Читать книгу Kuradi ja mere vahel - Maria Adolfsson - Страница 6

„Ei, mina sõidan,“ ütleb ta ja napsab Leo käest autovõtmed. „Sul on ikka veel pohmakas.“

Ja seejärel sekund vabalangemist, kui talle meenub too kord varsti üksteist aastat tagasi, kui ta lausus just needsamad sõnad. Langeb, kobab. Kuuleb kaugelt läbi müha Leo solvunud proteste, samal ajal kui ta ise juhiukse avab.

Siis kerkib ta taas pinnale.

„Hea küll,“ ütleb ta kiiresti ja astub kõrvale. „Aga sa ei tohi kiirust ületada, täna ma küll ühegi kolleegiga suhelda ei tahaks.“

„Kas sa tõesti arvad, et liikluspolitsei võib väljas olla? Pühapäeval sellisel kellaajal?“

Küllap on Leol õigus, liiklusüksusel on kaks ööd järjest kõvasti tegemist olnud ja nüüd on nad igati teenitult vabad. Nende puhumistega, mida pühapäeviti korraldatakse, on ilmselt juba enne lõunat ühel pool. Praegu on kell pool seitse õhtul.

Otsus Kore soovi täita põhines nii ärritusel kui ka süümepiinadel. Headest kavatsustest hoolimata ei suutnud Karen jätta kaagutamata Sigridi kallal, et too võiks vähemasti sõnumi saata, kui ööseks koju ei tule. Kas ta siis ei arva, et nad hakkavad muretsema?

„Mind jäta mängust välja,“ oli jõudnud temani signaal Leo seljalt. Leo oli püsti tõusnud, kui Sigrid köögiuksest sisse tuli, ja läinud kraanikausi juurde, et teevett lisada. „Ma magasin ühe sõbra juures.“

„Klara juures või?“

„Ei, ühe kuti juures, kui sa just pead teadma.“

„Mis kuti?“

„Ühe… üks tüüp klubist, noh. Omaniku sõber.“

„„Tüüp“? Kas sellel tüübil on nimi ka või?“

„Jah, Keris, miks sa küsid? Keris Gudmundson.“

„Ja mis tööd see Keris siis teeb ka? Tähendab, kui ta üldse tööd teeb.“

„Kokk on. Süüa teeb. Jumala head süüa.“

„Klubis? Ma arvasin, et teil saab ainult …“

„Ei, P27-s Parkvejl. Ta on seal mitu aastat olnud.“

Karenil jäi korraks suu lukku. P27 polnud sugugi mingi mõttetu urgas. Vastupidi, spekuleeriti lausa, et see üleshaibitud restoran võib saada kogu riigis esimeseks, kes Michelini tärni koju toob. Ja too Keris, kellega Sigrid öö veetis, oli niisiis seal mitu aastat kokana töötanud.

Mitu aastat …

Ära topi oma nina sellesse, ütles ta vaikselt iseendale. Lõpeta ära, sa pole ta ema. Hoia suu kinni.

Muidugi läks vastupidi.

„Kokana,“ oli ta öelnud. „Jah, see on hea töö küll. Kui vana ta on üldse?“ oli ta näilise kergusega lisanud.

„Miks sa küsid? Kakskümmend seitse vist.“

Ja täpselt siis, kui Karen hingas sügavalt sisse, et midagi sobimatu vanusevahe kohta öelda, naaldus Sigrid rahulikult toolikorjule. Lasi pilgul kõnekalt Kareni ja Leo vahet liikuda. „Kaheksa aastat,“ ütles ta kõvera muigega. „Jah, jube vahe tõesti, eks?“

Just siis helistas Kore.

Alateadlikult oleks Karen tahtnud kohe ei öelda. Tal ei olnud vähimatki tahtmist sõita tervet pikka teed Dunkerisse ja edasi praamiga Friselile, et kutsumata luksusvillasse tungida. Teda üldse ei huvitanud, kas Luna on endast märku andnud või ei, või et mis salvestamisest edasi saab. Kuid pärast kaotust Sigridile soovis Karen Eiken Hornby näidata, et ta pole võimatu tüüp.

Sugugi mitte.

Lisaks oli temas tärganud uudishimu.

„Ma olen praegu teel sinna,“ oli Kore öelnud, „aga oleks palju parem tunne, kui sina ja Leo samuti kaasa tuleksite.“

„Kui te nii väga mures olete, siis ei saa ma küll aru, miks te juba varem sinna ei sõitnud.“

„Mulle ei meeldi teiste majadesse sisse minna. Ja mida kuradit me siis peale hakkame, kui temaga midagi juhtunud on? Kui ta on vigastatud või …“

„No mis sa ise arvad? Näiteks võiks kiirabi helistada. Aga okei, ma võin ju kaasa tulla, kui sa nii väga tahad. Me jõuaks sinna nii …“ – ta vaatas kella – „… tunni pärast.“

Leo sõidab hästi ja hoiab närviajavalt täpselt piirkiirust, nendib Karen, heites järjekordse pilgu spidomeetrile.

Ta vajutab klaasi paar sentimeetrit alla ning laseb tuuleõhul laupa ja põski jahutada. Heidab pilgu üle maastiku ja tunneb, kuidas õlad alla vajuvad. Silmitseb veel ettevaatlikult rohetavaid nõlvu, lambaid, kes rahulikult küngastel liiguvad, tallekesi, kes paistavad iga päevaga uttedest üha kaugemale liikuvat. Neil on elada veel terve suvi ja jupike sügist, siis on nendega ühel pool, mõtleb ta nukrusesööstu tundes. Ta keerab pead, et näha teisel pool merd vilksatamas, aga Leo on ees.

Oleksin pidanud ise juhtima, mõtleb ta ja pöörab tähelepanu teele.

„Millele sa mõtled?“ küsib mees. „Kas jälle Sigridile?“

„Ei, lihtsalt elu kaduvusele,“ pomiseb ta, pilk käekellal. „Praam läheb kolmeteist minuti pärast. Muidu peame veel pool tundi ootama …“

„Minu meelest sa nagu ütlesid, et ma peaks …“

Leo vakatab. Ja vajutab gaasi põhja.

Kore istub sissesõidutee ääres autos. Kui Leo jõuab Kareni rohelise Ford Rangeriga tema selja taha, avab ta ukse ja astub välja. Ta näib väsinud, mõtleb Karen ja märkab, et mehe mustad juuksed on seekord millegipärast kahvatult laubalt ontlikult tahapoole kammitud. Ei silmapliiatsit, ei patse, ei mingit salli ümber pea, ei mingeid kõrvarõngaid. Ainult tätoveeringud kõhnadel õlavartel ja ninarõngas on alles.

Kore viskab suitsu maha ja embab teda. „Kuradi tore teist.“

„Asume siis parem kohe asja juurde,“ ütleb Karen ja vaatab maja poole. „Kas sul võtmed on?“

„On küll, jah. Brynn sai teise komplekti, et saaks maja enne Luna sissekolimist korda seada.“

„Ja kes selle omanik on? Keegi Brynni sõber, kui ma Leost õigesti aru sain?“

Kore noogutab. „Ta nimi on Ole Henriksen. Elab suurema osa aastast Palm Springsis ja tuleb ainult suveks koju. Muidu on maja tühi, nii et ta pakkus heameelega oma abi.“

„Jah, ma sain aru, et Luna ei saa hotellis elada,“ ütleb Karen. „Meie väike primadonna on siin vist inkognito.“ Kore ei paista irooniat märkavat.

„Jah, õudne tegemine on olnud,“ ütleb ta, „aga see õnnestus meil tõepoolest. Vähemalt senimaani.“

„Nii et meedia ei tea ta siinviibimisest?“

Kore vaatab talle üllatunult otsa.

„Mis sa ise arvad? Sa oleksid seda märganud. On sul üldse aimu, kui suur Luna tegelikult on?“

Karen kehitab õlgu. Jah, on ikka. Muidugi on.

Luna on arvatavasti kõige kuulsam inimene, kellega mul on elu jooksul olnud kaheldava väärtusega au peaaegu kätt suruda, mõtleb ta ja vaatab, kuidas Kore tõstab võtmekaardi välisseinale kaardilugeja vastu, sisestab koodi ja lükkab seejärel ukse lahti. Siis uurib ta kortsus lipikut, mille ta teksataskust välja on õngitsenud, läheb ühe juhtpaneeli juurde esikuseinal ja sisestab ruttu kümnekohalise häirekoodi.

Karen näeb, et käsi väriseb pisut, ja taipab alles nüüd, kui mures sõber tegelikult on. Salvestise pärast, mis ei saa õigel ajal valmis? Või päriselt ka Luna pärast? Nad on lapsest saadik tuttavad olnud ja seetõttu valiski see maailmakuulus staar salvestusstuudioks KGB Productioni. Otsustas tulla koju Doggerlandi, et ette valmistada tagasitulekut pärast ligi kümmet aastat rambivalgusest eemal.

Muidugi Kore muretseb, mõtleb Karen süümepiinadega.

„Hei!“ hüüab ta. „Kas keegi on kodus?“

Ta avab paremale jääva ukse ja vahib külaliste tualetti, mis tundub avaram kui tema enda magamistuba. Korralikult virnas käterätid, tühi prügikast. Kuiv kraanikauss, teeb ta pärast järelekatsumist kindlaks.

„Jaguneme, aga ärge näppige midagi,“ ütleb ta.

„Äkki vaataks kõigepealt siin all?“ ütleb Leo ja jääb esikusse seisma, samal ajal kui Karen on hakanud juba ülakorrusele viiva trepi poole liikuma.

„Vaadake teie alt, ma vaatan magamistubadest. Ma oletan, et need on üleval.“

Poolel teel laiast trepist üles ta peatub ja heidab pilgu alumise korruse avatud seltskondlike ruumide poole. Kallutab pea kuklasse ja tajub ruumi peadpööritavat kõrgust.

Trepi sepistatud metallpiire kaardub üleval mademel ja moodustab ülemisele korrusele lainelise serva. Ikea mööblit siin tõesti pole, mõtleb Karen ning silmitseb diivaneid ja tugitoole, mis paistavad pärinevat pigem Taani disainifirmadelt kui lapikutest Rootsi pappkastidest.

Kõrge ristkülikukujuline aken kerkib ühes otsas põrandast laeni ja vaade on tõeliselt avar. Kuid mitte nagu kodus Langevikis, mõtleb ta rahulolevalt, siin pole avamerd. Selle asemel laiub ees lauskmaa. Linnud, kes meenutavad Karenile soorüdisid, liiguvad kevadises hämarikus rahutult parves. Hetkeks käib tal peast läbi mõte, kas majaomanikul on siiras huvi merelindude vastu või on suur teleskoobilaadne messingist pikksilm, mis seisab kindlalt kolmel puust jalal akna all, kõigest pikantne sisustuselement.

Vastumeelselt rebib ta pilgu vaatelt ja liigub teise majaotsa viiva laia koridori poole, kus on mõlemal pool uksed.

„Hei, Luna, oled sa siin?“ hüüab ta uuesti ja koputab lähimale uksele.

Ta vajutab lingi alla ja vaatab ruumi, mis paistab olevat kabinet. Tühi.

Liigub edasi, koputab, ootab ja avab. Vaatab kordamööda läbi neli ühesuurust ja pealtnäha ühtviisi kasutamata magamistuba ning liigub edasi koridori lõppu. Taas kiire koputus, enne kui ta kahepoolsed tammeuksed lahti lükkab.

Tuba on vähemalt viiskümmend ruutmeetrit suur. Ta pilk registreerib laia kaheinimesevoodi, mis on korralikult üles tehtud, päevatekk jalutsis tagasi volditud. Märkab garderoobi lükanduksi, mis katavad vasakpoolse pikiseina, pehmet mööblit ja seinale riputatud telerit paremal ning otse ees õhukesi valgeid kardinaid, mis õõtsuvad lahtise rõduukse vahelt puhuvas tuules.

Paar kiiret sammu ja seejärel kergendus – Luna keha ei vedele lömastatult rõdu all sillutisel. Ta pole ka kõrvalasuvas vannitoas ära minestanud, nendib Karen pärast kiiret pilku. Ta uurib tualett-tarbeid kahe kraanikausi kohal riiulil, kolme endiselt niisket rätikut põrandal, kasutatud näopuhastussalvrätte ja vatipulki prügikastis. Ühe tampooni läbipaistev kileümbris on minema lennanud ja vedeleb nüüd põrandal.

Ta läheb tagasi magamistuppa ja nendib, et ilmselgelt oli veel hiljuti keegi siin. Garderoobis on reas valged riided, öökapil mõned raamatud, diivani käetoele on visatud vandlikarva kampsun.

Kõik räägib selgelt ja üheselt, et Luna magas siin. Võib-olla mitte täna öösel, mõtleb Karen ja heidab pilgu voodi poole, aga muudel siin majas elatud nädalatel küll. Pisut lohakas, aga tema enda koduga võrreldes mitte midagi erilist, ja kindlasti mitte sellisel moel, mis viitaks mingisugusele võitlusele.

Ta lahkub magamistoast ja läheb läbi koridori tagasi suure akna juurde. Uitmõtte ajel võtab ta pikksilma otsast kinni, keerab selle pisut allapoole ja surub oma silma okulaari vastu, kuid näeb vaid pilkast pimedust. Reguleerib pisut fookust, aga annab varsti alla. Selle asemel seisab ta metallpiirde äärde, toetab käed sellele ja vaatab alumisele korrusele, mis näib koosnevat ühestainsast avatud ruumist, mille ühes otsas on köök ja teises elutuba. Ainus, mis viitab piirile suurte pindade vahel, on laotud kamin, mille tuld saab vist nautida igast küljest.

Kolm valgest nahast diivanit on paigutatud väikese nurga all kamina ette. Diivanilaual on mõned pooltühjad klaasid ja pudelid, samuti täis tuhatoos. Paar ajakirja nende kõrvalt virnast on libisenud laua alla vaibale.

Leo seisab klaasuste taga ning vaatab välja terrassile ja aeda, Kore aga on istet võtnud toa teises otsas tiibklaveri istmel. Klaveri mustal läikival pinnal on veel üks tuhatoos ja kaks klaasi. Kore tõmbab käega ikka ja jälle läbi juuste ning vaatab ülakorruse poole. Kui ta Karenit märkab, tõuseb ta kähku püsti ja laiutab küsivalt käsi. Karen raputab pead.

Nad lähevad kõik kolmekesi aeda ja vajuvad sinist värvi puhketoolidesse. Koos käivad nad läbi, mida nad nägid. Või ei näinud. Ei mobiili, ei käekotti, ei seda valget maani kleiti, mis Lunal stuudios seljas oli. Vähemalt Kareni kiire kontroll seda ei tuvastanud. Kuid kes teab, mõtleb ta; kõik need kleidid seal reas olid nii eksitavalt ühesugused, vähemalt värvilt. Võib-olla oli veel riideid, mis ta kaasa oli võtnud.

Kas ta on jätnud kõik siia vabatahtlikult või sunniviisiliselt? Kas sundis teda miski või keegi? Ei mingeid jälgi lahingust, ei midagi, mis viitaks vägivallale või äraviimisele. Samas ei välista seda ka miski.

„Kes siin koristab?“ küsib ta. „Vaevalt ta seda ise teeb.“

Ta näeb vaeva, et häält neutraalseks sundida.

„Minu meelest käib mingi naine koristamas ja poes, aga mul pole aimugi, mis ta nimi on. Ma võin Brynni käest küsida, tema tegeles sellega.“

„Aga miks teda üldsegi kaasas pole?“ küsib Karen. „Tema on ju omaniku tuttav.“

Brynn Englund. Üks KGB Productioni asutajaid koos oma venna Gordoni ja Korega. Karen on neid kaht venda siin-seal kohanud, aga ei tunne kumbagi kuigi hästi. Koos Leo ja kellegi Billy-nimelisega olevat nad pärast stuudiopidu Lunaga siia tulnud. Et arutada üht muudatust lugude valikus, nagu Leo oli Karenile rääkinud. „Ta on oma naisega ikka veel sünnitusmajas. Sellepärast ta ju eile minema läkski. Laps pole vist veel sündinud, nii et Brynn istub seal, mobiil ühes ja naerugaasimask teises käes.“

„Aga ta vend?“

Kore naerab.

„Gordon? Tema suudaks ilmselt detailselt meenutada kõiki heliridasid, mis ta iial salvestanud on, kuid ei tea seda ka, kus ta enda perse on. Veel vähem seda, kes kus koristab.“

„Ja Billy? Kas tema on see blond poiss, keda ma stuudios nägin? Pikk kõhn kutt, tiirles Luna ümber nagu munas kana. Kotikandja?“

Leo heidab talle ärritunud pilgu.

„Ma arvan, et ta ise ütleks, et isiklik assistent,“ ütleb Kore rahulikult. „Jah, selles on sul õigus, ma võin Billy käest küsida, kas ta teab, mis koristaja nimi on.“

Küllap on tal vaba päev, pühapäev ometi. Vähemalt pole keegi siin koristanud pärast seda, kui Kore ja Leo kella kolme paiku hommikul taksoga lahkusid. See on vähem kui üks ööpäev tagasi, mõtleb Karen. Mida ma siin õieti teen?

„Ja te olete päris kindlad, et keegi ei jäänud siia? Ma mõtlen siis, kui teie siit ära läksite.“

„Brynn ja Billy olid ju läinud tunnike varem. Rohkem polnudki kedagi. Ainult meie neli. Ja Luna loomulikult.“

„Kas ta ei saanud koju oma vanemate juurde sõita?“ küsib Karen kella vaadates. „Nad peaksid ju veel siin kusagil elama?“

„Kahtlane,“ ütleb Kore. „Ta pigem muretses, et nad võivad ta külaskäigust teada saada, nagu ta ütles. Mulle jäi mulje, et tal pole nendega üldse kontakti.“

Võib-olla, mõtleb Karen. Võib-olla mitte. Veel on vara öelda, aga kui Luna lähemal ajal endast märku ei anna, on nad sunnitud ta tagaotsitavaks kuulutama ja vanemad on kindlasti ühed esimestest, kellega siis vesteldakse.

„Keegi teine? Ta on ju siin üles kasvanud, tal on kindlasti palju vanu sõpru.“

„Vaevalt küll,“ ütleb Leo. „Ta kodu oli Ravenby lähedal, aga ta jättis üheksanda klassi pooleli ja kolis kodunt ära. Oli vist mingi kakskümmend, kui Ameerikasse kolis. Pärast seda pole ta minu teada kordagi oma jalga siia tõstnud. Kuni siis praeguseni. Vähemalt nii ütles ta ise.“

„Jah, aga sinuga on ta ilmselt läbi aastate kontakti hoidnud,“ ütleb Karen Korele. „Selliseid võib rohkem olla.“

„Võimalik, aga vähemalt mina pole neist sel juhul kuulnud. Pealegi on ka meie kontakt olnud pigem juhuslik. Ma olin ausalt öeldes jube üllatunud, kui ta äkki ühendust võttis. Kui KGB poleks viimastel aastatel nii edukas olnud, siis poleks ma teda vist enam kunagi näinud.“

„Ja kuidas näeb välja tema eraelu. Mees? Lapsed?“

„Lahutatud, aga jutu järgi on neil hea suhe. Mehe nimi on Jarred Kostas. Brynn on temaga kunagi kohtunud ja leiaks ta vahest üles ka,“ jätkab Kore.

„Ja lapsi …?“

„Neid võib neil lausa neli või viis olla. Kõik eri riikidest lapsendatud. Jarred ja tema uus naine hoolitsevad nende eest, kuni Luna siin on. Jarred ongi ainus, kes teab, et Luna Doggerlandis on. Ametlikult on ta mingisuguses retriidis kusagil salajases kohas. Ta pidi aeg-ajalt niimoodi ära käima.“

Retriit, mõtleb Karen ning meenutab pesemata klaase ja kuhjaga täis tuhatoose. Njah, võib-olla ta ärkas ja nägi kogu seda jama ja otsustas lihtsalt uttu tõmmata. Küllap vedeleb Alpides kusagil spaas ja joob nisuvõrsemartiinisid.

Siis mõtleb ta riietele ja kohvritele, mida ta üleval garderoobis nägi.

„Võib-olla sõitis ta lihtsalt koju tagasi,“ ütleb ta mitte kuigi veendunult. „Homme uurin lennujaamast ja sadamast. Praegusel hetkel pole igatahes eriti palju rohkem teha. Tegu on ju täiskasvanud inimesega, majas ei viita miski kuriteole ja veel pole üht ööpäevagi möödunud. Kui ta homseks ühendust võtnud pole, tuleb astuda järgmised sammud.“

„Nii et tuleks lihtsalt oodata, kuni ta ise välja ilmub?“

„Eks me pea lootma jah,“ ütleb Karen.

Kuigi pöialt ma ei hoia, mõtleb ta.