Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 7

Päeva tähtsaim sündmus oli Martini lahkumine oma ema juurde. Peter ei olnud kindel, kas poeg autoga kohale viia või mitte. Telefonikõnest oma lapsepõlvesõbra ja tänase lastearsti Edaga koorus välja tõsiasi, et ilmselt on Martini võimalik viirus lõpetanud oma missiooni. Ehk et kui see ka oli COVID-19, siis palavikuta pereliige peaks meie jaoks olema ohutu.

Küsisin mitu korda üle, kas kõik, mida me olime ettevaatuse mõttes teinud, on olnud õige. Jah, kinnastatud käed, pindade puhastamine, kaugus kaks meetrit. Kätepesu olevat aga kõige tõhusam kaitseviis. Uurisin Edalt, et kui täna on minu viies ja Peteril kuues päev Martini seltsis, kas oht on möödas. Närveerisin tohutult, mida Eda küll kosta võib. Mu tohtrist sõbranna vastas väga rahulikult, jah, kui sümptomeid pole viiendal päeval ilmnenud, siis võib rahulikult hingata.

Tõsi, matemaatikud-füüsikud-programmeerijad võivad ju joonistada oma koroonaviiruse graafikuid ja ennustada pandeemia kulgemist, ent kui sümptomid ilmnevad, siis ei lähe inimene mitte kellegi muu kui oma perearsti juurde. Sellest tulenevalt peavad just epidemioloogi käsud-keelud olema meedias tähtsamad kui miski muu. Esimesel kohal. See, et Tallinnas avati hädaliin 1247, oli kindlasti selles vaimus. Paanikas olevat inimest saab aidata üksnes rahustav hääl.

Enne teeleasumist puhastas Martin, piirituselapp peos, hoolikalt oma öökapi, kirjutuslaua ja selle peal olevad esemed, seinakapi käepidemed, riiuli. Samamoodi pärast duši all käimist kõik, mida ta meie vannitoas puudutas. Igaks juhuks. Ikka veel pole selgunud, mitu päeva võiks viirus olla erinevatel pindadel elujõuline.

Seega siis istusime kolmekesi autosse. Peter rooli taha, mina tema kõrvale, Martin oma isa taha tagumisele istmele. Tasakesi tõmbasin oma helesinise roosade liblikatega rätiku ninale. Sini-roosa rätik on mind viimasel ajal avalikus ruumis päris hästi teeninud. Pilgeni täis lennukis Stockholmist Göteborgi oli mu diskreetne siidrätik praktiliselt asendamatu. Kui mitte muud, siis säilitas kindlustunde.

Peter märkas mu pooleldi kaetud nägu ja hakkas millegipärast naerma. Martin ei naernud, aga kattis oma nina ja suu salvrätikuga. Sõidu ajal suurt me ei rääkinud. Ma püüdsin aru saada oma tunnetest. Mind läbisid kõikvõimalikud mõtted. Kas ikka olen terve, kui rinnus aeg-ajalt pistab. Kas Martin oli koroonaviirusega nakatunud või mitte. Kas Martin pidanuks jääma meie juurde südalinna karantiini siiski kaheks nädalaks, millest igal pool räägitakse. Mis saab edasi, kui pandeemia võtab veelgi suurema mõõtme.

Kui jõudsime Martini ema maja juurde, tulin küll autost välja, aga esimest korda ei kallistanud mulle armsat noormeest hüvastijätuks. Imelik tõesti, esimest korda. Lõime küünarnukke kokku, nagu viimasel ajal üle maailma inimesed tervituseks teevad. Keegi polnud mureliku näoga. Kõige vähem Martin, kes näis tervemast tervem.

Mul oli tegelikult poisi lahkumisest pisut kahju. Ega ma seda välja näidata ei tihanud. Eestlase värk. Omavahelisi tundeid väljendame me ju harva. Aga et meie vahel valitsesid lahedad sõbrasuhted, oli fakt. Ometi tahtnuks ma Martinit paremini tundma õppida. Koos olemine annab selleks parima võimaluse.

Päev tõi veel uudiseid. Meilipostkasti avades nägin kirja SASilt. Seda ma ju ausalt öeldes aimasin, et varem või hiljem nad mulle oma halva uudise teatavad. Tegelikult oli see päris uskumatu, kuidas piletiomanikule antakse teada, et tema reisi kellaaeg ja kuupäev on pisut muutunud. Nimelt sain meili, kus kirjas, et järgmisel nädalal toimuma pidanud äralend leiab aset osaliselt. Mulle kirjutati nahkses kantseliidis, et võin Tallinna asemel toredasti lennata Landvetter–Arlanda ja sinna siis jäädagi. Ehk et tõsimeeli nägin must valgel oma äralennuna maandumist sihtkohas Stockholmis. Mis asja!?! Stockholm pole Tallinn. Minu sihtkoht ei ole mingil juhul Rootsi Kuningriigi pealinn Stockholm, vaid Eesti Vabariigi pealinn Tallinn.

Meil lõppes tõdemusega, et võin raha tagasi nõuda. Aga üldiselt oli kirjas, et mul on aega kümme päeva reageerida. Kontakti võtmise variante pakuti igasuguseid. Küll kodulehekülje kaudu, küll helistades. Sõnaga – nad püüdsid jätta muljet, nagu mõtleksid kaasa, aga esimene pakkumine oli igatahes idiootlik. Olin nii nördinud, et otsustasin sellel õhtul üldse mitte reageerida. Aega äralennuni oli piisavalt, SAS ise andis tegutsemiseks lahkesti lausa kümme päeva. Hommik on õhtust targem.