Читать книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 5

Esimese asjana tundis ta lõhna.

„Uhh, mis, kurat, see on?“ Nick Cappuano pistis võtmed pintsakutaskusse tagasi ja astus avarasse, kenasti möbleeritud Watergate’i korterisse, mille tema ülemus, senaator John O’Connor oli oma isalt saanud.

„Senaator!“ Nick üritas aru saada, mis vastik metalne hais see on.

Ta läks läbi elutoa ning nägi seal riideid diivanitel ja toolidel. Need olid Johni eilsed riided, mis juhatasid teed magamistuppa. Senaator oli Nickile eelmisel õhtul pärast õhtusööki Virginia demokraatliku partei juhtfiguuridega helistanud ja teatanud, et on teel koju. Nick oli oma kolmekümne kuue aastasele ülemusele meelde tuletanud, et ta äratuskella helisema paneks.

„Senaator?“ Johnile ei meeldinud sugugi, kui Nick omavahel olles teda nii kutsus, ent Nick soovis, et Johni ümbritsevad inimesed kohtleksid teda austusega, mida tema ametikoht vääris.

Korteris valitsev kirjeldamatu hais ajas Nicki kuklakarvad ärevusest turri. „John?“

Ta astus magamistuppa ja ahmis õhku. John istus üleni verisena voodil, silmad lahti, ent pilk tühi. Läbi kaela torgatud nuga hoidis teda voodi peatsi küljes kinni. Käed oli süles vereloigus.

Öökima hakates märkas Nick enne WC-sse oksendama sööstmist veel sedagi, et Johni suust rippus midagi välja.

Kui äge oksendamishoog oli möödunud, ajas Nick end ebakindlalt sirgu, pühkis käeseljaga suud ja nõjatus vastu vannitoa kappi, püüdes kindlaks teha, et ta uuesti oksendama ei hakka. Tema mobiil helises ja kui ta ei vastanud, vibreeris piipar. Nick ei suutnud vastata, öelda sõnu, mis muudaksid kõik. Senaator on surnud. John on mõrvatud. Ta tahtis minna tagasi hetke, kui istus veel ärritatuna oma autos, arvates, et tema suurimaks mureks on lapsmehest ülemus, kes on järjekordselt sisse maganud.

Nicki peast käisid läbi mälestused Johnist ja nende esmakohtumisest Harvardis esimesel kursusel ajalooloengus, sajad seigad nende peaaegu kakskümmend aastat kestnud sõprusest. Nagu veenmaks end, et ta silmad polnud teda petnud, kummardus ta ettepoole, et vaadata magamistuppa. Ta võpatas, nähes oma parimat sõpra, kes oli talle venna eest, üleni verisena, nuga kaelas.

Nicki silmad kipitasid pisaraist, ent ta ei hakanud nutma. Mitte praegu. Võib-olla hiljem, aga mitte praegu. Telefon helises taas. Seekord võttis ta mobiili kätte ja nägi, et helistajaks on personaliülema asetäitja Christina, ent ta ei vastanud. Ta helistas hoopis politseisse.

Tõmmanud sügavalt hinge, et pekslevat südant rahustada, ja pingutades kogu jõust, et mitte hüsteerilist muljet jätta, ütles Nick: „Pean teatama mõrvast.“ Ta andis aadressi ja komberdas elutuppa politseid ootama, püüdes samal ajal seedida vaatepilti oma tapetud sõbrast, teades, et see jääb teda surmani piinama.

Kakskümmend pikka minutit hiljem saabus kaks politseinikku. Nad heitsid kiire pilgu magamistuppa ja kutsusid raadio teel abivägesid. Nick oli kindel, et kumbki neist ei tundnud ohvrit ära.

Tal oli tunne, nagu kisuks mõõn teda kaasa, kandes turvalisest kaldast aina kaugemale, kuni hingamine muutus vaevarikkaks pingutuseks. Ta rääkis politseinikele täpselt, mis oli juhtunud – tema ülemus ei saabunud tööle, ta tuli teda otsima ja leidis surnuna eest.

„Teie ülemuse nimi?“

„Ameerika Ühendriikide senaator John O’Connor.“ Nick nägi, kuidas kaks noort politseinikku kahvatasid ja palusid seejärel veel lisajõude saata.

„Järjekordne skandaal Watergate’is,“ kuulis Nick ühte neist pomisemas.

Tema mobiil helises taas. Seekord ta vastas.

„Jah,“ ütles ta vaikselt.

„Nick!“ hüüatas Christina. „Kus kurat te olete? Trevor saab kohe rabanduse!“ Naine pidas silmas nende kommunikatsioonijuhti, kes oli selleks hommikuks senaatorile mitu intervjuud organiseerinud.

„Ta on surnud, Chris.“

„Kes on surnud? Millest sa räägid?“

„John.“

Naise vaikne karjatus torkas nagu noaga südamesse. „Ei.“ Nick teadis, et Christina oli Johni kõrvuni armunud. Üks põhjus, miks ta naist austas, oli see, et viimane oli ülim professionaal, kes poleks iialgi oma tundeid välja näidanud.

„Mul on kahju, et selle niimoodi välja pahvatasin.“

„Kuidas?“ küsis naine vaikselt.

„Voodis surnuks pussitatud.“

Christina metsik ägamine kajas läbi telefoni. „Aga kes..., see tähendab, miks?“

„Politsei on siin, aga ma ei tea veel midagi. Sa pead paluma hääletamise edasi lükata.“

„Ma ei saa,“ vastas naine ja lisas sosinal: „Ma ei suuda praegu sellele mõelda.“

„Sa pead, Chris. See seaduseelnõu on Johni pärand. Me ei saa lasta tema tööl tuulde lennata. Kas sa suudad seda? Tema pärast?“

„Jah... olgu.“

„Sa pead end personali pärast kokku võtma, aga ära veel neile ütle. Mitte enne, kui Johni vanematele on teatatud.“

„Issand, tema vaesed vanemad. Sa peaksid ise minema, Nick. Parem, kui seda ütled sina, mitte politseinikud, keda nad ei tunne.“

„Ma ei tea, kas suudan. Kuidas ma ütlen mulle kallitele inimestele, et nende poeg on mõrvatud?“

„Ta tahaks, et sina seda teeksid.“

„Sul on vist õigus. Vaatan, kas politsei lubab mul minna.“

„Mida me temata peale hakkame, Nick?“ Naine esitas küsimuse, mille üle Nick oli juba pead murdnud. „Ma ei kujuta maailma ega elu temata ette.“

„Mina ka mitte,“ sõnas Nick, teades, et elu saab olema sootuks teistsugune, kui John O’Connor pole enam selle keskpunktiks.

„Ta on tõesti surnud?“ küsis Christina, nagu üritades end veenda, et see pole julm nali. „Keegi tappis ta?“

„Jah.“

Uurija, seersant Sam Holland silus ülemuse kabineti ukse ees oma helepruune juukseid, mis olid tal töö ajaks klambriga kinnitatud, näpistas põski, mis polnud mitu nädalat päikesevalgust näinud, ja kohendas halli jakki punase drapeeritud kaelusega topi peal.

Ta tõmbas sügavalt hinge, et rahustada oma närve ja alatasa endast märku andvat magu, lükkas ukse lahti ja astus sisse. Ülem Farnsworthi sekretär tervitas teda naeratades. „Minge sisse, seersant Holland. Ta ootab teid.“

Suurepärane, mõtles Sam jõuetult naeratades edasi minnes. Ta sundis näo ilmetuks ja astus sisse, et mitte anda järele tungile jalga lasta.

„Seersant.“ Ülem, keda Sam oli kunagi kutsunud onu Joe’ks, tõusis ja tuli ümber suure laua teda tugeva käepigistusega tervitama. Mehe hallide silmade pilk libises temast murelikult ja osavõtlikult üle ning see oli pärast „vahejuhtumit“ uudne. Samile ei meeldinud see sugugi. „Sa näed hea välja.“

„Tunnen end hästi.“

„Tore kuulda.“ Ülem viitas toolile. „Kohvi?“

„Tänan, ei.“

Mees kallas endale jooki ja heitis pilgu üle õla. „Ma olen sinu pärast mures, Sam.“

„Palun vabandust, et teile muret tegin ja jaoskonda häbistasin.“ See oli esimene kord, kui Sam sai ülemusega silmast silma rääkida pärast kuupikkust sundpuhkust, mille vältel ta oli seda lauset korduvalt harjutanud. Ta arvas, et ütles seda veenva siirusega.

„Sam,“ ohkas Farnsworth, istus tema vastu ja võttis kruusi pihkude vahele. „Sa pole millegagi ei ennast ega jaoskonda häbistanud. Kõik eksivad.“

„Aga alati pole selle tagajärjeks lapse surm, ülem.“

Mees silmitses teda pikalt ja pingsalt, nagu jõuaks mingile otsusele. „Senaator John O’Connor leiti täna hommikul oma korterist mõrvatuna.“

„Jeesus,“ ahmis Sam õhku. „Kuidas?“

„Ma ei tea kõiki üksikasju, aga seni kuuldu põhjal tundub, et tal oli üks teatud kehaosa küljest lõigatud ja nuga kaela löödud. Tema personaliülem leidis ta.“

„Nick,“ ütles Sam vaikselt.

„Kuidas, palun?“

„Nick Cappuano on O’Connori personaliülem.“

„Sa tunned teda?“

„Tundsin. Kunagi ammu,“ lisas naine, hämmeldunud ja häiritud, et mehele mõtlemine talle niimoodi mõjus, et mehe nime lausumine tal ikka veel südame kiiremini põksuma pani.

„Ma määran selle juhtumi sulle.“

Üllatunud, et teda saadetakse nii jõuliselt tagasi välitööle, mida Sam oli naasmisest saadik oodanud, küsis ta tahtmatult: „Miks mina?“

„Sest sa vajad seda, mina samuti. Me mõlemad vajame võitu.“

Ajakirjandus oli Farnsworthi, Sami ja jaoskonda halastamatult kritiseerinud, ent kuuldes meest seda tunnistamas, oli Samil ikkagi valus. Tema isa oli aastaid koos Farnsworthiga töötanud ja ilmselt tänu sellele tal üldse veel töökoht oli. „On see test? Uuri välja, kes tappis senaatori, ja eelmised patud antakse andeks?“

Ülem pani kruusi lauale ja nõjatus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Ainsana pead endale andestama sina ise, Sam.“

Olles vihane mehe vaiksete sõnade tekitatud emotsioonidetulvast, Sam köhatas ja tõusis. „Kus O’Connor elab?“

„Watergate’is. Kaks patrullpolitseinikku on juba seal. Kriminalistid on teel.“ Farnsworth ulatas talle paberitüki aadressiga. „Ma ei pea sulle ütlema, et sellega tuleb tegelda äärmiselt diskreetselt.“

Ta ei pidanud ütlema ka seda, et see oli Sami ainus võimalus end lunastada.

„Kas FBI seda juhtumit endale ei taha?“

„Võimalik, aga neil pole siin volitusi, ja nad teavad seda. Nad hakkavad mulle nagunii pinda käima, nii et sina raporteerid otse mulle. Kui sina midagi teada saad, tahan mina seda kümme minutit hiljem teada. Räägin ise Stahliga,“ lisas mees, pidades silmas leitnanti, kellele Sam tavaliselt aru andis.

„Ma ei vea teid alt,“ ütles Sam ukse poole suundudes.

„Sa pole mind kunagi alt vedanud.“

Naine pani käe ukselingile ja pöördus tagasi vaatama. „Kas sa ütled seda kui politseiülem või kui minu onu Joe?“

Mees naeratas kergelt, ent siiralt. „Mõlemad.“