Читать книгу Hull suvi - Mariann Rückenberg - Страница 10

Maiki oli jaanilõkke ääres. See oli kõige suurem lõke, mida ta kunagi näinud oli, ja teisel pool lõket oli Teet. Maiki ei näinud teda, aga teadis, et mees on seal. Teet kutsus teda ja ta ei saanud minna, sest tuli kõrvetas. Järsku Maiki taipas, et tema ees ei ole üldse jaanituli, vaid ta on Rõokse mõisas ja mõis põleb. Kurjakuulutavad söestunud varemed kõrgusid tema ees ja Teet kutsus teda teiselt poolt tulemöllu. Maiki nägi neid leegitsevaid pruunikasrohelisi silmi nii selgelt. Ma ju tulen! Oota mind! Just siis, kui Maiki oli otsustanud punastesse leekidesse tormata, avastas ta, et on hoopis Tartus oma endise töökoha kontoris ja teisel pool ust on kurjad töökaaslased. Korraga läheb uks lahti ja lävel seisab Teet, seljas politseivorm, mis on ühtlasi ka ülikond. Ta räägib Maikiga käskival häälel, mis on pööraselt erutav, ja hakkab teda arreteerima, aga siis hakkavad nad hoopis metsikult suudlema. Nii metsikult, et Teet pühib laua pealt kõik asjad maha ja lükkab Maiki sinna pikali ja Maiki kisub tal politseivormi-ülikonda seljast, sest nad on ju tegelased Merka raamatust „Lämmatav kirg”. Teedu huuled liiguvad Maiki kaelale ja näole ja oi, kus need suudlevad ta nägu. Isver, miski suudlebki ta nägu! Maiki teeb silmad lahti ja näeb valgekarvalist Tibu, kes saba liputades tema põske lakub.

Issand, kui kaua ta magas? Väljas on juba pärastlõunane valgus. Merka noriseb kušetil. Koerad on puhta näljas. Maiki paneb ruttu koertele süüa ja vahetab nende joogivee. Ühteainukest asja on vanatädi temalt palunud ja sellega ei saa ta ka hakkama!

Kell on neli läbi – päris korralikult magatud, aga kõht on hirmus tühi. Enne peab siiski pesemas käima, sellisena ta poodi minna ei saa.

Maiki läheb saunaruumi, kus on dušš. Alguses tuleb külma vett, mis pärast nii kuuma unenägu ongi hea, ja siis tuleb soe vesi. Oi kui mõnus on kõik see jaanipäeva räpp endalt maha pesta!

Maiki naaseb elutuppa, puhas ja hästi lõhnav. Merka on ennast üles ajanud, ikka veel eilsed riided seljas ning juuksed salkus.

„Mu suu kuivab ja hirmus parmu tunne on,” teatab Merka hädiselt.

„Ma tean jah, mul oli ka enne. Käi pesus ära, siis hakkab parem! Sooja vett peaks veel jaguma.”

„Lähen käin vist jah, ema silma alla nii minna ei taha,” pomiseb Merka ja kaob saunaruumi.

Maiki ja Merka lähevad aiaväravast välja. Teedu maja juures pole kedagi liikumas. Kolmest autost on ainult kaks alles jäänud.

Alevi peal on rahulik: siin-seal kostab aedadest hääli, tee peal ei liikle eriti kedagi. Maikil vedas, et nad õigel ajal üles ärkasid, sest pood on täna ainult kella kuueni lahti. Nad jätavad Merkaga poe juures hüvasti. Leib, keefir, sulajuust, mõned kartulid, vorstid ja purgisupp pluss koeratoit. Süda ikka laulab täiega sees, mõtleb Maiki mööda suvist maanteed koju jalutades. Huvitav, mis Teet teeb? Kas ta ei taipa, et nende vahel on nüüd mingi imelik side? Maiki igatahes tajub seda sidet. Ta tunneb seda nii tugevalt, et sees kisub valusaks. Iga sammuga, mis teda Teedu majale lähemale viib, peksab süda ikka kiiremini ja kiiremini. Näeks meest vähemalt korrakski, palub Maiki mõttes. Äkki peaks värava juures natuke rohkem aega viitma, just seal, kus sirelihekk hästi läbi paistab? Võibolla võtmeid otsima või midagi. Maiki viskab võtmed kilekotti, kui maanteelt ära keerab, aga kui tuttavad aiad paistma hakkavad, selgub, et võtmetrikki polegi vaja. Teet ja Tarmo seisavad autode juures. Tarmo otsib midagi ja Teet vahib üksisilmi tädi Saima maja. Maiki süda hõiskab. Hõiskab nii kõvasti, et pisarad tahavad silma tulla. Teet märkab teda, pruunikasrohelised silmad vaatavad Maikit soojalt ja lahkelt. Need silmad soojendavad Maiki südant nii, nagu mitte miski muu kunagi varem pole soojendanud ega saa ka tulevikus soojendama.

Lähemale jõudes poevad suured emotsioonid kivi alla peitu, sest ega see poleks eriti normaalne, et jookseksid praktiliselt võõrale tüübile käte vahele, nagu oleks ta su eluarmastus, olgu peale, et oled temaga jaaniööl natuke kallistanud. Elame ju ikkagi reaalsuses. Nii kostabki Maiki suust lihtsalt üks hele „tere” ja Teedu suust üks madal „tsauki”.

Teet teatab, et nad hakkavad jälle grillima ja et jube vahva oleks, kui Maiki nendega ühineks, sest õhtu on ju ilus ja blablabla. Keda see „õhtu on ilus” ikka huvitab, kui Teet ütleb, et „jube vahva” oleks, kui Maiki nendega ühineks! Pealegi on tal ainult purgisupp kotis, aga Tarmo ja Heli tehtud kartulisalat ja need vorstid olid ikka supermaitsvad ju.

„Ma viin koti tuppa ja võtan jope peale, siis tulen,” ütleb Maiki säravalt naeratades.

Kui Maiki Teedu aeda astub, tekkib tal déjà vu – alles eile olid nad Merkaga käinud sedasama teed, umbes samal kellaajal, aga tundub, nagu see oleks olnud eelmisel aastal või midagi, sest vahepeal on nii palju juhtunud. Või kuidas võtta – pole ju palju juhtunud, aga MIDAGI on juhtunud.

Teet, Tarmo ja Heli istuvad laua ümber ja joovad eilsest jäänud õllevaru. Teet kutsub Maiki enda kõrvale istuma ja pakub talle juua. Jälle lastakse grillvorstid ja salat ringi. Huvitav, kui palju Tarmo ja Heli seda salatit tegid? Uskumatud inimesed!

Tarmo ja Teet arutavad mingisugust auto-teemat, millest Maikil pole õrna aimugi. Ta küsib Heli käest, mis teistest seltsilistest on saanud.

„Sõitsid juba hommikul tagasi linna,” vastab Heli ja jätkab kavalalt, „me kuulsime, et Mikk oli mingilt külamehelt lõuga saanud eile, sellelt sinu sõbranna peikalt?”