Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 8

Hommikul haarasin härjal sarvist. Avasin SASi lingi, kust valisin rebook’i. Tahtsin uut reserveeringut. SAS pakkus hakatuseks võimaluse suhelda robotiga. Mis mul muud üle jäi. Kuidagi tuli seda protsessi alustada. Robot tutvustas end Turina. Natuke naljakas nimi eestlase jaoks. Ilmselt nii hästi läbi mängitud rahvusvaheline nimi, et tõesti kellelgi ei saa midagi selle nime vastu olla. Kui Turi, siis Turi.

Kirjutasin oma uuele kirjasõbrale, et tahaksin esimesel võimalusel lennata Göteborgist mitte Arlandale, vaid Tallinnasse. Ta tänas mind kontakti võtmise eest ja hakkas mulle esitama täpsustavaid küsimusi. Umbes veerand tunni pärast andis Turi alla. Ta tänas mind toreda vestluse eest ja andis mind lahkesti üle oma kolleegile, kirjutades, et tema ei oska mind enam aidata. Inimene peab selle suhtluse üle võtma.

Asusin täpselt sama asja selgitama Pauli-nimeliselemehele, kes peagi taipas, et ka temast pole suurt tolku. Pärast seda, kui olin talle mitu korda rõhutades teada andnud, et paiknen Göteborgis ja tahan ei kuhugi mujale kui Tallinnasse saada, kirjutas ta mulle SASi kaks telefoninumbrit. Et SASi boonuspunktide eest saadud piletit saab muuta ainult nii, et kaks inimest omavahel suheldes jõuavad kokkuleppeni.

Tundsin, et täna ma ei jaksa SASiga enam tegelda. Suhtlemine oli küll vormiliselt olemas, aga sisuliselt seda ei toimunud. Milleks oma närve raisata. Mul oli ju ametliku äralennuni, mida loomulikult ei juhtu, siiski oma kuus päeva aega. Tuli koguda vaimujõudu, et reisijaõiguste eest seista. Nii ma ka Peterile ütlesin. Minu abikaasa jagas minu arvamust.

Kuna tuju polnud kiita, siis otsustasin minna pediküüri. Midagi hingele. Mine tea, kauaks neil salongidel üldse lahti olla lastaksegi. Seega sättisin sammud Mazisse, mis on umbes kümne minuti jalutamise kaugusel meie korterist. Kõik klappis kuni hetkeni, mil ütlesin, et punane lakk pole mitte tavaline küünelakk, vaid geellakk. Siis jääb teenus hetkel katki. Kas ma siis tõesti online’is ei näinud, et seda teenust nende pediküür ei paku.

Väga huvitav mõte – klient vaadaku järele, mida Tema Majesteet teenindaja teeb või ei tee. Olin suhteliselt rabatud sellisest mõttekäigust. Kostsin, et ma ei pannud pediküüriaega kinni interneti teel, vaid otse kohale tulles. Minust pisut noorem lehvivate lokkidega punapäine iseteadlik teenindaja turtsus kui märtsikõuts. Vaid pisut jäi puudu ultimaatumist kinni maksta tegemata jäänud töö.

Nagu puuga pähe saanud, põgenesin ma ilusalongist, et mitte iialgi siia naasta. Kuna soov varbad korda teha oli visa kaduma, siis võtsin ette ristiretke teistesse südalinna vastavatesse salongidesse. Pool kilomeetrit eemal oli üks proff jalahoolduse ja -massaaži koht. Pensioniealine proua oli selgitusega lahke. Ka tema salongis ei eemaldata geeli. Vaadaku ma Aquasse. Pistsin nina sisse, et saada eriti hea vastus.

Hoolitsetud proua soovitas istuda. Istusin siis. Jõudsin ka ootavatele kundedele jäetud kompveki põske pista, enne kui proua, kelle iga juuksekarv oli õigesse kohta sätitud, minuga vestlema hakkas. Jah, tõsi, ka nemad on geeli eemaldamise suhtes jõuetud. Aga ma võiks kodus ise geellaki maha võtta ja siis tagasi tulla. Nad võtaksid mind siis väga pühendunult vastu. Ta esitas selle mõtte peaaegu et lauldes. Oma ilusaid silmi hoolikalt kitkutud kulmukaare all lahti ja kinni plaksutades esitas ta argumendi, et geellaki eemaldamine tähendab investeeringut ventilatsiooni. Linnavõimud kontrollivad selle olemasolu. Aqua pole nii rikas salong, et seda endale lubada saaks. Peaaegu et oigasin selles aina jaburamaks kujunevas olukorras.

Pobisesin vabandussõnu ja pagesin tänavale. Sain aru, et mu soov varbad korda teha koroonaviiruse levimise ajal oli saatanast. Teisalt polnud ma nõus, et absoluutselt kogu elu pööratakse üleöö peapeale. Viirusest tulenevad piirangud olid üldjuhul ju mõistlikud. Mõtlesin, kas oma vaga sooviga olen ma ületanud mingi piiri. Leidsin, et selles mind küll süüdistada ei saa. Pediküür tähendab distantsi. Teenindajal on kohustuslikus korras mask ees.

Meelekindlus ületas meelemõistuse. Marssisin edasi nüüd juba sportlikust huvist, kuidas on antud sellisele olukorrale laheneda. Ega rohkem marssida vaja olnudki kui umbes kolmkümmend meetrit. Salongi nimi oli Allt i ett. Kõik ühes. Aasia näojoontega juuksur tegi soengut. Ega pediküüri võimalust siin pole? On ikka. Kas geellaki eemaldamine tuleb kõne alla. Mõistagi. Küsisin veelkord. Vastas veelkord positiivselt. Ainult et Veronikal võtab tunnike, enne kui ta kodust kohale jõuab. Ütlesin, et läheb kaubaks.

Tegin aega parajaks kesklinnas jalutades. Maske ma inimestel ei täheldanud. Keskmine vanus tänavapildis võis minu silma järgi olla seitsekümmend pluss. Vanemaealised kõndisid üksi ja kahekaupa. Mõni jalutas koeraga. Kepiga jalutajaid ma ei märganud, mõned liikusid tugiraamiga. Eesti tegi juba eriolukorra alguses selgeks, et vanad peavad püsima rangelt kodus. Rootsi sellist kindlakäelist käsku polnud andnud. Esialgu.

Maniküüri ja pediküüri tegija Veronika pärines Serbiast. Üldse olevatki see salong suuresti serblaste koht. Nägin vaid Veronika helepruune silmi. Ta kandis maski ja küsis, kas sooviksin ka maski. Ta võiks anda. Tänasin viisakalt. Rääkisin endise juristi ja tänase ilutöötajaga kõikvõimalikel teemadel. Kirjeldasin seiklusi Rootsi iluteenindajatega. Tal oli väga hea meel, kui kiitsin teda teenuse osutamise eest. Ühiselt arvasime, et Rootsi teenindussfäär näitab hangumise märke. Et vaesed idaeurooplased on igal juhul vintskemad sellid kui svenssonid. Rootsi teenindusest on tasahilju taandunud kuldreegel, et klient on kuningas. Veelgi enam – massiliselt on levima hakanud oma õigustest teadlik teenindajatüüp.

Veronika tegi pooleteise tunni asemel tööd kaks tundi. Pisut oli ka minu süüd selles. Eks me lobisesime nagu vanad sõbrannad. Ta pihtis mulle, miks ta oli sattunud Göteborgi. Oma armastatud mehe pärast. Sest viimane ei suutnud ennast leida Serbias ja otsustas tulla parematele jahimaadele Rootsi Kuningriiki. Aga see tähendas ju Veronikale ametikaotust ja perekonna toetuse kadumist. Mis parata, armastus on tugevam kui heal järjel perekond. Aga juristitöö, mis muutus uutes oludes pediküüri tegemiseks? Vaevalt et kauem kui kaks aastat Veronika seda tegema jääb. Kiitsin mõtte igati heaks.

Mina kinnitasin, et tulen kindlasti tema juurde tagasi. Hind võrreldes teistes ilusalongides tehtava pediküüriga oli kolmandiku võrra odavam. Eriti lubasin ma tagasi tulla sellepärast, et Veronika usaldas mind. Serblaste salongis puudus kõrge teenustasu pärast plastikkaardi võimalus. Toimis sularaha või rootslaste hulgas populaarne nutitelefoni pangaülekanne swish. Vandusin, et lähema poole tunni vältel toimub ülekanne.

Veronika lehvitas rõõmsalt hüvastijätuks. Uksel ütles ta, et usaldab mind täiega ja hoopis tema palub vabandust, et tunni-pooleteise asemel röövis ta minult kaks tundi. Ja muide, ma olevat täpselt sama vana kui tema ema. Ei osanudki aru saada, kas see oli kompliment. Veronika nägu jäi lõpuni maski varju.