Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 10

Nädal Rootsis oldud. Tallinnasse tagasisaamine ikka küsimärgi all. SAS tekitab tõelist vastumeelsust. Valin jälle nende numbri. Seekord esimese selles rivis. Tunniga saab mu mõõt täis. Aega ju veel on. Ent siiski iga päevaga veidi vähem. Tekkis mõte helistada päris sulgemise eel. Ehk et kell viis õhtul. Kui inimesed vaatavad, et SAS annab abi kella viieni, siis tegelikult ütleb operaator muusika vahele, et täna on SAS tunni võrra kauem lahti. Riskiks.

Päev oli külm, aga päikesepaisteline. Peterile meenus, et ta peaks Ahtile ühe Eestist toodud asja üle andma. Mis seal ikka keerutada, tegemist oli kahe pudeli viinaga. Kord kuus tulevad Göteborgi eestlased kokku, et Eesti majas vabamas õhkkonnas viina visata. Seda üritust nimetatakse Kuldse Lõvi kõrtsiks. Ahti ja Kenn seisavad baarileti taga nagu tõelised baarmenid, fuksiavärvi ristlips kaela kaunistamas. Kõik Ahtile ja Kennile lähedal seisvad Eesti vahet käivad inimesed on saanud vastupandamatu kohustuse varustada kõrtsi viinaga.

Nõnda siis viisime viinad autosse. Et aga mitte liiga vara kohale jõuda, põikasime vahelduseks sisse Röhsskasse. See disaini ja käsitöö eramuuseum asub meist jalutuskäigu kaugusel. Ei võta rohkem aega kui kümme minutit rahulikku käimist. Igaks juhuks uurisime, kas on lahti. Nutitelefon väitis, et on. Kohale jõudes oli peasissekäigu juures reklaamitablool huvitav teade: kellel pole COVID-19 sümptomeid, on igati oodatud muuseumi külastama. Tuleb hoida teiste külastajatega pikivahet. Vahetasime pilke. Meil sümptomeid pole.

Sisenedes nägime kassas üht kõrendikku noormeest. Ta lunastas meile kahesaja SEKi eest kaks aastapiletit. Rootsis kehtib helde muuseumipoliitika. Ühe korra pilet on 60 krooni, kui aga soovid aastakaarti, siis maksad vaid 40 krooni rohkem ja saad kalendriaasta vältel praktiliselt piiramatu võimaluse erinevaid muuseume külastada. Göteborgis tähendab see siis Röhsskat, kunstimuuseumi, linnamuuseumi ja meremuuseumi. Tegelikult võib öelda, et kultuurihuvilisele on muuseumid peaaegu tasuta.

Röhsskas polnud ma paar aastat käinud. Tõele au andes oli muuseum paar aastat kinni ka. Pidin tunnistama tõika, et ilusasti renoveeritud. Alustasime kassast saadud soovituse kohaselt kolmandalt korruselt. Liftile suurt tungi polnud. Peale meie oli veel muuseumi vastuvõtus ema oma daunist pojaga, kes aga vastupidiselt meile sättisid muuseumist lahkuma.

Hiina kõigepealt ja siis Jaapani väljapanek. Muidugi pole siin tegemist Pariisi Guimet’ muuseumiga. Göteborgi oma ei aja end õhku täis ega tao vastu rindu, millised ägedad me Euroopas oleme. Oma võimalustelt tagasihoidlik ja väärikas Röhsska näitab, mis tal pea sajandi vältel kogutud on. Ei vähem ega rohkem. Tulemuseks intelligentne väljapanek.

Jaapani kaks ruumi meeldisid mulle rohkem kui Hiina oma suurema väljapanekuga. Aga siin olen ma kallutatud maitsega näitusekülastaja. Mulle meeldib tegelikult ka Jaapan aegade algusest saadik rohkem kui Hiina. Viimase suurus ja eriti viimaste kümnendite poliitika on not my cup of tea. Jaapanis olen ise paar korda käinud nagu ka Hiinas, aga millegipärast on Jaapan mu hingele lähedasem kui ükskõik milline teine Aasia riik. Siiski – India on esimene. Kui pidada Indiat ülepea Aasia riigiks.

Sõnaga – Röhsska kolm korrust läbisime kolmveerand tunniga. Teise korruse hõbeda väljapanek jättis meid oma karikate ja peekritega täiesti külmaks. Alumise korruse ajutine näitus ei pakkunud ka suuremat huvi. See oli Londoni uurimisagentuurist Forensic Architecture. Seintele oli paigutatud kolme kriminaalloo alternatiivne kirjeldus nii sõnas kui videopildis. Lugude lahkamisel võttis agentuur arvesse disaini ja arhitektuuri.

Pandeemia levikuga seoses oli meil surmadest ausalt öeldes kopp ees. Kolm surmajuhtumit erilise vaatluse all tundus liiga eksklusiivne. Peaaegu et tekkis küsimus, miks need kolm surma on rohkem väärt esile tõstmist ja eritlemist kui kõik need sajad ja tuhanded täna meie silme all koroonaviiruse kätte surnud inimesed. Ilmselt polnud me ainsad, kes sellele näitusele sattudes võivad niimoodi arutleda.

Soome maitseaineid tootvas Santa Marias IT peal töötav Ahti võttis meid kahel käel vastu oma Björlanda kodus. Ahti elab seal oma kassi Casinoga. Tütred on pesast juba mõni aeg tagasi välja lennanud, elukaaslase Silviga läksid ka teed lahku umbes viis aastat tagasi. Nii et Ahti näis meie tulekust siirast rõõmu tundvat. Rääkimata muidugi kahest liitrist kuldaväärt Saaremaa viinast.

Kuna kultuuri tarbimine Röhsskas oli kõhu parasjagu tühjaks teinud, siis Ahti kerge salat ja vegantäidisega ahjusoojad natšod, juustukild peal, viisid keele alla. Vanasõnu tuleb nende tarkuse pärast kiita, sest võta või jäta, aga nälg oli antud juhul tõesti parim kokk. Mitte et Ahti oleks halb kokk, aga kõht tundus millegipärast tõesti tühi. Pugisin natšosid kahe suupoolega nagu Nodsu juurde sattunud Karupoeg Puhh, kes tahtis kõike ja isegi topelt.

Rääkisime viimase aja sündmustest. Ühistest tuttavatest. Perekonnast. Varem või hiljem jõudsime koroona juurde. Võiks isegi öelda, et hiljem. Üks asi on valitsuse tegevus ja teine asi, mis toimub haiglates. Oli jutuks, et koroonalevik Rootsis on suurem, kui võimud seda rahvale tunnistada tahavad. Võidakse ohverdada vanemaealised, kui kerkib vajadus suurema arvu intensiivravikohtade järele. Kalkulatsioon on selge – tuleviku mõttes on noorematest rohkem kasu kui vanematest. Karm, aga samas loogiline arutluskäik.

Et jutt liiga morbiidseks ei kujuneks, otsustasime mereranda minna. Ahtil on paat, aga mitte merekaldal, vaid otse oma kodu ukse ees. Odavam. Kaldapealsel oli nii palju paate, et silme ees läks kirjuks. Muidugi, see oligi Göteborgi kõige suurem jahisadam. Oma kahe tuhande alusega. Ahti nentis, et käib kord kuus vabatahtlikuna jahisadamas korda pidamas. See tähendavat kollase vesti selga tõmbamist ja nelja tundi ringkäiku paatide vahel. Nagu vabatahtlik paadipolitsei või midagi taolist.

Ahti lööb üldse sellistes ühiskondlikes toimetamistes kaasa. Olgu selleks siis paatide vahel korra pidamine või Kuldse Lõvi kõrts, aga Göteborgi eestlaste hulgas teatakse teda siiski ennekõike kui Valgeranna suvekodu ühte juhtidest. Sellest aastast alates sai ta suvekodu number üheks. Õnnitlesime. Ahti näib vabatahtlikust tööst suurt rahuldust tundvat. Mitte igaühele selline teiste nimel rabamine ei istu, aga Ahti ujub nagu kala vees endale üha uusi ülesandeid juurde võttes.

Meie ringkäik mööda Ahtile tuttavaid radu kestis neli kilomeetrit. Jalutuskäigu lõpuks näitas ta meile Rootsi üht kõige vanemat kristlikku sakraalehitist – nende oma Björlanda kirikut, kus mõistagi Ahti mõlemad tütred Aili ja Aime on ristitud. Nagu mees ise naerdes märkis, ristseid pidama tulla oli väga lähedal. Nii mulle kui ka Peterile meeldis ja on alati meeldinud Ahti seltsis olla, sest hoolimata aastaajast või ilmast jätkub naeru ja nalja kogu kohtumise ajaks. Ta lihtsalt on selline inimene, kes näeb alati asju kõige naljakamast küljest. Praegusel tõsisel ajal tuleb tuletikuga selliseid naisi-mehi otsida.

Tagasi Ahti maja juurde jõudnud pärast mere ja karjamaa vahel seiklemist, otsustasime kohe autosse istuda ja tagasi linna põrutada. Kell oli sealmaal, et tuli taas asuda seljatama SASi. Õige ajastus viis sihile. Vaid 50 minutit helistamist sõna otseses mõttes pärast kontori sulgemist lisaks antud ajal teenis eesmärki. Sõbralik, kuid väsinud naishääl seletas mulle mu lendamisvõimalusi.

Järgmisel kolmapäeval ei lenda SAS Eestisse. Nagu ta ei tee seda üldse enam märtsikuus. Üsna kiretult nentis naine, et mul on võimalik oma SASi boonuspunkte kasutada alles aprillis. Olin üllatunud ja tegelikult eriti polnud ka. Palusin naisel teisel pool telefoniliini korrata seda lahket võimalust. Tõesti, sellistel tingimustel, millega ma pileti olin soetanud, ei saa ma Rootsist liikuma enne poolt aprilli. Ehk teisi sõnu – minu kümnepäevane reis kujuneb täpselt kolm korda pikemaks.

Mida mul kaotada oli? Mitte midagi. Musi oli ju heades kätes. Vahetasin Peteriga pilke. Nägin, kuidas ta silmanähtavalt elavnes, et mitte öelda – talle see teade meeldis. Mõtlesin kibekähku, kes mind õigupoolest Tallinnas ootab. Ei suutnud tuvastada ühtegi inimest, kes ilma minuta hakkama ei saaks.

Langetasin otsuse. Jään Göteborgi, nagu SAS ette näeb. Ütlesin seda operaatorineiule. Ta lubas saata meili uue reisiplaaniga. Kallistasime Peteriga ja tantsisime köögis sõjatantsu. Olen Göteborgis ühtejärge nii pikalt nagu mitte kunagi varem kogu meie abielu vältel. Alati on tagasisõiduga kiire olnud. Alati olid hääletamised-kohtumised-lähetused. Sõnaga kohustused. Ei enam. Avasime hea punaveini ja tõstsime klaasi SASi terviseks. Ja meie terviseks. Ja perekonnaelu terviseks. Ja Martini terviseks. Terve õhtu valdas mind ja Peterit ülev meeleolu.

Õhtul hiljem vaatasin Rootsi televisioonist peaminister Stefan Löfveni esinemist. Polnud teda kogu selle Göteborgis oldud nädala jooksul uudistes näinud. Peaminister oli tõsises meeleolus, sedasama rõhutas ka tema tume ülikond. Mõte, mida valitsusjuht kaaskodanikele edastas, oli lihtne: oleme täiskasvanud ühiskond. Hoiame sellel keerulisel ajal üksteist. Suhteliselt lühike telepöördumine kriipsutas alla ühtsust ja solidaarsust. Viimane väljenduvat Löfveni meelest naabri eest poes käimises, lõunaajal restoranipidajalt söögikarbi ostmises või telefonikõnes oma vanavanematega. Nii lihtne see mõte oligi. Ei näpuga vibutamist ega ka keelamist-käskimist. Silmad ühekõrgusel oma rahvaga. Väga teistmoodi kui Eestis.