Читать книгу Hull suvi - Mariann Rückenberg - Страница 7

Jaanipäeva eelsoojendus tuli korraldada tädi Saima majas, Tibu ja Rutsu seltskonnas. Neiud istusid akna alla köögilaua taha, sest sealt oli kõige parem silma peal hoida, kui hot-naaber Teet, nagu Merka ta ristinud oli, Eestimaa meessoo kaunimatest esindajatest koosneva seltskonnaga kohale jõuab. Maiki mõtles kuidas Merkale selgitada, et Teet ei too Rõoksele mingit Chippendales’i gruppi ja võibolla on seltskonnas ka naisi, aga Merka rohelised silmad särasid nii ootusärevalt ja rõõmsalt, et Maiki küll ei kavatsenud olla see isik, kes temalt rõõmu võtab, ja kes teab, äkki ongi Maiki liiga pessimistlik ja hoopis Merkal on õigus.

Nüüd oli vaja kuidagi aega sisustada, sest isegi kui Teet oleks jõudnud oma seltskonnaga maale näiteks nelja-viie ajal, oleks absoluutselt ebanormaalne, kui nad enne seitset naabri juurde oma nägu näitaksid. Maiki oli siiski Teedule öelnud „eks näis”, nagu tal oleks plaane jalaga segada – ja nagu oleks kogu alev täis pruunikasrohelisi silmi.

„Paneks mussi ja teeks selle veini lahti? Mis sa arvad? Ega mehed niikuinii veini ei joo,” tegi Merka ettepaneku.

„See on hea mõte jah,” nõustus Maiki ja läks ülakorruselt oma läpakat tooma.

Merka tekitas läpakas mõne minutiga sellise jaanipäevase playlist’i, et Maiki arvates oleks ta võinud tõsiselt kaaluda DJ-ametit lasteaiaõpetaja kutse asemel. Eesti 90ndate hitid vaheldusid seal vanade ja uute meloodiliste house’i lugudega, mis Maikile meeldisid. Maiki keeras veinilt korgi maha ja valas tädi Saima nõukaaegsed klaasid poolenisti täis. Laual kausis punetasid tädi Saima peenramaalt korjatud maasikad.

„Et need jaanid tuleksid unustamatud!” ütles Merka särasilmil toosti.

„Marude jaanide terviseks!” kostis Maiki vastu.

Pool tundi hiljem polnud Teedust ega tema seltskonnast veel märkigi. Merka lükkas tühja maasikakausi enda eest ära ja teatas, et tal on kõht tühi ja et äkki sööks ühe paki krõpse ära, sest kes see ikka kaks pakki krõpse külla viib, et ühest piisab ju täiesti ja eks neil ole seal kindlasti endal ka krõpse. Pealegi, parem söögu nad siin kõhud täis, kui hakkavad külas õgima.

Maiki, kes oli juba veinist natuke õhetama hakanud, kiitis mõtte heaks ja krõpsupakk tehti lahti.

Merka tantsis mööda tädi Saima elutuba ringi, uuris romaanivalikut tema raamatukapil ja pöördus siis Maiki poole: „Tead, mida! Teeme teineteist silmipimestavalt ilusaks!”

„Okei, ja kuidas see välja näeb?” küsis Maiki veiniklaasi tühjaks kummutades.

„Näiteks ma punun sulle midagi juustesse ja sa võid mulle meigi teha – vaatame YouTube’ist mingeid tutorial’e!”

„Hahaa, see saab huvitav olema,” naeris Maiki.

Poole tunni pärast vedelesid laual tühi krõpsupakk ja tühi veinipudel. Maiki juustes oli seninägematu punutis, mis lookles ühe kõrva juurest üle pea teise kõrva juurde, tegi seal veidra jõnksu ja liikus siis tagasi.

„Äge!” imetles Merka oma kätetööd. „Tead, ma mõtlen siin, et võib-olla teeks selle šampuse ka lahti, ega see on selline uusaastajook, kesse ikka seda jaanilaupäeval joob. Mehed niikuinii joovad õlut. Ja me võiks need teised krõpsud ka ära süüa, sest meil on ju veel küpsised ja arbuus ja nendest täiesti piisab.”

„Hea mõte!” kiitis Maiki, kes õhetas näost juba korralikult. Ka tema leidis, et krõpsud ja šampus kuluksid Merkale ja temale endale palju enam ära kui Teedule ja tema seltskonnale.

„Nii, minu kord!” hõiskas Merka ja sättis ennast nagu väike õhinas tüdruk Maiki ette istuma. „Tee siis nii, et ilus jääks!”

Maiki avastas, et teiste meikimine ei olnudki nii raske, kui võinuks arvata. Ise kasutas ta meiki üsna vähe, tal olidki ainult üks puuderkreem, mõned lauvärvid, must silmapliiats, lainer ja ripsmetušš.

Maiki tegi parajasti Merka silmanurkadele lainerijoont, kui kuulis automürinat, tõstis pilgu ja kuulis kohe Merka pahast häält: „Kuhu sa selle joone nüüd tegid?”

„Oih, sorry!” vabandas ta ruttu, sest avastas, et oli lainerijoone kulmuni vedanud. „Oota, ma kohe parandan ära. Kas sa ei kuulnud, kes tulid?”

„Naaber?” küsis Merka ahnelt.

„Bingo!”

„Nonii, kell on pool viis – enne seitset me ei saa mingil juhul sinna minna,” ütles Merka, ärevus hääles. „Uhhuhhuuuu! Ma tahaks juba nii näha, kes seal on!”

Maiki lootis vaikselt, et Merka kõrged lootused väga hullusti petetud ei saa. Maiki enda lootused olid vaid pruunikasroheliste silmadega Teedul.

Nad jõid kihisevat šampust, sõid krõpse ja kõõlusid köögis toolide peal, proovides märgata kedagi sirelipõõsaste taga liikumas. Meeleolu oli ülev. Taevas oli selgemaks läinud ja päikestki piilus natuke. Läpakaga ühendatud väikestest kõlaritest tuli hea uplifting house’i lugu ja Maiki tundis end sellel hetkel tõeliselt õnnelikuna.

Tund aega hiljem oli tühi šampusepudel leidnud koha tühja veinipudeli kõrval. Merka ja Maiki istusid köögipõrandal rätsepaistes, sõid šokolaadiküpsiseid ja arendasid avameelset vestlust põletavatel teemadel – armastus, sõprus, mehed, ja miks Willem Levyga pole enam Venezuelast rohkem seebikaid tulnud. Willem Levy oli Merka lemmiknäitleja. „Need Ameerika seebid jäävad minu jaoks liiga lahjaks. Tahaks ikka siin elus puhast kirge tunda!” kuulutas Merka teatraalselt.

Maiki kostis, et ta südamest loodab, et Merka saab juba täna õhtul „puhast kirge” tunda ja nad mõlemad naersid, nii et šokolaadiküpsiste pudi lendas.

Merka arvas, et võib-olla oleks hea mõte vaadata, kas tädi Saimal on midagi baarikapis, sest neil on veel nii palju aega, et saavad muidu kaineks ja kes siis peole teiste jooke läheb ära jooma. Šampuse- ja veiniuimas Maikile tundus see täiesti mõistlik plaan, sest temagi ei tahtnud mitte mingil juhul minna peole teiste jooke ära jooma, mis sest, et peoperemehel on maailma lahkeimad silmad.

Tädi Saima baarikapist leidsid nad ühe poolese viina, mingi tundmatu sildiga napsi, mis lõhnas mustika järele, ja täis pudeli Vana Tallinnat.

Merka otsustas Vana Tallinna kasuks, sest viinale oleks pidanud midagi peale võtma, aga pealejoodavat neil ei olnud. Pealegi saavad nad kohe peale jaanimöllu poest uue pudeli asemele osta ja tädi Saima ei märkagi, et teda on vahepeal röövitud.

Vanal Tallinnal keerati kork maha ja Merka, silmad purjukesed, kallas klaasid poolenisti täis. Natuke läks mööda ka.

„Valmis! Et siis ikka tuleksid vägevad jaanid!”

„Marude jaanide terviseks!” luksatas Maiki vastuseks.

Tunni aja pärast istusid Merka ja Maiki teineteise embuses verandal, suitsetasid tädi Saima L&D mentooliga sigarette ja nutsid.

„T-tead,” krooksus Merka pehmel keelel, „m-ma arvan et ... et ta oli üks igavene siga ja h-hea oli, hkm, et sa ta maha jätsid. S-sa oled maailma parim inimene! Me võibolla saime küll alles eelmine nädal tuttavaks, aga ma tunnen, nagu m-ma teaks sind juba kogu elu. Kõik mu sõbrannad on mind m-maha jätnud siia kolkasse. M-ma tänan iga päev jumalat, et sa siia sattusid.”

„Sa ... sa ise oled, hkm, kõige toredam ja parem inimene, keda ma tean! T-tead, ma olin ...” luksatus, „... nii õnnetu, kui ma siia tulin, ja nüüd ma olen nii õnnelik ...” vastas Maiki peaaegu pisarsilmil.

„T-tead ma tahaks kohe tantsida – täna on ju ikkagi jaanilaupäev. Ooh, ma tean! Ma panen ühe loo!” hüppas Merka püsti ja jooksis ruttu tuppa. Ta oli väikeste kõlarite helitugevuse maksimumi peale pannud ja need plärisesid läbi lahtise akna ja ukse. Ta naasis verandale, tehes nii pööraseid tantsuliigutusi, et Maiki hakkas naerma. Roheline aed täitus raju tümakaga. Merka kiskus Maiki püsti ja nad tantsisid paljajalu mingit pöörast tantsu, juuksed metsikult lehvimas. Nii mõnus! Nii vabastav!

„Kas te tulete varsti siiapoole aeda ka tantsima?” küsis järsku Teedu kaval hääl Maiki selja tagant.

Ehmunult pöörasid Maiki ja Merka ennast kõneleja poole ja avastasid, et neile on väikestviisi publikut tekkinud. Teet ja tema kaks sõpra nõjatusid tädi Saima aiapostidele ja vaatasid neid üksisilmi.