Читать книгу Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda - Margaret MacMillan - Страница 7

Pariis oli kurb ja ilus, kui rahutegijad hakkasid 1919. aasta jaanuaris kogunema kõigist maailma osadest. Rahvas oli mahasurutud ja kurblik, kuid naised olid ikka veel erakordselt elegantsed. „Üha uuesti,” kirjutas Kanada delegaat oma naisele, „kohtab inimest, kes oleks nagu välja astunud ajakirjast La Vie Parisienne või Vogue selle parematel hetkedel.”¹¹² Rahakamad suutsid alati leida ilusaid rõivaid ja kalliskive. Kui restoranidel leidus varusid, siis olid nad ikka imehead. Ööklubides tipsisid paarid fokstrotte ja tangosid. Ilm oli üllatavalt mahe. Rohi oli ikka veel roheline ja leidus õitsvaid lilli. Oli tublisti sadanud ja Seine oli vett tulvil. Kaide ääres tunglesid veetulva imetlejad ja tänavamoosekandid laulsid Prantsusmaa suurest võidust Saksamaa üle ning uuest saabuvast maailmast.¹¹³

Äsja lõppenud sõja märke oli kõikjal: põgenikud põhjapoolsetest laastatud regioonidest; sõjasaagiks haaratud Saksa kahurid Concordia väljakul ja Champs-Elysées’l; rusuhunnikud ja laudadega kinnilöödud aknad seal, kuhu olid langenud Saksa pommid. Tuileries’ roosiaeda tähistas ammutav kraater. Grands Boulevardsi avenüül oli kastanite reas tühikud, kust puud olid ahjukütteks maha võetud. Jumalaema kiriku akendel puudusid vitraažid, mis olid ohutusse paika toimetatud; nende asemel mähkisid kahvatukollased aknaklaasid sisemuse leigesse valgusse. Oli suur puudus söest, piimast ja leivast.

Ka prantsuse ühiskond kandis arme. Samal ajal kui laternapostide küljes ja akendest laperdasid võidulipud, palusid invaliidid ja demobiliseeritud sõdurid, kulunud vorm seljas, tänavanurgal almust; peaaegu iga teine naine kandis leinamärki. Vasakpoolne press kutsus üles revolutsioonile, parempoolne repressioonidele. Streigid ja protestid järgnesid üksteisele. Sel talvel ja kevadel olid tänavatel pidevalt meeleavaldused, kus osalesid inimesed tavapärastes prantsuse tööliste sinistes tunkedes, ja neile vastu seisva keskklassi meeleavaldused.

Ei britid ega ka ameeriklased olnud soovinud rahukonverentsi korraldamist Pariisis. Nagu House oma päevikus tunnistas: „Õiglase rahu sõlmimine on juba iseenesest raske, aga seda on peaaegu võimatu teha sõdiva poole pealinna õhustikus. See võib õnnestuda, kuid võib ka traagiliselt untsu minna.”¹¹⁴ Prantslased olid liiga kerged tuld võtma, nad olid liiga palju kannatanud ja liiga kibestunud sakslaste pärast, et luua vajalikku rahulikku õhkkonda. Wilson oli eelistanud Genfi, kuni Šveitsist hakkasid laekuma ärevad teated, et riik on revolutsiooni äärel ja täis pikitud Saksa spioone.¹¹⁵ Clemenceau ei kõhelnud ja nõudis Pariisi.¹¹⁶ „Ma pole kunagi,” ütles Lloyd George hiljem, eriti kui ta oli nördinud, „soovinud konverentsi selles neetud pealinnas pidada. Nii House kui ka mina soovisime seda pidada neutraalses kohas, kuid vanamees kaebles ja protestis nii kangesti, et me andsime talle järele.”¹¹⁷

Võib-olla on see vaid legend, et Clemenceau nõudis, et teda maetaks püsti, näoga Saksamaa poole. Kuid on vaieldamatu, et ta oli enamiku oma elust olnud valvas Prantsusmaa suure naabri suhtes. Ta oli vaid 28aastane, kui algas Prantsuse-Preisi sõda. Ta kuulus noorte vasakpoolsete vabariiklaste gruppi, kes jätkasid võitlust Pariisis pärast Prantsuse armee lüüasaamist. Ta oli tunnistajaks, kuidas linn nälga nägi, Prantsuse valitsus kapituleerus ja uus Saksa impeerium Versailles’ peeglisaalis välja kuulutati. Vast valitud rahvasaadikuna hääletas ta rahutingimuste vastu Saksamaaga. Ajakirjaniku, kirjaniku, poliitiku ja lõpuks peaministrina hoiatas ta häälekalt: Saksamaa on Prantsusmaale oht. „Saksamaa on pälvinud minu jäägitu vihkamise,” ütles ta vahetult enne oma surma ühele Ameerika ajakirjanikule, „selle eest, mida ta on Prantsusmaale teinud.”¹¹⁸ Ta ei taotlenud pärast 1871. aastat aktiivselt sõda; ta aktsepteeris seda kui vältimatut fakti. Probleem, ütles ta, ei peitu Prantsusmaas: „Saksamaa usub, et selle võidu loogika tähendab domineerimist, kuid meie ei usu, et meie kaotuse loogika on pärisorjus.”¹¹⁹

Soodsa võimaluse saamiseks – seda tunnistas Clemenceau alati – vajas Prantsusmaa liitlasi. Enne 1914. aastat oli uus Saksamaa olnud võimas vastane; selle tööstus, eksport ja jõukus üha kasvasid, samal ajal kui Prantsusmaa näitajad olid staatilised ja sündimus vähenes. Nüüd, kui sõdurite hulk tähendab võitluses vähem, kipub ununema, kui tähtis oli võimekus panna välja suuri armeesid. Nagu Clemenceau ütles Prantsuse senatis ratifitseerimisdebattide käigus, ei ole lepingus Saksamaaga „sätestatud, et prantslastel peab sündima palju lapsi, kuid seda oleks pidanud lepingusse lülitama esimese asjana”.¹²⁰ Nende puuduste tõttu oli Prantsusmaa sunnitud käe sirutama oma põlisvaenlastele, Tsaari-Venemaale idas ja Suurbritanniale teispool La Manche’i väina, et Vene inimjõud ning Briti tööstus ja merejõud tasakaalustaksid Prantsusmaad Saksamaaga. 1918. aastaks oli palju muutunud, kuid mitte põhimine tasakaalustamatus. Sakslasi oli ikka veel rohkem kui prantslasi. Kui kaua aega võtab Saksa majanduse taastamine, arvestades selle suuremas osas terveks jäänud infrastruktuuri? Ja nüüd ei saa Prantsusmaa enam Venemaale loota.

Rahukonverentsi ajal ärritas Prantsusmaa liitlasi suuresti see, milles nad nägid prantsuse põikpäisust, prantsuse ahnust ja prantsuse kättemaksuhimu. Nad ei olnud kannatanud seda, mida Prantsusmaa oli kannatanud. Igas linnas ja külas jutustavad Prantsusmaa inimkaotustest sõjamemoriaalid, kus on kirjas Esimeses maailmasõjas langenute nimed, mõned ka Teisest maailmasõjast. Neljandik 18–30 aasta vanuseid prantsuse mehi hukkus sõjas, üle 1,3 miljoni 40miljonilisest sõjaeelsest rahvastikust. Prantsusmaa kaotas proportsionaalselt rohkem oma elanikest kui teised sõdivad pooled. Kaks korda nii palju tema sõduritest said haavata. Põhjas olid suured maamassiivid täis pikitud mürsuauke, hakitud tranšeedega, tähistatud ristide ridadega. Verduni kindluse ümber, kus toimus prantslaste jaoks kõige hävitavam lahing, ei kasvanud enam ühtki elusolendit, ükski lind ei võtnud laulu üles. Söekaevandused, millest Prantsuse majandus sõltus oma energiatarbes, olid üle ujutatud; energiamahukad tehased olid purustatud või Saksamaale veetud. 15 500 ruutkilomeetrit Prantsusmaast, mis oli enne sõda andnud 20 protsenti selle viljasaagist, 90 protsenti rauamaagist ja 65 protsenti terasest, oli täielikult varemeis. Võib-olla oleks Wilson Clemenceau nõudmisi paremini mõistnud, kui ta oleks aegsasti käinud seda laastamist isiklikult vaatamas.¹²¹

Rahukonverentsil tuli Clemenceaul kõiki olulisi niite oma käes hoida. Prantsuse delegatsioon ammutas parimast, mida Prantsusmaal oli pakkuda, kuid ei tulnud kordagi kokku konverentsi esimese nelja kuu jooksul.¹²² Clemenceau konsulteeris harva välisministeeriumi professionaalidega Quai d’Orsayl, mis valmistas neile meelepaha.¹²³ Ta ei pööranud samuti erilist tähelepanu ekspertidele ülikoolidest, kellele ta oli andnud korralduse koostada raporteid Prantsusmaa majanduslike ja territoriaalsete nõuete kohta ning osaleda konverentsi käigus tekkinud komisjonides ja komiteedes. „Tema ideed pole korrastatud, töömeetod puudub,” kaebas tark vana Paul Cambon Londonist, „kõik kohustused ja vastutus on koondatud enese peale, seega miski ei toimi. Ja seejuures on mees 78 aastat vana, diabeedihaige … võtab päevas vastu viiskümmend inimest ja pingutab ennast tuhande üksikasjaga, mis tuleks jätta ministrite hooleks. … Sõja ajal polnud ma hetkegi nii rahutu rahu pärast.”¹²⁴

Stéphen Pichon, Clemenceau välisminister, oli armastusväärne, mugav ja kõhklev inimene, kes sai igal hommikul oma juhtnöörid ja kellel ei tulnud kunagi pähe neid mitte täita.¹²⁵ Clemenceaule ta meeldis oma muretul viisil. „Kes on Pichon?” küsis ta ühel päeval. „Teie välisminister,” tuli vastus. „Seda ta on,” ütles vana Tiiger, „ma olin unustanud.”¹²⁶¹²⁷ Teisel puhul ootasid Pichon ja ekspertide grupp kannatlikult tagaplaanil, et koosolek lõpuks algaks, kui Clemenceau õrritas Balfouri viimase nõunike hulga üle. Kui Balfour vastas: „Nad teevad sama, mida veel suurem hulk teeb teie jaoks,” siis Clemenceau vihastas vahelejäämise tõttu ja pöördus ringi. „Lahkuge kõik,” ütles ta Pichonile. „Teid pole siin vaja!”¹²⁸

Kui Clemenceau üldse küsimusi arutas, siis toimus see õhtul tema majas väikese grupiga, kuhu kuulusid tema ustav abi, kindral Henri Mordacq, särav ja tüütu André Tardieu ning tööstur Louis Loucheur. Ta hoidis neid pinge all, lastes politseil neil pidevalt silma peal hoida. Igal hommikul andis ta neile toimiku eelmise päeva toimingute üksikasjadega.¹²⁹ Võimaluste piires vältis ta Raymond Poincaréd, keda ta põlastas.

Kogu pika elu oli Clemenceau sammunud omaenda rasket teed. Tema vaenlased väitsid, et tema längus silmad ja julmus olid pärit hunnidelt, kes olid suutnud tungida Vendéeni.¹³⁰ Ta sündis 1841. aastal väikeaadliku perekonnas kaunis Prantsusmaa osas, millel oli vägivaldne ajalugu. Üldiselt oli Vendée elanikel kombeks valida vale pool: ususõdades, kus võitsid katoliiklased, olid nad protestandid; Prantsuse revolutsiooni ajal olid nad katoliiklased ja rojalistid. Clemenceau perekond oli vähemus vähemuste seas; vabariiklik, radikaalne ja otsustavalt kirikuvastane. Clemenceau mõtles, et snoobid on lollid, kuid ta ise läks alati tagasi süngesse perekonna mõisamajasse selle kivipõrandate, vallikraavi ja range sisustusega.

Nagu isa, nii õppis ka Clemenceau arstiks; kuid, jällegi isa jälgedes käies, ta seda ametit ei pidanud. Õpingud oli tal alati teisel kohal kirjatöö, poliitika ja armulugude järel. Nagu ka teisi teraseid noori mehi, tõmbas teda Pariisi ning radikaalsete intellektuaalide, ajakirjanike ja näitlejate maailma. 1860. aastate lõpus viibis ta mõnd aega Ühendriikides, mida vabariiklased imetlesid vabaduse maana. Tänu reisidele omandas ta sujuva inglise keele vanamoodsa New Yorgi slängi elementide ja aktsendiga, kus jänkide tehtult venitatud rääkimisviis segunes prantsuse põriseva ja kõratava r-iga. Ta sai sealt ka naise, Mary Plummeri, võluva, rumalavõitu ja väga tavalise Uus-Inglismaa tüdruku, kellega ta kohtus sel ajal, kui õpetas tütarlaste koolis prantsuse keelt.¹³¹ Ta tõi naise endaga Prantsusmaale kaasa ja andis pikemateks ajavahemikeks hoiule vanemate ja vanatüdrukutest tädide juurde Vendées. Abielu ei jäänud kestma, kuid Mary Plummer elas Pariisis edasi, täiendades oma tagasihoidlikku kord aastas makstavat summat Ameerika turistide muuseumigiidina. Pärast lahutust nägi ta Clemenceaud harva, kuid kogus ustavalt tema ajaleheväljalõikeid. Õnnetuseks ei suutnud ta neid lugeda, kuna ei õppinudki prantsuse keelt selgeks. Pärast tema surma 1917. aastal väljendus Clemenceau kahetsevalt: „Milline tragöödia, et ta üldse minuga abiellus.”¹³²

Clemenceau perekond hoidis abielust sündinud kolme last; Clemenceau uuesti ei abiellunud. Ta eelistas elus üksi edasi purjetada. Naisi tal muidugi oli, sõprus- ja intiimsuhteis. „Mitte kunagi oma elus,” ütles ta, „pole ma pidanud naistele meeldida püüdma.”¹³³ Ja see oli üldiselt tõsi. 1919. aastal kaebas ta sardooniliselt, et just nüüd, kui ta on liiga vana juhust ära kasutama, heidavad naised end talle kaela.

Poliitika ja üle kõige Prantsusmaa oli tema kirg. Napoleon III impeeriumi kokkuvarisemisega 1870. aastal ja kolmanda vabariigi tekkega avanes temale ja teistele radikaalsetele poliitikutele võimalus avalikus elus osaleda. Clemenceau tegi endale nime vaheda ja vaimuka oraatori ning sitke oponendina, kes oli õnne tipul, kui ta ründas valitsusi, keda pidas liiga konservatiivseks. Koos oma vana sõbra Émile Zolaga aitas ta muuta süüdimõistvat otsust Alfred Dreyfusi, juudi päritolu armeeohvitseri vastu, keda süüdistati ebaõiglaselt Prantsuse saladuste müümises sakslastele. Kuid isegi vasakpoolsed ei usaldanud teda; ta elus oli liiga palju hämara taustaga finantsiste, kahtlase reputatsiooniga naisi, oma raha nõudvaid võlausaldajaid.¹³⁴ Tema kahevõitlused tekitasid kujutluse Dumas’ romaanide kangelasest. Pidevates rünnetes võimu vastu oli ta võidu saavutamiseks valmis kõigeks. „Ta pärineb huntide perest,” ütles üks teda hästi tundev isik.¹³⁵ Clemenceau rikkus oma elu põlgusega juurdunud kommete ja kivinenud tavade vastu ja oma panetunud küünilisusega. Lloyd George ütles kord tema kohta: „Ta armastas Prantsusmaad, kuid vihkas kõiki prantslasi.”¹³⁶ Alles 1906. aastal, kui ta oli juba kuuekümnendates eluaastates, sai ta valitsuse ministriks.

Tema lähedased nägid tema teist poolt. Clemenceau oli lojaalne sõpradele ja need temale. Ta oli lahke ning helde jagama oma aega ja raha. Ta armastas oma aeda, kuigi ühe külalise sõnutsi „oli see segamini aetud ja laialiloobitud seemnetest tärganud taimede segapuder”.¹³⁷ Aastaid oli Clemenceaul maakoht Giverny ja oma suure sõbra Claude Monet’ lähedal. Pariisis astus ta sagedasti Monet’ juurest läbi, et näha tema „Vesiroose”. „Nad panevad mul hinge kinni, kui ma sellesse ruumi astun.” (Ta ei kannatanud Renoir’ maale: „Need panevad teid armastust jälestama. Selliseid tagumikke, nagu ta neile neidudele on külge maalinud, ei tohiks lubada.”¹³⁸)

Clemenceau oli ka erakordselt julge ja kangekaelne. Kui sakslased 1914. aastal Pariisi peale liikusid, arutas Prantsuse parlament lahkumist. Clemenceau, kes oli 1909. aastal tagasi astunud ja oli tagasi oma tuttavas rollis opositsioonis, nõustus: „Jah, me oleme rindest liiga kaugel.”¹³⁹ 1917. aasta süngetel päevadel, kui Prantsuse armee olid läänerindel lüüa saanud ja räägiti tagala kokkuvarisemisest, sai Clemenceau, võidu isa, nagu prantslased teda nimetasid, viimaks tuule korralikult tiibadesse. Peaministrina hoidis ta Prantsusmaad koos lõpliku võiduni. Kui sakslased tegid oma viimase suure katse liikuda Pariisi peale 1918. aasta kevadel, kuulutas Clemenceau, et taganemist ei tule. Kui sakslased oleksid linna vallutanud, kavatses ta jääda kohale viimase hetkeni ja siis lennukil pageda.¹⁴⁰ Kui ta kuulis, et sakslased olid nõustunud tegema vaherahu, oli ta esimest korda elus kõnetu. Ta võttis pea käte vahele ja valas pisara.¹⁴¹ 11. novembri õhtul jalutas ta läbi Pariisi oma armsaima õe Sophiega. „Sõda on võidetud,” ütles ta, nähes, et rahvasumm hakkab Saksa trofeekahureid lammutama. „Andke need lastele mängimiseks.”¹⁴² Hiljem rääkis ta Mordacqiga eelseisvast tööst: „Jah, me oleme sõja võitnud ja mitte raskusteta; kuid nüüd tuleb meil võita rahu, ja see on võib-olla veelgi raskem.”¹⁴³

Prantsusmaal oli suurriikide hulgas Saksa rahutingimustega seoses kõige rohkem mängus. Suurbritannia oli juba saanud enamiku soovitust, Saksa sõjalaevastik ja suuremad Saksa kolooniad olid tal juba kindlalt käes, ning Ühendriigid, keda Saksamaa eest kaitses Atlandi ookean, olid valmis asjad kokku pakkima ja koju pöörduma. Prantsusmaa ei olnud mitte ainult kõige enam kannatanud; tal oli ka enim karta. Mis ka ei juhtuks, Saksamaa jääks ikka idapiirile püsima. Maailmas oleks ikka rohkem sakslasi kui prantslasi. Oli kurjakuulutav, et isegi Prantsusmaal 1919. aastal suveniirina müüdavad sulenoad graveeringuga „Foch” ja „La Victoire” olid valmistatud Saksa tehastes. Prantsusmaa soovis kättemaksu ja kompensatsiooni, kuid üle kõige julgeolekut. Peaminister oli sellest ülimalt teadlik.

Clemenceau oli veendunud, et ainus ohutuse tagatis Prantsusmaale oli sõjaaja alliansi alalhoidmine. Nagu ta ütles saadikute kojale 1918. aasta detsembris: „Selle kolmikkokkuleppe püsimajäämiseks olen ma nõus kõike ohverdama.”¹⁴⁴ Rahukonverentsi käigus jäi ta sellele avaldusele truuks, isegi halvimate lahkhelide puhul. „Prantsuse avalikkus ei tohi unustada,” ütles ta oma lähedastele nõunikele, „et ilma Ameerika ja Inglismaata ei suuda Prantsusmaa võib-olla kaua püsida.”¹⁴⁵ Nagu ta täheldas Lloyd George’ile, kui kaks meest olid järjekordselt tülis: „Minu poliitika konverentsil, nagu te loodetavasti tunnistate, on üksmeel Suurbritannia ja Ameerikaga.”¹⁴⁶

Clemenceau poliitika oli üks asi; veenda Prantsuse reaametnikke seda järgima teine. „Nad on valmis igasugusteks intriigideks ja mahhinatsioonide korraldamiseks,” kaebas Hankey, Briti sekretär konverentsil, „ja neil pole ettekujutust mängureeglitest.”¹⁴⁷ Möödunud suursugususe mälestused, veendumus Prantsuse tsivilisatsiooni ülimuslikkuses, anglosaksi õitsengu põlastamine ja Saksamaa kartmine ei teinud prantslastega asjaajamist kergeks. „On tunne,” kirjutas üks Briti ekspert, kui ta külastas Prantsuse okupatsioonivägesid Reinimaal, „et ühe hetkega on kõik viimase 50 aasta jooksul juhtunu minema pühitud; Prantsuse sõdurid on tagasi kohal, kus nad olid monarhia ja revolutsiooni ajal; enesekindlad, heatujulised ja armastusväärsed, nobedad ja tunnevad end täiesti kodus oma ajaloolises ülesandes sakslastele kõrgema tsivilisatsiooni toomisel.”¹⁴⁸ Ameeriklasi, nagu ka britte, ärritasid prantslased vahetevahel üliväga. „Põhimine probleem Prantsusmaaga,” kirjutas Ameerika ekspert oma päevikus, „on see, et selles, mis Prantsusmaad puudutab, oli võit täiesti fiktiivne; riik aga püüab toimida nii, nagu oleks see olnud tõeline, ja sunnib end seda ka uskuma.”¹⁴⁹ Ameerika ohvitserid sattusid aina kokkupõrgetesse oma Prantsuse kolleegidega ning reamehed laamendasid tänavatel ja kohvikutes.¹⁵⁰

Õnnetuseks ei rajanud Clemenceau ise häid isiklikke suhteid kummagi riigi juhiga. Samal ajal kui Wilson ja Lloyd George astusid rahukonverentsi ajal tihti teineteise juurde sisse ning kohtusid lõunaootel või lõunasöögil, eelistas Clemenceau einetada üksi või siis oma nõunike kitsa ringiga. „Sellel on oma halvad küljed,” ütles Lloyd George. „Kui te kohtute seltskondlikel eesmärkidel, võite küsimuse tõstatada. Kui ilmneb, et asi edeneb, võite asja põhjalikult käsile võtta, muidu aga ürituse katki jätta.”¹⁵¹ Clemenceau ei hoolinud kunagi tavalisest seltsielust, isegi parimatel aegadel. 1919. aasta Pariisis hoidis ta oma kahanevat energiat läbirääkimiste jaoks.

Clemenceau oli neist kolmest vanim ja kuigi ta oli oma vanuse kohta tugev, nõudis pinge oma osa. Sammaspool tema kätel oli nii tõsine, et tal tuli selle varjamiseks kindaid kanda. Tal olid ka unehäired.¹⁵² Ta ärkas imevara, tihti kell kolm, ja luges seitsmeni; siis valmistas endale lihtsa hommikupudru. Seejärel töötas ta jälle, kuni saabusid massöör ja kehaliste harjutuste treener (harjutuste hulka kuulus ka talle armas vehklemine). Ta veetis hommiku koosolekutel, kuid läks peaaegu alati koju oma tavaliseks keskpäevaeineks, milleks olid keedumunad ja klaas vett; töötas jälle kogu pärastlõuna, sõi piima-leiba õhtusöögiks ja heitis magama kell üheksa. Tema teenrid olid pärit Vendéest ja olnud tema juures aastaid.¹⁵³ Väga harva jõi ta teed Lloyd George’i korteris Rue Nitot’ tänaval, kus kokk küpsetas tema meelisrooga langues de chat (kassikeeleküpsised).¹⁵⁴

Clemenceaule ei meeldinud eriti ei Wilson ega ka Lloyd George. „Me leian ennast,” ütles ta Pariisis liikvele läinud fraasis, „ühelt poolt Jeesus Kristuse ja teiselt poolt Napoleon Bonaparte vahel.”¹⁵⁵ Wilson hämmeldas teda: „Ma ei arva, et ta oleks halb inimene, kuid ma pole veel otsustanud, kui palju temas head on!”¹⁵⁶ Ta pidas viimast samuti upsakalt pedantseks ja ennast täis peenutsejaks. „Milline võhiklikkus Euroopa suhtes ja kui raske oli temaga teineteisemõistmist leida! Ta uskus, et formuleeringute ja tema 14 punktiga saab kõik ära teha. Jumalale piisas kümnest käsust. Wilson lajatas meile tagasihoidlikult pähe 14 punktiga … tühjalt kõmava teooria 14 käsku!”¹⁵⁷

Lloyd George oli huvitavam sedavõrd, kuivõrd see Clemenceaud puudutas, kuid ka keerutavam ja ebausaldusväärsem. Pikkade ja teravate läbirääkimiste käigus Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, kus arutati kontrolli Lähis-Ida üle, sattus Clemenceau raevu Lloyd George’i püüetest nende varasemast kokkuleppest välja vingerdada. Kaks meest jagasid teatud samasuguseid iseloomujooni – mõlemad olid alustanud poliitikas radikaalidena, mõlemad olid hoolimatult tõhusad –, kuid oli ka niisama olulisi erinevusi. Clemenceau oli intellektuaal, Lloyd George polnud. Clemenceau oli ratsionaalne, Lloyd George intuitiivne. Clemenceaul olid 18. sajandi härrasmehe maitsed ja väärtused; Lloyd George kuulus keskklassi.

Clemenceaul oli probleeme ka omaenda kolleegidega, sealhulgas Prantsusmaa presidendiga. „Maailmas on vaid kaks täiesti kasutut asja,” teravmeelitses ta. „Üks on pimesool ja teine on Poincaré!”¹⁵⁸ Väike ja nobe Prantsusmaa president oli sebija, ajas seadusetähte taga, oli pedantne, ettevaatlik ja väga katoliiklik. Ta oli vabariiklane, kuid konservatiivne. Clemenceau hakkas teda Dreyfusi afääri kestel põlgama, kui Poincaré seisukohavõttu vältis. „Elav loomake, aher, ebameeldiv ja mitte mehine,” ütles Clemenceau ühele Ameerika sõbrale. „See ettevaatlikkus on teda seni alal hoidnud – mõneti ebameeldiv loom, nagu näete, kellest õnneks on teada vaid üks eksemplar.”¹⁵⁹ Clemenceau oli Poincaréd aastaid rünnanud¹⁶⁰ ja isegi Poincaré naise kohta kuulujutte levitanud. „Kas soovite pr Poincaréga magada?” tavatses ta hüüda. „Väga hea, sõber, see on korraldatud.”¹⁶¹ Sõja kestel kritiseeriti Clemenceau ajalehes presidenti äärmiselt ebaõiglaselt selle eest, kuidas sõda peeti. Poincaré ütles õigustatult: „Ta teab väga hästi, et ei räägi tõtt, et põhiseadus ei jäta mulle mingeid õigusi.”¹⁶²

Poincaré vastas samaga. „Hull,” kirjutas ta päevikus. „Vana, segane ja auahne mees.”¹⁶³ Kuid tähtsates küsimustes jõudsid nad tavaliselt siiski kokkuleppele. Mõlemad jälestasid ja kartsid Saksamaad. Poincaré oli samuti võidelnud lüüasaamispoliitika toetajatega sõja süngeimal perioodil ja oli toonud Clemenceau valitsusse peaministrina, kuna tunnistas viimase tahet Saksamaad lüüa. Lühikesel ajavahemikul oli nende vahel mingi vaherahu. „Raymond, vanapoiss,” oli Clemenceau lausunud enne oma esimest kabinetikoosolekut 1917. aasta novembris, „kas hakkame sõbrustama?” Kuus kuud hiljem kaebles Poincaré kibedalt, et Clemenceau temaga ei konsulteeri.¹⁶⁴ Pärast võitu embasid mehed teineteist avalikult Metzis, tagasi vallutatud Lorraine’i provintsi pealinnas, kuid nende suhted jäid pingestatuks. Poincaré oli kriitiline Clemenceau asjaajamise pihta. Vaherahu oli saabunud liiga vara: Prantsuse väed oleksid pidanud sügavamale Saksamaale tungima. Prantslasi koheldi Alsace’is ja Lorraine’is halvasti. Poincaré oli pärit Lorraine’ist ja tal oli seal ikka veel kontaktisikuid, kes hoiatasid teda, et paljud elanikud on saksameelsed ja et Prantsuse võimud käituvad nendega taktitult. Clemenceau ignoreeris Prantsusmaa finantsprobleeme. Ta ajas ka välispoliitika sassi, loovutades liiga palju brittidele ja ameeriklastele ning näidates üles vähe huvi Saksa kolooniate või Lähis-Ida vastu. Poincaré läks marru, kui Clemenceau nõustus, et inglise keelest saab rahukonverentsi ametlik keel koos prantsuse keelega.¹⁶⁵ Ta ei suutnud välja kannatada rahva armastust rivaali vastu. „Kõik prantslased usuvad teda kui uut jumalat,” kirjutas ta. „Ja mina, ajakirjandus solvab mind … Minust ei räägita, vaid mind aina solvatakse.”¹⁶⁶

Poincaré ja võimsa koloniaalse lobi ehmatuseks ei hoolinud Clemenceau Saksamaa kolooniate omandamisest ega olnud eriti huvitatud Lähis-Idast.¹⁶⁷ Tema vähesed lühikesed märkused sõja eesmärkide kohta enne konverentsi avamist olid kaalutletult umbmäärased, piisavad, et Prantsuse avalikkust rahustada teda ennast konkreetsete nõudmistega sidumata. Ametlikud sõja ajal tehtud avaldused käisid peamiselt Belgia ja okupeeritud Prantsuse territooriumide vabastamise, rõhutud rahvaste ja muidugi ka Alsace-Lorraine’i kohta. Tema kohustus, ütles ta saadikutekojale, on sõjapidamine. Mis aga puudutas rahu, ütles ta ajakirjanikule: „Kas on siis vaja ette kuulutada kõike, mida me soovime teha? Ei!”¹⁶⁸ 1918. aasta detsembris survestasid Clemenceau kriitikud saadikutekojas teda olema täpsem. Ta keeldus. „Rahu küsimus on määratu suur,” ütles ta. Läbirääkimised saavad olema keerulised. „Ma esitan nõudmisi, kuid ei ütle siin, millised need on.” Võib-olla tuleb tal taganeda mõnest millegi nimel, millest Prantsusmaa on rohkem huvitatud. Ta palus usaldushääletust. Selle tulemus oli 398 : 93 tema kasuks.¹⁶⁹ Nüüd olid tema peamine raskus liitlased.