli Suurbritannia sellest maiuspalasid haaramas. Olid olemas uued teed, vähemalt välisministeeriumi ja sõjaväelaste unistustes, võib-olla läbi Musta mere Kaukaasiasse ja seejärel lõunasse, lennukitega üle Kreeka ja Mesopotaamia, kuid neidki võis kaitsta, kui Suurbritannia tegutseb aega viitmata ja haarab enda kätte vajaliku territooriumi.

Inimesed on tihti eeldanud, et kuna Lloyd George oli Buuri sõja vastu, siis polnud ta imperialist. See ei ole päris tõsi. Tegelikult oli ta alati impeeriumi üle uhkust tundnud, kuid ta polnud kunagi arvanud, et seda õigesti peetakse. On rumal püüda kõike Londonist juhtida, väitis ta, ja see on kalliks minev rumalus. Impeerium säiliks tugevana, kui lubada võimalikult paljudele kohalikku omavalitsust ja kasutada impeeriumi poliitikat vaid tähtsates küsimustes, nagu kaitse ja ühine välispoliitika. Autonoomia puhul – siin mõtles ta Šotimaad, omaenda Walesi ja pidevat murekohta Iirimaad – oleksid impeeriumi osad valmis võtma enda kanda iseolemise kulud. („Autonoomia põrgule,” hüüatas üks kiibitseja ühe tema kõne ajal. „Väga õige,” pareeris Lloyd George, „las igaüks seisab oma maa eest.”) Dominioonid – Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, Newfoundland ja Lõuna-Aafrika – olid juba osaliselt isevalitsevad. Isegi India liikus aeglaselt oma võimu poole; kuid võttes arvesse selle rasside segu, kuhu kuulus vaid käputäis eurooplasi, ja selle paljusid religioone ja keeli, kahtles Lloyd George, kas India suudaks kunagi omapead hakkama saada. Ta polnud Indias kunagi käinud ja teadis sellest vähe, kuid tolleaegse kombe kohaselt vaatles ta hindusid koos teiste pruuninahalistega alama rassina.²⁰²

1916. aastal, peatselt pärast peaministriks saamist ütles Lloyd George alamkojas, et on saabunud aeg konsulteerida ametlikult dominioonide ja Indiaga, kuidas oleks parim viis sõda võita. Ta kavatses seepärast moodustada impeeriumi sõjakabineti.²⁰³ See oli üllas käik ning seejuures vajalik. Dominioonid ja India toetasid Briti sõjaponnistust oma toorme, sõjamoona, laenude ja eelkõige elavjõuga – umbes 1 250 000 sõdurit Indiast ja veel üks miljon dominioonidest. Austraalia, nagu peaminister Billy Hughes kõigile pidevalt kuulutas, oli 1918. aastaks kaotanud rohkem sõdureid kui Ühendriigid.

Kunagi emamaa ümber aupaklikult kikivarvul käinud dominioonid olid 1916. aastaks mehistunud. Nii nemad kui ka nende kindralid olid näinud liiga palju seda, mida Sir Robert Borden, Kanada peaminister, nimetas „Briti peakorteri viskit trimpava koosseisu ebakompetentsuseks ja vusserdamiseks”.²⁰⁴ Dominioonid teadsid, kui tähtis on nende panus, mida nad olid maksnud verega. Vastutasuks ootasid nad nüüd, et nendega konsulteeritaks nii sõja kui ka saabuva rahu küsimuses. Nad leidsid Suurbritannias vastuvõtliku auditooriumi; seal enne sõda valitsenud patroneeriv põlgus koloniaalelanike rohmakuse vastu oli muutunud entusiasmiks nende aktiivsuse tõttu.²⁰⁵ Billy Hughes muutus peaaegu moeteemaks, kui ta käis Londonis 1916. aastal; naised sammusid loosungitega: „Me soovime Hughesi tagasi”, ja populaarne pilapilt demonstreeris Billiwogi: „Ükski sõda pole täielik ilma selleta.”²⁰⁶ Ja siis oli veel Jan Smuts, Lõuna-Aafrika välisminister, sõdur, riigimees ja mõne jaoks ka selgeltnägija, kes veetis suurema osa sõja lõpuperioodist Londonis. Smuts oli võidelnud brittide vastu viisteist aastat; nüüd oli ta nende usaldatud nõunik, kes kuulus Briti kabineti väikesesse komiteesse, mille Lloyd George moodustas sõjapidamiseks. Teda imetleti laialt. „Tema praktilist panust meie nõustamisse nendel rasketel aastatel,” ütles Lloyd George, „on raske üle hinnata.”²⁰⁷

Viimastel sõjapäevadel olid Hughes ja Borden väga rahuolematud, et Briti sõjakabinet oli volitanud Lloyd George’i ja Balfouri minema Pariisi sõjanõukogusse liitlastega Saksa vaherahu tingimustes kokku leppima, võtmata vaevaks dominioone sellest informeerida. Hughes oli juba esitanud kaalukad vastuväited Wilsoni 14 punktile, mis olid võetud rahuläbirääkimiste aluseks – „valus ja tõsine usalduse rikkumine”.²⁰⁸ Dominioonide liidrid olid isegi rohkem nördinud, kui nad avastasid, et britid olid eeldanud, et nad suunduvad rahukonverentsile osana Briti delegatsioonist. Lloyd George püüdis neid rahustada, pakkudes välja, et dominiooni peaminister võiks olla üks viiest Briti täievolilisest esindajast. Kuid kes neist? Nagu Hankey sõnas: „Pailapsed on üksteise suhtes armukadedad nagu kassid.”²⁰⁹ Tõeline probleem esindusega seisnes selles, nagu Borden oma naisele kirjutas, et dominioonide positsioone ei olnud kunagi keegi korrektselt esile toonud. Kanada oli „riik, mis polnud riik; oli aeg seda muuta”. Ja ta täheldas teatud kahetsuse alatooniga: „Briti ministrid annavad endast parima, kuid see parim pole küllalt hea.”²¹⁰ Hankeyle ütles ta, et kui Kanadal pole konverentsil täit esindust, siis ei jää tal midagi muud üle kui „pakkida kohvrid, sõita tagasi Kanadasse, kutsuda kokku parlament ja esitada neile kogu asjade käik”.²¹¹

Lloyd George andis järele: üks viiest peamisest Briti delegaadist valitakse impeeriumist ning ta teatab liitlastele, et dominioonid ja India soovivad rahukonverentsil eraldi esindust. See oli üks esimestest küsimustest, mille ta tõstatas, kui saabus Pariisi 12. jaanuaril 1919. Ameeriklased ja prantslased olid selles asjas jahedad, kuna nad nägid neis Briti hüpiknukke – ja Briti lisahääli. Kui Lloyd George saavutas vastu tahtmist tehtud pakkumise, et dominioonidel ja Indial võiks kummalgi olla üks delegaat, samuti nagu Siiamil ja Portugalil, siis kutsus see esile vastulause tema impeeriumi kolleegidelt. Pärast kõiki nende ohverdusi, ütlesid nad, oli vastuvõtmatu, et neid käsitletaks väikeriikidena. Tõrkuv Lloyd George veenis Clemenceaud ja Wilsonit lubama Kanadale, Austraaliale, Lõuna-Aafrikale ja Indiale kaht täievolilist esindajat igaühele ja ühe Uus-Meremaale.²¹²²¹³

Brittidele oli impeeriumi uus enesekindlus halb üllatus. „See oli väga ebamugav,” ütles üks diplomaat. „Mida pidi välisministeerium tegema?”²¹⁴ Lloyd George, kes oli põhimõtteliselt autonoomia poolt, avastas, et reaalsus võib osutuda ebameeldivaks, kui näiteks Hughes deklareeris nõukogus avalikult, et Austraalia võib-olla ei lähegi sõtta järgmine kord, kui Suurbritannia läheb. (See märkus oli hiljem protokollist välja toimetatud, kuid Lõuna-Aafrika tõstatas selle küsimuse uuesti.²¹⁵) Suurbritannia liitlased vaatasid seda pealt teatud rahuoluga. Neil võib õnnestuda dominioone brittide vastu ära kasutada, mõistsid prantslased meeleheaga, kui asi jõuab Saksa rahutingimuste koostamiseni. House vaatas asju veel kaugemas perspektiivis: eraldi esindus dominioonidele ja Indiale rahukonverentsil ning uutes rahvusvahelistes organites nagu Rahvasteliit ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võib kiirendada Briti impeeriumi lagunemist. Suurbritannia lõpetab seal, kust ta alguse sai, vaid omaenda saartel.²¹⁶

See oli Briti impeeriumi delegatsioon (ja see nimi iseenesest oli kildkondlike dominioonide võit), mille Lloyd George Pariisi viis. Oma kõvasti üle 400 ametiisiku, erinõuniku, ametniku ja masinakirjutajaga võttis see enda alla viis hotelli Triumfikaare lähedal. Suurim ja sotsiaalne keskus oli Hotel Majestic, enne sõda rikaste brasiilia naiste osturalli meelishotell. Spioonivastase (pigem Prantsuse kui Saksa) meetmena vahetasid Briti võimud välja kogu hotelli Majestic töötajaskonna, isegi kokad, ja sisse toodi uued töötajad Briti hotellidest Kesk-Inglismaalt. Toit muutus viisaka raudteejaama hotelli toidu sarnaseks: puder munade ja peekoniga hommikul, liha ja juurviljad lõunaooteks ja lõunaks ning halb kohv kogu päev. Sellel ohvril polnud mõtet, porisesid Nicolson ja tema kolleegid, kuna kõik nende bürood, täis ametidokumente, olid hotellis Astoria, kus töötajad olid ikka veel prantslased.²¹⁷

Britid olid maniakaalselt mures julgeoleku pärast. Kirjad toimetas Londonisse ja tagasi eritalitus, vältides Prantsuse postiteenistust. Scotland Yardi detektiivid valvasid hotelli Majestic peaust ja delegatsiooni liikmed pidid kaasas kandma fotodega läbipääsulubasid. Neid kannustati rebima oma paberikorvi sisemus ribadeks; oli teada, et Viini kongressil oli Prantsuse välisminister vürst Talleyrand edukalt tegutsenud tänu sellele, et tema agendid kogusid kokku teiste delegatsioonide jäetud märkmed. Naistel lubati einetada hotellis Majestic, kuid mitte seal viibida – mis oli samuti Viini kongressi pärand, kus nad olid väidetavalt põhjustanud ametisaladuste lekke.²¹⁸

Lloyd George otsustas peatuda luksuskorteris Rue Nitot’l, põiktänaval, mis oli kunagi olnud kaltsukaupmeeste lemmikpaik. Korter oli kaunistatud suurepäraste 18. sajandi inglise maalidega – Gainsborough’, Hoppneri ja Lawrence’i töödega – ja talle rentis selle üks rikas inglise daam.²¹⁹ Temaga koos elasid seal Philip Kerr ja Frances Stevenson, samuti tema noorim tütar ja lemmiklaps, 16aastane Megan. Frances oli tema saatjadaam, või vastupidi. Balfour elas korrus kõrgemal ja õhtuti tõusis temani Lloyd George’i armastatud Walesi hümnide ja neegrispirituaalide kõla.

Hotellis Majestic anti igale elanikule maja kodukorra raamatuke. Toidukorrad toimusid kindlaksmääratud ajal. Jookide eest tuli maksta, välja arvatud siis – mis tekitas üldist nördimust –, kui külaline oli dominioonist või Indiast; nende arved maksis kinni Briti valitsus. Olid saadaval kupongid, kuid võeti vastu ka sularaha. Maksmata arved ei tohtinud kuhjuda. Delegatsiooni liikmed ei tohtinud tubades toitu valmistada ega mööblit kahjustada. Koeri ei lubatud pidada. Laatsaretis toimetasid arst (tuntud sünnitusabiandja – Nicolsoni sõnade kohaselt) ja kolm meditsiiniõde. Keldrikorrusel oli lõõgastuseks piljardiruum ja talveaed. Saadaval oli ka paar sõiduautot, mis tuli varakult broneerida. Üles oli pandud hoiatus: nimelt oli paar akent purunenud „uste paugutamise läbi”. Veel oli üks hoiatus: „Delegatsiooni liikmed ärgu unustagu, et nende telefonikõnesid kuulavad pealt kolmandad isikud.”²²⁰

„See on nagu esimene koolipäev,” kõlas ühe vast saabunu arvamus. „Jõlgud koridoris, sind vahivad uudishimulikult teised, kes on juba saabunud „uute lastena”, korjad kokku oma pagasi, märgid üles toitlustuse ajad jne, homme – väga naljakas.”²²¹ Kui britid olid koolijuhatajad, siis kanadalased olid õppejuhatajad, võib-olla mõnevõrra tõsised, kuid usaldusväärsed; lõuna-aafriklased olid uued poisid, head mängudes ja populaarsed sportlaslike instinktide pärast; austraallased nahaalsed, alati valmis reegleid rikkuma; uusmeremaalased ja Newfoundlandi delegaadid alamate klasside õpilased; ja seejärel hindud, hoolimata nahavärvist meeldivad kutid, kelle vanemad ähvardavad neid siit koolist ära võtta ja erikooli saata.

Kanadalasi, kes tunnetasid hästi, et nad on pärit kaalukamast dominioonist, juhtis Borden, sirge rühiga ilus mees. Nad võtsid üles kõrge moraalitseva tooni (mitte esimest korda rahvusvahelistes suhetes), korrutades, et nad ei soovi midagi enese jaoks. Kuid kuna neil oli toitu ja näljane Euroopa käeulatuses, siis õnnestus Kanada kaubandusministril hankida lepingud Prantsusmaa, Belgia, Kreeka ja Rumeeniaga. Kanadalasteni jõudis ka üldine tunne, et piirid olid äkki voolavaks muutunud. Nad vestlesid elavalt ameeriklastega Alaska maariba vahetamisest osaga Lääne-Indiast või võimaluse korral Briti Hondurasest.²²² Borden rääkis Lloyd George’iga ka võimalusest, et Kanada võtab üle Lääne-India halduse.²²³

Peamine Kanada eesmärk oli aga hoida häid suhteid Ühendriikidega ja viia need kokku Suurbritanniaga. Osalt oli see ajendatud omakasust: Ottawa kartis paaniliselt, et Kanada võib sattuda võitlema Suurbritannia ja selle liitlase Jaapani poolel Ühendriikide vastu. Osalt oli see tingitud tõelisest veendumusest, et suured anglosaksi riigid on loomulikud ja igavesed liitlased. Kui Rahvasteliit peaks äparduma, soovitas Borden Lloyd George’ile, tuleb neil töötada selleks, et saavutada liit „kahe suure inglise keelt kõneleva rahvaste ühendusega, kes jagavad ühist päritolu, keelt ja kirjandust, keda innustavad sarnased demokraatlikud ideaalid, kellel on sarnased poliitilised institutsioonid ja kelle ühendatud jõud suudavad tagada rahu maailmas”.²²⁴

Lõuna-Aafrikal oli kaks väljapaistvat isikut: selle peaminister kindral Louis Botha, kes oli ülekaaluline ja haiglane, ning Jan Smuts. Nad olid mõlemad entusiastlikud Rahvasteliidu toetajad ja mõõdukad, kui tegu oli Saksa rahutingimustega, neil oli aga punkt, milles nad ei soovinud järeleandmisi teha: Saksamaa Aafrika kolooniad. Suurbritannia territoriaalseid nõudmisi koostada aidanud Smuts väitis, et Suurbritannia peab endale hoidma Ida-Aafrika (millest sai hiljem Tanganjika ja veel hiljem Tansaania osa), nii et brittidel oleks katkematu kolooniate kett lõunast Põhja-Aafrikani, mille sakslased olid häirivalt blokeerinud. Ta esines Lõuna-Aafrika imperialistina. Tema riik peab endale hoidma Saksa Edela-Aafrika (praegune Namiibia). Ta pakkus välja, et Portugali võiks survestada vahetama oma Mosambiigi koloonia lõunaosa Aafrika idapoolel tükikese Saksamaa Ida-Aafrika vastu. Lõuna-Aafrikal oleks siis nägus kompaktne kuju korrektse piiriga, mis jookseks läbi kontinendi tipu.²²⁵

Austraalia polnud milleski mõõdukas. Tema delegatsiooni juhtis peaminister Billy Hughes, kõhn ning kondine seedehäirete all kannatav pahuratujuline tegelane, kes toitus teest ja röstitud saiaviilukatest. Hughes oli olnud aktivist Sydney dokkides, kus temast sai ametiühingu organisaator ja Austraalia rohmaka mürtsupoliitika veteran; Pariisis vormis ta Austraalia poliitikat sisuliselt oma tahtmist mööda ja käe järgi. Ta oli keeva iseloomuga, isikupärane ja kurt – nii tegelikult kui ka kujundlikult – argumentidele, mida ta kuulda ei soovinud. Omaenda inimeste seas kuulas ta tavaliselt vaid Keith Murdochi, noort reporterit, keda ta pidas justnagu enda pojaks. Murdoch, kes oli kirjutanud aruande, kus ta kritiseeris britte Gallipoli dessandi äpardumise eest, kus hukkus palju Austraalia sõdureid, jagas Hughesi skeptitsismi Briti juhtkonna suhtes.²²⁶ (Murdochi enda poeg Rupert jätkas perekonna traditsiooniliselt kriitilist suhtumist brittidesse.) Teatud asjades väljendas Hughes tõenäoliselt avalikku arvamust kodumaal: ta soovis vabu käsi, et annekteerida Vaikse ookeani saared, mille Austraalia oli Saksamaalt vallutanud, ja jättis tähelepanuta Rahvasteliidu sätted, mis oleksid õõnestanud valge Austraalia poliitikat, mis lubas sisse valgeid immigrante ja hoidis ülejäänud eemal.

Lloyd George’i, kes oli alati aldis kasutama Walesi kaarti, mida Hughes usinalt välja käis, Austraalia peaminister lõbustas. Samuti ka Clemenceaud. Ta arvas, et Hughes, kes oli jäigal positsioonil Saksamaa suhtes, oleks Prantsusmaale hea sõber. Enamiku jaoks aga oli Hughes võimatu partner. Wilson pidas teda sindrinahaks.²²⁷ Hughes omakorda lausa põlgas Wilsonit: ta irvitas Rahvasteliidu üle ja naeruvääristas Wilsoni printsiipe.²²⁸ Uus-Meremaa jagas Austraalia vastuväiteid Rahvasteliidu asjus, kuigi mitte nii häälekalt, ja temagi soovis annekteerida mõne Vaikse ookeani saare. Riigi peaminister William Massey oli ühe kanadalase arvates „kõva peaga tüüpiline inglane – nähes nii ka välja –, kes juhtis tihti arutelud rööpast välja”.²²⁹

Peale selle oli veel India. (Ametlikes dokumentides olid dominioonid ja India alati koos.) India oli kaasatud impeeriumi sõjakabinetti koos omavalitsuslike dominioonidega tänu osalusele sõjas. Kuid selle delegatsioon ei näinud välja sõltumatu riigi oma. Seda juhtis riigisekretär India asjus Edwin Montagu ja lojaalsuse alusel oli välja valitud kaks India liiget – lord Sinha ja Bikaneri maharadža. Hoolimata mitmete India gruppide tungivatest nõudmistest polnud India valitsus määranud ühtegi uutest India rahvuslikest juhtidest. Indias endas transformeeris Gandhi India rahvuskongressi poliitiliseks massiliikumiseks, mis nõudis iseseisvust, ja see muutis puhtalt akadeemiliseks kõik debatid, kuidas Indiat kiirustamata suunata iseseisvuse teele, jäädes osaks impeeriumist.

Brittide jaoks osutus nii paljude dominioonide riigimeeste kohalolek Pariisis kaheldavaks õnnistuseks. Samal ajal kui Borden esindas ustavalt Briti huve komitees, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiridega, ning Austraalia pidas end ülal samamoodi Tšehhoslovakkia suhtes, ei sujunud asjad sugugi tõrgeteta siis, kui dominioonidel endal oli midagi kaalul. Lloyd George oli juba põrkunud oma liitlastega dominioonide nimel ja tal tuli edaspidigi ette selliseid konflikte. Niisugust raskendavat asjaolu polnud tal vaja, kui algasid töömahukad läbirääkimised.