Читать книгу Teenijanna lugu - Margaret Atwood - Страница 11

Kõige Liha Poest möödas, seisatab Ofglen järgmise tänava nurgal, nagu kõhkleks ta, kumba teed valida. Meil on valikuvõimalus. Võime tagasi minna otsejoones või siis suure ringiga. Juba teamegi, kumba teed minna – läheme ju alati seda teed pidi tagasi.

„Tahaksin kiriku juurest läbi minna,” ütleb Ofglen, nagu oleks ta jumalakartlik.

„Lähme,” vastan ma, kuigi tean sama hästi kui tema, mida ta tegelikult näha tahab.

Kõnnime keskendunult edasi. Päike on välja tulnud, taevas on pilved, mis meenutavad peata lambaid. Tänu tiibadele, meie silmaklappidele, on raske pilku tõsta, et näha taevast või ükskõik mida täies ulatuses. Aga vilksamisi, kiire pealiigutusega üles-alla, kõrvale ja tagasi saame siiski enese ümber pilku heita. Oleme õppinud maailma nähtud killukestest kokku panema.

Kui paremale pöörata, siis jõuaks teed pidi jõe äärde. Seal on paadimaja, kus kunagi hoiti aere, ja sillad; on veel puud ja roheline kaldapealne, kus võis istuda ja vaadata vett ning noori mehi ja nende paljaid käsivarsi, mis võidujoovastuses aere päikese poole tõstsid. Teel jõe äärde on valgeks, kuldseks ja siniseks värvitud muinasjututornikestega vanad elumajad, mida praegu küll millekski muuks kasutatakse. Kui minevikule mõtleme, on see, mis meile meenub, ikka ilus. Ning tahame uskuda, et tegelikult kõik nii ka oli.

Sinnakanti jääb ka jalgpallistaadion, kus peetakse meeste päästetseremooniaid. Samuti jalgpallivõistlusi. Need on veel jäänud.

Ma ei käi enam jõe ääres ega üle sildade. Ega metrooski, kuigi jaam on siin lähedal. Meil ei lubata metrood kasutada ja sinna on kaitsemehed valvama pandud: meil pole mitte mingit ametlikku põhjust trepist allaminekuks ja rongiga jõe alt läbi, linna sõitmiseks. Miks peaksime tahtma siit sinna sõita? Meie sinnaminek ei tähendaks midagi head ja nemad teaksid seda ette.

Kirik on väike, üks esimesi, mis siiakanti juba sadu aastaid tagasi ehitati. Praegu seda enam ei kasutata, seal on ainult muuseum. Võib vaadata maale, millel on pikkades sünktumedates kleitides naised, kelle juukseid katavad valged tanud, ja tumedais rõivais sirgeselgsed naeratuseta mehed. Meie esivanemad. Sissepääs tasuta.

Kirikusse me siiski ei lähe; seisatame jalgrajal, et kirikuaias ringi vaadata. Seal on endiselt vanad hauakivid – ilmast räsitud ja loomulikul teel mõranenud: neil on kujutatud pealuid koos ristatud sääreluudega, memento mori, täidlasi inglinägusid ja tiibadega liivakelli, meenutamaks meile sureliku kaduvust, ning juba hilisemast sajandist urne ja pajusid, mis leinama kutsuvad.

Hauakivide ja kirikuga pole nad jändama hakanud. See, mis neid solvab, on hilisem ajalugu.

Ofglen on langetanud pea nagu palvetades. Iga kord võtab ta sellise poosi. Mõtlen, et võib-olla on temagi kaotanud kellegi väga lähedase – mehe, lapse. Aga lõpuni ei suuda ma seda uskuda. Pean teda naiseks, kellele on väga tähtis kõik väline: see, kuidas miski paistab, on tähtsam kui see, mis on selle taga. Arvan, et ta teeb paljusid asju poosi pärast. Ega saa öelda, et ta ei pinguta.

Küllap minagi temale samasugune tundun. Kuidas siis teisiti?

Nüüd pöörame kirikule selja ja meie pilgule avaneb see, mida me tegelikult vaatama tulime: müür.