Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 12

Otsustavalt marssisime Peteriga kodust vahelduseks üle tee Göteborgi linna keskraamatukokku. Mul on seal kohviku taga oma väljakujunenud koht. Kõige lähemal ajalehtede sektsioonile. Üks leht esindab ka Eestit. Nädal vana Postimees. Arusaamatu, miks võtab naaberriigist päevalehe jõudmine raamatukogu riiulisse nii pikalt aega. Tegemist polnud mitte mingi koroonaaja ilminguga, vaid see ongi reegel. Viimased seitse aastat kindlasti.

Lappasin Postimehe läbi. Midagi uut ma sealt ei leidnud. Ma kujutasin kõike kirjutatut veel vägagi elavalt ette. Elasin ju lehes kajastatud uudistega samas inforuumis. Enam mitte. Nüüd oli Eesti uudiste ahmimiseks jäänud ainult internet. Või üksik kõne või SMS. Mõtlesin endamisi, kust eestlane oma uudised ammutab. ERR andis teada, et nemad on kõige usaldusväärsem kanal. Aga tegelikult?

Mingil hetkel riputasin Facebooki Princetoni Ülikooli professori ühe artikli New York Timesist. Selle mõte oli, et kui me üksteist ei aita, siis sureme. Mingi lausejupp oli seal ka sellest, et heategevus on igati tore, aga kui valitsus käitub valesti, siis heategevus kui selline antud olukorras ei aita. Keegi preili reageeris valuliselt. Et praegu peab tegutsema, küll valitsust jõuab hiljem sõimata. Väitis, et tema on tundide kaupa Amazonis toitu pakkinud, aga mida mina olen teinud.

Vastasin, et sellisele küsimusele pole ma kohustatud vastama. Nii üks kui teine FB-sõber mu ajajoonel tuli minuga kaasa, et sõimamine ja mõtestamine on kaks erinevat asja. Mõtlemine ei välista tegutsemist, aga ka tegutsemine peab olema mõistuspärane ja koordineeritud. Õhinapõhisus ei pruugi tähendada lõppkokkuvõttes parimat tulemust. Minu meelest käib asi sedasi, et poliitiline tahe nagu ka valitsuse otsused peavad sündima sooja südame ja vaheda mõistuse koostöös.

Raamatukogus veetsime paar tundi. Enne kui kahe ümmarguse laua taha istusime, puhastasime meid ümbritsevad lauapinnad kaasavõetud laboripiiritusega põhjalikult ära. Mina töötasin arvutis, Peter luges ühte teadusprojekti, millele tuli tal anda hinnang. Ega süveneda väga hästi ei õnnestunud. Inimesed saalisid edasi-tagasi. Aeg oli selline, et raamatukogus andsid tooni pensionärid ja töötud sisserändajad.

Nii ma siis katsusin kirjutada-lugeda, aga tähelepanu koondamine nõudis suurt pingutust. Pidevalt küünitas mõni kummaline vanainimene minult lauale vedelema jäänud Postimehe järele, arvates, et tegemist on Göteborgs-Posteniga. Mind ärritas see privaatsuse puudumine. Lisaks muidugi kellegi köhimine. Liiga lähedale tulemine. Tagatipuks otsustas keegi noorem naine pikalt ja põhjalikult anda türgikeelse ülevaate Rootsis toimuvast.

Vahetasime pilke ja pakkisime asjad. Tegelikult olnuks täna see päev, mil oleksingi pidanud oma asjad pakkima, et homme Tallinnasse lennata. Ent äralend polnud teema ei homme ega veel mitu nädalat. Ületasime sõidutee ja kodus me olimegi. Nagu inimestele üle maailma on südamele pandud enne kauplusse minekut teha nimekiri, nii panime meiegi kirja oma ostusoovid.