Читать книгу Hull suvi - Mariann Rückenberg - Страница 4

„Maiki!”

Vanatädi hüüdis juba kolmandat korda.

„Ma kohe tulen!”

Maiki lamas murul päevitustekil ja kuulas kõrvaklappidest muusikat. Miks vanatädi alati siis hüüdis, kui laulus kõige parem koht tuli? Tänane hommik oli alanud suurpuhastusega ja kuigi Maikil ei olnud midagi koristamise vastu, taipas ta päeva edenedes, et tema ja tädi Saima arusaamad korrast lähevad suures osas lahku. Kui Maikile meeldis kappe koristada ja asju pikkuse järgi paika panna, siis vanatädi arvas, et kõige tähtsamad on korralik kloppimine ja tolmutamine. Nad olid juba viis kaltsuvaipa ära kloppinud ja Maikil oli tunne, et enne kui õhtu jõuab, on viiest saanud viisteist. See oli ebareaalne, kui palju vaipu võis tillukesse majja paigutada!

Igatahes päevitamisest ei tulnud küll midagi välja. Maiki viskas telefoni ja kõrvaklapid tekile ning lonkis paljajalu vaatama, miks tädi Saima teda hüüab.

Vanatädi, umbes seitsmekümneaastane matsakas heasüdamliku olekuga naine, kummardus parasjagu oma koertele sööki panema. Jalas peaaegu rinna alla tõmmatud määrdunud retuusid, seljas vana spordisärk, ent keemilised lokid soengusse sätitud ning kulmud värvitud. Olgu alevis peol või peenramaal, õigel daamil on ikka soeng peas!

„Kallis laps, kas sa, palun, saaksid poodi jalutada ja koertele söögipoolist tuua? Eile unustasin koerad täitsa ära ja praegu panin viimase konservi neile. Ma läheksin ise, aga siin on nii palju teha ja ma tean, et sulle ei meeldi see tolmutamine niikuinii. Chappy või ükskõik mis lihakonserv kõlbab, ega Tibu ja Rutsu ei ole valivad.”

Rutsu oli terjerilaadne paksuke ja Tibu üleni valge väga karvane krants. Vanatädi armsad kullakesed, kui nad parasjagu pahandust ei teinud.

„Näe, raha on siin! Ja võta endale ka jäätist või midagi, eks, hea laps!” ulatas vanatädi Maikile oma kulunud rahakoti vahelt kümneeurose.

Poodi oli mitu kilomeetrit kõndida ja ilm oli palav. Kuigi seljas oli napp seelik ja õlgu paljastav topp, ikka oli palav. Maiki selg kleepus ja tumedad juuksed kuumasid. Oi, kuidas tahaks järve suplema minna! Selle eest annaks ei tea mis! Lõhnas pigi, kivide ja maantee ääres kasvava kummeli järele. Mõnus suvelõhn!

Maiki polnud kunagi maal elanud, aga suvelõhnad, päikeses kõrbev inimtühi maantee, kraavid ja heinamaad mõjusid rahustavalt. Nojah, niipalju siis inimtühjast maanteest, mõtles Maiki, kui kuulis selja tagant autot lähenemas. Ta tõmbus teeserva ja kuulis, kuidas auto kiiruse maha võttis. Jäi Maiki kõrvale sõitma ja kui neiu autosse vaatas, kippus talle vägisi naer peale. Vahtralehtedega märgitud mustas bemmis istusid noored siilisoengutega kutid.

„No kuhu minek, kena neiu? Äkki viskame ära? Meil siin ruumi on ...” uuris krigiseva häälega turske ninamees juhi kõrvalistmelt. Ülejäänud kari irvitas kõlaritest kostva tümpsu saatel heakskiitvalt kaasa.

„Ei, aitäh, mulle meeldib kõndida ja olen kohe kohal ka,” keeldus Maiki viisakalt.

„No tule ikka! Teeme väikese sõidu, võtame poest siidrit ja ...” ei jätnud tõmmu ninamees järele.

„Ei, ma tahan jalutada, aga head sõitmist teile!”

„No ise tead, millest ilma jääd,” vastas ninamees natuke solvunult, „pane gaasi, Raits!” ja must BMW sööstis kummide vilinal kohalt minema.

Teedule pakkus see stseen nalja – kuidas külapoisid proovivad tee äärest „suveõisi” noppida. Tüdruk oli tõesti kena, seda märkas ta juba eemalt – pikad tumedad juuksed ja pikad jalad. Poleks osanud arvatagi, et siinkandis selliseid leidub. Noh, Teedu jaoks see niikuinii midagi ei muuda, tema juba ei hakka siit teeservast kedagi üles noppima. Mees möödus neiust mõõdukal kiirusel, aga ei suutnud loobuda heitmast pilku tahavaatepeeglisse. Teet jälgis tüdrukut peeglist, kuni too järgmises kurvis vaateväljast kadus.

Poes oli rekordiliselt pikk järjekord. Lähedal asuv lastelaager oli ostlema tulnud. Terve pood sumises lapsehäältest ja vaidlustest. Lapsi oli vähemalt kakskümmend ja kõik seisid ootusärevalt järjekorras. Paksuke müüja oli hädas, ta pühkis otsaesiselt higi ja tundus väga närvilisena.

„Kas kellelgi, palun, väiksemat raha ei ole? Ma ei saa teile tagasi anda! Palun, kas te kokku ei saa maksta?” uuris ta lastelt ja vaatas kurja pilguga nende kasvatajaid, kes nõutult õlgu kehitasid. Peale kümmet minutit täielikku seisakut hakkas järjekord siiski liikuma, sest ilmus välja müüja noor abiline vahetusrahaga.

Kui Teet poest välja jõudis, oli ta juba üsna kuri – miks kuradi päralt oli ta unustanud eile koerale toitu osta?! Astus kaks sammu poeuksest eemale ja jäi tardunult seisma – tema auto juures seisis seesama tüdruk maanteelt ja jootis koerale läbi poolavatud akna pudelist vett. Sealjuures nirises suurem osa veest maha, nii ühele kui ka teisele poole akent. Teet sammus otsustavalt auto juurde, et tüdrukule mõned sõnad öelda, aga kui tüdruk ümber keeras ja oma suured hallid silmad Teedule suunas, kostis Teedu suust ainult kõhklev: „Eee, mis siin toimub?”

„Kas see on teie auto ja teie koer?” küsis tüdruk toonil, mida Teet kurjategijatega kõneldes ka ise tihti kasutas. „Kas te teate, kui palav täna on? Ja teie koer niutsub siin tumedas autos. Ma lihtsalt ei suutnud seda niisama pealt vaadata!” kurjustas tüdruk. Teedul oli kuskil kaugel ajusopis päris mitu head vastust, aga ta vaatas juhmilt tüdrukut, tema väljendusrikast suud, sõjakaid sädemeid pilduvaid halle silmi ja unustas kõik vaimukad vastused. Hoopis köhatas ja lausus lõpuks: „No aitäh igatahes! Koer ilmselt on ka igavesti tänulik!”

„Mis ta nimi on?” küsis tüdruk natuke pehmemalt.

„Koer,” muigas Teet.

„Kes paneb oma koerale „Koer” nimeks?” naeris tüdruk ja patsutas Koera pead läbi poolavatud akna. „Aga olgu! Head aega, Koer ja Koera peremees! Palun hoia oma Koera paremini!” Neiu naeratas nii säravalt, et Teedul rinnus pistma hakkas, ja läinud ta oligi! Teet seisis nõutult ja mõtles, mis see nüüd oli, mis just praegu temaga juhtus?

Maiki naeratas endamisi, kui Koera omaniku juhmile näole mõtles. Ta oli mehe päikeseprillide taha varjatud pilku oma seljal tundnud seni, kuni poeuksest sisse astus. Rõokse kaupluse ette sobis too isik sama vähe kui Maikile blondid juuksed. Umbes kolmekümnene, pikk, heas vormis. Linnavurle ilmselt, kes on oma koera suhtes hooletu, andis Maiki talle karmi hinnangu. Ent pidi alla suruma väikese ärevusvärina, kui mõtles võimalusele Koera omanikuga veel kord kohtuda.

Suure tamme juurest avanes vaade maalilisele Rõokse järvele ja selle kaugemal kaldal asuvatele mõisavaremetele. Rõokse rüütlimõis oli põlenud maha rohkem kordi kui ükski teine mõis Eestis. Maiki ei mäletanud, mitu korda täpselt, kuid teadis tädi Saima jutu järgi, et sellega oli seotud sünge legend. Igal juhul oli mõis põlenud maha iga kord, kui Eestit sõda laastas, kuni mõisate aeg saigi ümber ja alles jäid vaid kivivaremed. Suvel korraldati mõisavaremetes etendusi, kust ei puudunud nõiad, kurjad mõisnikud, kaunid talutütred ja traagiline armastus. Esinejaiks ümberkaudsete linnade näitetrupid.

Ning nüüd, vaadates järvekaldal kõrguvaid halle kivivaremeid, tundis Maiki korraga põletavat uudishimu – kuidas see legend ikkagi täpselt oli? Ja lubas endale, et läheb etendust kindlasti vaatama.

„Hei! Kas sina oled Saima Sirelpuu sugulane?” kostis ootamatult tema selja taga rõõmus hääl.

Maiki võpatas: „Ja-ah?”

„Hehee, ega ma ei tahtnud sind ehmatada üldse, aga Saimale on pakk tulnud,” ütles umbes Maiki-vanune heledate juuste, erksate roheliste silmade ja rõõmsa olekuga neiu naerdes. „Mu ema peab meil poodi ja postkontorit siin. Unustasime enne sulle poes üle anda, aga siin see on!” Ta ulatas tugevas beežikas paberis paki. „See ei tohiks eriti raske olla.”

Maiki naeratas tüdrukule vastu. „Väga kena, ta ilmselt juba väga ootab seda. Aitäh!”

„Palun, palun. Minu nimi on muideks Merit, aga mind kutsutakse Merkaks. Mul kolis viimane sõbranna siit kevadel Tallinnasse elama, nii et kui sul on igav ja otsid seltsilist, kellega päevitamas käia või midagi põnevat ette võtta, siis PALUN, võta minuga ühendust, sest muidu ma suren siia suvel igavuse kätte ära! Ma loodan, et see ei kõlanud liiga meeleheitlikuna, aga sõbrannade suhtes on siin alevis küll täielik va-e-gus,” venitas tüdruk teatraalselt lauselõppu.

Merka tundus olevat sundimatu ja lustakas, sellise kaaslase vastu poleks Maikil midagi.

„Ma arvan, et see oleks väga tore! Mina olen Maiki. Mis siin üldse põnevat teha saab?”

„Hahaa, hea küsimus! Ega siin tuleb üsna ise oma elu põnevaks teha, aga alustuseks võiks lihtsalt koos järve äärde päevitama minna, kui ilus ilm on.”

„Olen nõus,” vastas Maiki naeratades.

Seejärel röövis tüdrukute tähelepanu madalatest bassitümakatest põrisev must BMW, täis Maikile juba maanteelt tuttavaid kutte. Auto kimas poe ette, uksed avanesid ja välja astusid neli naervat noormeest, kes tüdrukutele kavalaid pilke heitsid.

„Tere, naised!” pöördus krigiseva hääle ja siilisoenguga turske ninamees kummardades nende poole, samal ajal kui tema sõbrad poodi kadusid. „Noh, Merka, kas sa oma sõbrannat ei tutvustagi mulle?” pöördus ta suitsu põlema pannes Merka poole.

„Maiki – Rolts, Rolts – Maiki,” tutvustas Merka ükskõikselt.

„No tere-tere, Maiki! Äkki tahad, viskame su ikka koju ära?” rääkis Rolts mesimagusalt ja tegi Maikile silma.

Merka hakkas kõva häälega naerma, pälvides Roltsilt altkulmupilgu.

„Mida sa irvitad?” küsis Rolts.

„Sinu lantimist – ma pole sind veel kuulnudki sellist häält tegemas: No tere-tere, Maiki,” matkis neiu lõbusalt Roltsi madalat häält.

Rolts tõmbas silmi kissitades vägeva mahvi, mõõtis Merkat pealaest jalatallani, puhus suitsu välja ja küsis tähendusrikkalt: „Kas sul on tänased pontšikud juba söödud?”

Maiki oli jahmunud, sest Merit võis ju olla õigetest kohtadest veidi vormikas, aga paksuks teda küll pidada ei saanud! Ta otsustas Merkale vajadusel toeks olla, kui too otsustab selle turske nälkja lömastada.

Merka aga naeratas nälkjale mesimagusa õelusega ja küsis: „Kuule, Rolts, millal sa oma ajupuude ametlikuks vormistad? Kõik juba teavad niikuinii. Mõtle, saaksid riigilt toetust, et rohkem õlut osta? Kas poleks tore?”

„Ma võin ju ajupuudega olla, aga pontšikuisu see vist vähemaks ei võta, mis?” vastas Rolts suitsu pahvides.

Roltsi seltsilised väljusid poest, varustatud kuuspaki ja krõpsudega. „Tõmbame leebet siit pontšikutemaalt ja lähme vaatame, kus on tõelisi naisi,” irvitas Rolts Merkale otsa vaadates ja ronis autosse.

„Mu vanaisal on traktoriga ka rohkem lööki kui teil selle künaga!” hüüdis Merka kuttidele järele ja naeris kiledalt.

Rolts lasi akna alla ja hüüdis vastu: „Kuule, Merka, eelmisel suvel meeldis sulle küll siin tagaistmel ...” Jutu lõpp kadus autost kostvate naerukõõksatuste sisse ära.

„Jää VAIT, värdjas!” hüüdis Merka näost õhetades.

„... no muusikat kuulata, ma tahtsin ju öelda,” krigises naerust vappuv hääl.

„JÄÄ LIHTSALT VAIT!!!”

Maiki nägi, kuidas Merka maast kivi haaras.

„OI, Raits! Tal on kivi! Davai, gaasi! Siva!!!”

BMW pühkis minema.

Merka heidetud kivi jäi mõni sekund hiljaks ning auto tagaklaas terveks.

„Ühel päeval ma ma selle sitase bemmi aknad puruks viskan, seda ma luban!” lausus Merka, silmadele langenud heledat juuksesalku näolt lükates.

„Õudsed tüübid, eriti see Rolts või kes iganes. Miks ta küll sinu niimoodi ette võttis? Sa ei ole ju paks!”

„Ah, ta ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et mulle halvasti öelda või mind kiusata, aga sellel aastal on ta eriti väljakannatamatuks muutunud. Mul on kahju, et sa sellist asja pidid nägema. Ma pean ennast üldiselt toredaks inimeseks, aga see rullnokast sitapea lihtsalt ajab mu hulluks!”

„Ära tee välja! Küllap saame suve jooksul selle Roltsi ka paika pandud,” naeratas Maiki kaastundlikult oma uuele sõbrannale.

Nad jalutasid suure tamme juurest alla Rõokse järveni ja leppisid kokku, et lähevad järgmisel päeval koos järve äärde päevitama, kui ilm on hea.

Rõokse alev, mille servas paiknes Maiki vanatädi maja, oli lihtne ja armas maakoht, kus kõik üksteist tundsid. Väikesi viilkatusega puu- ja kivimaju ümbritsesid aiad, kus kasvasid õunapuud. Läbi alevi voolas Rõokse oja, mida siin-seal ületasid romantilised sillakesed, mis Maikile väga meeldisid. Veel oli Rõoksel kaunis järv, mille randa nii kohalikud kui ka kaugemalt tulijad suplema-päevitama kogunesid, laululaval toimus nädalavahetustel aeg-ajalt mõni kontsert. Ja nüüd oli Maikil siin juba ka üks sõbralik ja tore tuttav – suvevärvid olid neiu jaoks äsja tooni võrra erksamaks muutunud.

Maiki avas parajasti aiaväravat, kui kuulis suure koera madalat haukumist, millele vastasid Tibu ja Rutsu väiksed klähvatused. Imelik! Kas vanatädil olid külalised? Ja siis ta nägi neid: Tibu ja Rutsu tormasid rõõmsalt tema poole, lootuses poenoosi saada, teisel pool hõredat sirelihekki aga jooksis must koer – jah, seesama Koer, kelle janu Maiki oli vähem kui tund aega tagasi kustutanud. Neiu tundis, kuidas õrn ärevus temas maad võttis. Ta kõndis mööda rohtunud teed maja juurde ja astus uksest sisse.

„Täpselt õigel ajal tulid. Ma just lõpetasin koristamise ja hakkasin süüa tegema,” ütles vanatädi, entusiastlikult kurke ja tomateid hakkides. „Kas said siis koertele sööki?”

„Jah, sain. Sulle tuli pakk ka muideks,” ütles Maiki, ise aknast naabri aia poole piiludes.

„Oi, vaat see on küll rõõmus uudis! Ma olen seda juba nii kaua oodanud. Näita siis välja, mis sa tõid! Panen koertele söögi ka kohe ära, nälgivad siin teised mul,” heitis vanatädi oma paksukestele kaastundliku pilgu ning haaras Maiki käest koti ja paki.

„Tädi Saima, ma märkasin siin kõrval aias ühte musta koera, kas meile on uus naaber tulnud või?” küsis Maiki võimalikult ükskõikse häälega.

„See on see Laherandade tütrepoeg. Tema käib siin vahetevahel suvitamas. Vaikne poiss on, lärmi pole löönud, hoiab üsna omaette. Ega ta üle paari nädala siin korraga pole. Enamasti ikka seisab tühjana see maja.”

„Hmm ... ma nägin poe ees teda ja ta koera. Ta oli oma koera autosse unustanud ja ma jootsin talle vett.”

„Poisile või?” küsis vanatädi imestades.

„Ei, koerale ikka,” tõmbus Maiki näost punaseks.

„Kas ta tänas kah sind?” uuris vanatädi kavalalt.

„Jah, ma olin üsna kuri ta peale – normaalsed inimesed ei jäta oma koeri sellise ilmaga autosse,” vastas Maiki pahuralt, „ja ma leidsin endale uue tuttava siin, Meriti, kas sa tead teda?”

„Oi! Vaat see Sammuli Merit on üks tore tüdruk,” vastas vanatädi, „mul oligi plaanis teid suvel tuttavaks teha. Ega sinuvanuseid tüdrukuid meil siin kohalikke nagu väga polegi rohkem – kõik on linnadesse minema kolinud,” ohkas tädi Saima natuke kurvalt.

„Seda ta ütles jah. Kas sa tead neid rullnokkasid ka, kes siin külavahel bemmiga sõidavad?” küsis Maiki.

„Oioi! Roland Kalmer ja tema sõbrad! Ei tea jah, mis temaga juhtunud on, jooma hakkas vist. Viimane aasta tekitab see poiss ainult pahandust. Kurameerisid Meritiga möödunud suvel, aga lörri läks neil see asi, ja sealt saati on külahirmuks muutunud kohe,” vangutas tädi Saima oma lokkis pead, „aga mul on nüüd toit valmis, hakkame sööma!”