Читать книгу Teenijanna lugu - Margaret Atwood - Страница 7

Tool, laud, lamp. Kõige kohal valge lagi: reljeefse pärjakujulise ornamendi keskel kinnipahteldatud auk otsekui nägu, millest on silm välja löödud. Kindlasti rippus seal kunagi kroonlühter. Nad on eemaldanud kõik esemed, mille külge vähegi võiks nööri siduda.

Aken, kaks valget kardinat. Akna all padjaga istepink. Kui aken on poolenisti avatud (see avanebki vaid poolenisti), tuleb tuuleõhk sisse ja mängib kardinatega. Ma võin, käed rüpes, istuda toolil või pingil ja seda jälgida. Vahel paistab päike aknast sisse ja langeb viirgudena puupõranda kitsastele korralikult lakitud liistudele. Ma lausa tunnen lakilõhna. Põrandal on ovaalne kaltsuribadest punutud vaip. See meeldib neile: rahvakunst, arhailisus, naiste jõudeajal tehtud käsitöö, milles on kasutatud asju, mida mujal enam kasutada ei saa. Tagasipöördumine traditsiooniliste väärtuste juurde. Mitte raisata, mitte tahta. Mind ei raisata ära. Mida ma veel tahan?

Tooli kohal seinal ripub pilt, see on raamitud, aga klaasimata: trükipilt, lilled, vesivärvidega tehtud sinised iirised. Lilled on siin veel lubatud. Ei tea, kas kõigil meil on ühesugune pilt, ühesugune tool, ühesugused valged kardinad? Valitsuse poolt antud?

Mõelge elule nagu sõjaväes olemisele, ütles tädi Lydia.

Voodi. Kareda valge kattega kaetud poolpehme madrats, mõeldud ühele inimesele. Selles voodis ei tehta muud, kui vajutakse unne või kannatatakse unetuse all. Püüan mitte liiga palju mõelda. Nii nagu kõik muu, nii peab ka mõtlemine praegu olema normeeritud. Väga palju on seda, millest mõelda on lausa talumatu. Mõtlemine võib võtta viimse võimaluse, ja mina kavatsen ellu jääda. Ma ju tean, miks vesivärvidega tehtud sinised iirised on klaasimata, miks aken ainult poolenisti avaneb ja miks aknaklaas on purunemiskindel. Ei, ärajooksmist nad ei karda, me ei jõuaks ju kuigi kaugele. Kardetakse teisi põgenemisvõimalusi, neid, mida inimene terava serva abil iseenese juures leiab.

Olgu. Vaatamata sellistele üksikasjadele võiks tegu olla ka mõne kolledžitoaga vähemtähtsatele külalistele, või endistest aegadest teada võõrastemajatoaga kahanenud nõudmistega daamidele. Meie need praegusel juhul olemegi. Nõudmised on kahanenud: hea, et meiega üldse arvestatakse.

Ent ka tool, päikesevalgus, lilled – see on suur asi. Ma olen elus, ma elan, ma hingan, ma sirutan käe täies pikkuses päikesevalgusse. Tädi Lydia sõnade kohaselt pole minu osaks vangistus, vaid hoopis eelisõigused – tema armastas kasutada kahe poolega hinnanguid, milles olid sees sõnad „kas” ja „või”.

Kell, mis meile aega mõõdab, heliseb praegu. Aega mõõdavad siin kellad, nii nagu vanasti nunnakloostrites. Ja nagu nunnakloostriteski, on siin vähe peegleid.

Ma tõusen toolilt, sirutan jalgu päikesevalguses; jalad on punastes madalates kingades, mis on lülisambale kasulik ja pole mõeldudki tantsimiseks. Punased sõrmikud lebavad voodil. Võtan need ja tõmban sõrmhaaval kätte. Kõik peale tiibade mu pea ümber on punast värvi: see on vere värv, mis eristab meid teistest. Lai ja pikk pahkluudeni seelikuosa saab alguse lihtsast üle rinna ulatuvast siilust, käised on rüül laiad. Ka valged tiivad on kohustuslikud: tänu neile ei näe meie midagi ja meidki ei nähta. Ma pole kunagi punases hea välja näinud, see ei ole minu värv. Võtan ostukorvi käevangu.

Selle toa uks – mitte minu toa uks, ikka veel keeldun kasutamast sõna minu – ei ole lukus. Õigupoolest ei käi ta isegi korralikult kinni. Astun lakitud põrandaga koridori, mille keskel jookseb tolmukarva roosa vaibariba. See on nagu läbi metsa viiv rada, nagu lahtirullitud vaip tema kõrgeaususele – nii tean ma, millist teed minna.

Vaip teeb jõnksu ja läheb eestrepist alla, mina ka: üks käsi käsipuul, mis kunagi oli mingi puu, aga uuemal ajal on juba mingi soojaläikeline materjal. Maja on hilisviktoriaanlik pereelamu, mõeldud suurele ja rikkale perekonnale. Eeskojas on vanaisa-aegne kell, mis jaopärast veel aega mõõdab, siis tuleb uks, mis viib suurde ja emalikku elutuppa, kus kohtab nii omaseid inimlikke toone ja vihjeid. See on elutuba, kus ma kunagi ei istu, vaid alati seisan või põlvitan. Eeskoja lõpus, paraadukse kohal on värvilisest klaasist kaaraken: sellel on lilled, punased ja sinised.

Jääb veel eeskoja seinale riputatud peegel. Kui ma nõnda pead pööran, et valged tiivad, mis mu nägu raamivad, mu vaate sellele suunavad, siis võin trepist alla minnes näha ümmargust kumera klaasiga kalasilma moodi peeglit ja ennast selles kui moonutatud varju, kui millegi paroodiat, kui mõnd punase mantliga muinasjututegelast, kes hetkeks end unustab ja kohe ohtu satub. Nagu õde, kes on korraks juba verre kastetud.

Trepi alguses on painutatud puust kübara- ja vihmavarjunagi – pikad ümarad puuvarvad on maitsekalt koolutatud nagiks, mis meenutab avanevat sõnajalga. Seal on mitu vihmavarju: must, mis kuulub komandörile, sinine, mis kuulub komandöri naisele, ja see, mis on mulle määratud – punane.

Jätan punase vihmavarju sinnapaika, kuna aknast on näha, et ilm on päikesepaisteline. Mõtlen, et ei tea, kas komandöri naine on praegu elutoas. Ega temagi seal alati istu. Vahel kuulen, kuidas ta edasi-tagasi kõnnib: ikka raske samm, siis kerge samm, seejärel pehme kepikopsatus tolmukarva roosal vaibal.

Eeskojas lähen mööda elutoa uksest ja ka uksest, mis viib söögituppa, ning lõpuks avan ma ukse, mille kaudu pääseb kööki. Siin on mööblilaki lõhna asemel hoopis teine lõhn. Siin on Rita, kes seisab valgete emailplaatidega kaetud kulunud köögilaua ääres. Ta on oma tavalises tuhmrohelises marthakleidis: sellist värvi olid endistel aegadel kirurgi töörõivad. Kleit näeb välja enam-vähem selline nagu minu oma: see on pikk ja varjav, ent temal on veel põll-rinnalapp, aga puuduvad valged tiivad ja loor. Kui ta välja läheb, siis paneb ta küll loori ette, aga sellele, kas mõne martha nägu on nähtaval või mitte, ei pööra keegi erilist tähelepanu. Käised on tal küünarnukkideni üles kääritud ja jätavad pruunid käsivarred päris paljaks. Ta teeb parajasti leiba, valmistab pätse ette viimaseks lühiajaliseks sõtkumiseks, seejärel tuleb juba vormimine.

Rita märkab mind ja noogutab, raske öelda, kas tervitades või lihtsalt selle märgiks, et ta on mind tähele pannud; ta pühib jahused käed põlle sisse, sorib sahtlis ja otsib ostutšekiraamatut. Kulmu kortsutades rebib ta sellest kolm ostutšekki ja ulatab need mulle. Ta nägu võiks olla lahke, kui ta vaid naerataks. Ega kulmukortsutamises midagi isiklikku küll pole: tema arvates on laiduväärt juba üksi punane kleit ja kõik, mis sellega kaasas käib. Ta kardab, et ma võin seda edasi anda nagu mõnd haigust või üldse ebaõnne.

Vahel kuulan ma suletud uste taga pealt – see on midagi, mida ma varasematel aegadel iial teinud ei oleks. Ma ei jää kunagi kauaks kuulatama, kuna ma ei taha, et mulle peale satutaks. Nõnda kuulsin kord, kuidas Rita ütles Corale, et tema küll ei laseks ennast niimoodi alandada.

Cora vastas, et keegi ju ei küsigi sinu arvamust. Aga olgu, mida sa siis samas olukorras peale hakkaksid?

Rita ütles, et läheks mõnda kolooniasse. Selline valikuvõimalus on olemas.

Koos ebanaistega, ja sureksid seal nälga või jumal teab mis veel, vastas Cora. Susi sind söögu.

Nad poetasid parajasti herneid välja; isegi peaaegu kinnise ukse taga oli kuulda raskete herneste metallkaussi kukkumisel tekkivaid heledaid kõlksatusi. Kuulsin, kuidas Rita mühatas või ohkas – kas siis protesti või nõusoleku märgiks.

Pealegi teevad nad seda ju meie kõigi heaks, ütles Cora, või nii vähemalt räägitakse. Kui minu juhad oleksid veel valla, võiksin minagi olla üks nende hulgast, kui ma muidugi nii kümme aastat noorem oleksin. Ega see polegi nii paha. Seda ei saa kuidagi raskeks tööks nimetada.

Minu asemel olgu küll parem juba tema, ütles Rita – ja siis tegin ma ukse lahti. Nägu oli mõlemal nagu ikka naistel, kes on sind taga rääkinud ja kahtlustavad, et sa kuulasid pealt: kimbatuses, aga ka veidi väljakutsuv, nagu oleks õigus ikkagi nende poolel. Tol päeval oli Cora minu vastu lahkem, Rita aga tõredam kui tavaliselt.

Vaatamata Rita enesessetõmbunud ilmele ja kokkusurutud huultele tahaksin ma täna veidi kauemaks siia, kööki, jääda. Cora võiks veel kusagilt maja pealt tulla, käes sidruniõli pudel ja tolmulehvik; siis teeks Rita kohvi – komandöride majas on veel ehtsat kohvi – ja me istuksime Rita köögilaua ääres, mis on küll sama palju Rita oma kui minu laud minu oma, ning räägiksime valudest ja vaevustest, haigustest, oma jalgadest, selgadest ja kõigist neist erinevatest pahandustest, mida meie kehad võivad meile kaela tuua nagu üleannetud lapsed. Kirjavahemärkide asemel noogutaksime üksteise jutu vahele, andes märku sellest, et jah, me mõistame kõike. Kirjeldaksime ravivahendeid ning püüaksime oma ihuhädade esitamisega üksteist üle trumbata; kaebleksime õrnalt, pehmel ja minoorsel toonil, kurblikud kui tuvid katuseräästa all. Ma mõistan sind, ütleksime. Või siis see kummaline väljend, mida vahel ikka veel mõne vanema inimese suust kuuleb: Ma mõistan, kuhu sa tüürid, nagu oleks kõneleja hääl mõni rännumees, sihiks kauged kohad. Mis võib ju nii olla, ja küllap ongi.

Kuidas ma küll varem põlgasin selliseid jutuajamisi. Nüüd ma ootan neid. Saab vähemalt rääkida. Teatud mõttes mõtteid vahetada.

Vahel me klatšime. Marthad teavad nii üht kui teist; nad räägivad omavahel ja levitavad majast majja mitteametlikke uudiseid. Pole kahtlust, et nii nagu minagi kuulavad nad uste taga ja näevad pealt isegi ärapööratud pilguga. Vahel olen ma neid kuulma juhtunud ja nende eravestlustest raasukesi saanud. Sündis surnult, vaat mis. Või: Pistis ta kudumisvardaga läbi, otse oma kõhus. Mis see muud oli kui armukadedus, mis teda selleks sundis. Või piinatud häälega: See naine kasutas klosetipottide puhastamise vahendit. Mõjus kui võlujook, kuigi võiks arvata, et mees seda suhugi ei võta. Ju ta oli siis nii purjus; aga naine saadi ka kohe kätte.

Tahaksin Ritat leivategemisel aidata: suruksin käed sellesse vastupanu osutavasse soojusesse, mis nii väga elavat keha meenutab. Mind vaevab vajadus midagi puudutada, midagi peale riide ja puu. Janunen puudutamise enese järele.

Aga isegi siis, kui ma paluksin, isegi siis, kui ma sündsaks peetud käitumisreegleid sel määral rikuksin, ei laseks Rita midagi taolist juhtuda. Ta oleks liiga hirmul. Marthad ei tohi meiega vennastuda.

On olemas sõna fraterniseerima, mis tähendab vennalikult käituma. Luke rääkis sellest kord minuga. Ta ütles, et sõnal polegi vastet, mis tähendaks õelikult käituma. Ta ütles, et vastav sõna peaks olema sororiseerima. Mõlemad tuleksid ladina keelest. Luke’ile meeldis sellistes üksikasjades selgusele jõuda. Sõnatuletus, kummalised kasutused. Tavaliselt narrisin teda niisuguse liigtäpsuse pärast.

Võtan Rita väljasirutatud käest ostutšekid. Neil on pildid sellest, mida nende eest saab: kaksteist muna, tükk juustu, pruun asi, mis peaks olema praad. Panen need tõmblukuga kinnikäivasse varrukataskusse, sinna, kus on mu pass.

„Ütle poes, et munad peavad värsked olema,” sõnab ta. „Mitte sellised, nagu läinud kord. Ja kanapoega on vaja, mitte vana kana. Ütle neile, kellele see läheb, ja siis ei aja nad midagi segi.”

„Hästi,” ütlen ma. Naeratuseta. Mis mõtet on teda sõprusele ahvatleda?