Читать книгу Kuradi ja mere vahel - Maria Adolfsson - Страница 3

Kõik mühiseb. Võimas laine viib kätest ja jalgadest jõu. Soe veri tormab ülespoole, liigub mööda naha kapillaare laiali ja paneb näo televiisori külmas kumas lõkendama.

Lõik on lühike, mööda väreleb pilt naise näost. Ilme on alasti, tõsine. Kiire pilk kaamerasse. Kõigest mõni sekund, neli, võib-olla viis. Siis on see läbi.

Aga ta jõudis näha.

Enesekesksust, enesega rahulolu. Silmakirjalikkust. Kogu seda kuradi bluffi. Pilt kellestki, kes on teadlik oma väärtusest. Otsekui kujutaks ta tõepoolest ette, et tal on mingi väärtus.

Nagu oleks ta midagi muud kui üks kuradi lits.

Pult lendab vastu seina samal hetkel, kui röögatus üle toa kaigub.

Kas ainult tema näeb seda? Ainult tema näeb fassaadi taha? Kas tõesti on õigluse jaluleseadmine ainuüksi tema vastutusel?

Keha muutub tugitoolis raskemaks, surub teda allapoole, ja hetkeks tundub talle, et ta ei jaksa. Tõesti ei jaksa enam. Et ta annab alla, laseb naisel pääseda. Lisaks sellele naisele on muidki, teisi, kes tema järel tulevad, teisi, kellega ta ei saa midagi ette võtta. Kurat, ta on oma töö teinud, nüüd võiks keegi teine üle võtta.

Ta võib lasta naisel minna.

Võiks lasta.

Oleks võinud lasta.

Kui too poleks ise end talle peale surunud, tunginud läbi teleekraani ta koju. Jah, võib-olla oleks ta lasknud naisel minna, kui too poleks sundinud teda tegudele. Aga ta lausa palub seda. Anub.

Saagu siis täpselt seda, mida tahab.

Ta paneb arvuti tööle, vaatab lõiku uuesti. Ja uuesti. Vaatab seda nägu ikka ja jälle, kuni jõud kehasse valgub. Viimast korda.