Читать книгу Teenijanna lugu - Margaret Atwood - Страница 10

Lähen koos oma teisikuga üle tänava. Kuigi siin pole enam komandöride valdused, on majad ikka suured. Ühe ees niidab kaitsemees muru. Muruplatsid on hoolitsetud, majade fassaadid on meeldivad ja korras: kõik meenutab pilte, mida vanasti avaldati kodunduse, aianduse ja sisekujunduse ajakirjades. Nii tuttavalt mõjub see inimeste puudumine ja uinutav õhkkond. Tänav on kui muuseum või näidislinna tänav – ehitatud selleks, et näidata, kuidas inimesed vanasti elasid. Ja nagu noil piltidel, muuseumides ja näidislinnades, pole ka siin lapsi.

Siin ongi Gileadi süda, milles sõda võib elu häirida vaid televisiooni kaudu. Kus parajasti riigipiir on, selles pole me päris kindlad: see muutub olenevalt rünnakutest ja vasturünnakutest; siin aga on maa kõigutamatu keskus. Tädi Lydia ütles, et Gileadi vabariigis ei tunta piire. Gilead on sinus eneses.

Kunagi elasid selles linnaosas advokaadid ja ülikooli õppejõud. Aga praegu pole enam advokaate ja ülikoolgi on kinni pandud.

Vanasti jalutasime vahel koos Luke’iga mööda neid tänavaid. Arutasime, et kas mitte osta endale kordaseadmiseks üht sellist vana suurt maja. Kujutlesime, et meil on siis aed, kiik lastele. Ja lapsed. Muidugi teadsime, et tõenäoliselt ei saa me kunagi midagi niisugust endale lubada, aga oli vähemalt, millest unistada – mäng, mida pühapäeval mängida. Selline vabadus on praegu kujuteldamatu.

Keerame ümber nurga ja jõuame peatänavale, kus on elavam liiklus. Meist sõidavad mööda autod: enamik neist on mustad, mõned ka hallid ja pruunid. Liikumas on teisigi korvidega naisi: mõnel neist on punased, mõnel marthade tuimrohelised riided, mõnel on seljas puna-sini-roheliste triipudega odav ja napp kleit, mis annab tunnistust sellest, et nad on vaesemate meeste naised. Neid kutsutakse majandusnaisteks. Neil ei ole ühte kindlat funktsiooni. Nemad peavad tegema kõike, nii nagu jaksavad. Mõni naine on üleni mustas – see tähendab, et ta on lesk. Vanasti oli selliseid rohkem, näib, et nüüd on neid vähemaks jäänud.

Jalakäijate hulgas pole näha komandöride naisi. Neid sõidutatakse autodes.

Kõnniteed on tsemendist valatud. Lapse kombel hoidun pragudele astumast. Meenuvad, millised olid endistel aegadel mu samadel teedel kõndinud jalad ja mida ma noil aegadel jalas kandsin. Vahel olid mul jalas vetruva talla ja õhuaukudega jooksukingad, millel olid pimeduses valgust peegeldavad luminestsentsmaterjalist tähekesed. Ma küll ei mäleta, et ma kunagi pimedal ajal jooksmas oleksin käinud: päevalgi tegin seda ainult sageli kasutatavate tänavate läheduses.

Tookord puudus naiste turvateenistus.

Mäletan kirjutamata seadusi, seadusi, mida iga naine teadis: Ära ava ust võõrale, isegi siis, kui ta ütleb, et ta on politseist. Las ta lükkab enne ukse alt sisse oma ametitunnistuse. Ära peatu, et maanteel hädasolijat aidata – ta teeskleb. Hoia uksed lukus ja sõida edasi. Kui keegi vilistab, siis ära pead pööra, et teda vaadata. Ära mine hilisõhtul üksi selvepesulasse.

Mõtlen neile selvepesulaile. Mida kõike ma sinna tassisin: lühikesi pükse, teksaseid, jooksupükse. Mida kõike ma pesumasinaisse panin: oma riideid, oma seepi, oma raha – raha, mida ma ise olin teeninud. Mõelda vaid, mida tähendab sellise kontrolli omamine asjade üle.

Nüüd jalutame punaste paaridena samu tänavaid pidi ja ükski mees ei ütle meie möödumisel rõvedusi, meid ei kõnetata, meid ei puudutata. Keegi ei vilista.

Tädi Lydia ütles, et on olemas rohkem kui ühte sorti vabadust. Vabadus midagi teha ja vabadus kõigest vabaneda. Anarhia päevil oli tegu vabadusega midagi ära teha. Nüüd on teil võimaldatud kõigest vabaneda. Ärge seda alahinnake.

Meie ees paremal on pood, kust me tellime riideid. Mõned nimetavad neid tabavalt rüüks. Rüü peab hästi vastu. Väljas on tohutu suur puust kuldliilia kujuline poemärk – poe nimi ongi Metsliiliad. Liilia all on veel näha, et poe nimi on üle värvitud, siis kui jõuti otsusele, et isegi poodide nimed on meie jaoks liiga peibutavad. Nüüd teatakse kohti ainult märkide järgi.

Liiliates oli varem kinoteater. Seal käis palju üliõpilasi; igal kevadel peeti Humphrey Bogarti festivali, millest võtsid osa naised nagu Lauren Bacall või Katharine Hepburn – iseseisvad ja otsustusvõimelised. Nad kandsid eest nööbitavaid pluuse, mis andsid võimaluse mõelda sõnadele lahti nööpima. Neid naisi sai kas lahti nööpida või mitte. Tundus, et nad suutsid ise valiku teha. Meile tundus tookord, et suutsime valiku teha. Tädi Lydia ütleb, et kuulusime ühiskonda, mis suri liiga suurde valikuvõimalusse.

Ma ei mäleta, millal nende festivalide pidamine lõpetati. Küllap olin siis juba täiskasvanu. Ega ei pannud seda enam tähelegi.

Me ei lähe Liiliatesse, vaid üle tee ja piki kõrvaltänavat edasi. Meie esimene peatus on hoopis teistsuguse puust märgiga poes: kolm muna, mesilane ja lehm. Piim ja Mesi. Seal on järjekord ning me ootame ettejõudmist, ikka kahekaupa. Märkan, et täna on neil apelsine. Sellest saadik, kui Kesk-Ameerika läks vabadusvõitlejate kätte, on apelsinide saamisega raskusi: vahel neid on, vahel pole. Sõda ei lase tuua apelsine Californiast ja isegi Floridale ei saa alati loota – seal pannakse maanteedele tõkkeid ja lastakse raudteid õhku. Vaatan apelsine ja tahaksin ühte endale. Aga mul pole apelsinitalonge kaasas. Mõtlen, et kui tagasi lähen, siis räägin Ritale. Tal on kindlasti hea meel. See juba on midagi, kui apelsinid poodi ilmuvad – väikegi elu paranemine.

Need, kes leti äärde jõuavad, ulatavad ostutšekid kahele kaitsemehe mundris mehele, kes seisavad teisel pool letti. Eriti palju omavahel ei räägita, aga kahinat on ometi – naiste pead pöörduvad vargsi siia-sinna: just poeskäigul võib praegusel ajal kohata kedagi, keda sa kunagi tundsid; kedagi, keda sa ammustel aegadel tundsid, või kedagi, kellega sa alles punakeskuses kokku said. Julgustav on, kui mõnd sellist nägu juhtud nägema. Kui ma ainult näeksin Moirat, ainult näeksin ja teaksin, et ta on veel elus. Praegustes oludes on sõprust isegi raske ette kujutada.

Ent Ofglen minu kõrval ei pööra pead. Võib-olla polegi tal enam tuttavaid. Võib-olla on kõik naised, keda ta kunagi tundis, kuhugi kadunud. Aga võib-olla ei taha ta, et teda märgatakse. Ta seisab vaikselt, langetatud päi.

Kui me niiviisi kahekaupa järjekorras seisame, avaneb uks ja sisse astuvad veel kaks naist: mõlemal on teenijannade punased riided ja valged tiivad. Üks neist on rasedusest paisunud: kõht tema laia riietuse all on suur ja võidukas. Poes tekib liikumine, sosistatakse, vallandub ohkeid; ennast unustades pööratakse pead – nii ilmne on soov paremini näha; meie sõrmed kihelevad ihast teda puudutada. Tema kohalolek levitab meie üle lummust, tekitab meis kadedust ja ihalust – me tahaksime tema kingades olla. Ta on nagu lipp mäetipul, mis annab meile märku sellest, mida ikkagi teha tuleb: ka meie võime end veel päästa.

Naised poes sumisevad, räägivad peaaegu täiel häälel – nii erutatud on nad.

„Kes see on?” kuulen enese selja tagant.

„Ofwayne. Ei, Ofwarren.”

„No annab alles etendust,” sisistab kellegi hääl, ja tal on õigus. Nii kaugele arenenud rasedusega naine ei pea enam väljas käima, ta ei pea enam poes käima. Alakõhu lihaste toonuse hoidmiseks pole siis enam ette nähtud päevast jalutuskäiku. Ta peab tegema ainult võimlemisharjutusi põrandal ja hingamisharjutusi. Ta võib vabalt kogu aeg kodus olla. Pealegi on tal väljas käia ohtlik; ilmselt ootab teda ukse taga kaitsemees. Nüüd, mil ta on elukandja, on ta ka surmale lähemal ja teda peab eriliselt kaitsma. Temasse võib pugeda armukadedus – seda on varemgi juhtunud. Praegu on küll kõik lapsed tahetud, aga kaugeltki kõik ei taha lapsi.

Aga see jalutuskäik võib olla ka üks ta tujudest, ja tujudele antakse järele, kui asi juba nii kaugele on jõudnud ja pole karta raseduse katkemist. Võib-olla on ta üks neist „jätke aga kõik minu hooleks, küll ma toime tulen” tüüpi naistest – märter. Kui ta pilgu tõstab ja ringi vaatab, näen korraks ta nägu. Hääl mu selja taga rääkis õigust. Ta on siia end näitama tulnud. Ta on õhevil ja roosatav, ta naudib iga minutit.

„Vaiksemalt,” manitseb üks kaitsemeestest leti tagant ja me kuuletume nagu koolitüdrukud.

Jõuame Ofgleniga leti äärde. Ulatame oma ostutšekid ja üks kaitsemees laseb nende numbrid masinasse ning teine ulatab meile ostud: piima ja munad. Paneme need korvi ja läheme jälle välja; möödume rasedast naisest ja tema paarilisest, kes sellises naabruses näeb välja kokku kuivanud ja kõrendik nagu meie kõik. Raseda naise kõht on otsekui mingi tohutu vili. Meenub lapsepõlves kuuldud sõna humungous. Tema käed puhkavad kõhu peal nagu kaitstes või siis midagi saades: soojust ja jõudu.

Kui möödun, vaatab ta mulle korraks otsa, me pilgud kohtuvad ja ma tunnen ta ära. Olime koos punakeskuses, tema oli üks tädi Lydia lemmikutest. Mulle ta ei meeldinud. Omal ajal oli tema nimi Janine.

Janine vaatab mulle otsa ja tema suunurgad reedavad halvasti varjatud üleolevat muiet. Ta laseb pilgul langeda lamedale kõhule mu punase rüü all, ja valged tiivad katavad ta näo. Näen veel vaid veidi tema otsaesist ja roosakat ninaotsa.

Järgmine koht, kuhu läheme, on Kõige Liha Pood, mida märgistab suur puust seakarbonaad, mis ripub kahe keti küljes. Siin ei ole eriti suur järjekord: liha on kallis ja isegi komandörid ei söö seda iga päev. Ometi võtab Ofglen sealiha praetüki, ja juba teist korda sel nädalal. Räägin sellest kindlasti marthadele: see on asi, mis neid alati huvitab. Neid huvitab väga, kuidas teiste majapidamine on seatud, ja sellised jutud annavad neile võimaluse tunda uhkust või rahulolematust.

Mina võtan kana, mille lihamüüja jõupaberisse keerab ja nööriga kokku tõmbab. Plastkilet kasutatakse praegu väga vähe. Mäletan veel, kui lõpmata palju valgeid kilekotte sai kaubahallist koju toodud: ma ei tahtnud midagi ära visata ja toppisin kõik nad kraanikausi alla, kuni ühel päeval neid liiga palju sai, ja kui ma kapiukse lahti tegin, siis vajusid nad sealt välja ja põrandat mööda laiali. Luke’ile see ei meeldinud. Aeg-ajalt võttis ja viskas ta kõik kotid minema.

Luke väitis, et tüdruk võib mõne neist pähe tõmmata. Teadagi, milliseid mänge lapsed mängivad. Vastasin, et ta ei tee seda mitte iialgi. Ta on juba küllalt vana. (Või taibukas, või lihtsalt õnneseen.) Ometi läbistas mind hirmuvärin, millele järgnes süütunne, et olin olnud nii hooletu. Tõsi, pidasin kõike liiga endastmõistetavaks: jätsin tollal kõik saatuse hooleks. Vastasin Luke’ile, et hakkan kotte hoidma kõrgemal kapiriiulil. Tema soovitas need ära visata. Nagunii ei kasuta me neid mitte kunagi. Ütlesin, et vahel on hea sinna prügi sisse panna. Ja tema vastas ...

Ei, mitte siin ja praegu. Mitte kohas, kus inimesed pealt vaatavad. Pöördun ja näen enese peegeldust suurel aknapaneelil. Oleme juba välja tulnud, oleme tänaval.

Meile läheneb grupp inimesi. Need on turistid, tundub, et Jaapanist; võib-olla ärimeeste delegatsioon, mis külastab ajaloolisi paiku või tutvub kohalike oludega. Nad on väikesekasvulised ja hoolitsetud välimusega; igaühel on oma fotoaparaat ja oma naeratus. Särasilmselt vaatavad nad ringi ja kallutavad pead ühele küljele nagu laululinnukesed: nende reipuski on nii pealetükkiv, et ma tahes-tahtmata neid vaatama jään. See oli väga ammu, kui ma viimati nägin naisi nii lühikeste seelikutega. Seelikute alt, mis vaevu katavad põlvi, ulatuvad välja sääred, mis õhukestes sukkades on ju peaaegu paljad ja kõigile nähtaval; rihmadega jala külge kinnitatud kõrgete kontsadega kingad meenutavad peeni piinamisvahendeid. Naised kiiguvad oma oradega jalgadel nagu karkudel, aga tasakaalu kaotamisest on nad kaugel; vöökohal nende seljad kumerduvad ja lasevad esile tõusta tuharail. Pea on neil katmata ja ka juuksed on kogu oma tumeduses ja seksuaalsuses kõigile näha. Nende huuled on punaseks värvitud ja see toob esile suu niiske õõnsuse, mida möödunud aegadel tegid ka joonistused tualettruumide seintel.

Seisatan. Minu kõrval seisatab Ofglen ja ma tean, et ka tema ei saa silmi neilt naistelt. Oleme võlutud, aga tunneme ka vastikust. Nad on meie jaoks nagu alasti. Nii vähe läks aega, et muuta meie suhtumist sellistesse asjadesse.

Mõtlen, et kunagi käisin ka mina niimoodi riides. See oli vabadus.

Selle kohta öeldi läänelik.

Sädistades tulevad jaapani turistid meie poole ja me pöörame liiga hilja pea ära: meie nägusid on nähtud.

Kohal on ka tõlk, kes kannab standardset sinist ülikonda ja punasemustrilist lipsu, lipsunõelal on tiibadega silm. Tema on see, kes grupist ette astudes meil edasi minna ei lase. Turistid kogunevad tema taha kobarasse: üks neist tõstab fotoaparaadi.

„Vabandage,” ütleb ta meile mõlemale üsna viisakalt. „Nad küsivad, kas võib teist pilti teha.”

Vaatan maha, kõnniteele ja raputan eitavalt pead. Nii näevad nad ainult valgeid tiibu, natuke mu nägu, lõuga ja osakest suust. Silmi mitte. Ma tean, et targem on tõlgile mitte näkku vaadata. Enamik tõlkidest on silmad, nii vähemalt räägitakse.

Tean, et targem on mitte vastata „jah”. Tagasihoidlikkus on nähtamatus, ütles tädi Lydia. Ärge seda kunagi unustage. Olla nähtav – nähtav, see tähendab – ta hääl hakkas värisema – läbi nähtud. Teie, tüdrukud, peate olema läbitungimatud. Ta kutsus meid tüdrukuteks.

Ofglen minu kõrval on ka vait. Ta on pistnud oma punastes sõrmikutes käed vastamisi varrukaotstest sisse – et nii neid varjata.

Tõlk pöördub grupi juurde tagasi ja lobiseb nendega kiirel ja hüpleval häälel. Ma tean, mida ta ütleb, see kõik on läbinisti tuttav. Ta ütleb turistidele, et naistel on siin teised kombed: neid läbi fotosilma vaadata tähendab vägivalla tarvitamist.

Vaatan maha, kõnniteele; mind on lummanud nende naiste jalad. Üks kannab lahtise ninaga rihmikuid ja tema varbaküüned on roosaks värvitud. Mul on veel meeles küünelaki lõhn ja see, kuidas lakk krimpsu tõmbus, kui teine kiht liiga kiiresti peale sai tõmmatud; mul on veel meeles sukkpükste siidine surve nahale, ja see, mida tundsid varbad lahtise ninaga kingades, kui kogu keha raskus nendeni kandus. Lakitud küüntega naine toetub ühelt jalalt teisele. Ma lausa tunnen oma jalgu tema kingades. Küünelaki lõhn on mulle isu teinud.

„Vabandage,” ütleb taas tõlk, et meie tähelepanu enesele tõmmata. Noogutan, näidates, et ma kuulen teda.

„See mees küsib, kas te olete õnnelik,” ütleb tõlk. Ma mõistan nende uudishimu: Kas nad on õnnelikud? Kuidas saavad nad olla õnnelikud? Tunnen tumedate säravate silmade pilku, seda, kuidas nad vastust püüdes end veidi ettepoole kallutavad – eriti naised, aga ka mehed: me kätkeme endas saladust ja keelde, me mõjume erutavalt.

Ofglen ei ütle midagi. Vaikus. Aga vahel on ka vaikimine ohtlik.

„Jah, me oleme väga õnnelikud,” pomisen ma. Midagi peab ju ütlema. Mida muud saan ma öelda?