Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 9

Laupäev. Magasime pikemalt kui muidu. Tegelikult on mul magama jäämisega olnud probleeme. Uni on keeldunud mind õhtute kaupa külastamast. Mitte unenägudest pole jutt, vaid unest kui sellisest. Mitu tundi vähkremist, enne kui lõpuks saan sõba silmale. Pea aegu et kartsin voodisse minemist. Ikka unetuse pärast. Unerohu võtmise ma välistasin. Tunnen igasuguste tablettide vastu keskmisest suuremat tõrksust.

Hingasin sisse ja välja. Võtsin hoogu, et taas kord alustada suhtlust SASiga. Mul on kaks telefoninumbrit. Valisin viimase. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ühendus tekkis nende keskjaamaga. See korrutas ühte mulle tundmatut muusikajuppi nagu ka seda, et kõik operaatorid on hetkel hõivatud. Aga esimesel võimalusel nad vestlevad minuga.

Kui oli möödunud täpselt üks tund, langetasin saalomonliku otsuse – asun selles skisofreenilises olukorras raamatut lugema. Et kuidagi mõtteid mujale juhtida. Võtsin ette kunstiraamatu ühest oma lemmikust Marc Chagallist. Mu mobiil elas oma elu ja mina oma. Aeg-ajalt vaatasin huvi pärast kella. Tacheni kirjastuse Chagalli raamat oli päris hea lugemine.

Kui olin jõudnud suhteliselt õhukese ingliskeelse raamatuga poole peale ehk et möödunud oli peaaegu kolm tundi hetkest, mil SAS alustas minuga hüpnotiseerivat telefoniseanssi, ei pidanud mu armsa Peteri närvid enam vastu. Aitab! Täna pole see päev. Ootasin seda otsust. Närvid olid viimseni pingul minulgi. Ent mul oli ju nii äralennu kui ka SASi kehtestatud kuupäevani veel aega.

Otsustasime linna peale minna. Meie korterist väljudes jääb paremale kahesaja meetri raadiuses kaks kino, kontserdimaja, imposantne kunstimuuseum, kaks teatrit ja linna raamatukogu. Maja all paiknevad kaks salongi. Stockholmlanna peab viimased viisteist aastat naiste juuksurisalongi ja meie välisuksest vasakul avas süürlane kaks korda väiksemal pinnal mõned aastad tagasi meeste habemeajamisäri.

Meie sammusime vasakule. Sinnapoole, kus igat sorti kauplused püüdsid üksteise võidu potentsiaalseid poodlejaid sisse meelitada. Vaatasin huviga, kas mõni pood ka kinni on. Kogu pika Avenyni peale ainult üks. Rahvusvahelisse ketti kuuluv Nespresso teatas oma kundedele, et neil on rõõm inimesi teenindada interneti teel. Kohtumiseni olude paranemisel! Kus iganes peakorter Nespressol ka ei paikneks, töökäsk oli tulnud kindlasti välismaalt.

Inimesi oli laupäeva kohta piisavalt palju. Võib-olla siiski pisut vähem kui tavaliselt. Raske hinnata. Tajusin, et rootslased hoidsid omavahelisel vahemaal silma peal. Keegi ei tikkunud liiga lähedale. Nägudel ma mingeid liigseid muremõtteid küll ei täheldanud. Kellelgi polnud maski.

Märkasin siiski seda, et meie söögipoe COOPi ees puudusid kerjused. Neid lihtsalt polnud. Tuli meelde, et hommikustes raadiouudistes teatas diktor, et Rootsis on kuritegevus langenud. Koduvarguste hulk eriti. Politsei esindaja ütles, et see tuleneb naaberriikide suletud piiridest ja sellest, et inimesed istuvad rohkem kodus.

Meie aga jätkasime oma teed. Ega mingit selget sihti polnudki. Ilm oli päikesepaisteline, aga külm. Õnneks tuul polnud teab mis terav või tugev. Göteborgi kohta olematu. Objektiivselt siiski olemas ja mitte eriti sõbralik. Möödu sime Suurest Teatrist (Stora Teatern). Kaheksa aasta vältel olen korra seal üht varietee-etendust näinud. Suurem asi kultuurielamus see küll polnud. Vähemasti mitte midagi sellist, mida aastate tagant meenutada. Mõtlesin, kui suur see saal seal olla võikski. Hetkel on ju riigis lubatud kogunemised, mis ei ületa 500 inimese piiri. Pole tähtsust, teatrisse ei kavatsenud me nagunii minna.

Kinod olid kinni. See tuli mul meelde, kui ületasime parasjagu kanalit ja nägin Biopalatseti tulikirja. Vana ja traditsioonidega göteborglaste üks lemmikkohti oli sulgenud uksed. Tuli meelde, et meist neljakümne meetri kaugusel asuv kammerlik kodukino Bio Roy oli ka paari päeva eest uksele sulgemise teate pannud. Oot, aga seal on ju kohti maksimaalselt sada. Kui sedagi. Enamasti olen näinud Bio Roys pensionäre. Äkki sellepärast. Aga Bio Roy väike kohvik oli ikkagi lahti. Mis loogika see siis on? Ettevõtluse aitamine? Mine tea.

Olime jõudnud teisele poole kanalit. Võib-olla sööks midagi. Kell polnud siiski veel kuus. Rootsis algab õhtu söögiaeg tund varem kui mandri-Euroopas. Tekkis mõte väisata ühte vana kohta, mis meile mõlemale oli jätnud hea mulje Göteborgi avatud restoranide nädalal. Imelik, see restonädal polnudki nii kauge minevik, aga millegipärast oli tunne, et sellest on möödas vähemalt aasta. Tegelikult ainult kuu-poolteist. Koroona näib isegi mälu tuhmistavat.

Tegime aega parajaks südalinnas tiirutades. Silma ei hakanud midagi põrutavat. Vaatasime, kuidas kanalis vesi laisalt loksus. Teisel pool kanalit võis näha Trädgårdsföreningeni pargis inimesi aeglaselt jalutamas või pingil istumas. Kuidagi rahulik meeleolu. Mitte mingit hüsteeriat. Üsna teistmoodi kui Eesti valitsuse igapäevased manitsevad pressikonverentsid, mis nädala vältel on inimestele näpuga vibutades nende kohustusi meelde tuletanud.

Kevadine pööripäev oli meist Peteriga möödunud nii, et me isegi ei märganud. Viirusest hoolimata pressis kevad täie jõuga peale. Puude all siin ja seal rohelapil õitsesid krookused. Kohati oli neid pargis nii palju, et jäi mulje vaat et tegemist pole mitte linnapargi, vaid aasaga kusagil looduses. Olin mõne päeva eest koju soetanud pisikese poti mingite sibulatega. Paar korda päevas kastes oli mu potist sirgunud üksteise järel metsatäis valgeid kellukaid. Minu väike silmarõõm köögis. Lõhnasid nagu mesi.

Restoran oli diplomaatiliselt väljendudes pooltäis. Tegelikult oli suures saalis vaid kolm laudkonda ja baarileti taga neli noormeest õlut rüüpamas. Naeratav kelner tõi üheleheküljelise menüü, kust sai tellida väga piiratud hulka roogasid. Ta vabandas, et kõik on pisut limiteeritud, aga omanik on otsustanud restorani mitte kinni panna. Mina võtsin friteeritud brokolid ja Peter rootsi pitsa. Viimane tähendas kalapitsat, kust ei puudunud ka valge kala mari. Toit oli maitsev ja kelner meeldiv, aga tühi restoran jättis kõigest hoolimata kurva mulje. Lontsisime pisut segaste tunnetega koju.

Istusime elutoas kodukinos. Meil hakkas kujunema komme igal õhtul keskenduda ühele väärtfilmile. Peter valis vaatamiseks välja „Imiteerimismängu“ („The Imitation Game“). Tänu matemaatikust geeniuse Turingi leiutisele dekodeerida sakslaste krüpteeritud sidepidamine lõppes teine maailmasõda varem. Paraku sai Turing alles pärast surma tunnustuse, mida ta tõeliselt vääris. Kurb lugu, kus vähetähtis fakt polnud seegi, et tegemist oli geiga ajal, mil homoseksuaalsust peeti kui mitte haiguseks, siis anomaaliaks igal juhul. Hea Briti film, peaosas suurepärane Benedict Cumberbatch.