Читать книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 9

Sam teadis, et mälestused Nick Cappuanost oleksid pidanud vahepealsete aastatega tuhmuma, aga seda polnud juhtunud. Mees oli nende ainsa ühise öö järel, mis poleks pidanud olema nii tähtis, nagu tundus olevat, endiselt üsna tähelepanuväärne. Ent mehe välimuse oli Sam unustanud. Tema kasv (vähemalt sada üheksakümmend sentimeetrit), laiad õlad, šokolaadpruunid juuksed, mille otsad olid kähardunud, pruunid silmad, mis märkasid kõike, tõmmu nahk ja tugevad osavad käed olid muutnud igaveseks ajaks nõudmisi, mis Samil armukesele olid. Tema teravat taipu ja rahulikku talitsetud aurat oli ta nende esmakohtumisel nii paeluvaks pidanud.

Mehe enesekontrolli kõikumalöömine oli üks tema paremaid mälestusi nende ühisest ööst. Kui Nick ei helistanud, arutles Sam, kas nendevaheline pinge ja tõmme oli mehe ära hirmutanud. Nüüd teadis ta, et mees oli helistanud, oli tahtnud temaga uuesti kohtuda... See muutis kõike.

„Kas ma tohin küsida midagi, mis pole juurdlusega üldse seotud?“ küsis Sam, kui nad sõitsid üle Districti Watergate’i, kuhu mees oli oma auto jätnud. Tänavate ääres olid mõned Ameerika lipud juba Johni mälestuseks poolde masti langetatud. Uudis oli avalik ja ametlik lein oli alanud.

„Ikka.“

Sami süda põksus ärevalt, kui ta näppis armi, mida oli pidanud ammu paranenuks. „Kui sa mulle helistasid... pärast seda ööd... kas sa mäletad, kellega sa rääkisid?“

Nick kehitas õlgu. „Mingi tüübiga. Ehk keegi su korterikaaslastest.“

Teades vastust enne küsimuse esitamist, küsis Sam ikkagi: „Sa ei küsinud ta nime? Ma elasin koos kolme mehega.“

„Kurat. Ma ei tea. Äkki Paul.“

„Peter?“

„Jah. Peter. Just. Rääkisin temaga paaril korral.“

Sam pigistas rooli nii kõvasti, et sõrmenukid tõmbusid valgeks, ja ta oleks tahtnud kisendada.

„Oli ta su kallim?“

„Siis mitte,“ vastas naine läbi hammaste.

„Pärast?“

„Ta on mu endine abikaasa.“

„Ahhaa! Nüüd saan ma aru,“ lausus Nick, hääles kibestumine, mida Sam liigagi hästi mõistis. Ta oli ise ka praegu üsna kibestunud.

„Kahju, et sa ei andnud mulle oma mobiili numbrit, vaid koduse numbri.“

„Mul oli toona ainult jaoskonna mobiil ja ma ei kasutanud seda mitte kunagi isiklike asjade ajamiseks.“ Nad olid vait, kuni jõudsid Watergate’i. „Tahaksin hommikul su alluvatega vestelda,“ ütles Sam, kui oli auto peatanud.

„Ma ütlen, et nad oleksid kohal.“ Nick vuristas talle ette Harti senatihoone aadressi, kus nad töötasid.

„Siin on minu visiitkaart, kui sulle peaks midagi olulist meenuma. Ükskõik, kui tühine või tähtis, iial ei või teada, mis juhtumi lahendamisele kaasa võib aidata.“

Nick võttis kaardi ja sirutas käe ukselingi järele.

„Nick,“ ütles Sam ja pani käe mehe käsivarrele, et teda tagasi hoida.

Mees vaatas tema kätt, siis talle silma, ja kergitas kulmu.

„Mulle oleks meeldinud need sõnumid kätte saada,“ sõnas Sam südame põksudes. „See oleks mulle väga meeldinud.“

Nick ohkas. „Ma ei suuda praegu sellega tegelda lisaks kõigele, mis täna on juhtunud. See on lihtsalt liig.“

„Tean.“ Sam tõstis käe, et tal minna lasta. „Andesta, et seda mainisin.“

Siis üllatas mees teda, võttes tema käe ja suudeldes seda. „Ära vabanda. Ma tahan sellest rääkida, aga mõni teine kord, eks?“

Sam neelatas tugevasti, nähes mehe kenal näol pingsat ilmet. „Olgu.“

Nick lasi tema käe lahti ja avas autoukse. „Hommikul näeme.“

„Jah,“ ütles Sam vaikselt endamisi, kui mees oli väljunud. „Siis näeme.“

Frederico Cruz oli rämpstoidusõltlane. Ent hoolimata sellest, et ta jumaldas sõõrikuid, armastas burgereid ja igasuguseid karastusjooke, kui need polnud dieetjoogid, õnnestus tal säilitada soonilist kaheksakümnekilost keha. Tavaliselt kandis ta üht oma paljudest vihmamantlitest, mis olid tema arvates vajalikud, et rollis püsida.

Mingi kosmilise naljana oli Sam saanud selle toitumiskatastroofi, keda tunti Freddiena, oma paarimeheks. Sam jälgis võlutult ja kadedalt, kuidas mees kreemitäidisega sõõriku kokakoolaga alla loputas. Ta oli nördinud, et tänu sellele, et eelmisel aastal mehe seltsis palju päevi veetis, oli tema kaalule lisandunud neli üleliigset kilo. „Kuidas seis on?“ küsis ta, kui mees limonaadipurgi käest pani ja suud pühkis.

„Ikka alguspunktis. Naabrid ei kuulnud midagi ega näinud liftis ega koridorides kedagi. Saatsin paar patrullpolitseinikku sinna politseilinti üles panema – muide, see polnud lihtne ülesanne. Võinuks arvata, et me kavatseme sinna pealtkuulamisseadmeid paigaldada. Pidin neid orderitega ähvardama.“

„Milles siis probleem?“ uuris Sam, piieldes himuralt mehe teist sõõrikut.

„Elanike privaatsus ja muu sarnane jama. Pidin neile meelde tuletama – kaks korda –, et oma korteris mõrvati Ameerika Ühendriikide senaator ja kas nad ikka tahavad veel rohkem ebameeldivat meediakajastust, kui nad nagunii saavad.“

„Tubli, Freddie. Agressiivne peab olema.“ Sam üritas meest alatasa ärgitada välitööle minema ja tunnistajatega suhtlema. Freddie, vastupidi, näägutas teda selle pärast, et tal väljaspool tööd eraelu polnud.

„Õppisin parimalt.“

Sam näitas talle keelt.

„Me võtsime senaatori kodunt ja töö juurest kõik kaasa – arvutid, kaustad ja muu taolise kraami. Labor tegeleb praegu arvutitega. Homme võtame kaustad ette.“

„Tore.“

„Mida sa O’Connoritest arvad?“

„Vanemad olid muserdatud. See polnud teeseldud. Sama võib öelda õe kohta.“

„Aga vend?“

„Tundus vapustatud, aga ütles, et oli koos naisega, kelle nime ta ei mäleta.“

„Ta peab selle naise nime ütlema, kui tahab, et too talle alibi annaks.“

„Ja ta teab seda kahtlemata hästi,“ tähendas Sam, muiates, mõeldes Terry O’Connori kohmetusele ja Grahami silmanähtavale pahameelele.

„Nii läheb, kui magad võõraga. Mõelda, et pead minema inimese juurde, kellega sa magasid, ja küsima tema nime.“

Sami nägu lahvatas punaseks, kui mälestused üheöösuhtest Nickiga otsustasid just sel hetkel end ilmutada. „Rahu, Freddie. Ära hakka moraali lugema.“

„See on lihtsalt järjekordne märk meie riigi moraalsest langusest.“

Tuttavat väidet kuuldes Sam ägas ja küsis: „Kohtuarstilt on uudiseid?“

„Veel mitte. Neil olevat palju tööd ees.“

„Kes on tähtsam kui USA senaator?“

Freddie kehitas õlgu. „Ära sõima sõnumitoojat.“

„Minu lemmikspordiala.“

„Tean. Kas sel tüübil, kes ta leidis, oli alibi? Cappuano?“

„Jah.“ Sam otsustas sel hetkel, et ei räägi Freddiele oma varasemast kokkupuutest Nickiga. Mõned asjad olid isiklikud ja ta ei tahtnud ega vajanud Freddie hukkamõistu. Ta oli ikka veel iseendale pahane, et oli mõrvajuurdluse ajal nende kunagist ühist ööd maininud. „Ta oli terve öö alluvatega koos tööl ja selle kontrollin ma homme üle.“

„Mis siis edasi?“

„Hommikul vestleme O’Connori alluvatega ja külastame Senati vähemuse liidrit,“ ütles Sam, jutustades paarimehele Graham O’Connori ammusest vihavaenust Stenhouse’iga.

Freddie hõõrus oma kandilist lõuga. Lisaks paljudele teistele puudustele, oli ta ka veel klassikaliselt kena mees. Elu pole õiglane. „Huvitav,“ ütles Freddie.

„Senaator O’Connor juhtis tähelepanu ajastusele – see oli tema poja senaatorikarjääri kõige tähtsama hääletuse eelõhtu.“

„Keegi ei tahtnud, et see hääletus toimuks?“

„See on väga motiivi moodi. Kui me homme O’Connori alluvatega vestleme, peame uurima nii poliitilist kui ka isiklikku elu. Kellega ta kohtus? Kes võis tema peale viha kanda? Tead ju küll.“