Читать книгу Kuradi ja mere vahel - Maria Adolfsson - Страница 4

Ta on ärritavalt kaunis. Pikk ja valgetes riietes, kontrastina enamjaolt mustades tolmustes riietes inimestele, kes teda ümbritsevad. Seda tüüpi iludus, kes näib hõljuvat kõrgel teiste kohal. Jumaliku oreooliga tänu oma välimusele, rääkimisviisile, liikumisele, žestidele ja – mida tuleb õigluse nimel mainida – tõsiasjale, et ta puhtfüüsiliselt asubki meeter kõrgemal kui ta publik.

Karen silmitseb naist kitsukesel laval ruumi teises otsas ja kirub ennast, et ta siia üleüldse tuli.

„No aga astu stuudiost läbi,“ oli Leo öelnud. „Korraldame peo, kuna oleme lõpuks omadega valmis.“

Mehe hääl oli ennelõunal telefonis rõõmus, peaaegu hingeldav. Muidugi võib kasutada juhust ja viia uue luku võtmed ära, kui tal niikuinii linna asja on. Mitte sugugi uudishimust, vaid puhtast viisakusest. „Siis kohtud ka temaga,“ oli Leo öelnud.

Selgitust, keda ta silmas peab, polnud tarvis lisada.

Nüüd hoiab Karen Eiken Hornby jopetaskus võtit kramplikult pihus ja laseb pilgul üle KGB Productioni ruumi libiseda.

Siis märkab ta teda. Leo Friis seisab otse lava ees ja naeratab millegi peale, mida see jumalikus kõrguses hõljuv olend äsja ütles.

Ainult kolm nädalat, mõtleb Karen, ometi on miski teisiti. Kolm nädalat, mil Leo pole koju Langeviki peaaegu jõudnudki.

Ööd, mis ta on stuudios maganud. Otsekui oleks kõigest paar nädalat pannud Kareni unustama, milline ta tegelikult välja näeb.

Ta näeb väsinud välja, mõtleb Karen. Ja õnnelik.

Siis märkab Leo teda, viipab, enne kui pöörab pilgu taas lavale.

„Ma ei räägi praegu rohkem,“ ütleb valgetes riietes naine. „Soovin ainult veel kord öelda, et ilma teie kõikideta poleks see iial võimalik olnud. Aitäh, et aitasite mul jõuda tagasi juurte juurde ja samal ajal jätkata oma teekonda edasi.“

Ta teeb kunstliku pausi ja vaatab üles lae poole, samal ajal kui väike rühm inimesi seisab äraootavalt, otsekui pühalikult. Siis pöörab ta pilgu tagasi ja keerab pea viltu, suul õrn naeratus, enne kui oma esinemise lõpetab.

„Ainus kindel asi on muutus. Ärge seda iial unustage.“

Ta tõstab klaasi ja talle vastavad üles tõstetud õllepudelid ja veiniklaasid.

„Elutarkus missugune,“ ütleb Karen vaikselt iseendale.

Mitte piisavalt vaikselt.

„Mida sina siin pomised? Tähesära jätab külmaks?“

Märkamatult on Kareni kõrvale ilmunud Kore Traavad, kes sirutab tema poole käe õllepudeliga.

Uskumatu, aga tema näeb välja veelgi rahulolevam kui Leo, mõtleb Karen. Nagu kass äsja püütud räimedega taldriku ees. Või nagu üks osanikest produktsioonifirmas, mis on just lõpetanud maailmanimega staari lugude salvestamise. Maailmanimega staari, kes on kümme aastat rambivalgusest eemale hoidnud ja nüüd äkki otsustanud taas inimeste ette tulla.

Karen raputab pead.

„Tegelikult ma lähen kohe ära. Pidin lihtsalt Leole uued võtmed tooma. Olin sunnitud kodus lukud ära vahetama.“

„Jah, ma kuulsin, et teile murti sisse. Aga ei varastatud vist midagi, Leo jutu järgi.“

„Tema pidas silmas oma kitarri. Küll aga on kadunud mõned hõbedast esemed, mis ma päranduseks sain, kui need muidugi arvesse lähevad.“

Üheksasada kuuskümmend marka ja viiskümmend šillingit läks maksma mõlema maja lukkude vahetus. Lukufirmal kulus üle kuue tunni, enne kui nad suutsid Langeviki oma päevakavasse pigistada. Lühikesest käigust Rakne kaubanduskeskusesse oli piisanud, et keegi jõuaks lahti murda nii suure kui ka väikse maja ukse. Ma ei saanud ära olla rohkem kui tund, maksimaalselt poolteist, mõtles Karen, samal ajal kui ta kõrvu kikitades ja pilku teritades toast tuppa liikus, igati teadlik ohust, et keegi võib endiselt majas olla.

Usutav see küll polnud, eriti kui arvestada valget furgooni, mis oli talle maja juurde keerava tee otsas vastu tulnud, kui ta koju tagasi pöördus, pagasiruumis uus kruvikeeraja, neli pakki puidukruvisid ja kaks kasti punast veini. Toona ta sellele ei mõelnud, nentis vaid hajameelselt, et valge auto ei tundu tuttav.

Kodus oli vastus küsimusele, mis ära varastati, olnud selge. Hõbe.

Elutoa kummutil õrnas tolmukihis, kus olid seisnud 18. sajandi lõpust pärit küünlajalad, oli nüüd kaks ümmargust laiku. Sahtel, kus ta oli hoidnud ema bretooni suguvõsalt päritud lauahõbedat, oli tühjaks tehtud ja sinnasamasse põrandale visatud.

Muidu paistis, et furgoonautoga kutid olid Karen Eiken Hornby maist vara võrdlemisi väärtusetuks pidanud. Isegi üpris uut telekat, mille ta oli jõulujärgsel allahindlusel soetanud, ei viitsinud nad kaasa võtta. Tema heade veinide kogu Alsace᾿i veinimõisast, kus ta ise oli paari tühise protsendiga osanik, polnud ehk samuti kuigi ahvatlev, kuid fakt, et nad polnud ühtki pudelit kaasa võtnud, viitas sellele, et nad ei jõudnudki alla keldrisse. Küllap – lohutas ta end mõningase solvatud edevusega – katkestas neid miski.

Tänu teadmisele, et kõik pudelid on alles ja terved, osaliselt rahunenud, mõistis Karen viimaks, mis oleks tõeliselt ahvatlev saak, ning halba aimates tormas ta üle õue väiksesse majja.

Klomp kõhus, helistas ta paar minutit hiljem Leole ja teatas, et tema kõige kallim vara on kadunud. Kitarride kitarr, Martin, valmistatud aastal 1932, mis oli üle elanud Leo hulkurielu, kuid ei elanud üle idiootselt viletsate lukkudega maja, küllap olid need toodetud kitarriga samal ajal.

Mõtted kindlustusest ja tema kui üürileandja vastutusest tormasid läbi pea, kuni telefon kutsus. Ja kergendus, kui Leo lõpuks vastas ja ütles, et kõik on korras, et ta oli kitarri stuudiosse kaasa võtnud, oli pannud Karenit sealsamas lubama, et tuleb toob uued võtmed ära. Niipea kui lukussepp töö lõpetas, istus ta autosse. Üheksasaja kuuekümne marga, viiekümne šillingi ja paari kilo hõbeda võrra vaesemana.

Kore hääl kutsub ta tegelikkusse tagasi.

„Sa oled tõesti pahur.“

Karen naeratab talle ja võtab pudeli vastu. „Sugugi mitte,“ vastab ta ja võtab lonksu. „Üldsegi, palju õnne! Olen aru saanud, et viimane nädal oli päris hull. Aga nüüd olete lõpuks valmis, eks?“

Kore tõmbab põsed õhku täis ja hingab häälekalt välja.

„Salvestustega jaa. Kui mul nüüd õnnestuks tagasi tõrjuda kõik viimase minuti muutmisideed,“ lisab ta. Karen vaatab ta väsinud nägu ja avab suu, üritades küsida, mida ta silmas peab, kuid hoiab end tagasi. Tal pole salvestamisega midagi pistmist ja pealegi tahab ta siit minema saada.

„Jah, no siis tuleb ainult pöialt hoida, et publik võtab selle hästi vastu, kui see aeg käes on,“ ütleb ta. „Plaat tuleb alles sügisel välja, kui ma õigesti aru olen saanud?“

Plaanidest on ta juba kuulnud. Kõigepealt suur uudis: Luna on pärast kümneaastast vaikust tagasi. Üks singel juba suvel, seejärel ülejäänud lood koos tuuriga sügisel. Arvatavasti nii, oli Leo öelnud. Kui kõik hästi läheb.

Ta oli kuulanud poole kõrvaga. Luna muusika polnud teda kunagi märkimisväärselt huvitanud, isegi mitte laulja hiilgeajal; sädelev popp ja uhked lavašõud. Kerge eemale tõrjuda, kerge unustada teiste ja veel suuremate artistide kõrval, kuid mingil põhjusel oli Luna saanud alati häid arvustusi ja kuulutati tagantjärele peaaegu kultusartistiks. Küllap muu hulgas ka asjaolu tõttu, et ta tõmbus ette hoiatamata lavalt tagasi just siis, kui oli tipus.

Kore noogutab.

„Jah, selline plaan igatahes on,“ ütleb ta. „Loodetavasti läheb see asi suureks.“

Toona polnud ma huvitatud. Nüüd veelgi vähem, mõtleb Karen ja ta pilk rändab lava äärde, kus Leo ütleb parajasti midagi sellist, mille peale Luna pea naerdes kuklasse heidab.

Karen ei näe siit täiuslikku valget hambarida. Aga ta teab, et see on olemas.

Mida paganat ma siin õieti teen?

„Kas sa saaksid need võtmed Leole edasi anda?“ küsib ta. „Mul on natuke kiire ja ta paistab hõivatud olevat.“

„Lõpeta ära, pidu on ju. Kuigi meid pole palju, tuleb pidu korralik. Eirik tuleb ka, ta peaks iga hetk kohale jõudma.“

Kore heidab pilgu käekellale ja seejärel sissepääsule, nagu paneks see ta elukaaslast sinna ilmuma.

„Ma ei jõua. Lubasin Marike juurest ateljeest läbi käia ja vaadata üht asja, mida ta teeb.“

„Natukeseks võid ju ikka jääda? Kui sa hea laps oled, võid tervitada …“

Ta ei jõua lauset lõpetada, kui nad märkavad Leod, kes läheneb, valge olend kõrval. Karen näeb, et Leo hoiab oma kätt naise seljal, otsekui teda edasi juhtides.

„Tere, Karen!“ ütleb ta. „Ma tahtsin teid lihtsalt tutvustada. See siin on Karen, politseinik, see, kelle juures ma elan, ja see on Luna. Tema ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja.“

Politseinik, kelle juures ma elan.

Karen sirutab käe välja, kuid selle asemel, et see vastu võtta, paneb Luna peopesad kokku ja kummardab kergelt.

„Namaste.“

Naeratus, mis Kareni poole läkitatakse, on nii vapustavalt kaunis, et ta suudab vaid tummalt vastu vahtida. Tundega, nagu tõmbuks ta ise väikeseks kokku, registreerib ta kõik detailid. Puhas meigita nägu, kuldselt kumav, justkui poorideta nahk. Heleblond siilipea. Minul poleks selleks küll iial julgust, mõtleb Karen. Isegi siis, kui ma oleks kümme aastat noorem ja mu peakuju oleks nagu Nofretetel.

Siis taipab ta, et hoiab ikka veel kätt ees, ja tõmbab selle häbelikult tagasi.

„Ee … tere.“

Kõlaritest kostev muusika ja häältesumin, mis tekkis samal hetkel, kui Luna lavalt lahkus, on vajunud paksu helikaanena ruumi kohale ja pominal lausutud silbid upuvad sellesse.

„Karen on minu vana sõber,“ hüüab Kore. „Või algul tegelikult Eiriku sõber. Nad on koolist saadik tuttavad.“

Luna ei paista repliiki tähele panevat. Selle asemel püsib ta pilk Karenil.

„Tore sinuga kohtuda,“ ütleb ta end ette kallutades. „Leo on rääkinud, kui tänulik ta on, et saab sinu juures elada. Et sa sisuliselt päästsid ta elu.“

Karen tunneb, kuidas näolihased naeratust esile manades pingulduvad. Otsib midagi, mida öelda, samas kui kõik mõtted on hõivatud sellega, kui haleda kontrasti moodustab ta ise selle blondi naisega, kes skulptuurina ta ees seisab. Ta vaatab Luna klaasi, milles on midagi, mis meenutab mineraalvett, ja surub maha impulsi võtta otse pudelist veel lonks õlut.

Ütle ometi midagi. Ära seisa siin nagu loll.

„Ja mina olen sama tänulik,“ jätkab Luna. „Selle üle, et sa ta minu jaoks ära päästsid. Ma poleks iial seda fantastilist reisi ilma Leota teha saanud.“

See, kuidas ta kergelt Leo käsivart puudutab, annab tunnistust ühtekuuluvusest. Intiimsest ühtekuuluvusest. Leo käsi endiselt tema seljal. Leo ja Luna. Kui tobe. Miski Kareni sees ajab end sirgu ja ta vaatab mehele otse silma.

„Ah et sa polegi ainult muusik, Leo?“ küsib ta. „Oled ka reisijuhiks hakanud?“

Jumalanna puhkeb naerma. Helisev, puhas naer ja Leo näib hetkeks segadusse sattuvat.

„Luna mõtles seda reisi, mis …“

Ta vakatab.

„Ma sain aru,“ ütleb Karen. „See oli nali.“

Luna on pea pisut viltu kallutanud ja silmitseb teda. Nüüd mõtlikult.

„Jah, Leo rääkis, et sa oled vaimukas,“ ütleb ta. „Ja terav. Aga võib-olla politseinikuna muud moodi ei saagi. Ja majaomanikuna.“

„Jah, võimalik,“ sõnab Karen lühidalt. „Tõesti oli tore sinuga kohtuda, Luna,“ lisab ta ja pressib huultele uue naeratuse, õngitsedes samal ajal jopetaskust võtmeid. „Aga nüüd pean ma kahjuks minema.“

Siis pöördub ta Leo poole.

„Tahtsin lihtsalt need sulle anda. Kui sul peaks tekkima tahtmine täna öösel kodus magada.“

Ta kahetseb oma sõnu samal hetkel, kui need välja ütleb.

Mis kurat see tema asi on, kus Leo Friis öö veedab? Või kellega.