Читать книгу Hull suvi - Mariann Rückenberg - Страница 9

Sel maailma ilusaimal hommikupoolikul Teet ja Maiki enamjaolt vaikisid. Mingil hetkel oli vestlus vaibunud ja nad olid niisama istunud, tundes selget õndsust teineteise lähedusest. Maiki istus seljaga Teedu poole, toetades ennast vastu Teedu sooja keha, Teedu käed olid ümber Maiki ja mehe lõug toetas neiu pead. Niimoodi möödusid tunnid, imelist koitu imetledes ja kaugusesse vaadates. Maiki oli õnnelik, et Teet ei „proovinud midagi”. Ühest küljest oleks ta seda tahtnud, aga teisest küljest oleks siis meeleolu olnud täielikult rikutud. Praegu oli kõik täiuslik täpselt nii, nagu see just oli.

Aga nagu kõik täiuslikud lummused, lõppes ka see ühel hetkel. Kell oli kaheksa-üheksa paiku, kui Rolts ennast peenrast püsti ajas. Avastanud, kelle kaisus ta magusat und oli maganud, vangutas ta ainult pead, vaatas kahtlustava näoga Maikile ja Teedule otsa, võttis laualt liitrise veepudeli, jõi selle paari minutiga tühjaks, hõõrus silmi, pani suitsu põlema ja küsis: „Kus mu auto on?”

„Aia taga seisab, su sõbrad jätsid selle siia,” vastas Maiki, „aga sa ei tohiks sõita ilmselt,” lisas ta ruttu, nähes, kuidas Rolts kibeleb minema kaduda.

„Kutsud äkki mõne sõbra järgi?” pakkus Teet.

„Kuradi mendid on täna igal pool väljas jah, raisk. Ma teen ühe kõne.” Ta pani suitsu ette ning kõndis sireliheki juurde rääkima.

Kui Maiki tuppa vetsu läks, kuulis ta, kuidas Rolts telefoni ütles: „Jah, mul on pohhui, kuhu sa sõidad! Terveks kuradi päevaks saad, bensu ostad ise. Tule siva!”

Ka Merka oli vaikselt teki sees liigutama hakanud. „Oiii, Maiki! Nii halb on! No nii halb on kohe!”

„Ma usun jah,” kostis Maiki kaastundlikult. Temal oli piisavalt oidu jätkunud, et juba enne lõkke äärde minekut siidrilt vee peale üle minna.

„Lähme ruttu minema siit! Issand, mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen, mis eile ... öäkk!!!” võdistas Merka õlgu. „Hiilime lihtsalt minema!” palus ta Maikit.

„Oh jah, pane siis valmis ennast. Ma lähen ütlen vähemalt Teedule head aega,” ütles Maiki, natuke kurb, et jaanipäeva lummus nüüd kohe täielikult lõppeb.

Teet juba koristas verandat ja aeda. Ega seal mingit väga suurt laga ei olnudki – tuul oli mõned papptaldrikud ja topsid laiali puhunud. Koer oli kõik maha kukkunud toidu nahka pistnud. Maiki vaatas, kuidas mees tuhatoosi prügikotti tühjendas ja mõtles, et Teet näeb vist ka kõige argisemaid ja tühisemaid toiminguid tehes välja nagu täielik unelmate mees.

„Me hakkame nüüd minema. Merka ärkas üles ja tahab koju.”

„Ah nii,” pomises Teet vaikselt, Maikile üle räpase laua kurvalt otsa vaadates – no kas saab veel südantlõhestavamalt, palun! Maikil oli juba niigi selline tunne nagu Kate’il Titanicus, kui ta pidi Leonardo uppuvale laevale jätma.

„Hirmus väsimus on kallal. Pikk öö ju seljataga, pesta tahaks ja magada,” naeratas Maiki vabandavalt.

„Oota, ma saadan su ära siis vähemalt,” ütles mees prügikotti käest pannes.

Merka oli juba uksest välja tulnud ja hiilis väikeste ebakindlate sammudega värava poole.

„Oli tore! Head jaanipäeva siis?!” soovis Maiki küsivalt Teedule silma vaadates.

Teet vaatas tüdrukut oma sädelevate pruunikasroheliste silmadega, tõmbas ta enda vastu ja kallistas täpselt nii parajalt, et Maiki tahtis mõnust nurruda. „Head jaanipäeva sulle, Maiki,” sosistas ta õrnalt Maikile kõrva. Ja siis oli see läbi – nad olid juba väravast väljas ja tädi Saima aias. Maiki nägi, kuidas Rolts auto tagaistmele ronis ja must BMW minema tagurdas. Teet aga seisis ikka veel oma aiavärava juures ja vaatas, kuidas Maiki ja Merka tädi Saima majja kadusid.

Teedu südamega olid segased lood. Ta ei mäletanudki, et tal oleks nii hullumeelseid jaane olnud. Kogu juunikuine puhkus oli täiesti pekkis, juba alates päevast, kui Maiki talle järve ääres sülle prantsatas, või mis järve ääres, juba alates kõige esimesest päevast seal poe juures, kui ta Maikit esimest korda nägi. Mis oli juhtunud? Midagi nagu polnudki juhtunud, aga samas nagu oli ka. Tundide viisi koidiku vahtimist, tüdruk kaisus – Mikk oleks ta üle valju häälega naernud. Mitu korda oli tal käinud mõte peast läbi, et kas nüüd? Aga miski oli teda tagasi hoidnud. Just seesama mõte Mikust ja Merkast lõkke ääres teineteise kurgumandleid uurimas. Ta poleks tahtnud Maikiga sama rada käia. Nüüd oli Teedul kahju, oleks võinud ikka päris hea hommik olla, kui nad oleksid „raja lõpuni” käinud. Aga võib-olla poleks olnud ka? Mis edasi oleks saanud? Maikiga oli ... see oli hoopis teistmoodi. Kohe ikka täiesti teistmoodi.

Ta vaatas, kuidas sõber Mikk peenras teist külge keeras, jalad kronksus nagu mingil külajoodikul. Mikul ei olnud mitte kunagi südamega segaseid lugusid, või õigupoolest tal oli iga päev uus segane lugu. Teet oli näinud aina uusi „Merkasid” läbi Miku elu tantsimas. Tegelikult oli Mikul naine, kes oli jaanide ajaks välismaale konverentsile sõitnud.

Telefon Miku külje all hakkas totakat helinat tegema.

„Mis, mis?” pomises Mikk, millestki aru saamata. Lõpuks taibates, et „Final Countdown” muutub aina valjemaks, ajas ta ennast vaevaliselt istukile, õngitses telefoni välja ja siis tuli temalt üks eriti karedahäälne: „Mikk kuuleb.” Vastust kuuldes muutus Miku hääl kohe palju leebemaks: „No muidugi, musike! Olen kohal nagu kolm kopikat, ei maganud õues, lihtsalt pikale venis ja hääl on ära. Tead ju küll, kui see Teet võtma hakkab, siis on maa must, no ega sõbral ei lasta ju üksi võtta, jaa, ma igatsesin sind ka nii väga, jaa, siis lennujaamas näeme, musi-musi!”

„Karin tuleb täna tagasi,” selgitas ta Teedule. „Ai kurat! Siis on vaja kodu ka ära koristada. Kuidas ma siit üldse linna saan?”

„Margus ehk viskab ära?” pakkus Teet.

„Sa kurja, kus oli eile ikka möll! Ehe maapidu, võiks kohe tihedamalt, kui tervis peaks. Lõug valutab rõvedalt. Miks ma üldse molli sain?”

„Ajasid maatüdrukule kätt püksi.”

„Ah, oli vist jah midagi – tore tüdruk oli ju! Peika oli tal ka omamoodi tore! Peaks sulle siia teinekordki külla tulema,” irvitas Mikk ja muutus siis kohe tõsiseks, sest paistes huul tegi valu. „Ega sellel tumeda peaga sõbrannal ka viga ei olnud, ikka väga kenakene oli,” ohkas ta ja lisas Teedu kulmukortsutust nähes ruttu: „Aga ma juba nägin, et seal ei maksa vist väga torkida.”

Teet ainult köhatas ja ulatas Mikule veepudeli. „Näe, joo, hakkab parem!”

„Ei, mis mina sellega, ma võtaks ühe pisukese remondiõlle parem.”

Ja Teet ulatas talle veetünnist õlle.

Tädi Saima majas olid teistsugused jutud.

Maiki seisis peegli ees: soeng oli sassis, punutisest ainult riismed järel, nahk kahvatu ja rasune, aga ta hallid silmad, mis siis, et väsinud, särasid õnnelikult. Veider – just praegu, sellisena, tundis ta end ilusana. Kui praegu keegi korraldaks missivõistluse neile, kes on jaanilaupäeva hullumeelselt pidutsedes veetnud, paneks ta selle kinni.

„Ma helistasin emale ja ütlesin, et ilmun alles õhtul välja, et olen siin sulle seltsiks,” teatas Merka toonil, nagu Maiki ei suudaks päevagi ilma seltsiliseta vastu pidada. „Mul on ikka väga paha olla, joome selle keefiri sul kapist ära.”

Ja nad jõid külma keefiri ja vedelesid tädi Saima kušetil.

„Mis värk sul selle Teeduga on?” küsis Merka natukese aja pärast.

„Ma ei tea, midagi ei ole,” ütles Maiki vaikselt. Ja järele mõeldes ei olnudki midagi – koidu saabumist võib vaadata ükskõik kelle kaisus, võib kallistada hüvastijätuks ja see ei pea mitte kui midagi tähendama. Aga Teedu puhul oli isegi teineteisest möödumine eriline. Nii lihtsalt oli.

„Kuule, iga mõistuse juures olev inimene näeb, et midagi on teoksil,” jätkas Merka armutult.

„Näeb või?” küsis Maiki ärevalt, sest kui Merka nägi ja iga mõistuse juures olev inimene nägi, et midagi on teoksil, äkki siis ikka on ka ja Maiki ei kujuta seda endale ette.

„Vahtis sind terve aeg umbes sama näoga, nagu tal see koer vaatab. Ma olin üsna kindel, et ta tirib su lõpuks kuskile ülemisele korrusele või midagi,” ütles Merka naerdes.

„Ei tirinud.”

„Ju siis lõi põnnama.”

„Ma vaatasin, et sul klappis Mikuga päris hästi,” oli nüüd Maiki kord kiusata.

„Ole normaalne! See oli nii suvaline teema! Täiesti unustatud värk! Natuke ainult musitasime, siis juba lendas see õudne Rolts platsi,” ütles Merka vastikust väljendava häälega, aga Maiki sai aru, et tegelikult Merkale vist ikka päris hästi meeldis, et „see õudne Rolts” platsi oli lennanud.

„Jah, sa polegi rääkinud, mis värk sul Roltsiga on.”

„Vihkame teineteist.”

„Aga miks te vihkate?”

„Äkki sellepärast, et ta on õudne rullnokk-luuser, kes ilgub mu kallal igal võimalusel.”

„Merka, oled sa kunagi mõelnud, et miks ta ilgub või mis teda nii käituma paneb?”

„Kuule, ma tõesti ei taha süveneda mingisse Roltsi ajupuude psühholoogiasse.”

„Aga oled sa mõelnud, et äkki ta käitub nii sellepärast, et sa meeldid talle või midagi?”

„Kuule, eelmine suvi olid mõned hetked, kus me saime täitsa hästi läbi ja ma olin juba päris avatud ideedele, aga ta rikkus kõik ikka täiega ära. Ta lihtsalt vihkab mind, ausõna.”

„Okei,” andis Maiki alla, aga pidi ikkagi küsima. „Mis ideedele sa siis avatud olid?”

„No see võib-olla teeb sulle nalja, aga ma isegi kujutasin ennast selle bemmi roolis ette,” vastas Merka kohmetult.

Maiki kihistas naerda ja keeras ennast külili. „Oi, Merka, mis me ikka korraldasime eile: see tantsimine, see pidu ja kogu see krempel. Hahahaa! Me oleme ikka hullud!” Maiki võttis tädi Saima diivanipadja kaissu.

„Nooruse värk, seda peabki nautima, enne kui hallid juuksed tulevad!” pomises Merka kinnisilmi.