Читать книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 7

Loudouni maakonna keskus Leesburg Virginias asus selle hobuste aretamise osariigi keskel, viiekümne viie kilomeetri kaugusel Washingtonist läänes. Künklik, haljendavate karjamaade poolest rikas Loudoun elas hobukultuuri nimel. Pärast neljakümmet aastat Senatis olid pensionile jäänud Graham O’Connor ja tema abikaasa kolinud Leesburgi lähedale perekonna rantšosse, kus nad said tegelda kõigega, mis oli seotud hobustega. Nende seltsielu keerles ümber takistussõitude, jahikoerte, jahtide ja Belmonti maaklubi. Mida lähemale nad Leesburgile jõudsid, seda rohkem krampi Nick läks. Tema pea oli kuklasse vajunud ja silmad suletud, ta valmistus Johni vanematele traagilist uudist teatama.

„Kes olid tema vaenlased?“ küsis Sam pärast pikka vaikust.

Nick ei avanud silmi, aga vastas: „Tal polnud ühtegi vaenlast.“

„Ütleksin, et tänane sündmus tõestas vastupidist. No kuule. Poliitikas on kõigil vaenlasi.“

Nick avas silmad ja vaatas naist. „John O’Connoril polnud.“

„Poliitik, kel pole vaenlasi? Mehel, kes nägi välja nagu Kreeka jumal, polnud mahajäetud armukesi?“

„Või Kreeka jumal?“ küsis Nick kergelt muiates. „Tõsiselt?“

„See peab olema keegi, kellele ta ei meeldinud. Sedavõrd avalikku elu elaval inimesel peab olema kadestajaid või ka neid, kel on probleeme armukadedusega.“

„John ei tekitanud inimestes selliseid tundeid.“ Nicki süda tuikas sõbrale mõeldes. „Ta leidis ühise keele kõigiga, kellega kohtus.“

„Nii et multimiljonärist senaatori hellitatud pojake oskas suhelda tavainimestega?“ küsis Sam sapisel toonil.

„Nojah,“ vastas Nick vaikselt, meenutades ammumöödunud aegu. „Ta suhtles minuga. Sestsaadik, kui me Harvardis ajalooloengus kohtusime, kohtles ta mind nagu kadunud ja leitud venda. Ma olen pärit vaesest perest. Sain ülikooli stipendiumiga ja tundsin end petturina, kuni John O’Connor võttis mu oma tiiva alla ja ma sain esimest korda aru, et mul on sama suur õigus seal olla nagu kõigil teistel.“

„Aga senat? Rivaalid? Kas keegi kadestas tema edu? Kas kedagi pahandas see seaduseelnõu, mille te kavatsesite hääletusele saata?“

„John polnud veel senatis nii edukas olnud, et keegi teda kadestama pidanuks. Tema ainus tõeline saavutus oli konsensuse saavutamine. See oli tema teene parteile. Ta oskas inimesed end kuulama panna. Isegi kui nad temaga nõus polnud, kuulasid nad teda.“ Nick vaatas naise poole. „Kuhu sa sellega sihid?“

Sam pidas veidi aega aru. „See oli kiremõrv. Kui keegi lõikab mehel tilli maha ja topib selle talle suhu, edastatakse sellega üsna tõsine sõnum.“

Nicki süda jättis löögi vahele. „Kas see oligi tal suus?“

Sam võpatas. „Anna andeks. Ma arvasin, et sa nägid seda...“

„Jeesus.“ Nick keris akna alla, et külma õhku autosse lasta, lootes, et ei hakka uuesti oksendama.

„Nick? On kõik korras?“

Vastuseks kõlas mehe sügav ohe.

„Kas sul on aimu, kel võis olla põhjust midagi sellist teha?“

„Ma ei suuda mõelda välja kedagi, kellele ta ei meeldinud, rääkimata sellest, et keegi teda niimoodi vihkas.“

„Ilmselgelt keegi vihkas.“

Nick juhendas, kuidas O’Connorite kodu juurde sõita. Nad sõitsid mööda pikka käänulist teed kivimaja ette künka tipus. Kui Nick käe ukselingi poole sirutas, pani Sam oma käe tema käsivarrele.

Mees vaatas naise kätt ja seejärel talle otsa.

„Ma pean sinult midagi küsima, enne kui me sisse läheme.“

„Mida?“

„Kus sa olid ajavahemikus kella kümnest õhtul seitsmeni järgmisel hommikul?“

Nick põrnitses teda uskmatult ja küsis: „Kas mina olen kahtlusalune?“

„Kõik on alguses kahtlusalused.“

„Olin terve öö ehk kella poole kuueni hommikul oma kabinetis, valmistudes hääletuseks, ja läksin siis tunniks ajaks jõusaali,“ vastas mees, krigistades vihast, masendusest ja leinast hambaid, teades, mida ta kohe endale kallitele inimestele tegema peab.

„Kas keegi saab seda kinnitada?“

„Mitmed mu alluvad olid minuga.“

„Kas sind nähti jõusaalis?`“

„Seal oli veel inimesi. Registreerisin oma mineku ja tuleku kaardiga.“

„Tore,“ ütles naine ja näis, et ta tunneb kergendust, teades, et mehel on alibi. „Väga tore.“

Nick heitis kiire pilgu maja ees seisvatele autodele ja kirus endamisi. Terry Porsche seisis Johni õe Lizbethi Volvo mahtuniversaali kõrval. Viimane oli ilmselt oma kahe väikese lapsega külas.

„Mis on?“

„Terve pere on kohal.“ Nick pigistas ninaselga, lootes parema silma taga tekkivat peavalu leevendada. „Nad saavad mind nähes kohe aru, et midagi on valesti, nii et ära hakka ametimärgiga vehkima, eks ole?“

„Polnud plaaniski,“ nähvas Sam.

Naise hääletoonist jahmunud Nick ütles: „Teeme selle siis ära.“ Ta läks trepist üles ja helistas kella.

Halle dresse ja Nike’i tosse kandev naine avas ukse ja tervitas teda sooja kallistusega.

„Nick! Milline tore üllatus! Tule sisse!“

„Tere, Carrie,“ ütles Nick naist põsele suudeldes. „See on seersant Sam Holland. Carrie on nagu pereliige ja ta hoiab kõiki ohjes.“

„See pole lihtne ülesanne.“ Carrie võttis Sami ettesirutatud käe pihku ja mõõtis noort naist pilguga, pöördudes siis taas Nicki poole, heakskiit silmis. „Olen Nickile aastaid korrutanud, et ta peab pere looma...“

„Jäta, Carrie.“ Nick üritas kõnelda kergel toonil, ehkki süda oli raske sellest, mida pidi Carriele ja teistele teatama. Kuidas ta soovis, et ta oleks tulnud oma „perekonnale“ uut kallimat tutvustama! „Kas nad on kodus?“

„Lastega tallide juures. Ma helistan neile.“

Nick pani käe Carrie käsivarrele. „Ütle, et nad jätaksid lapsed sinna, eks?“

Naise eakad elukogenud silmad tõmbusid kissi, nähes seekord kurbust ja leina, mis olid ilmselgelt Nicki näole sööbinud. „Nick?“

„Helista neile, Carrie.“

Mees vaatas talle järele ja vajus kössi kõige selle raskuse all, mida ta neile kõigile varsti ütlema peab, ja tundis siis üllatusega, et Sami käsi on tema seljal. Ta pöördus naise poole ja emotsionaalne hoop tabas teda taas ootamatult, nähes naise helesiniste silmade pilku end murelikult uurimas.

Nad vaatasid teineteist kaua ja hingetuina, kuni kuulsid Carriet tagasi tulemas. Nick rebis pilgu Samilt lahti ja pöördus Carrie poole.

„Nad tulevad kohe,“ ütles naine, püüdes ilmselgelt end talitseda ja vaimu valmis seada selleks, mida ta varsti kuulda saab. „Kas sa soovid midagi?“

„Ei,“ vastas Nick. „Tänan.“

„Tulge elutuppa,“ kutsus Carrie ja läks ees.

Maja oli elegantne ja mugav, mitte esindusmaja, vaid kodu – koht, kus ka Nick oli saanud end alati koduselt tunda.

„Midagi on halvasti,“ sosistas Carrie.

Nick võttis tema käe ja hoidis kahe pihu vahel. Ta istus nii, Carrie ühel ja Sam teise pool, kuni nad kuulsid teisi läbi köögi majja tulemas.

Johni vanemad Graham ja Laine O’Connor astusid tuppa käsikäes, poeg Terry ja tütar Lizbeth kannul. Graham ja Laine, mõlemad peaaegu kaheksakümneaastased, nägid välja poole nooremad, heas vormis ja saledad. Neil olid lumivalged juuksed ja aastaringe päevitus, kuna nad veetsid suure osa ajast sadulas. Nicki nähes lõi nende nägu rõõmust särama.

Mees lasi Carrie käest lahti ja tõusis, et neid emmata. Terry surus tal kätt ja Lizbeth küünitas end kikivarvule, et teda põsele suudelda. Nick tutvustas neid Samile.

„Mida sa siin teed?“ küsis Graham. „Kas täna pole mitte hääletus?“

Nick vaatas maha, kogus end sekundi, et teatada valusat uudist, ja tõstis siis pilgu. „Võtke istet.“

„Mis lahti, Nick?“ küsis Laine oma meloodilises lõunaosariikide murdes, keeldudes istumast. „Sa näed halb välja. Kas Johniga on midagi juhtunud?“

Ema vaist oli Nickist ette jõudnud.

„Kahjuks küll.“

Laine ahmis õhku. Abikaasa võttis tema käest kinni ja hirmuäratav Graham O’Connor kustus Nicki silme ees.

„Ta jäi täna tööle hiljaks.“

„See pole mingi uudis,“ tähendas Lizbeth õeliku turtsatusega. „Ta hilineb kindlasti ka iseenda matustele.“

Nick võpatas tema sõnavaliku peale. „Me ei saanud teda kätte ja ma läksin teda äratama.“

„Neetult rumal temast sellisel päeval sisse magada,“ porises Graham.

„Meie arvasime sama,“ tunnistas Nick, ning tema kõhus keeras iiveldusest ja meeleheitest. „Kui ma sinna jõudsin...“

„Mida?“ sosistas Laine, haarates Nicki käest kinni. „Mida?“

Nick ei suutnud enam kõnelda, sest kurgus oli suur klomp.

Sam tõusis. „Senaator, proua O’Connor, pean siira kahetsusega teatama, et teie poeg on mõrvatud.“

Sel hetkel teadis Nick, et kui ta elaks ka igavesti, ei unustaks ta iialgi leinahala, mis Johni ema suust Sami sõnu kuuldes kuuldavale pääses. Nick sirutas käed Laine’i poole, sest tundus, et vana naine minestab. Ta vajuski Nicki käte vahel kokku nagu kaardimaja.

„Ei, ei, ei,“ korrutas Carrie lõputult

Lizbeth nuttis vaikselt ning Terry silmad olid pisaraist ja vapustusest klaasistunud, ent Graham pöördus Sami poole. „Kuidas?“

„Ta pussitati oma voodis surnuks.“

Nick, kes embas endiselt nuuksuvat Laine’i, oli tänulik, et Sam neile kõigest ei rääkinud. Ta aitas Laine’i diivanile istuma.

„Kes võis tahta minu Johni tappa? Minu ilusat armsat Johni.“

„Me uurime selle välja,“ lubas Sam.

„Sam on mõrva juhtivuurija,“ selgitas Nick neile.

„Vabandage,“ pomises Graham, pöördus ja lahkus kiiruga toast.

„Mine temaga kaasa, Terry,“ lausus Laine. „Palun mine temaga kaasa.“

Terry järgnes isale.

Lizbeth istus diivani käetoele ema kõrvale. „Issand jumal,“ sosistas ta. „Mida ma lastele ütlen?“

Teades väga hästi, kui lähedane oli John oma õelastega olnud, vaatas Nick teda kaastundlikult.

„Ütle, et ta sattus õnnetusse,“ lausus Laine nägu kuivatades. „Mitte et ta tapeti. Seda ei tohi sa neile öelda.“

„Ei,“ nõustus Lizbeth. „Ei tohi.“

Laine tõstis pea Nicki õlalt. „Kus ta praegu on?“ küsis ta Samilt.

„Kohtuarsti juures.“

„Tahan teda näha.“ Laine pühkis ägedasti mööda siledaid põski nirisevaid pisaraid. „Tahan oma last näha.“

„Korraldan selle homme,“ sõnas Sam.

Laine pöördus Nicki poole. „Matused tulevad USA senaatorile kohased.“

„Loomulikult.“

„Sa tegeled sellega isiklikult.“

„Mida iganes sa vajad või tahad, Laine. Ainult ütle.“

Laine pigistas Nicki kätt ja vaatas teda muserdatud pilgul. „Kes seda tegi, Nick? Kes seda meie Johnile tegi?“

„Olen endalt mitme tunni jooksul sama küsinud ega oska kedagi pakkuda.“

„Kes iganes see oli, proua O’Connor, me leiame ta,“ lubas Sam.

„Tehke seda.“ Laine tõusis, nagu ei suudaks enam paigal istuda, ning läks ukse poole, Lizbeth ja Carrie kannul. Uksel pöördus Laine tagasi Nicki poole. „Sa tead, et võid siia jääda. Sa oled selle pere liige ja sinu koht on siin. Alati.“

Nick vastas liigutatuna: „Tänan sind, aga ma lähen tagasi linna. Pean meie töötajate juures olema.“

„Palun ütle neile, et me oleme väga tänulikud, et nad Johni heaks nii palju vaeva nägid.“

„Ütlen. Homme näeme.“

„Proua O’Connor,“ sõnas Sam tõustes ja pöördus Laine’i poole. „Mul on kahju, et ma pean seda praegu tegema, aga sellises juurdluses on esimesed kakskümmend neli tundi äärmiselt tähtsad...“

„Me teeme, mida iganes suudame, et leida isik, kes seda Johnile tegi,“ vastas Laine ja tema pisarais nägu vajus leinast kipra.

„Pean teadma, kus olite teie ja ülejäänud pereliikmed ajavahemikus kella kümnest eile õhtul kuni kella üheksani täna hommikul.“

„Te ei räägi ometi tõsiselt,“ lausus Laine kangelt.

„Et välistada pereliikmete seotus...“

„Olgu,“ nähvas Laine. „Senaator ja mina võõrustasime umbes kella üheteistkümneni sõpru.“ Ta vaatas Carrie poole, kes noogutas nõusolevalt.

„Mul on vaja teie sõprade nimesid ja telefoninumbreid.“ Sam ulatas Laine’ile oma nimekaardi. „Võite jätta selle info minu kõneposti. Ja pärast ühtteist?“

„Läksime magama.“

„Teie ka, proua?“ küsis Sam Carrielt.

„Vaatasin umbes kaheni oma toas telerit. Ma ei saanud und.“

„Ja teie?“ küsis Sam Lizbethilt.

Lizbeth vastas nördinud ilmel: „Olin McLeanis oma kodus koos abikaasa ja lastega.“

„Mul on vaja teie abikaasa telefoninumbrit.“

Lizbeth vaatas jäisel pilgul Sami rahulikku näkku, lahkus siis toast ja tuli veidi hiljem visiitkaardiga tagasi.

„Tänan,“ ütles Sam.

Kolm naist lahkusid toast.

„Kas sa pidid seda tõesti täna tegema?“ küsis Nick Samilt, kui nad kahekesi jäid. „Praegu?“

„Jah, tõesti pidin,“ vastas naine valulikul ilmel. „Pean nii tähtsa juhtumi korral kõike reeglite kohaselt tegema. Sa ju mõistad seda.“

„Muidugi, aga nad said äsja teada, et nende poeg ja vend on tapetud. Sa oleksid võinud lasta neil veerand tundi seda seedida, enne kui rünnakule asusid.“

„Pean oma tööd tegema, Nick. Kui ma kellegi vahistan, tunnevad nad kahtlemata kergendust, et mõrtsukas on kinni peetud.“

„Mis kuradi vahet selle nende jaoks on? Kas see toob Johni tagasi?“

„Pean linna tagasi minema. Tuled ka või?“

Nick vaatas toas viimast korda ringi, meenutades paljusid toredaid tunde siin Johni seltsis, ja järgnes naisele.