Читать книгу Kuradi ja mere vahel - Maria Adolfsson - Страница 5

Ebatavaliselt soe on, kinnitab ta endale. Sellepärast ma ei jaksagi. Kraadiklaas näitas kakskümmend viis kraadi, kui ta kakskümmend minutit varem sel pühapäeva pärastlõunal tennisepaelad lootusrikkalt kinni pani.

Juba siis oli imelik olla, kui ta sörkis kruusateeni, pööras põhja poole ja liikus seejärel mööda rannaäärset rada. Natuke üle kilomeetri ta jaksas, enne kui väsimus täie jõuga ründas. Ta sundis end läbima veel ühe kilomeetri, enne kui alla andis ja värisevatel jalgadel siledatele kaljudele vajus, selg vastu jändrikku mändi.

Nii soe ei peaks aprilli lõpus olema, mõtleb ta. Doggerlandis küll mitte.

Alistunult kinnitab ta pilgu horisondile ja hakkab muretsema. Süsteemselt. Alustab kasvuhooneefektist, globaalsest soojenemisest ja sulavast polaarjääst ning tunneb lootusetust hinge pugemas, ise samal ajal laubalt higi pühkides. Otsib lohutust, mida merele vaatamine talle alati pakkunud on, olgu siis lained ähvardavalt tinahallid või nagu täna, kui petlik päikesesära katab annid ja ohvrid, mis nende all peituvad.

Kuid pärast viimaseid ametlikke häirekelli tunduvad nii vahuse vee pritsmed vastu kaljut kui ka vaikne loksumine vastu kivist randa pigem nagu appihüüd, mitte lohutuse allikas. Kõik on läbi, mõtleb ta. Kui me praegu midagi ette ei võta, siis ongi kõik.

Ärevuse kontrolli alla saamiseks suunab ta pilgu oma määrdunud tennistele ja sunnib end mõtlema millelegi konkreetsemale. Mõte läheb pesumasinale, mis on hakanud tsentrifuugimise ajal imelikke hääli tegema, ja numbritele, mis talle pilklikult vastu vahtisid, kui ta eile oma pangakontot kontrollis. Lisaks see, mis ootab teda reede hommikul: tervise- ja ametioskuste kontroll. Iga-aastane kohustuslik arstlik läbivaatus koos koormustesti ja laskmiseksamiga. Kontrollitakse nägemist, lisaks CDT-näitu, vererõhku, verenäitajaid … Hetkeks lubab ta endal puhata teadmisel, et viimastel kuudel on ta vähemalt alkoholi ebatavaliselt tagasihoidlikult tarbinud. Vähemalt tema enda mõõdupuu järgi. Isegi suitsu teeb vähem. Praktiliselt enam ei teegi.

Praktiliselt.

Ja trenni on ta ju ka teinud, kõiki neid harjutusi, mida füsioterapeut käskis tal eluaeg teha, et põlvevigastust kompenseerida. Kasutas juhust ja treenis käsivarsi ja kõhtu ka, ning tundis, kuidas lihased tasapisi taastuvad. Kuid jooksutrenni pole ta teinud. Ja reedel ei testita tema lihaste jõudu, vaid ta peab hoopis treeningratta seljas istuma, elektroodid higise keha küljes.

Nad ei saa mind ometi ametist kõrvaldada? mõtleb ta. Nad ju teavad, miks ma pole saanud sügisest saadik vastupidavustrenni teha. Kõigepealt põlv ja siis lumi ja libedus … Vaimusilmas näeb ta keldris kasutamata seisvat treeningratast ja üritab kähku millelegi muule mõelda. Laseb mõttest riivamisi läbi mammograafia, mida nüüdsel ajal pakutakse kõikidele Doggerlandi politsei naissoost töötajatele ja kuhu ta nüüd esimest korda läheb. Tuleb pea liiva seest välja võtta ja see jube rinnapress välja kannatada. Õrnalt kiskuv tunne ühes rinnas, mida ta eelmisel nädalal duši all tundis. Midagi kõva ja ebamäärast. Midagi uut.

Ei tasu sellele praegu rohkem mõelda. Mõtle parem laskmiseksamile. Selle pärast pole igatahes vaja muretseda.

Ta vallandab oma ärevust väikeste portsude kaupa, juba otsib järgmist mõtet, et ükski neist korralikumalt ei juurduks. Katus, mis tahab vahetamist, viimased arvamusküsitlused enne sügisesi valimisi Doggerlandis, see neetud mammograafia, järjekordne koolitulistamine USA-s, Trumpi viimane tviit.

Iseenda peegelpilt hommikul.

Selle asemel, et kiiresti ja rutiinselt ära teha oma hommikused toimingud, jäi ta seisma, hambahari käes, ja vahtis aukus silmadega nägu enda ees. Tegi grimasse ja nentis, et varesejalad on pärast seda, kui ta neile viimati tähelepanu pööras, sügavamaks muutunud, miski lõua juures paistis olevat ära väsinud. Ja ta teab, et selle äkilise eneses kõhklemise kutsus esile eilne kohtumine Lunaga. Selle eeterliku, valgeis rõivais olendiga, kelle ümber olid kõik nagu ära tehtud.

Kõik peale ühe torssis kriminaalinspektori Langevikist.

Lisaks tüli Leoga. Või kas see oli üldse tüli? Leo oli Kareni autoni saatnud. Üritanud veenda teda jääma. Küsinud, miks ta nii pahas tujus on.

„Miks ta ei või tervitada nagu normaalne inimene,“ oli Karen kähvanud.

„Ta ei anna kunagi kellelegi kätt,“ oli Leo vastanud. „Paljud lauljad kardavad pisikutega kokku puutuda. Pealegi on ta ilmselt juba mitu aastat olnud budist,“ lisas ta.

Vähemalt sinu küljes rippudes ta küll pisikuid ei karda, oli Karen mõelnud, kuid õnneks mitte välja öelnud. Nägi ainult, kuidas Leo võtmed taskusse pani, ja mõtles, et vaevalt tal neid niipea tarvis läheb.

Täna hommikul ei näinud ta tema varjugi. Ka Sigridi oma mitte, mõtleb ta ja tõrjub eemale ärevuse, mis on kuklas tiksunud sellest hetkest, kui ta märkas, et väikese magamistoa uks on paokil ja voodi tühi. Voodi polnud küll korda tehtud, aga vaevalt sellest järeldada saab, et ta seal magas. Ei ta maganud, ka täna öösel mitte.

Sigrid on täiskasvanu, kinnitab ta endale. Nii temal kui Leol on absoluutselt õigus tulla ja minna, nagu nad ise soovivad. Kaks üürilist, ei midagi muud. Kaks tuulest toodud hinge, kes koputasid tema mugava elu uksele.

Mis kuradi pärast ma pidin nad sisse laskma?

Kakskümmend minutit hiljem peatub ta kivitrepi ees ja haarab käepidemest. Kõrvus kohiseb ning kuumalaine tulvab läbi keha ja jõuab näkku kerkides keemispunktini. Samal hetkel, kui ta toetab lauba vastu külma metallpiiret, kuuleb ta väikese maja ust avanemas. Ah nii, mõtleb ta. Siis ikka tulid öösel koju.

Järgmisel hetkel kõlab Leo hääl.

„Aga kas sa helistasid teistele? Keegi peab ju teadma, kus ta on. Brynn või Gordon? Billy? Tema teab alati täpselt, mis värk on.“

Järgnevas vaikuses, kui Leo kuulab telefonist vastust, kasutab Karen juhust ning läheb trepist üles ja uksest sisse, tagasi vaatamata. Just enne seda, kui ta ülemise korruse vannituppa kaob, kuuleb ta uuesti Leo häält.

„Ju ta unustas lihtsalt ära, küllap võtab varsti ühendust. Või tuleb hoopis homme. Mul on ausalt öeldes päris hea meel, et ma ei pea täna stuudiosse tulema. Jube pohmakas, kas sul pole või?“

„Milles asi?“ küsib Karen, kui ta veidi hiljem, pärast duši all käimist ja vannitoakapi taganurgast leitud kreemi näole kandmist, köögilaua taga istet võtab.

Justkui pisut kopitanud lõhn oleks sel kreemil, mõtleb ta.

„Luna,“ ütleb Leo. „Pidime täna veel paar viimast muudatust tegema, aga Kore ei saa teda kätte.“

„Mina sain aru, et teil on kõik? Kas te mitte seda ei tähistanud?“

„Põhimõtteliselt küll. Aga Lunale tuli eile üks mõte, mida mõtlesime veel katsetada, enne kui ta ära sõidab.“

„Nii et ta sõidab koju tagasi?“ küsib Karen, nähes vaeva, et kergendus häälest välja ei kostaks.

Leo ajab pea kuklasse ja haigutab.

„Jah, ülehomme,“ ütleb ta. „Siis ei saa ta vist enne tagasi tulla kui järgmise kuu lõpus. Aga ta pidi nüüd ennelõunal Korega rääkima ja määrama aja, mis kell me stuudios kohtume. Meil on aega veel ainult täna ja homme.“

„Ju ta magab. Küllap sama ränk pohmell kui sinul?“

„Lunal? Tema ei joo tilkagi.“

Ei, seda muidugi, mõtleb Karen ja võtab teekannu.

„No ainult igasugu mahlu ja sihukest jama,“ jätkab Leo. „Tavalist rohtu, kas sa teadsid, et seda süüakse? Või vähemalt juuakse. Pidavat jube kasulik olema.“

„Lase käia,“ ütleb Karen köögiakna poole viibates. „Võid ju kuuri juurest maltsaga pihta hakata ja siis mööda õue edasi liikuda.“ Leo turtsatab.

„Kas sa oled ikka veel pahane?“ küsib ta ja lõikab viilu leiba, mis on laual sellest ajast, kui Karen ise paari tunni eest hommikust sõi. „Tahad ka?“ lisab ta nuga küsivalt üleval hoides.

„Ei, aitäh. Või tegelikult. Lõika mulle ka üks.“

„Mis see üldsegi oli? Ma mõtlen eile.“

„Ei midagi. Ma olin lihtsalt väsinud. Ei tundnud õieti … et ma sinna sobin. Pole nagu minu rida.“

„Mis asi? Hea muusika, hea toit ja avatud baar. Ja rõõmsad inimesed, kes tähistavad, et nad tegid head tööd. See pole äkki „sinu rida“?“

Karen ei vasta.

„No igatahes ei pea ma vist täna linna sõitma,“ jätkab Leo ja haigutab uuesti. „Ilma Lunata ei saa me midagi teha. Halvimal juhul peame homme hommikul vara alustama, muidu unustagu muudatused ära, ütles Kore. Nädala lõpus tuleb uus bänd stuudiosse.“

„Kus ta elab? Hotellis või?“

„Ei, mis mõttes. Friselil üürimajas. Muidu poleks me saanud tema siinviibimist salajas hoida. Kõik, kes temaga töötavad, on salastatuslepingule alla kirjutanud. Ka sina oled lubanud suu pidada, eks?“

Leo vaatab talle nõudlikult otsa.

„Jah, ma pole seda ühelegi hingele öelnud. Aga kas keegi sinna kohale sõitis? Sinna Friseli majja, ma mõtlen. Ta võib ju seal olla, olgugi, et ta ei vasta. Juhtus mingi õnnetus või võttis üledoosi … Kuigi õigus jah, tema on ju puhas nagu lumi.“

Leo raputab ärritatult pead. Siis tekib talle näkku ärevuse varjund.

„Kore läheb õhtu poole sinna, kui ta seni ühendust ei võta. Mis asja? Arvad, et me peaksime muretsema?“

„Mina ei arva midagi. Üldse mitte midagi.“

Aga ei tea, miks Kore just sulle helistas, et kuulda, kuhu Luna kadus, mõtleb ta.

Samal hetkel avaneb välisuks ning Karenit valdab kergenduse ja ärrituse segu, kui ta kuuleb Sigridi häält.

„Halloo? Kas keegi on kodus?“

Leo heidab Karenile hoiatava pilgu.

„Võta nüüd rahulikult,“ ütleb ta. „Ta on üheksateist täis.“

Siis kummardub ta ette ja kissitab silmi.

„Mis jama sul üldsegi näos on?“