Читать книгу Hull suvi - Mariann Rückenberg - Страница 6

Järgmised kolm päeva sadas vihma. Nagu ikka Eestimaal, lubati jaanilaupäevaks, mis pidi olema reedel, paiguti hoovihma ja viisteist kraadi sooja. Kuidas see ilm küll niimoodi käest ära läks, mõtles Maiki hommikul jopet selga pannes ja vihmavarju otsides. Alles pühapäeval võtsid nad päikest ja käisid ujumas ning nüüd siis selline sügisilm. Ennast sisse pakkinud, lõi ta vihmavarju lahti ja tormas kummikute lirtsudes aiaväravast välja. Taevas oli kuidagi kurjakuulutav, hall kuni silmapiirini – ja nii juba varahommikul. Vanatädi oli esmaspäeval sõitnud Paidesse põlveoperatsioonile ning Maiki oli jäetud kaheks nädalaks maja ja koerte valvesse.

Ilusate ilmadega koos oli õnneks kadunud ka pruunikasroheliste silmade hullus. Oli, mis oli, elu läheb edasi! Lihtsalt nii igaks juhuks heitis Maiki pilgu Laherandade krundi poole, et näha, kas vähemalt Teedu auto on seal. Oli! Teet oli ise ka seal, seisis auto juures ja viipas Maikile. Tüdruku süda jättis ehmatusest paar lööki vahele, aga ta kogus ennast ruttu, lehvitas vastu ning tuiskas minema.

Rohtunud tee oli kuni maanteeni lompe täis pikitud. Maiki hüppas algul neist üle, kuid lõpuks loobus ja sulistas nagu väike laps kummikutega lompidest läbi, nii et vesi pritsis. Aih! Üks kummik igatahes lekkis. Selja tagant ligines vaikse mürinaga auto ja Maiki võis ükskõik mille peale kihla vedada, et autos istub Teet.

Juhipoolne klaas lasti alla ja maailma kõige ilusamate pruunikasroheliste silmade omaniku üsna lootusrikas hääl küsis, kas ta võiks Maiki ära viia.

„Ega ma kaugele eriti ei lähe niikuinii,” vastas Maiki, mehega silmsidet vältides.

„Sa vist päris hea meelega sulistasid nendes lompides,” muigas Teet, tüdrukule kavalalt otsa vaadates.

Maiki vaatas hämmeldunult Teedule otsa ja mõlemad hakkasid naerma. „Sulistasin vist jah.”

„Kuidas siis jääb? Kuiv sõit, kuhu iganes sa lähed? Või lompides sulistamine?”

„Mul üks kummik vist lekib.”

„Hmm, see on küll halvasti, aga tule peale, ma viin su kohale! Kuhu sa lähed üldse?”

„Keskuse juurde raamatukokku, ma aitan seal suvel tööga ja nii.”

„Tean-tean.”

Teedu auto lõhnas natuke märja koera ja Teedu habemeajamisvee järele. Koer tervitas tagaistmelt Maikit, roosa keel suust väljas, kõrvad peadligi, saba metsikult liputamas.

„Oi, tere, Koer,” lausus Maiki hellitavalt ja paitas Koera, kes nõudis aina veel ja veel. Koera kõrval tagaistmel oli üks suurem kott. See tekitas mõningast rahutust: kas mees juba lahkub?

„Kuhu siis endal minek?” küsis Maiki nii-muuseastoonil.

„Tallinnasse,” vastas Teet rahulikult.

EI! EI! EI! lõi häirekell Maiki peas.

„Ma tulen tegelikult homme tagasi, toon mõned sõbrad kaasa – jaanipäev ja värgid,” lisas Teet.

Häirekell Maiki peas vaibus. „Kõlab hästi!”

„Mis sa ise jaanipäevaks plaanid?”

„Panen hevi käima ja teen vorstikastet?” vastas Maiki ja naeris Teedu hämmeldunud naerul nägu vaadates. „Ei, tegelikult ma ei tea veel, tõenäoliselt kas kodus või küla jaanitulel koos Meriti, mu sõbrannaga. Ma olen koertevalves ega saa kuskile väga kaugele minna.”

„Ahsoo, kus vanaema siis on?”

„Vanatädi Saima on haiglas põlveoperatsioonil, vanaema on mul surnud kahjuks.”

„Mnjah, minu oma on ka surnud. Nii nende vanaemadega paraku on.”

Nad olid juba poe juurde jõudnud. Teet tegi raamatukogu ees suure ringi ja parkis auto täpselt nii, et Maiki saaks autost otse varjualuse alla trepile astuda.

„Kui sul ja sõbrannal igav hakkab, võite meie seltskonnaga liituda, kaugele pole vaja tulla – ainult naaberaeda.” Pruunikasrohelised silmad vaatasid sügavale neiu silmadesse.

Maiki teadis juba enne, kui mees jõudis lause lõpetada, et ainult surm võib teda jaanilaupäeval Teedu aiast eemal hoida.

„Tänan kutsumast, eks näis siis, mis saab! Tsau!” vastas Maiki, endal süda kurgus, ja kadus ruttu uksest sisse.

Raamatukogus oli hea rahulik ja vaikne, ainult vihm krabistas väljas vastu roostetanud aknaplekki. Raamatukogud mõjusid Maikile alati rahustavalt. Vanade raamatute lõhn, kõik tundus õdus ja mõnus. Tähendab, Teedu autos oli ka mõnus istuda, aga samas oli seal neetult pingeline. Mida Maiki kartis? Ilmselt seda, et mees saab tema käitumise põhjal aru, et tüdruk ei ole päris normaalne. Või mis normaalne? Kõige rohkem kartis Maiki ju tegelikult, et paljastab nende pruunikasroheliste silmade järele õhkava hulluse, mis temas valla on pääsenud! Mõtted tuli ruttu mujale saada! Ta keetis endale tassi teed ja hakkas sorteerima Paide raamatukogust tulnud pakke. Rõokse suveraamatukogu filiaal koosnes enamjaolt Paide raamatukogu raamatutest. Maiki tööks oli mängida arhivaari ja raamatukoguhoidjat, kuni vanatädi jälle jalad alla saab, aga see pidi juhtuma alles sügisel.

Kohe esimese paki seest ilmus eesti kirjandus – A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” I köide. Maiki muheles omaette, mõeldes, kes küll tahab suvel rannas lugeda, kuidas vanad eestlased tööd rügavad? Samas see oli koolis kohustuslik kirjandus ja rannas oli seda igatahes parem lugeda kui sügisel kirjandustunni mandalate joonistamise hirmus.

Tammsaare teoste alt tulid välja pehmes köites raamatud provokatiivsete kaanepiltidega – naised ja mehed anduvates poosides. „Unusta end mu käte vahel”, „Võta mind, kui julged”. Maiki irvitas, püüdes kujutleda oma keska-aegse kirjandusõpetaja näoilmet, kui too seda pühaduseteotust näeks: Tammsaare peab selliste amoraalsete jutukestega karpi jagama! Ta sirvis natuke raamatut „Hingemattev veetlus”: „... ta tormas pimedusest välja, seljas vaid õhuke hõlst ...”, „... mehe raevukas pilk läbistas ta nagu piigi ...”, „… läbi õhkõrna riide tundis ta mehe ...”. Uuuh, liig! Midagi Merkale! See kindlasti oligi see teine osa, mida Merka vanatädi käest oli pühapäeval küsinud. Ups, ei olnud kah! Maiki luges pealkirja alt, et see oli triloogia kolmas raamat ja eelmise osa nimi oli hoopis „Lämmatav kirg”. No küllap meeldib Merkale see ka, teema on ju sarnane. Siis leidis ta mõned lasteraamatud, ja päris karbi põhjast tuli ehtne maiuspala – „Eestimaa kurikuulsate mõisade ajalugu”. Siin raamatus pidi küll Rõokse mõisast juttu olema. Ega enam kurikuulsamaks muutuda ei saa, kui sulle igal sajandil tuli otsa pannakse.

Raamatutega oli nüüd ühel pool. Maiki viis kõik uued raamatud oma kohtadele ja kirjutas saatelehtede info paksu kaustikusse. Lugejate andmete jaoks oli ette nähtud teine kaustik ja tundmatutele nägudele väljastati lugejakaart, mille alusel sai raamatuid laenutada. Kaks hiiglama vana arvutit olid raamatukogus küll olemas, aga neid kasutati vaid lehelugemiseks ja Esteri kataloogis otsimiseks, kui oli vaja kellelegi midagi eraldi tellida. Suvefiliaali andmeid seal muidugi sees ei olnud. Need olid vanas heas turvalises kaustikus, kõige esimeses sahtlis.

Maiki kirjutas kaustikusse, et laenutas „Eestimaa kurikuulsate mõisade ajaloo” ja pistis raamatu kotti, et seda hiljem kodus sirvida.

Hoolimata vihmast tuldi raamatukokku uusi raamatuid uurima ja lehti lugema. Tulijateks olid põhiliselt vanemad inimesed, kellel kodus internetiühendust ei olnud.

Nii mõnigi tahtis Maikiga juttu rääkida. Päriti vanatädi Saima tervise kohta ja küsiti, millal ta Rõoksele tagasi tuleb. Üks krapsakas vanahärra uuris, kas Hercule Poirot’ detektiivilugusid uues pakis ei olnud. Maikil oli vanahärrast kohe kahju. Ta ei hakanud igaks juhuks mainima, et lämmatavast kirest rääkivad pehmekaanelised raamatud olid Agatha Christie kangelasele üks-null teinud.

„Peale jaani tulevad uued raamatud ja Poirot on kindlasti nende seas,” proovis Maiki vanahärrale heameelt teha.

„Aitüma! Ja et need jaanid tuleksid preilile marud!” naeratas vanahärra talle oma hambutut naeratust ja läks niisuguse kolinaga raamatukogu uksest välja, et paar lugemisse süvenenud vanaprouat teda karmi pilguga saatsid.

Oi, sellel vanahärral pole aimugi, KUI MARUD need jaanid tulevad!

„Mida me teeme siis tänase õhtuga?” küsis Merka Maikilt, kui nad reedel poe ees tamme juures kokku said.

„Mida sa teha tahaksid?” küsis Maiki kavala näoga vastu – ta polnud veel Merkale oma „marust” jaaniplaanist rääkinud.

„No laululava juurde ma minna ei taha. Pärast pean hakkama Roltsiga seal kõigi teiste silme ees taidlema,” võdistas Merka õlgu, „nõme on muidugi, et ta mind niimoodi mu oma kodu jaanitulelt eemale peletab, aga ma tõesti ei taha temaga täna jännata. Võiks kordki niisama olla, ilma mingisuguse draama ja riiuta, ja lihtsalt nautida seda aasta valgeimat ööd,” lõpetas Merka unistavalt.

„Mul juhtumisi on lahendus su murele,” vastas Maiki, silmad säramas.

„Misasja? Räägi välja!?”

„Tädi Saima naaber kutsus mind ja sind enda aeda jaanipäeva pidama, koos oma seltskonnaga.”

„Ära palun ütle, et see on mingi hull kassidega vanamees,” oli Merka natuke umbusklik.

Maiki hakkas naerma: „Näh, muidugi ei ole! Kelleks sa mind pead?! Ma ei tea küll, kui vana ta täpselt on, aga äkki mingi kolmekümnene.”

„Vaat selline jutt mulle juba meeldib,” tegi Merka Maikile silma ja nipsutas sõrmi, „mis sa arvad, kas ta sõbrad on ka kenad?”

„Eks õhtul ole näha,” vastas Maiki kavalalt, „aga nüüd läki poodi!”

Pood oli juba kella kolmeks üsna hõredaks ostetud. Šašlõkk ja kõik muu, mida on võimalik grillile panna, oli kohe kindlasti otsas. Otsas oli ka lahjem alkohol. Huvitav, kas eesti mehed kallavad jaanipäeval ühekorraga kõrist alla terve aasta õllekoguse? mõtles Maiki. No vähemalt Merka pere sai kaubakäibe mõttes jaanidest maksimumi võtta.

Merka paksuke rõõmsameelne ema seisis kassaaparaadi taga ja viipas neile. Ta seletas parajasti ühele auväärses eas daamile, miks ajakiri Meie Naised nüüd rohkem maksab. „Seitsekümmend senti kallim, alates juunist,” kuulis Maiki Merka ema kõrgendatud häält, „no sellepärast, et Tallinnas seal kirjastuses nad otsustasid nii! Jumal küll! Kui te mind ei usu, vaadake siit ajakirja pealt – siin on ju hind trükitud!”

Maiki ja Merka kõndisid riiulite vahel edasi-tagasi, kuni neil lõpuks noos koos oli: kaks pakki krõpse, üks šampus, üks valge vein, šokolaadiküpsised ja arbuus. Sellest pidi külakostiks aitama, sest midagi muud võtta ei olnud.

Nad seisid kassajärjekorda, nende ees soovis auväärne daam siiski veel veidi Merka emaga ajakirja hinna teemal protestida. „Aga minu sõbranna saab ühe numbri kahe euroga kätte,” kostis jonnakas torisev hääl.

„Jah, Valvekene! See on sellepärast, et ta tellib seda ajakirja endale koju.”

„Ah või sedasi on siis lood,” kehitas segaduses Valve õlgu, „eks ma siis lähen ja loen tema juures!” Ta heitis Merka emale kurja pilgu ja liikus vaevalisel sammul poest välja.

Merka ema pööritas silmi, nägu õhetamas, ja pöördus siis oma ainukese tütre poole.

„Noh, tüdrukud, kuhu peole siis teie lähete?”

„Maiki hot-naabri juurde,” vastas Merka naerdes.

„Mis-mis? See mees koeraga sealt Laherandade majast?”

„Sinna jah,” muigas Maiki.

„Vaatame järele, mis mehega tegu on,” teatas Merka rõõmsalt.

„Vaadake jah! Ja ärge te siis seal, teate küll.” Merka ema koputas tähendusrikkalt oma nina pihta.

„MIDA?” küsis Merka meelega hästi kõva häälega.

„No teate küll, tüdrukud, et napsu ei võta ja rumalusi ei tee, eks? Eriti kui võõras seltskond ja nii ... ega ma pärast küla pealt ikka kuulen, kui miskit pahandust teete,” lisas ta rangel toonil.

Maiki muigas ja noogutas. Rõokse ju, kõik tunnevad kõiki.

„Kuule, ema! Sa ju tead, et ma olen kakskümmend ja sa ei pea rääkima minuga nagu kaheteistaastasega. Eriti mu sõbranna juuresolekul,” hakkas Merka tuure koguma.

„Jajaa, ma juba lõpetasin,” ütles Merka ema kiiresti, kartes, et Merka ennast veel rohkem üles kütab. „Minge siis, ja olgu teil lõbus!” naeratas ta tüdrukutele, aga ei suutnud end tagasi hoida ning lisas enne nende väljumist: „Ärge siis šampuse peale veini jooge!”