Читать книгу Teenijanna lugu - Margaret Atwood - Страница 5

Magasime saalis, mis kunagi oli olnud võimla. Lakitud puust põrand ja sellele värviga tõmmatud jooned ja ringid viitasid mängudele, mida siin varem mängiti; korvirõngad olid veel alles, kuigi korvivõrke enam ei olnud. Mänguväljaku kohal piki seinu oli pealtvaatajate rõdu; ma peaaegu tundsin lõhna, nõrka kui järellainetus, milles põhiliseks oli terav higihais, lisaks läägelt magus närimiskummi lõhn ja parfüümide hõng, mida levitasid pealtvaatajatest tüdrukud, fotodelt nii tuttavad – alguses villastes seelikutes, hiljem miniseelikutes, siis pükstes, siis ühe kõrvarõngaga ja oradena püsti aetud triibuliste juustega. See siin oli ju ka tantsuõhtute saal, praegugi on veel aimata muusikat – hägused kuuldamatud helid, segunenud stiilid, trummide allhoovus, üksilduskurb hala, siidpaberist lillevanikud, papist kuradid, pöörlevate laepeeglite pillerkaar, mis tantsijad valguskildudest lumehelvestega üle külvab.

Meenuvad juba vanemad inimesed ja üksindus ning lootus millelegi, millel puudusid piirjooned ja nimi. Mul on nii selgelt meeles see alati veidi isesugune igatsus millegi järele, mis kohekohe pidi juhtuma, nagu need käedki, mis meid ikka ja jälle ristluude kohalt julgustavalt puudutasid, olgu autos parkimisplatsil või hoopis televiisori vaatamisel, hääl maha keeratud ning vaid vilkuv pilt erutatud kehade liikumist valgustamas.

Me igatsesime tulevikku. Kuidas me küll sellisteks muutusime – nii andekateks oma täitmatuses? Seda oli alati õhus tunda, ja see oli ka praegu nagu mingi tagantjärele tekkinud mõte, mis meil kasarmukoikudes uinuda ei lasknud; need olid niimoodi reas, et vahekäigud tegid üksteisega rääkimise võimatuks. Meil oli pehme, puuvillaseid lastelinu meenutav voodipesu ja vanad armeetekid, millest võis ikka veel lugeda U.S.A. Igal õhtul panime riided korralikult kokku ja asetasime need pingile, mis seisis voodi jalutsis. Tuled keerati nõrgemaks, päris ära ei kustutatud neid kunagi. Tädi Sara ja tädi Elizabeth olid valves: vööl rippusid elektrilööke andvad karjusepiitsad.

Relva neil ei olnud, isegi tädisid ei usaldatud nii palju, et neile oleks relv kätte antud. Relvad olid ainult valvemeestel, kes olid inglite seast hoolikalt välja valitud. Valvemehed ei tohtinud ilma kutsumata sisse tulla ja meil ei lubatud väljas käia muidu kui ainult jalutuskäikudel, mis toimusid kaks korda päevas – siis kõndisime kahekaupa ümber jalgpalliväljaku, mis nüüd oli ümbritsetud traataiaga ja ülemisse serva oli veel tõmmatud okastraat. Traataia taga seisid seljaga meie poole inglid. Nemad olid hirmuobjektid, aga ka hoopis midagi muud. Kui nad korrakski meie poole oleksid vaadanud. Kui meil oleks vaid võimalik olnud nendega rääkida. Oli veel, mida vahetada: meeles mõlkusid tehingud – meile oli ju veel jäänud meie keha. Kõik see sündiski, vähemalt kujutluses.

Õppisime peaaegu hääletult sosistama. Poolpimedas saime välja sirutada käe, nii et tädid ei näinud, ja üksteise kätt voodivahes puudutada. Ühele küljele pööratud pead padjal, õppisime teise suule vaadates huultelt lugema. Sel moel saime voodist voodisse teada üksteise nimed:

Alma. Janine. Dolores. Moira. June.