Читать книгу Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda - Margaret MacMillan - Страница 6

Pariisi saabumise päeva pärastlõunal oli Wilsonil kohtumine oma kõige usaldusväärsema nõunikuga. Kolonel Edward House ei näinud välja rikka teksaslasena, kes ta oli. Ta oli väikest kasvu, kahvatu, tagasihoidlik ja habras ning istus tihti, tekk üle põlvede, kuna ta oli külmakartlik. Just sel ajal, kui rahukonverents algas, tabas teda gripp, mis oleks ta peaaegu teise ilma viinud. House rääkis maheda ja leebe häälega, liigutades oma väikseid tundlikke käsi, otsekui hoiaks nende vahel mingit eset, nagu märkis üks vaatleja. Tema jutt kõlas muutumatult rahuliku, väljapeetult mõistliku ja elurõõmsana.⁷⁰ Inimestele tuletas ta sageli meelde üht suurt Prantsuse möödunud aja kardinali, võib-olla Mazarini.

Tegelikult ta polnudki kolonel; see oli vaid autiitel. Ta polnud kunagi sõjas võidelnud, kuid ta teadis konfliktist palju: tema lapsepõlve Texas oli maailm, kus käsi sirutus relva järele esimese solvava vihje peale. House oskas ratsutada ja tulistada juba kolme aasta vanuselt. Ühel tema vendadest lasti pool nägu sodiks lapsikus tulevahetuses; teine hukkus trapetsilt alla kukkudes. Ka House’iga juhtus õnnetus, kui ta kukkus köielt ja lõi pea ära. Ta ei paranenudki sellest kunagi täielikult. Kuna ta ei suutnud teiste üle enam füüsiliselt domineerida, õppis ta seda tegema psühholoogiliselt. „Mul oli kombeks poisse üksteise vastu üles ässitada,” ütles ta oma biograafile, „et näha, mida nad peale hakkavad, ja püüdsin nad siis jälle maha rahustada.”⁷¹

Temast sai meisterlik inimesetundja. Peaaegu igaüks, kes temaga kohtus, pidas teda kohe sümpaatseks ja sõbralikuks. „Lähim sõber,” ütles ühe tema vaenlase poeg, „isegi kui ta kipub sulle kõri kallale.”⁷² House armastas võimu ja poliitikat, eriti kui sai toimetada telgitagustes. Pariisis nimetas Baker teda, vaid pooleldi imetlevalt, „väikeseks oksakohaks, läbi mille peab mahtuma palju suuri sündmusi”.⁷³ Ta andis harva intervjuusid ega võtnud peaaegu kunagi vastu ameteid. Sellega andis ta kõigile palju kõneainet. Tihti sõnas ta, et soovib vaid kasu tuua. Kuid oma päevikus märkis House hoolikalt üles kõik võimsad ja pealetükkivad isikud, kes võtsid end järjekorda, et temaga kohtuda. Ta talletas samuti iga ükskõik kui ülepakutud komplimendi.⁷⁴

Ta oli demokraat nagu enamik valgetest lõunaosariiklastest, kuid asus partei liberaalsel, progressiivsel poolel. Kui Wilson läks poliitikasse, siis tundis House, kes oli juba Texase poliitikas tegija, et temaga võib koos töötada. Need kaks meest kohtusid esimest korda 1911. aastal, kui Wilson valmistus presidendiks kandideerima. „Juba algusest peale oli meie side lähedane,” meenutas House aastaid hiljem, kui sõprus oli parandamatult katkenud, „peaaegu päris algusest saati võnkusid meie meeled samal sagedusel.”⁷⁵ Ta osutas Wilsonile vankumatut lojaalsust, mida viimane vajas, ja Wilson andis talle võimu. Kui Wilsoni esimene naine suri, siis hakkas Wilson veelgi enam House’ist sõltuma. „Te olete ainus isik, kellega ma saan kõigest vestelda,” kirjutas ta 1915. aastal. „On mõned, kellele ma saan ütelda üht, ja need, kellele teist asja, kuid teie olete ainus, kellele ma saan kõike südamelt ära puistata.”⁷⁶ Kui lavale ilmus teine pr Wilson, hoidis see Wilsonil armukadedalt silma peal.

Kui vallandus sõda, siis saatis Wilson House’i Euroopa pealinnadesse tulutu püüdega võitlus peatada; kui sõda lõppes, saatis ta House’i kiiresti Pariisi vaherahu tingimustes kokku leppima. „Ma ei anna teile juhtnööre,” ütles Wilson, „kuna ma tunnen, et te teate, mida teha.”⁷⁷ House nõustus kogu südamest, et Wilsoni uus diplomaatia on parim lootus kogu maailmale. Ta arvas, et Rahvasteliit on suurepärane idee. Ta uskus samuti, et saab Wilsonist paremini hakkama nende ühiste eesmärkide saavutamisel. Seal, kus president oli liiga idealistlik, liiga dogmaatiline, oli tema, House, putitaja, kes noogutas vajaduse korral pead, kehitas õlgu, muutis rõhuasetust, lubas midagi ühele ja siis teisele, siludes erinevusi ja lükates asju tagant. Ta tegelikult ei tahtnudki, et Wilson tuleks rahukonverentsile. Oma päevikus loetles see lojaalne ametnik järgmise kuue kuu jooksul metoodiliselt Wilsoni vigu: tema tujukushoogusid, järjekindlusetust, kohmakust läbirääkimistel ja mõistuse jäikust.⁷⁸

Clemenceaule meeldis House väga, osalt seepärast, et ta lahutas Clemenceau meelt, aga ka seepärast, et House näis mõistvat Prantsusmaa muresid.⁷⁹ „Teiega mul asjad edenevad,” ütles Clemenceau talle, „te olete praktilise meelelaadiga. Ma mõistan teid, kuid Wilsoniga rääkimine on sama mis vestlus Jeesus Kristusega!”⁸⁰ Lloyd George oli jahedam: House „nägi selgemini kui enamik mehi – ja isegi naisi – madala mere põhja, mida võib leida siin ja seal suurimates ookeanides ja suurimates meestes”.⁸¹ Ta oli Lloyd George’i arvates võluv mees, kuid küllaltki piiratud – „sisuliselt müügimees ja mitte tootja”. House oleks olnud hea suursaadik, kuid mitte kunagi välisminister. „See räägib tema kasuks,” lõpetas Lloyd George leebelt, „et ta polnud kaugeltki nii kaval, kui ta ise arvas.” House ei kannatanud Lloyd George’i, „pahandusetegijat, kelle arvamus muutub kui tuulelipp. Tal puuduvad sügavad teadmised teemadest, millega ta tegeleb.”⁸² Kuid Lloyd George teadis, kuidas lõppeesmärgil silma peal hoida. House, kes arvas, et iga lahkheli võib lahendada, ei teadnud.⁸³ „Ta on suurepärane lepitaja,” oli Bakeri arvamus, „kuid oma nõrkade kohtadega, kuna ta lepitab … pisilahkhelid põhimõttelisteks.” House oli seda juba teinud vaherahu aruteludel.

Esimene maailmasõda oli alanud vigade roduga ning see lõppes segaduses ja hämmelduses. Liitlased (lisame selle mõiste alla USA kui nende assotsieerunud liikme) ei oodanud võitu, kui see saabus. Austria-Ungari oli 1918. aasta suvel nähtavalt lagunemas, kuid Saksamaa näis ikka veel tugev. Liitlaste juhid kavandasid sõda veel vähemalt aastaks. Oktoobri lõpuks aga hakkasid Saksamaa liitlased ära langema ja palusid vaherahu, Saksa armee voogas tagasi omaenda piiride poole ja Saksamaad vapustasid revolutsioonipuhangud. Vaherahu Saksamaaga, mis oli neist kõigist tähtsaim ja lõpuks ka kõige vasturääkivam, sõlmisid kolmepoolsete läbirääkimiste teel uus Saksa valitsus Berliinis, liitlaste sõjanõukogu Pariisis ja Wilson Washingtonis. House kui Wilsoni isiklik esindaja oli nende seas võtmelüli. Sakslased arvestasid, et nende parim võimalus saavutada mõõdukad rahutingimused oli anda end Wilsoni armu alla, ja palusid vaherahu 14 punkti alusel. Wilson, kes püüdis saada vastupunnivaid Euroopa liitlasi oma põhimõtteid aktsepteerima, nõustus, kirjutades selle kohta mitu märgukirja.

Eurooplasi pani see nördima. Veelgi enam, nad polnud kunagi olnud valmis 14 punkti muudatusteta vastu võtma. Prantslased tahtsid olla kindlad, et nad saavad kompensatsiooni suure kahju eest, mida Saksa invasioon nende riigile oli põhjustanud. Britid ei saanud nõustuda meresõiduvabaduse teesiga, kuna see oleks takistanud neil rakendada mereblokaadi relvana vaenlaste vastu. Lõplike arutelude käigus Pariisis nõustus House liitlaste reservatsioonidega ja seetõttu muudeti 14 punkti, et võimaldada reparatsioone Saksamaalt ja meresõiduvabaduse arutelu rahukonverentsil. Peale selle tegid vaherahu sõjalised tingimused, mis nõudsid mitte ainult Saksa vägede väljaviimist Prantsuse ja Belgia territooriumilt, vaid ka lahkumist Saksamaa lääneservalt, suure sammu Saksamaa desarmeerimise poole, mida prantslased kirglikult ihkasid.⁸⁴

See, kuidas vaherahu tehti, jättis palju ruumi hilisemateks vastastikusteks süüdistusteks. Sakslased võisid ütelda, et nad olid aktsepteerinud vaherahu vaid algse 14 punkti alusel ja et hilisemad rahutingimused polnud seetõttu suures osas legitiimsed. Ning Wilson ja tema toetajad said salakavalaid eurooplasi süüdistada uue diplomaatia puhaste kavatsuste solkimises.

Kui House’il ja Wilsonil oli esimene vestlus Pariisis 14. detsembri 1918 pärastlõunal, olid neil juba tekkinud kahtlused Euroopa kavatsuste suhtes. Kuigi rahukonverents ei pidanud veel paar nädalat ametlikult algama, olid manööverdused juba toimunud. Clemenceau oli juba brittidele välja pakkunud, et nood peaksid välja tulema üldise kokkuleppega rahutingimuste asjus ja et eurooplased, sh itaallased, peaksid kohtuma Londonis kuu algul.⁸⁵ Ettevaatuse mõttes kindlustas Clemenceau oma tagalat. Ta käis House’il haigevoodis külas ja kinnitas talle, et Londoni kohtumisel pole mingisugust tähtsust. Ta ise läheb sinna vaid lootuses, et see aitab Lloyd George’il eelseisvatel üldvalimistel võita.⁸⁶ Osutus, et lahkhelid Itaalia territoriaalsete nõudmiste pärast Aadria mere piirkonnas ning Suurbritannia ja Prantsusmaa jagelemine Osmani impeeriumi jagamise üle ei lasknud ühist Euroopa lähenemist saavutada. Kõik kolm Euroopa riiki kõhklesid ka seetõttu, et ei soovinud jätta Wilsonile muljet, nagu püüaksid nad asju enne tema saabumist korda seada.

House, kes jagas Wilsoni arvamust, et USA peaks olema rahuarbiiter, uskus ilma erilise tõenduseta, et Clemenceau on tõenäoliselt mõistlikum kui Lloyd George. Seepärast kohtus Wilson esmalt Clemenceauga. See karastunud ja kaval riigimees kuulas kannatlikult ära, mis Wilsonil oli öelda, sekkudes vaid Rahvasteliidu heakskiiduks. Wilsonile jättis see hea mulje ja House, kes lootis, et Prantsusmaa ja USA moodustavad ühisrinde Suurbritannia vastu, oli väga rahul.⁸⁷ Wilsonid veetsid jõulud kindral John Pershingiga Ameerika vägede peakorteris Pariisi lähistel ja sõitsid seejärel Londonisse.

Suurbritannias tervitas Wilsonit jälle suur vaimustatud rahvamass, kuid tema ettevalmistavad kõnelused Briti juhtidega ei võtnud algul vedu. President ei suutnud end kuidagi lõdvaks lasta, kuna ta oli solvunud, et Lloyd George ja Briti juhtministrid polnud rutanud Prantsusmaale teda tervitama, ja teda ärritas, et Briti üldvalimiste tõttu lükkus rahukonverentsi algus edasi. Wilsonil oli, nii nagu paljudel ameeriklastel, kahetine suhtumine Suurbritanniasse: ta tunnetas, et USA võlgneb brittidele oma suurte liberaalsete traditsioonide eest, kuid oli samal ajal ettevaatlik ja kadestas Suurbritannia võimu. „Kui Inglismaa nõuab jätkuvat domineerimist maailma meredel pärast sõda,” ütles Wilson André Tardieule, Clemenceau lähedasele kolleegile, „siis saab ja võib USA talle näidata, kuidas mereväge üles ehitada!”⁸⁸ Pidulikul vastuvõtul Buckinghami palees ütles Wilson ühele Briti ametnikule (kes kandis selle märkuse kohe ka oma ülematele ette) otse välja: „Te ei tohi rääkida meist, kes me oleme siia üle mere saabunud, nagu nõbudest, veelgi vähem nagu vendadest; me pole kumbagi.” On eksitav rääkida, jätkas ta, anglosaksi maailmast, kuna nii paljud ameeriklased on teistest kultuuridest; on rumal toonitada asjaolu, et mõlemad rahvad räägivad inglise keelt. „Ei, on vaid kaks asja, mis võivad rajada ja üleval hoida tihedaid suhteid teie ja minu riigi vahel: need on ideaalide ja huvide ühtsus.”⁸⁹ Britte kummastas ja lõi veelgi enam verest välja asjaolu, et Wilson jättis vastamata kuninga toostile Ameerika sõjajõudude auks sama komplimendiga Briti sõjajõududele. „Sõprust ei kumanud kusagilt,” kommenteeris Lloyd George, „ega ka rahulolu kohtumisest inimestega, kes olid olnud partnerid ühises ettevõtmises ja üle noatera ühisest ohust pääsenud.”⁹⁰

Lloyd George, kes tunnistas heade suhete tähtsust USAga, asus Wilsonit töötlema. Nende esimene vestlus tekitas sula.⁹¹ Lloyd George teatas kolleegidele kergendustundega, et Wilson näib olema avatud kompromissile küsimustes, mida britid pidasid tähtsaks, sh meresõiduvabadus ja Saksamaa kolooniate saatus. Wilson oli jätnud mulje, et tema peamine mure on Rahvasteliit, mida ta soovis arutada kohe rahukonverentsi alustamisel. Lloyd George oli nõustunud. Ta ütles, et see teeb muude asjade käsitlemise hõlpsamaks. Kaks juhti olid samuti rääkinud sellest, kuidas nad peaksid rahukonverentsil toimima. Eelduste kohaselt pidid nad järgima tava ning istuma maha koos Saksamaa ja teiste kaotanud riikidega ning koostama lepingud.⁹²

Kuid möödunu hea tava polnud piisav eeskuju uuele korrale, mida Wilson soovis. Vallutuse ja võidu õigused olid punutud sügavale Euroopa ajalukku ja varasemad sõjad, näiteks Napoleoni sõjad, olid lõppenud sellega, et võitjad võtsid kõik, nii maad kui ka kunstiväärtused. Peale selle oodati kaotajatelt sõjakulude eest kahjutasu maksmist ja vahel ka reparatsioone kantud kahjude eest. Kuid kas nad polnud kõik pööranud selja sellele praktikale äsja lõppenud sõjas? Mõlemad pooled olid rääkinud rahust annekteerimisteta. Mõlemad olid rääkinud inimeste õigusest valida oma valitsejaid, liitlased valjemalt ja veenvamalt kui teljeriigid. Ja isegi enne USA sõttaastumist olid sellised terminid nagu „demokraatia” ja „õiglus” andnud tuumakust liitlaste sõjalistele eesmärkidele. Wilson oli asinud kinni liitlaste agendast ja muutnud selle parema maailma loomise lubaduste komplektiks. Tõsi, ta oli teinud võitjatele mööndusi: Prantsusmaa pidi saama tagasi oma kaotatud provintsid Alsace’i ja Lorraine’i, või Saksamaa pidi heastama Belgiale tehtud kahju. Prantslased soovisid siiski enamat: võimaluse korral territooriumi Saksamaalt, kindlasti aga julgeolekugarantiisid rünnete vastu. Britid soovisid teatud Saksa kolooniaid. Itaallased nõudsid osa Balkanist ja jaapanlased osa Hiinast. Kas see oli uue diplomaatia kontekstis õigustatud? Peale selle olid veel kõik need riigid Kesk-Euroopas, mõned juba moodustunud, kuid teised ikka veel lootesarnased, kes nõudsid, et neid ära kuulataks; olid koloniaalrahvad, naisõiguslased, tööliste esindajad, Ameerika mustanahalised, usujuhid, inimõiguslased. Viini kongress oli võrreldes sellega olnud lihtne.

Oma esimestel aruteludel Wilsoniga osutasid nii Clemenceau kui ka Lloyd George liitlaste vajadusele sõeluda eelkonverentsil välja oma seisukohad rahu kohta. Wilson tõrkus siin abistamast. Kui nad lepivad rahutingimustes enne kokku, muutub üldine rahukonverents fiktsiooniks. Teisest küljest oli ta valmis mitteametlikeks kõnelusteks, et välja töötada liitlaste ühine seisukoht. „Tegelikult oli tegu sama asjaga,” teatas Lloyd George oma kolleegidele, „kuid president rõhus oma seisukohale.”⁹³ Lepiti kokku, et nad kohtuvad Pariisis varasemaks aruteluks – mitte üle paari nädala – ja istuvad siis vaenlasega ühise laua taha. Wilson, vähemalt nii ta mõtles, sõidab sel hetkel tagasi USAsse.⁹⁴

Pärast neid esimesi kohtumisi inimestega, kellest pidid saama tema lähedased kolleegid Pariisis, sõitis Wilson edasi Itaaliasse, kus teda võeti veel ekstaatilisemalt vastu. Kuid tervitushüüded, riiklikud vastuvõtud ja eraviisilised audientsid ei suutnud varjata tõsiasja, et aeg läks mööda. Tal sigines kahtlus, ega äkki kõik see ole tahtlikult organiseeritud. Rahvas soovib rahu, nende valitsejad aga näisid mingitel tundmatutel kuritahtlikel motiividel venitavat. Prantsuse valitsus soovis korraldada talle ringsõitu mööda lahinguvälju. Ta keeldus pahaselt. „Nad püüdsid mind saada vaatama laastatud regioone,” ütles ta oma lähimatele kaaskondlastele, „et mind üles ärritada Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsustele järele andma.” Ta ei lase ennast niimoodi mõjutada; rahu tuleb teha rahulikult, mitte aga emotsioonide ajel. „Isegi kui Prantsusmaast oleks jäänud järele vaid üks mürsuauk, ei saaks see lõplikku rahulepet muuta.”⁹⁵ Prantslasi ajas tema keeldumine tõsiselt vihale ja nende rahulolematust ei leevendanud seegi, kui ta tegi märtsis lühivisiidi.

Wilson hakkas jõudma järeldusele, et tema ja prantslased ei olnud sugugi nii lähedastel seisukohtadel, kui House oli teda püüdnud uskuma panna. Prantsuse valitsus oli koostanud üksikasjaliku programmi, milles Rahvasteliit oli seatud otsustamisele kuuluvate tähtsate küsimuste reas tagumisele kohale.⁹⁶ Paul Cambon, kogenud Prantsuse suursaadik Londonis, ütles ühele Briti diplomaadile: „Rahukonverentsi päevakorra teema on viia lõpule sõda Saksamaaga.” Rahvasteliit võidi kergesti edasi lükata.⁹⁷ Paljud Prantsuse ametlikes ringkondades mõtlesid Rahvasteliidust, mis oleks sõjaaja liidu jätk ja mille peamine osa oleks rahulepingu tingimuste jõustamine. Pole tähtsust, öeldi sisememorandumis, et suur osa prantslastest mõtles idealistlikumalt: „See võib meid aidata.”⁹⁸ Clemenceau oli avalikult skeptilisem. Päeval pärast seda, kui Wilson oli esinenud Londonis kõnega, milles ta kordas oma usku, et Rahvasteliit on parim viis oma liikmete julgeoleku tagamiseks, esines Clemenceau saadikute kojas. Ta kinnitas kiiduavalduste saatel: „On olemas vana alliansside süsteem nimega võimutasakaal – see alliansside süsteem, millest ma ei loobu, hakkab olema minu juhtpõhimõte rahukonverentsil.” Ta oli õelalt viidanud Wilsoni õilsale candeur’ile, sõnale, mis tähendab prantsuse keeles nii siirust ja suuremeelsust kui ka pateetilist naiivsust. (Ametlikes protokollides oli see sõna muudetud sõnaks grandeur.) Ameerika delegatsioon nägi Clemenceau kõnes väljakutset.⁹⁹

See kõne ja ameeriklaste reaktsioon selle peale külvasid seemned, millest tärkas tontlikult kahvatu ja igikestev dramaatiline pilt, eriti USAs. Ühest küljest Galahad, üllas mõtetes ja tegudes, valgustamas teed lummavasse tulevikku; teisest küljest väärakas prantsuse troll, süda must raevust ja vihkamisest, mõttes mõlkumas vaid kättemaks. Ühest küljest rahu, teisest sõda. Jutuna on seda hea lugeda, kuid see pole õiglane kummagi mehe suhtes. Mõlemad olid liberaalid, kes suhtusid kiiretesse muutustesse konservatiivse skeptitsismiga. Neid eristas temperament ja omaenda kogemus. Wilson uskus, et inimloomus on põhimiselt hea. Clemenceau kahtles selles. Tema ja Euroopa olid liiga palju üle elanud. „Palun teid mind mitte vääriti mõista,” ütles ta kord Wilsonile, „meie saabusime samuti maailma üllaste instinktide ja ülevate pürgimustega, mida te nii tihti ja kaunikõneliselt väljendate. Me oleme selliseks muutunud, kuna meid on karmi käega vorminud see maailm, milles meil on tulnud elada. Me oleme püsima jäänud vaid tänu sitkusele.” Wilson oli elanud maailmas, kus demokraatia oli ohutult tagatud. „Mina olen elanud maailmas,” selgitas Clemenceau, „kus demokraadi mahalaskmine on hea tava.”¹⁰⁰¹⁰¹ Seal, kus Wilson uskus, et jõu kasutamine ei vii lõppude lõpuks kuhugi, oli Clemenceau liiga tihti näinud jõu võidutsemist. „Olen tulnud järeldusele, et jõud on õigus,” ütles ta ühel päeval lõunalauas Lloyd George’i armukesele Frances Stevensonile. „Miks on kana siin? Kuna ta polnud piisavalt tugev, et vastu seista neile, kes teda maha nottida soovisid. Ja ongi hea!”¹⁰² Clemenceau ei olnud Rahvasteliidu vastu; ta lihtsalt ei lootnud sellest eriti palju. Ta oleks soovinud näha laiemat rahvusvahelist koostööd, kuid hiljutine ajalugu oli liigagi hästi näidanud, kui tähtis on hoida püssirohi kuivana ja relvad laskevalmis, nii igaks juhuks.¹⁰³ Selles kajastas ta truult prantslaste avalikku arvamust, mis oli ülekaalukalt Saksamaa suhtes umbusklik.¹⁰⁴

Jaanuari teiseks nädalaks oli Wilson tagasi Pariisis, oodates eelkonverentsi algust. Ta elas uhkelt eramus, mille Prantsuse valitsus oli selleks eraldanud. (Üks Wilsoni naljakestest oli, et ameeriklased maksavad kaudselt oma laenude kaudu Prantsusmaale.) Hotelli Murat omanikud olid tuntud sõjaväelase Joachim Murat’ järeltulijad, kes olid selle Prantsuse valitsusele välja üürinud. Murat oli olnud abielus ühega Napoleoni õdedest. Hiljem, kui suhted Prantsusmaa ja USA vahel jahenesid, nõudis printsess Murat selle tagasi. Presidendi kaaskond, kuhu kuulusid Wilsoni ihuarst, admiral Cary T. Grayson ja pr Wilsoni sotsiaalsekretär, seadis end kohmetult sisse külmades ja kiiskavates ruumides täis mineviku aardeid, mis helklesid lõputult suurtest peeglitest vastu. Briti ajakirjanik, kes tuli presidenti intervjueerima, leidis ta hallis flanellülikonnas istumas ampiirstiilis laua taga, suur pronksist kotkas pea kohal.¹⁰⁵

Ülejäänud Ameerika delegatsiooni liikmed majutati natuke eemale, samuti luksuslikult Crilloni hotelli. „Mulle määrati hiiglasuur numbrituba,” kirjutas Ameerika professor oma naisele, „kõrge lagi, valge tahveldis, kamin, suur vannituba, väga mugav voodi, kõik palisandripuust.”¹⁰⁶ Ameeriklased olid väga rahul toiduga, neile jättis hea mulje korrektne teenindus ja neile tegid nalja aeglased vanad hüdraulilised liftid, mis jäid aeg-ajalt korruste vahel kinni, kuni vesi voolas ühest tsisternist teise.¹⁰⁷ Kuna hotell ise oli väike, siis olid nende bürood lähedusse laiali paisatud, mõned Maximi hotelli endistes privaatsöögitubades, kus oli ikka veel tunda mõrkjat liisunud veini ja toidu lõhna. Kuude jooksul tegid ameeriklased Crillonis parendusi: juuksur, eratelefoniliinide võrgustik ja toekas Ameerika hommikusöök prantsuse kontinentaalse asemel.¹⁰⁸ Muidugi pandi välja ka valve uste ette ja tunnimehed patseerima lamekatusel. „Kogu koht meenutab Ameerika lahingulaeva,” ütles Harold Nicolson, noor Briti diplomaat, kes jäädvustas rahukonverentsi oma eeskujulikus kirjelduses, „ja lõhnab kummaliselt.”¹⁰⁹ Briti külalisi hämmastas seegi, kui tõsiselt suhtusid ameeriklased auastmeisse: vastupidi nende oma delegatsioonile ei lõunatanud tähtsad isikud kunagi koos oma alluvatega.¹¹⁰

Lansing ja teised täievolilised saadikud White ja Bliss elasid teisel korrusel, kuid tõeline võimukeskus asus korrus kõrgemal, kus House’il oli suur valve all olev sviit – tube oli rohkem kui kellelgi teisel, täheldas ta endaga rahulolevalt. Ta istus seal endale meelepärasel viisil, punudes plaane ja meelitades enda juurde võimsaid isikuid. Peaministrid, kindralid, suursaadikud, ajakirjanikud: peaaegu kõik nad tulid temaga kohtuma. Tema kõige tähtsam suhe oli aga alati presidendiga. Kaks meest vestlesid iga päev, kas isiklikult või otseliini kaudu, mille armee insenerid olid üles seadnud. Vahel jalutas Wilson Crilloni; ta ei peatunud kunagi teisel korrusel, vaid suundus alati otse ülakorrusele.¹¹¹