Читать книгу Kuradi ja mere vahel - Maria Adolfsson - Страница 7

Kui ta ettevaatamatult kontoritoolile vajub, nõtkub see korraks ja ta jõuab napilt lauaservast kinni haarata, pääsedes ümberkukkumisest. Kell on pool üheksa, on esmaspäeva hommik ja ilmateate järgi on Dunkeris juba 23 kraadi sooja.

„Paistab, et täna on järjekordne imeline päev, kogu riigis valitseb suvesoojus,“ oli meteoroloog öelnud.

Ohkega paneb Karen koti kirjutuslaua alla.

„Mis sinuga lahti on? Jooksid Langevikist siia või?“

Karl Björken on tema selja taha ilmunud ja silmitseb nüüd ta kuumavaid põski üle kohvitassi serva.

„Trepist tulin,“ vastab Karen tuhmilt. „Tavaliselt pole see probleem, aga ma vist pole enam üldse vormis.“

„Njah, eks me kolisime ka paar korrust kõrgemale,“ ütleb Karl heatahtlikult ja Karen võtab põhjenduse tänulikult vastu.

Viiendale korrusele niigi juba kuumas trepikojas.

„Lähen reedel kontrolli,“ ütleb ta, „eks ma saan seal kindlasti pasunasse.“

Politseiameti töötajate tervise- ja oskustekontroll, argikeeles TOK, mida enamasti lausutakse raske ohke saatel – vähemalt teevad seda need politseinikud, kelle mälestused politseikooli ajast on juba hägustuma hakanud.

„Mina lähen homme,“ ütleb Karl. „Kaks nädalat pole tilkagi võtnud ja alates esimesest aprillist olen iga päev kümme kilomeetrit jooksnud. Ootan juba, et saaks homsest õhtust alates tavaellu tagasi pöörduda,“ lisab ta muiates.

Karen kergitab üht suunurka, kuid otsustab omaenda ebaõnnestunud jooksuringist mitte rääkida. Tema puhul ei ole veel tükk aega juttugi vabalt võtmisest ja vana elu juurde tagasipöördumisest.

„Mis meil siis nädalavahetusel tuli?“ küsib ta hoopis.

„Ma pole jõudnud kõike kontrollida, aga paistab olevat sama vana värk: paar sissemurdmist, paar üledoosi ja muidugi terve kari joobes noori. Suur kõrtsikaklus Ravenbys, pussitamine Nooröl ja paar korteritüli. Lisaks üks mees, kes ronis ühe Grunderi maja katusele ja ulgus seal siis öö läbi. Mingi kuus naabrit helistas sama asja pärast.“

„Ühesõnaga täiskuu,“ ütleb Karen, kummardub ette ja vajutab arvuti tööle. „Muud ei midagi? Tead küll, mida ma silmas pean.“

Karl heidab talle skeptilise pilgu.

„Kas sa arvad, et ma poleks sulle öelnud? Ei, ta on ka sel nädalavahetusel rahulik olnud, kuigi oli soe ilm. Hakka või kahtlustama, et ta on mingi muu asja eest kinni pandud. Või ära surnud.“

„Jah, eks loota võib ju muidugi,“ vastab Karen hajameelselt, samal ajal kui ekraanile ilmub Doggerlandi politsei logo. „Peaksin vist kindluse mõttes registri ikkagi ise läbi käima, juhul kui Smeedil peaks tulema pähe ülekuulamine korraldada.“

„Kas sööme pärast koos lõunat? Magasineti välikohvikus kell üks?“ hõikab Karl teel oma kirjutuslaua poole, mis asub paar kohta eemal, ja Karen sirutab tõstetud pöidlaga käe pea kohale.

Kui telefon paari tunni pärast heliseb, on Karen käinud läbi iga pisimagi juhtumi, mis on politsei infosüsteemi üles pandud, ning nentinud, et ükski naine nimega Luna Johns ega isegi Lena Johanson, nagu ta nimi enne nimevahetust kõlas, pole teatanud ühestki kuriteost ja teda pole registreeritud ka kuriteo ohvrina.

Koret ei paista see info kuigivõrd rahustavat, kui Karen talle helistab.

„Aga ta oleks igatahes pidanud ühendust võtma,“ ütleb ta pinges häälega, see tundub Karenile võõras. Miski siin ei klapi.

„Ja kellelgi teist pole mingit mõtet pähe tulnud? Midagi, mis ta ütles ja mis võiks seletada …“

„Ei,“ katkestab teda Kore, „aga Brynnilt sain teada, mis selle koristaja nimi on. Number on mul ka.“

„Väga hea,“ ütleb Karen ja võtab laualt kruusist pastaka.

„Calita Lita. Pidigi selline nimi olema.“

„No eks mingi nimi ole ju igaühel,“ ütleb Karen kuivalt ning märgib üles nime ja mobiilinumbri. „Ma helistan talle ja küsin, kas ta teab midagi. Ja,“ lisab ta, „ma nõudsin välja Dunkerist ja Ravenbyst viimase ööpäeva jooksul lahkunud laevade ja lennukite reisijate nimekirjad. Kas sa üldsegi tead, mis nimi tal passis on? Luna Johns või Lena Johanson?“

„Lena Johanson. Ta ei ole ametlikult kunagi nime vahetanud. Ma oletan, et ta saab vana nime all vabamalt liikuda.“

„Kahtlemata. Mis firmaga ta üldsegi siia lendas? Ja mis kuupäeval ta täpselt tuli?“

„Ei mingit firmat, ta tuli eralaevaga kolmandal aprillil.“ „Eralaevaga?“

„No jahiga. Jarred Kostas, tema endine mees, tõi ta Prantsusmaalt siia. Tal pidi olema Bretagne᾿is maja ja Luna oli lastega seal puhkusel, enne kui siia tuli.“

„Ja laev? Või siis jaht, kus see nüüd on? Ja kus on Jarred Kostas?“

„Ju ta on ikka Prantsusmaal, ma pakun, või siis nüüdseks juba Los Angelesse tagasi sõitnud. Nagu mina aru olen saanud, tõi ta Luna igatahes Bretagne᾿ist siia ja sõitis pärast kohe tagasi. Luna ise ütles, et Jarred on ainus, keda ta usaldab.“

Karen teeb umbuskliku näo. Kas kogu see salatsemine tuleb tõesti murest meediatähelepanu pärast või on tegu pigem tavalise suurusehullustusega? Sellel naisel paistab igatahes olevat imetabane võime panna kõik oma pilli järgi tantsima. Enamik eksmehi ei laenaks vist bussipileti rahagi.

„No selge siis,“ ütleb ta. „Ma helistan, kui olen oma ülemusega rääkinud ja kui oleme otsustanud, kuidas edasi liikuda. Võimalik, et mul on vaja rääkida kõikidega, kes peol olid.“

„Päris palju rääkimist sel juhul.“

„Vähemalt tahan ma rääkida kõigi teiega, kes te tema juurde edasi läksite. Siis vaatame edasi. Aga kui ta endast märku ei anna ja asi kuidagi ei selgine, peame ta ametlikult tagaotsitavaks kuulutama.“

Paar sekundit vaikust ja seejärel sügav ohe mõlemas otsas. „Jah, arusaadav. Aga sa saad ju aru, et meedia läheb hulluks? Ta pole küll nüüd aastaid enam edetabelites olnud, aga paljudele on ta endiselt ebajumal. Kui pealekauba saadakse teada, et ta on kadunud …“

Kore teeb pausi ja Karen kuuleb, kuidas ta sisse hingab, enne kui ütleb välja selle, mis ka Karenil oli viimastel tundidel mõtetes keerelnud. „Mis siis, kui keegi on ta ära röövinud?“

Veerand tundi hiljem väljendab krimiosakonna juhataja Jounas Smeed täpselt sama kahtlust.

„Eks siis jää üle ainult jumalaid paluda, et keegi lunaraha ei hakkaks nõudma. Pakun, et ta on üsna jõukas.“

Karen oli talle olukorrast ja faktidest lühikese ülevaate andnud. Luna Johns, sündinud 1977. aastal Ravenbys Lena Johansonina, on juba kolm nädalat viibinud Doggerlandis, et kavandatud tagasitulekuks kontserdilavadele KGB Productionis lugusid salvestada. Luna teab KGB asutajaid, sest kunagi tegid nad koos bändi. Juba 1997 lahkus ta kodumaalt USA-sse. Vähemasti KGB poiste teada on see tema esimene külaskäik pärast seda.

Eile pidid nad stuudios veel korraks kokku saama, sest viimasel hetkel otsustati muudatusi teha. Luna pole ikka veel välja ilmunud ega endast märku andnud. Nüüdseks on kulunud üle kolmekümne tunni hetkest, kui teda viimati nähti. „Jah, vara on tal Kore jutu järgi küll miljonite, sadade miljonite eest,“ ütleb Karen. „Inimrööv oleks ilmselt kõige hullem stsenaarium, sellise asjaga toimetulekuks pole meil õieti ressurssegi.“

„Nojah, aga keegi pole ju ühendust võtnud, nii et on ka muid, lihtsamaid selgitusi. Eriti kui sa ütled, et ta on siin inkognito. Mis kuradi moodi see üldse võimalik on? Isegi mina tean, kes ta on ja kuidas ta välja näeb. Minu meelest ikka jube ilus.“

„Renditud maja, krundile ei näe, Friselil ühel eraldi neemel. Lisaks on ta omajagu välimust muutnud. Meik ja sädelus on kadunud. Juuksed samuti, tal on nüüd siilipea. Ja ta pidavat ka juba aastaid budist olema.“

„Kahju. Juustest, ma mõtlen. Ei tea, kas need olid üldse ehtsad?“

Karen ei ütle midagi selle kohta, et blond pahmakas, mis ulatus otsapidi üle tagumikugi, koosnes arvatavasti indialannade juustest, mida oli vesinikus blondeeritud.

Ta ei ütle ka seda, et nüüd on Luna vist ilusam kui iial varem.

„No igatahes,“ jätkab ta hoopis, „on Luna nüüdsel ajal mingisugune puhta elu eestkõneleja, kes on tõmbunud tagasi nii meediast kui pidutsemisest. Neli-viis lapsendatud last, lahutatud, kuid heas kontaktis oma eksiga, teadis Kore. Ilmselt tema hoolitsebki laste eest, kuni Luna ära on.“

„Kore?“ küsib Smeed irvitades. „Kas sinu homosõber hoolitseb laste eest?“

„Ära jama,“ vastab Karen väsinult. „Jarred Kostas, tema eksmees. Mis me sinu meelest tegema peaks? Kui me kuulutame ta tagaotsitavaks, on meedia meil kohe kukil, ja mitte ainult kohalikud tindipritsid. Kuigi Luna pole kümme aastat avalikult esinenud, pakub ta endiselt huvi.“

„Eks sa võtad siis selle.“

„„Võtan selle“?“

„Jah, kuni me rohkem teame. Uuri välja, kas on vähimatki kuriteokahtlust. Ootame ametliku teadaandega pisut, aga ürita seni välja uurida nii palju, kui suudad. Räägi kõigiga, kes temaga kokku puutusid, sugulased, mobiililiiklus, laevad, lennud, võimalikud narkoprobleemid, kalduvus enesetapule, no tead ise küll. Kõik, mida sa saad omal käel teha. Aga ole väga diskreetne. Ilmaasjata pole meile tsirkust tarvis.“

Me ei taha ka minna ajalukku idiootidena, kes viivitasid liiga kaua, mõtleb Karen. Valjusti ütleb ta:

„Ma vaatan, mis ma kätte saan, aga mul on vähemalt vaja kedagi kaasa, kes …“

Kareni jutu katkestab Jounas Smeedi telefoni helin. Ta toetub tooli seljatoele ja silmitseb ülemust, kuni too kuulab teises otsas rääkivat inimest. Ootab, et kõne lõppeks ja Smeed saaks kinnitada, et ta saab oma „diskreetsesse juurdlusse“ mõne kolleegi appi. Aga kui ta näeb mehe lõugu pinguldumas ja pahameelt silmis välgatamas, enne kui too käe tõstab ja endal üle lauba tõmbab, saab Karen aru.

Ta istub hiirvagusi tooliserval ja kuulab, kuni Jounas Smeed esitab küsimusi, mis kinnitavad tema aimusi.

„Kas ta on elus?“ küsib Karen, kui Smeed kõne lõpetab.