Читать книгу Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda - Margaret MacMillan - Страница 5

4. detsembril 1918 sõitis ookeanilainer George Washington New Yorgist välja, kandes pardal rahukonverentsi Ameerika delegatsiooni. Kahuritest lasti aupauke, rahvahulk kaldapealsel juubeldas, puksiirid pasundasid ning sõjalennukid ja dirižaablid tiirlesid peade kohal. Ameerika riigisekretär Robert Lansing laskis lendu postituvisid sõnumitega sugulastele oma sügavast lootusest saavutada kestev rahu.⁶ Endine Saksa reisiliinilaev libises Vabadussambast mööda Atlandi ookeanile, kus seisis oodates miinitõrje- ja lahingulaevade eskort, kes pidi seda ja selle ootusrikast lasti Euroopasse konvoeerima.⁷

Pardal olid parimad saadaolevad eksperdid, kes olid ülikoolidest ja valitsusest välja otsitud; kastid täis viitematerjale ja eriuuringuid; Prantsuse ja Itaalia suursaadikud Ühendriikides ja Woodrow Wilson. Ükski teine Ameerika president polnud kunagi oma ametiajal Euroopasse sõitnud. Tema vastased süüdistasid teda konstitutsiooni rikkumises; isegi tema toetajad polnud kindlad selle sammu arukuses. Ega ta äkki kaota midagi oma suurest moraalsest autoriteedist läbirääkimiste tohuvabohus osaledes? Wilsoni enda seisukoht oli selge: rahu sõlmida oli niisama tähtis kui sõda võita. Ta oli seda võlgu Euroopa rahvastele, kes ihkasid paremat maailma. Ta oli seda võlgu Ameerika sõjaväelastele. „Nüüd on minu kohus,” ütles ta kahtlevale Kongressile enne lahkumist, „anda oma panus selle kinnistamiseks, mille saavutamiseks nad valasid oma verd.” Üks Briti diplomaat oli küünilisem. „Wilson,” ütles ta, „kipub Pariisi nagu debütant, keda paelub väljavaade osaleda oma esimesel ballil.”⁸

Wilson lootis, nagu ta kirjutas oma suurele sõbrale Edward House’ile, kes oli juba Euroopas, et ta jääb sinna vaid rahulepingu peamise raamistiku paikapanekuks. Polnud tõenäoline, et ta jääb ametlikule rahukonverentsile vaenlasega.⁹ Siin ta eksis. Eelkonverents kasvas, ilma et keegi oleks seda niimoodi kavandanud, üle lõppkonverentsiks ja Wilson jäi Pariisi suuremaks osaks ajast otsustava kuue kuu jooksul jaanuarist juunini 1919. Küsimus, kas ta oleks või ei oleks pidanud Pariisi minema, mis nii paljudele tema kaasaegsetele peavalu valmistas, paistab nüüd ebaoluline! Alates Franklin Rooseveltist Jaltas Jimmy Carteri või Bill Clintonini Camp Davidis on Ameerika presidendid istunud laua taha, et tõmmata piire ja läbi suruda rahulepinguid. Wilson oli pannud paika vaherahude tingimused, mis lõpetasid Esimese maailmasõja. Miks poleks ta pidanud ka rahu sõlmima?

Kuigi ta ei alustanud 1912. aastal välispoliitika presidendina, olid asjaolud ja tema enese edumeelsed poliitilised põhimõtted teda aina väljapoole tõmmanud. Samamoodi nagu paljud tema kaasmaalased, oli temagi hakanud Esimest maailmasõda nägema võitlusena demokraatlike jõudude, nii ebatäiuslikult kui Suurbritannia ja Prantsusmaa neid ka esindasid, ning reaktsiooni ja militarismi jõudude vahel, keda ülihästi esindasid Saksamaa ja Austria-Ungari. See, kuidas Saksamaa ahistas Belgiat, tema allveelaevade ohjeldamatu sõjategevus ja jultunud katse ahvatleda Mehhiko sõtta Ühendriikide vastu, oli tõuganud Wilsoni ja Ameerika avaliku arvamuse liitlasi toetama. Kui Venemaal toimus veebruaris 1917 demokraatlik revolutsioon, langes ära üks viimastest ettekäänetest – et liitlaste hulgas oli üks autokraatlik riik. Kuigi ta oli valimisvõitluses 1916. aastal pooldanud oma riigi neutraalsuse säilitamist, viis Wilson Ameerika Ühendriigid aprillis 1917. aastal sõtta. Ta oli veendunud, et seisab õige asja eest. See oli tähtis presbüterlaste pastori pojale, kes jagas oma isa sügavaid usuveendumusi, kuigi mitte tema kutsumust.

Wilson oli sündinud Virginias 1856. aastal, vahetult enne kodusõda. Kuigi ta jäi mõnel viisil kogu oma eluks lõunaosariiklaseks – oma aureeglites ja paternalistlikus suhtumises naistesse ja mustanahalistesse –, aktsepteeris ta siiski kodusõja tulemust. Abraham Lincoln oli üks tema suurmeestest koos Edmund Burke’i ja William Gladstone’iga.¹⁰ Noor Wilson oli idealistlik ja samal ajal ülimalt auahne. Pärast nelja õnnelikku aastat Princetonis ja õnnetut advokaadiameti ajajärku avastas ta enda jaoks esimese karjääri õpetamises ja kirjutamises. 1890. aastaks oli ta tagasi Princetonis, nüüd juba eduka õppejõuna. 1902. aastal sai ta ülikooli presidendiks, keda toetasid peaaegu ühel häälel hoolekogu liikmed, õppejõud ja üliõpilased.

Järgmise kaheksa aastaga muutis Wilson Princetoni suikuvast härrasmeeste kolledžist suureks ülikooliks. Ta töötas õppekavad ümber, hankis märkimisväärseid rahasummasid ja täiendas õppekoosseisu riigi kõige targemate ja andekamate meestega. 1910. aastaks oli ta saavutanud üleriigilise tuntuse ja New Jersey demokraatlik partei, kus domineerisid konservatiivid, kutsus teda kuberneriks kandideerima. Wilson nõustus, kuid väljendas samas soovi kandideerida progressiivsel platvormil, mille sisuks oli suuräritegevuse kontroll ja demokraatia laiendamine. Ta vallutas osariigi meeled ja 1911. aastaks olid kõikjal tekkinud klubid loosungiga „Wilson presidendiks”. Ta astus välja vaesuses virelevate, valimisõiguseta inimeste ja kõigi nende eest, kes olid 19. sajandi lõpu kiirele majanduskasvule jalgu jäänud. 1912. aastal seadsid demokraadid pikal ja raskel parteikongressil Wilsoni presidendikandidaadiks üles. Novembris, kui vabariiklaste leeri lõhestas Teddy Roosevelti otsus kandideerida progressiivsena, osutus valituks Wilson. 1916. aastal valiti ta teiseks ametiajaks, kusjuures tema poolt andis hääle veelgi suurem rahva enamus.

Wilsoni karjäär oli võitude jada, kuid tuli ette ka süngemaid hetki, nii isiklikku laadi kui ka poliitilisi, näiteks depressioonihood ning ootamatud ja segadusse ajavad haigushood. Pealegi jäi temast maha hulgaliselt vaenlasi, kellest osa olid endised sõbrad. „Lipitseja ja valetaja,” ütles üks demokraatide juhtfiguure New Jerseys oma toostis.¹¹ Wilson ei andestanud kunagi neile, kes talle olid vastu rääkinud. „Ta peab pikka viha,” ütles tema pressiametnik ja ustav imetleja Ray Stannard Baker.¹² Ta oli ka jonnakas. Nagu House imetlusega mainis: „Kui esitatakse küsimus, siis hoiab ta mõistuse täiesti avatud ja kiidab heaks kõik ettepanekud ja nõuanded, mis viivad õige otsuseni. Kuid ta on vastuvõtlik vaid sel perioodil, kui ta kaalub küsimust ja valmistub otsust langetama. Niipea kui otsus on tehtud, jääb see kehtima ja igasugused uued ettepanekud lükatakse kõrvale. Miski ei suuda teda enam väärata.”¹³ Seda, mida ühed imetlesid, pidasid teised ohtlikuks egoismiks. Prantsuse suursaadik Washingtonis nägi temas „inimest, kes oleks kaks sajandit varem saanud suurimaks türanniks maailmas, kuna ta ei kujuta ette, et ka tema võiks eksida”.¹⁴

See Wilsoni iseloomu tahk ilmnes siis, kui ta valis endale rahukonverentsile kaasvolinikke ehk täisvolitustega isikuid, nagu peadelegaate nimetati. Ta ise oli üks neist. House, „ta teine mina”, nagu talle meeldis ütelda, oli teine. Vastutahtsi valis ta Lansingi, oma riigisekretäri kolmandaks, peamiselt seetõttu, et oleks olnud kohatu teda maha jätta. Kuigi Wilson oli varem päris imetlenud Lansingi suurt teadmispagasit, tema teravat õigusteaduslikku mõistust ja valmidust mitte esile trügida, oli see varasem sümpaatia 1919. aastaks muutunud ärritunud põlguseks. Nimelt selgus, et Lansingi arvamused, tihti päris jõulised, käisid vahel risti vastu presidendi arvamustele. „Tal pole,” kaebles Wilson House’ile, kes selle heal meelel üles tähendas, „kujutlusvõimet, konstruktiivset suutlikkust ja peaaegu puudub mingisugunegi tõeline pädevus.”¹⁵ Neljas täisvolitustega isik, kindral Tasker Bliss oli juba Prantsusmaal Ameerika sõjalise esindajana sõjanõukogus. Ta oli mõtlik ja intelligentne mees, kellele meeldis voodis välipudeliga lesida ja lugeda originaalis Thukydidest, paljude Ameerika delegatsiooni nooremate liikmete arvates oli aga tema hiilgeaeg ammu möödas. Kuna Wilson rääkis temaga rahukonverentsil vaid viiel korral, ei olnudki sellel võib-olla tähtsust.¹⁶ Presidendi viimane valik, Henry White, oli võluv, sõbralik erudiplomaat, kelle karjääri tipphetked olid olnud kaua aega tagasi enne sõda. Proua Wilson avastas, et temast oli Pariisis etiketi küsimustes kasu.¹⁷

Wilsoni valik kutsus tol ajal Ühendriikides esile rahuolematust ja see on jäänudki vaidlusküsimuseks. „Hulk äbarikke,” ütles William Taft. „Ma hakkaksin vanduma, kui sellest kasu oleks.”¹⁸ Wilson oli tahtlikult vabariiklasi solvanud, kellest enamik oli agaralt sõda toetanud, ja paljud jagasid nüüd tema seisukohta Rahvasteliidu küsimuses. „Vaat, mida ma teile ütlen,” laseb humorist Will Rogers tal vabariiklastele kuulutada, „me lööme lahku, 50 : 50, mina lähen ja teie, poisid, saate jääda.” Isegi kõige kindlamad toetajad olid soovitanud tal kaasa võtta sellised mehed nagu Taft või Henry Cabot Lodge, kes oli peamine vabariiklasest senaator tähtsas välisasjade komitees. Wilson keeldus, tuues mitmesuguseid ebaveenvaid ettekäändeid.¹⁹ Tõeline põhjus seisnes selles, et talle ei meeldinud vabariiklased ja ta ei usaldanud neid. Tema otsus läks talle kalliks maksma, sest see õõnestas tema positsiooni Pariisis ja kahjustas tema unistust uuest maailmakorrast, mille keskmes oleks USA.

Wilson jääb mingis mõttes mõistatuslikuks, Lloyd George ja Clemenceau, tema lähedased kolleegid Pariisis, aga mitte. Mida tuleb mõtelda juhist, kes ammutab oma väiteid pühakirjast, jääb aga samal ajal halastamatuks nende vastu, kes temaga ei nõustu? Kes armastab demokraatiat, kuid põlgab enamikku oma kaaspoliitikuist? Kes soovib inimkonda teenida, kuid kellel on vähe isiklikke suhteid? Kas ta oli, nagu Teddy Roosevelt arvas, „kõige silmakirjalikum ja külmavereliselt oportunistlikum isik, kes meil kunagi presidendiametis on olnud”?²⁰ Või oli ta, nagu uskus Baker, harv Calvini või Cromwelli moodi idealist, „kes vahetevahel maailma satuvad ning on hetkeks ja ajutiselt, ajendatuna kummalise jõu puhangust, tõstnud eksleva inimkonna suurema rahulolu tasandile, millele see päris ei vasta”?²¹

Wilson soovis võimu ja tahtis teha suuri asju. See, mis liitis need kaks poolt tema iseloomus, oli tema suutlikkus, võib-olla enesepettus, vormistada oma otsused nii, et need ei muutunud ainuüksi vajalikuks, vaid ka moraalselt õigeks. Nii nagu Ameerika neutraalsus esimestel sõja-aastatel oli olnud ameeriklaste ja inimsuse jaoks õige, muutus Ühendriikide sõttaastumine ristiretkeks inimkonna ahnuse ja rumaluse vastu, Saksamaa vastu ning õigluse, rahu ja tsivilisatsiooni eest. Kuid veendumus, milleta ta kunagi poleks püüdnud teha seda, mida ta Pariisis ette võttis, sundis Wilsoni olema sallimatu eri arvamuste ja pime teiste legitiimsete murede suhtes. Need, kes talle vastu seisid, ei olnud mitte ainult vääral seisukohal, vaid otse halvad.

Nagu sakslased. Otsus sõtta astuda oli Wilsoni jaoks agoonia. Ta oli tegutsenud kompromissrahu nimel liitlaste ja teljeriikide vahel. Isegi kui nad olid tema vahenduspakkumise tagasi lükanud, kui Saksa allveelaevad olid uputanud Ameerika laevu, kui sellised oponendid nagu Roosevelt olid süüdistanud teda arguses ja tema enda valitsuskabinet polnud sõja asjus üksmeelel, oli ta oodanud. Lõpuks otsustas ta sekkuda, kuna nägi, et Saksamaa pole talle alternatiivi jätnud. „On kohutav,” ütles ta kongressis aprillis 1917, kui ta astus selle ette, et saada nõusolek sõja kuulutamiseks, „viia meie suur rahulik rahvas sõtta, kõige õudsemasse kõigist sõdadest, kus kaalukausil on kogu tsivilisatsioon.”²² Wilsoni seisukoha järgi lasus Saksamaal või vähemalt selle juhtidel sõjasüü koorem. Sakslased võivad saada lunastuse, kuid neid tuleb ka karistada.

1919. aastal tehtud fotodel näib ta matuselisena, kuid tegelikult oli Wilson ilus mees, korrapäraste näojoonte ja sirge rühiga. Tema hoiakus oli midagi jutlustajast ja ülikooli professorist. Ta usaldas suuresti mõistust ja fakte, kuid ta nägi varjatud tähendust selles, et ta maabus Euroopas reedel, 13. detsembril. Kolmteist oli tema õnnenumber.²³ Olles ise emotsionaalne, umbusaldas ta teiste tundeid. See oli hea, kui see koondas inimesi parema elu ihaluses, ja ohtlik, kui see joovastas neid, nagu näiteks natsionalism. Lloyd George, kes ei suutnudki talle ammendavat hinnangut anda, loetles tema häid iseloomujooni sõbrana – „lahke, siiras, otsekohene” – ja lisas sama hingetõmbega „taktitundetu, kangekaelne ja edev”.²⁴

Avalikkuses oli Wilson jäik ja formaalne, kuid lähedastega oli ta šarmantne ja isegi mänglev. Eriti vabalt tundis ta end naistega. Tavaliselt kontrollis ta end hästi, kuid rahukonverentsi kestel kaotas ta tihti enesevalitsuse. (Pole välistatud, et temaga juhtus Pariisis viibimise ajal insult.) Ta armastas kalambuure ja absurdiluuletusi ning talle meeldis illustreerida oma argumente rahvalike lugudega. Talle meeldis aktsente järele teha: oma esivanemate šoti või iiri kõnepruuki või Washingtonis tema heaks töötavate lõunaosariikide mustanahaliste oma. Elukommete järgi oli ta peaaegu karsklane; õhtuti võis ta küll võtta klaasikese viskit. Talle meeldisid igasugused tehnikavidinad ja ta armastas uusi tummfilme vaadata. Teel Euroopasse käis ta tavaliselt pärastlõunastel filmilinastustel. Üldiseks hämmelduseks oli ühel õhtul esitlusel melodraama pealkirjaga „The Second Wife” („Teine naine”).²⁵

Wilsoni suhted naistega olid alati olnud keelepeksu aineks. Esimese abielu ajal olid tal lähedased, võib-olla isegi romantilised suhted mitme naisega. Tema esimene naine, keda ta oli sügavalt, kui mitte otse kirglikult armastanud, suri 1914. aastal; 1915. aasta lõpuks oli ta uuesti abielus rikka Washingtoni lesega, kes oli temast 17 aastat noorem. Asjaolu, et see põhjustas keelepeksu, üllatas ja vihastas teda. Ta ei andestanud kunagi Briti diplomaadile nalja, mis hakkas Washingtonis ringlema: „Mida tegi uus pr Wilson, kui president talle ettepaneku tegi? Ta kukkus üllatusest voodist välja.” Wilsoni enda perekond ja sõbrad olid leebemad. „Kas pole hea näha isa sedavõrd õnnelikuna,” hüüatas ta tütar. House, kellest sai hiljem pr Wilsoni karm vaenlane, kirjutas oma päevikus, kui suur leevendus see oli, et Wilsonil oli nüüd keegi, kellega oma koormat jagada: „tema üksindus on pateetiline”.²⁶

Edith Boiling, uus pr Wilson, saatis presidenti Euroopas, sellist privileegi ei lubatud vähemtähtsatele abikaasadele. Ta oli sooja südamega ja elav ning armastas naeru lõkerdada. Talle meeldisid golf, poodlemine, orhideed ja peod. Tal olid kõigi arvates imelised silmad, kuid mõni leidis, et ta oli natuke paksuke ja tema suu suurevõitu. Ta kandis – nii arvati Pariisis – oma kleite liiga pingul ümber keha, dekoltee oli liiga sügav ja seelikud liiga lühikesed.²⁷ Wilson mõtles, et ta on imeilus. Nagu ka ta ise, pärines naine lõunast. Pr Wilson ütles ühele tuttavale ameeriklasele, et ei soovinud oma teenijat Londonisse kaasa võttes rikkuda, kuna britid kohtlesid mustanahalisi liiga hästi.²⁸ Kuigi tal olid lõunaosariigi naiste lahedad flirtimiskombed, oli ta ka kaval ärinaine. Pärast oma esimese mehe surma oli ta pidanud juveelipoodi. Kui ta Wilsoniga abiellus, väljendas viimane soovi, et ta jagaks temaga riigitööd. Naine soostus ettepanekuga entusiastlikult. Kuigi ta polnud intellektuaal, oli ta kiire taibuga ja otsusekindel.²⁹ Ta oli ka oma abikaasale ülimalt lojaalne. Wilson lausa jumaldas teda.

George Washingtoni pardal hoidusid Wilsonid omaette, süües oma luksuskajutis ja jalutades käevangus. Ameerika eksperdid vihtusid tööd teha oma kaartide ja dokumentidega, pärides üksteiselt murelikult, milliseks kujuneb riigi poliitika. Wilson oli rääkinud palju üldistest põhimõtetest, kuid piirdunud vaid mõne täpsustusega. William Bullitti nimeline noormees astus südikalt presidendi juurde ja ütles talle, et tema vaikimine ajab neid kõiki segadusse. Wilson oli üllatunud, kuid nõustus kohtuma tosinkonna juhteksperdiga. „See on absoluutselt esimene kord,” ütles üks neist hiljem, „kui president andis kellelegi teada, missugused on tema ideed ja milline on ta poliitika.” Hiljem oli veel vaid paar sellist juhust.³⁰ Eksperdid lahkusid koosolekult hea muljega ja julgustatult. Wilson rääkis vabas vormis ja sõbralikult. Ta keskendus eelseisvale raskele ülesandele ja sellele, kuidas ta loodab neile tugineda, et saada vaid parimat informatsiooni. Nad võivad vabalt alati tema poole pöörduda. „Ütelge mulle, mis on õige, ja ma hakkan selle eest võitlema.” Ta palus omaenda ideedest rääkimise pärast vabandust: „Need polnud väga head, kuid ta pidas neid paremaks kõigest muust, mida oli kuulnud.”³¹

Kui algab rahu sõlmimine, ütles Wilson, siis võtab nende riik endale õigustatult arbiitri positsiooni. Delegaadid peavad tegutsema Ameerika õigluse ja suuremeelsuse suurte traditsioonide kohaselt. Nemad on lõppude lõpuks „ainsad kallutamata huvidega isikud rahukonverentsil”. Veelgi enam, ta hoiatas: „Isikud, kellega me hakkame tegelema, ei esinda omaenda rahvast.” See oli üks Wilsoni sügavatest veendumustest, kummaline inimese puhul, kelle oma kongressis domineerisid nüüd tema poliitilised oponendid. Kogu rahukonverentsi aja klammerdus ta usu külge, et räägib massidele ja et kui ta suudaks oma mõtted nendeni viia, kas prantslaste, itaallaste või isegi venelasteni – siis võtaksid need tema vaated omaks.³²

Ta puudutas teist meelisteemat: Ühendriigid, kinnitas ta oma kuulajaskonnale, ei astunud sõtta omakasupüüdlikel põhjustel. Selles suhtes, nii nagu paljus muuski, ei sarnanenud Ameerika teiste riikidega, kuna see ei taotlenud territooriumi, andamit ega isegi kättemaksu. (Märgina, et Ameerika osalus sõjas erines Euroopa omast, oli Wilson alati toonitanud, et Ühendriigid on partner ja mitte liitlane.) Ühendriigid toimisid näiteks Kuuba okupeerimisel üldiselt omakasupüüdmatult. „Me astusime sõtta Hispaaniaga,” rõhutas ta, „mitte annekteerimiseks, vaid abitule kolooniale vabaduse võimaluse pakkumiseks.”³³

Wilsonil oli komme viidata Ladina-Ameerika näidetele, kuna suurem osa tema kogemusest välissuhetes pärines sealt. Ta oli ümber kujundanud, vähemalt omaenda rahulduseks, Monroe doktriini, selle kuulsa proovikivi, mis heideti eurooplastele 1823. aastal, et nad ei püüakski Uut Maailma taaskoloniseerida. See doktriin oli muutunud Ameerika välispoliitika alusjuhisteks, kattevarjuks – ütlesid paljud – Ühendriikide domineerimisel oma naabrite üle. Wilson nägi selles pigem raamistikku, milles kõik mõlema Ameerika rahvad töötavad rahumeelselt üheskoos, ja ideaali sõdivatele Euroopa rahvastele. Lansing lubas endale selles kahelda, nagu ta Wilsoni ideede puhul tihti tegi: „Doktriin on eranditult Ühendriikide riiklik poliitika ning seostub selle riikliku julgeoleku ja oluliste huvidega.”³⁴

Wilson pööras vähe tähelepanu Lansingi vastuväidetele, pidades neid väiklaseks ja kitsarinnaliseks.³⁵ Ta oli veendunud, et soovib head. Kui Ameerika väed suundusid Haitile või Nicaraguasse või Dominikaani vabariiki, siis oli selle eesmärk korra ja demokraatia edendamine. „Ma kavatsen õpetada,” ütles ta oma esimesel presidendiajal, „Lõuna-Ameerika vabariike häid juhte valima!”³⁶ Ta mainis haruharva, et kaitseb ühtlasi Panama kanalit ja Ameerika investeeringuid. Wilsoni presidendiks oleku ajal sekkusid Ühendriigid korduvalt Mehhiko siseasjadesse, püüdes seal paika panna endale sobivat valitsust. „Ühendriikide eesmärk,” ütles Wilson, „on ainuüksi rahu ja korra tagamine Kesk-Ameerikas, hoolitseda selle eest, et omavalitsusprotsessid ei katkeks või neid ei lükataks kõrvale.”³⁷ Ta oli hämmelduses, kui osutus, et mehhiklased ei näe Ameerika sõdurite maabumist ja Ameerika ähvardusi samamoodi.

Mehhiko avantüür näitas Wilsoni võib-olla teadvustamata kalduvust tõde ignoreerida. Kui ta saatis sõdurid esimest korda Mehhikosse, siis ütles ta Kongressile, et see oli vastuseks korduvatele provokatsioonidele ning Ühendriikide ja selle kodanike pihta käivatele solvangutele, mida olevat loopinud kindral Victoriano Huerta, mees, kes alustas Mehhiko revolutsiooni. Huerta oli tegelikult igati püüdnud provokatsioone vältida.³⁸ Pariisi rahukonverentsil tuli Wilsonil väita, et ta ei olnud kunagi näinud sõjaaegseid liitlastevahelisi salakokkuleppeid, milles Itaaliale näiteks lubati vaenlase territooriumi. Briti välisminister Arthur Balfour oli neid talle 1917. aastal näidanud.³⁹ Lansing mainis hapult oma presidendi kohta: „Isegi tuvastatud fakte ignoreeriti, kui need ei sobinud tema intuitiivse tundega, selle pooljumaliku võimega valida välja see õige.”⁴⁰

Nagu näitas Mehhiko intsident, ei kartnud Wilson kasutada oma riigi märkimisväärset võimu, ükskõik kas finants- või militaarset. Ja Esimese maailmasõja lõpuks olid Ühendriigid palju võimsamad kui 1914. aastal. Tol ajal oli riigil väike armee ja keskmise suurusega merevägi; nüüd oli sellel üle miljoni sõduri vaid Euroopas ja merevägi, mis võistles Suurbritannia omaga. Tõesti, ameeriklased kippusid uskuma, et just nemad olid sõja oma Euroopa liitlastele võitnud.⁴¹ Ameerika majandus oli jõudsalt kasvanud: Ameerika farmerid ja vabrikud olid intensiivselt välja lasknud nisu, sealiha, rauda ja terast liitlaste sõjategevuse tarbeks. Samal ajal kui Ameerika osa maailma toodangus ja kaubanduses üha kasvas, stagneerus või langes see Euroopa riikides. Kuid kõige olulisemaks sai nende tuleviku suhete jaoks asjaolu, et Ühendriigid olid muutunud Euroopa pankuriks. Kokku võlgnesid Euroopa liitlased Ameerika valitsusele üle seitsme miljardi USA dollari ja poole sellest summast Ameerika pankadele. Wilson eeldas liigse enesekindlusega, et Ühendriigid saavad oma tahtmise lihtsalt finantssurvet avaldades.⁴² Nagu ütles tema õigusnõunik David Hunter Miller: „Euroopa on finantsiliselt pankrotis ja selle valitsused moraalselt pankrotis. Väiksemgi vihje sellele, et Ameerika võiks välja tõmbuda vastuseisu tõttu tema soovidele õiguse, õigluse ja rahu asjus, tooks kaasa eranditult iga valitsuse languse Euroopas ja revolutsiooni igas Euroopa riigis ühe võimaliku erandiga.”⁴³

Sellel kohtumisel George Washingtoni pardal rääkis Wilson samuti lühidalt raskustest, mis seisid ees riikidega, kes kerkisid esile pärast Kesk-Euroopa lagunemisest: Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja veel paljud teised. Need võisid saada suvalise valitsusvormi, mida nad soovisid, kuid nad pidid lülitama oma uutesse riikidesse vaid neid, kes soovisid seal olla. „Kriteeriumiks ei ole mitte need, kes on intellektuaalsed või sotsiaalsed või majanduslikud liidrid, vaid need, kes moodustavad rahva enamuse,” kirjutas üles üks tema kuulajatest. „Neil peab olema vabadus – sellist valitsust nad soovivad.”⁴⁴

Kõigist ideedest, mida Wilson Euroopasse tõi, oli ja jääb enesemääramise kontseptsioon kõige vastuolulisemaks ja ebaselgemaks. Rahukonverentsi kestel saatis Ameerika delegatsiooni juht Viinis korduvaid päringuid Pariisi ja Washingtoni selle termini kohta selgituse saamiseks. Vastust ei tulnud.⁴⁵ Selle määratlemine, mida Wilson tahtis öelda, pole kunagi kerge olnud. „Autonoomne areng”, „nende õigus, kes heidavad end mingi võimu alla, omada häält omaenda valitsustes”, „väikerahvaste õigused ja vabadused”, maailm, mis on tehtud ohutuks „igale rahuarmastavale rahvale, kes soovib, nii nagu meiegi, elada oma elu ja määratleda omaenda institutsioonid”⁴⁶ – need fraasid voogasid Valgest Majast välja ja innustasid rahvaid kogu maailmas. Kuid mida need lõppude lõpuks andsid ja tähendasid? Kas Wilson mõtles selle all lihtsalt, nagu vahel näib, demokraatliku omavalitsuse laiemat versiooni? Kas ta tõesti mõtles, et iga rahvas, kes kutsub ennast rahvuseks, peab saama omaenda riigi?⁴⁷ Üleskutses, mille ta koostas, kuid kunagi ei kasutanud, ja mis oli mõeldud veenmaks Ameerika rahvast toetama rahukokkuleppeid, deklareeris ta: „Me ütleme nüüd, et neil inimestel on õigus elada oma elu valitsuste all, kelle nad ise otsustavad luua. See on Ameerika põhimõte.”⁴⁸ Siiski ei tundnud ta kaasa Iiri rahvuslastele ega nende võitlusele Briti ülemvõimu alt vabanemiseks. Rahukonverentsi jooksul toonitas ta, et Iiri küsimus on brittide riigisisene asi. Kui Iiri rahvuslaste delegatsioon palus temalt toetust, siis oli tal tahtmine – nagu ta oma õigusnõunikule ütles – nad põrgusse saata. Tema arusaama kohaselt elasid iirlased demokraatlikul maal ja võisid küsimuse demokraatlikult lahendada.⁴⁹

Mida sügavamalt Wilsoni enesemääramise kontseptsiooni uurida, seda rohkem tekib raskusi. Lansing küsis endalt: „Kui president räägib enesemääramisest, siis missugust üksust ta silmas peab? Kas ta mõtleb rassi, territoriaalset ala või kogukonda?”⁵⁰ Lansing pidas selgeks õnnetuseks, et Wilson juhtus niisuguse fraasi peale sattuma. „See tekitab lootusi, mida ei saa kunagi realiseerida. Kardan, et see läheb maksma tuhandeid elusid. Lõpuks diskrediteerib idee ennast täielikult ja seda hakatakse nimetama idealisti unistuseks, kellel jäi oht märkamata, kuni oli liiga hilja kontrolli all hoida neid, kes püüdsid põhimõtet elu viia.” Mis moodustab rahvuse, küsis Lansing. Kas selleks on jagatud kodakondsus nagu Ühendriikides või jagatud etnilisus nagu Iirimaal? Kui rahvusel ei ole omavalitsust, kas see peaks siis olema? Ja sel juhul, kui palju omavalitsust on küllalt? Kas rahvus, sõltumata definitsioonist, võib õnnelikult eksisteerida suuremas paljurahvuselises riigis? Mõnikord näis Wilson nii mõtlevat. Ta tuli ju lõppude lõpuks riigist, mis andis peavarju eri rahvustele ja oli maha pidanud karmi sõja, mida ta hästi mäletas, et ühtsena koos püsida.

Algul ei tahtnud ta suuri paljurahvuselisi impeeriume nagu Austria-Ungari ja Venemaa tükeldada. Veebruaris 1918 ütles ta Kongressile, et „hästi defineeritud” rahvuslikke pürgimusi tuleb rahuldada, kuid ilma „juurutamata uusi või jäädvustamata vanu lahkhelide ja antagonismi elemente, mis võivad ajapikku õõnestada rahu Euroopas ja järelikult ka maailmas”.⁵¹

See tõi kaasa hulga teisi küsimusi. Mis on „hästi defineeritud” rahvuslus? Poola? See oli silmanähtavalt üks neist. Kuid mis saab Ukrainast? Või Slovakkiast? Ja mida hakata peale väiksemate kategooriatega? Näiteks Ukraina katoliiklaste või protestantidest poolakatega? Rahvaste kategoriseerimise võimalused olid lõpmatud, eriti Kesk-Euroopas, kuhu ajalugu oli jätnud usundite, keelte ja kultuuride virvarri. Umbes poolt seal elavatest inimestest võis pidada ühe või teise rahvusvähemuse liikmeks.⁵² Kuidas saab inimesi määrata ühte või teise riiki, kui eraldusjooned ühe ja teise rahvuse vahel on sedavõrd hägusad? Üheks lahenduseks oli jätta see ekspertide ülesandeks. Las nemad uurivad ajalugu, koguvad statistikat ja küsivad kohalike arvamust. Teine lahendus, mis näis demokraatlikum ja oli eksisteerinud rahvusvahelistes suhetes Prantsuse revolutsioonist saati, oli anda kohalikele valikuvõimalus plebistsiidi teel salajase hääletusega, mida haldab mingi rahvusvaheline organ. Näib nii, et Wilson ise ei arvanud, et enesemääramine eeldab rahvahääletust, kuid paljud inimesed arvasid seda 1918. aastal. Kellel pidi olema hääleõigus? Kas vaid meestel või ka naistel? Kas ainult residentidel või kõigil, kes on sündinud vaidlusaluses paigas? (Prantslased lükkasid otsustavalt tagasi plebistsiidi mõtte oma kaotatud Alsace’i ja Lorraine’i provintsides põhjusel, et hääletamise tulemus olnuks ebaõige, kuna Saksamaa oli sundinud prantsuskeelsed elanikud välja rändama ja sakslased asemele toonud.) Ja mida teha, kui kohalikud ei tea, mis rahvusse nad kuuluvad? 1920. aastal, kui sõltumatu välisküsitleja päris talupojalt Valgevenes piirialal, kus olid segunenud venelased, poolakad, leedulased, valgevenelased ja ukrainlased, kes ta on, siis oli ainus vastus: „Ma olen selle piirkonna katoliiklane.”⁵³ Mida teha, küsisid Ameerika eksperdid Kärntenis Austria Alpides, kui teil on tegu inimestega, „kes ei soovi liituda oma verevendade rahvusega või kes on muul moel täiesti ükskõiksed kõigi rahvusküsimuste suhtes”?⁵⁴

1919. aasta lõpul ütles küsimustest räsitud Wilson Kongressile: „Kui ma need sõnad välja ütlesin [et „kõigil rahvastel on enesemääramise õigus”], tegin ma seda teadmata, et eksisteerivad rahvused, kes saabuvad meie juurde päev päeva järel.”⁵⁵ Ta ei olnud vastutav omariiklust taotlevate rahvuslike liikumiste laienemise eest – mis oli pidevalt toimunud alates 18. sajandi lõpust –, kuid nagu seda formuleeris Itaalia välisminister Sidney Sonnino: „Sõda kahtlemata võimendas rahvustundeid üle … Võib-olla Ameerika tugevdas seda, esitades nii selgelt selle põhimõtted.”⁵⁶

Wilson kulutas enamiku ajast kohtumistele ekspertidega südamelähedastes asjades: vajadusele leida uusi teid rahvusvaheliste suhete juhtimisel. See polnud tema kuulajaskonnale üllatav. Oma kuulsas 14 punktis jaanuarist 1918 ja järgmistes kõnedes oli ta oma ideid selgitanud. Jõudude tasakaal, ütles ta USA kongressile oma kõnes „Neli põhimõtet” veebruaris 1918, oli end igaveseks diskrediteerinud rahu hoidmise viisina. Enam polnud kohta sellisel saladiplomaatial, mis oli viinud Euroopa omakasupüüdlike sobinguteni, läbimõtlemata lubadusteni ja kammitsevate allianssideni ning nii edasi allakäiguspiraali pidi sõjani. Rahulepped ei tohi jätta avatuks teed tulevaste sõdadeni. Ei tohi olla kättemaksu, õigustamata nõudeid ja määratu suuri trahve – kompensatsioone –, mida kaotajad peavad võitjatele maksma. See oli see, mida tehti valesti pärast seda, kui Prantsusmaa kaotas Preisimaale 1870. aastal. Prantslased ei andestanud Saksamaale kunagi hüvitisena makstud raha ning oma Alsace’i ja Lorraine’i provintsi kaotust. Sõda ise peab muutuma raskemaks. Relvastuse üle peab olema kontroll – võib-olla peab toimuma isegi üldine desarmeerimine. Laevad peavad saama vabalt maailma meredel purjetada. (See tähendas, nagu britid liigagi hästi teadsid, lõppu nende traditsioonilisele relvale lämmatada vaenlase majandust nende sadamate blokeerimise ja laevade arestimisega; see oli surunud Napoleoni põlvili ja oli nende arvates kiirendanud liitlaste võitu Saksamaa üle.) Kaubandusbarjääre tuleb alandada, nii et maailma riigid muutuksid üksteisega rohkem seotuks.⁵⁷

Wilsoni arusaama keskmes oli Rahvasteliit, mis pidi võimaldama kollektiivset julgeolekut, mida tagavad hästi toimivas kodanikuühiskonnas valitsus, seadused, kohtud ja politsei. „Vana riikide süsteem, jõudude tasakaal, on liiga sageli tõrkunud,” kirjutas üks ekspert presidendi kõne ajal üles. Rahvasteliidul pidi olema nõukogu, mis saaks vaidluse korral „sekkuda”. „Kui nõukogu sekkumine ei aita, siis tuleb süüdlane seada väljapoole seadust – ja väljaspool seadust seisvad isikud pole praegu populaarsed.”⁵⁸

Wilsoni seisukoht oli liberaalne ja kristlik. See seadis kahtluse alla arvamuse, et parim rahu hoidmise viis oli riikidevahelise tasakaalu tagamine, vajaduse korral alliansside kaudu, ja et rünnakute ärahoidmiseks on vaja jõudu, mitte kollektiivset julgeolekut. Wilson pakkus samuti vasturepliigi Venemaa bolševike esitatud alternatiivile, mille kohaselt revolutsioonid tekitavad ühtse maailma, kus konfliktid puuduvad. Ta uskus eraldi riikidesse ja demokraatiasse nii parima valitsusvormina kui ka maailma hüvangut kindlustava jõuna. Kui rahvas valib valitsused, siis ei hakka need omavahel võitlema.⁵⁹ „Need on Ameerika põhimõtted,” ütles ta senatis 1917. aastal. „Me ei seisa teiste põhimõtete eest. Need on ka põhimõtted ja poliitika, mida toetavad edumeelsed inimesed kõikjal, igas nüüdisaegses riigis, igas valgustatud kogukonnas. Need on inimkonna põhimõtted ja need peavad olema ülimuslikud.”⁶⁰ Ta rääkis enda arvates kogu inimkonna eest. Ameeriklased tahtsid näha oma väärtusi universaalsena ning oma valitsust ja ühiskonda ideaalina kõigile teistele. Ühendriigid olid lõppude lõpuks nende asutatud, kes soovisid jätta Vana Maailma sinnapaika, ja nende revolutsioon oli osalt Uue Maailma loomine. Ameerika demokraatia, Ameerika konstitutsioon, isegi Ameerika viis äri teha olid näited, mida teised pidi järgima omaenda hüvanguks. Nagu üks noorepoolne ameeriklane Pariisis ütles: „Enne kui me nende tegelastega siin ühele poolele saame, õpetame neile, kuidas asju ajada ja kuidas seda teha venitamata.”⁶¹

Ameeriklaste suhtumine eurooplastesse oli vastuoluline – segu imetlusest nende minevikusaavutuste üle, veendumus, et liitlased oleksid Ühendriikideta kaotanud, ja kuri kahtlus, et kui ameeriklased ei hoia silmi lahti, siis veavad riukalikud eurooplased neid ninapidi ja mässivad jälle oma sekeldustesse. Valmistudes rahukonverentsiks, kahtlustasid Ameerika delegaadid, et prantslased ja britid seavad juba püüniseid üles. Võib-olla Aafrika koloonia pakkumine või protektoraat Armeenia või Palestiina üle viib Ühendriigid kiusatusse – ja siis on äkki juba hilja taganeda. Ameeriklased satuvad kahtlastesse olukordadesse kahtlaste tegelinskitega, samal ajal kui eurooplased vaatavad pealt ja hõõruvad kahjurõõmsalt käsi.⁶²

Ameerika erakordsusel on alati olnud kaks poolt: agar pool püüab maailmas õigust jalule seada, teine pool on aga valmis põlgusega selga pöörama, kui keegi peaks nende sõnumit juhtumisi eirama. Rahukokkulepe, ütles Wilson oma kaasreisijatele, peab rajanema uutel põhimõtetel: „Kui see õigesti ei toimi, siis läheb maailmas märul lahti.” Tema ise, lisas ta naljatlemisi, läheb siis kusagile „oma pead liiva sisse peitma, võib-olla Guamile”.⁶³ Usk oma erakordsusse on ameeriklased vahel viinud teatud juhmuseni, kalduvusele pigem teistele rahvastele jutlusi pidada kui neid ära kuulata, samuti kalduvusele eeldada, et Ameerika motiivid on siirad, samal ajal kui teiste omad seda ei ole. Ja Wilson oli üdini ameeriklane. Ta saabus rahukonverentsile, nagu ütles Lloyd George, otsekui misjonär päästma paganlikke eurooplasi, ja tema „pisijutlused” olid pilgeni täis läbinähtavaid märkusi.⁶⁴

Wilsonit oli kerge osatada ja paljud tegidki seda. Samuti on hõlpus unustada, kui tähtsad olid tema põhimõtted aastal 1919 ning kui paljud inimesed, ja mitte ainult Ühendriikides, soovisid uskuda tema suurde parema maailma unistusse. Neil oli ju omast käest võtta kohutav näide Esimese maailmasõja jäetud hävingust. Wilson hoidis elus lootust, et inimühiskond, hoolimata tõenditest vastupidise kohta, muutub paremaks, et rahvad hakkavad ühel päeval üksmeeles elama. 1919. aastal, enne illusioonide purunemist, oli maailm vägagi valmis teda kuulama.

See, mida Wilsonil oli öelda, äratas poolehoidu mitte ainult liberaalide või patsifistide, vaid ka Euroopa poliitilise ja diplomaatilise eliidi seas, kuigi hiljem ekslikult väideti, et nood ei tahtnud sellest kuuldagi. Sir Maurice Hankeyl, Briti sõjakabineti sekretäril ja seejärel ka rahukonverentsi enda sekretäril, oli alati koopia 14 punktist laekas, milles ta hoidis olulisi viitematerjale. Ta ütles, et need teesid on moraalne taust.⁶⁵ Üle kogu Euroopa kandsid väljakud, tänavad, raudteejaamad ja pargid Wilsoni nime. Plakatid seintel hüüdsid: „Me soovime Wilsoni rahu!” Itaalias põlvitasid sõdurid tema pildi ees; Prantsusmaal üllitas vasempoolne ajaleht L’Humanité eriväljaande, milles Prantsuse vasakpoolsete juhtfiguurid võistlesid omavahel Wilsonile kiidulaulu laulmises. Araabia mässu liidrid kõrbes, Poola natsionalistid Varssavis, mässulised Kreeka saartel, üliõpilased Pekingis, korealased, kes püüdsid Jaapani kontrolli alt vabaneda – kõik said 14 punktist inspiratsiooni.⁶⁶ Wilson ise leidis, et see on virgutav, kuid samal ajal hirmutav. „Ma mõtlen vahel,” ütles ta George Creelile, oma säravale propagandajuhile, kes oli samuti George Washingtoni pardal, „ega te ole alateadlikult pununud mulle võrku, millest pole väljapääsu.” Kogu maailma pale on pöördunud Ühendriikide poole, jätkas ta, ometigi teadsid nad mõlemad, et selliseid suuri probleeme ei saa ühe hoobiga lahendada. „Mulle kipub tunduma – loodan südamest, et ma siin eksin –, et ees seisab pettumuse tragöödia.”⁶⁷

George Washington jõudis Prantsuse Bresti sadamasse 13. detsembril 1918. Sõda oli alles kuu aega tagasi lõppenud. President seisis kaptenisillal ja tema laev loovis aeglaselt läbi Briti, Prantsuse ja Ameerika sõjalaevadest moodustatud koridori. Esimest korda paljude päevade jooksul paistis päike. Tänavad olid ääristatud loorberipärgade ja lippudega. Seintel osutasid plakatid Wilsonile austust, parempoolsete omad Saksamaa käest päästmise ja vasakpoolsete omad tema lubatud uue maailmakorra eest. Suured rahvahulgad, paljud oma rikkalikes traditsioonilistes bretooni kostüümides, katsid igat tolli sõiduteest, igat katust ja puud. Isegi laternapostidel turnisid uudishimulikud. Õhku täitis bretooni torupillide üürgamine ja aina kostsid hüüded: „Vive l’Amérique! Vive Wilson!” Prantsuse välisminister Stéphen Pichon tervitas teda ja sõnas: „Me oleme nii tänulikud, et olete saabunud meile õiglast rahu tooma.” Wilson vastas mittemidagiütlevalt ja Ameerika seltskond astus öisele Pariisi rongile. Kell kolm hommikul juhtus Wilsoni arst oma kupee aknast välja vaatama. „Ma nägin mitte ainult mehi ja naisi, vaid ka väikelapsi seismas paljapäi, meie erirongi rõõmuhüüetega tervitamas.”⁶⁸

Wilsoni vastuvõtt Pariisis oli veelgi suurem triumf, ja rahvahulk oli veelgi arvukam. „Ülimalt tähelepanuväärne meeleavaldus,” ütles üks Pariisis elav ameeriklane, „kus ilmnes selline pariislaste entusiasm ja poolehoid, millest ma polnud kunagi kuulnud, rääkimata nägemisest.” Rong liikus Luxembourgi jaama, mis oli kaunistatud vanikute ja lippudega ning üle kuhjatud lilledega. Prantsuse peaminister Clemenceau oli kohal koos oma valitsuse liikmete ja kauaaegse vastase, president Raymond Poincaréga. Kui Pariisis kõlasid Wilsoni saabumise puhul aupaugud, hakkas rahvas tunglema vastu sõdureid, kes ääristasid teed. President ja tema abikaasa sõitsid lahtise katusega autos üle Concordia väljaku ja edasi mööda Champs-Elysées’d oma residentsi, saadetuna hõisetest. Tol õhtul, vaikse perekondliku lõuna ajal, ütles Wilson, et ta oli vastuvõtuga väga rahul. Ta oli hoolikalt jälginud masside käitumist, olevat ta laudkonnale öelnud, ja oli veendunud, et rahvas oli olnud äärmiselt sõbralik.⁶⁹