Читать книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 8

Tundes, nagu oleks maailm lihtsalt kokku varisenud, nõjatus Graham O’Connor vastu valget laudtara ja silmitses oma avaraid maavaldusi, ent ei näinud läbi pisarate ja leinahägu midagi. John on surnud. John on surnud. John on surnud.

Graham oli seda teadnud sellest hetkest saadik, kui Carrie neile helistas ja ütles, et Nick ootab majas. Kuna täna pidi toimuma Johni karjääri kõige tähtsam hääletus, sai Nick tulla vaid ühel põhjusel. Graham oli seda teadnud samamoodi, nagu oli alati teadnud, et selles on midagi häbiväärset, kui isa armastab ühte oma last rohkem kui teisi. Ent John oli olnud erakordne. Graham oli oma noorima lapse elu esimestest tundidest alates näinud temas midagi erilist, mis pani ka nii paljud teised Johni armastama.

Nägu pisaraist märg, arutles Graham, kuidas see sai juhtuda.

„Isa?“

Vanema poja hääl tekitas Grahamis pettumust ja meeleheidet. Jumal andestagu talle selle mõtte pärast, aga kui ta pidi ühest pojast ilma jääma, miks ei võinud see olla Terry, mitte John?

Terry käsi maandus tema õlal ja pigistas. „Kuidas ma sind aidata saan?“

„Ei saagi.“ Graham pühkis nägu.

„Senaator?“

Graham pöördus ning nägi Nicki ja kena uurijat nende poole tulemas.

„Me sõidame tagasi Washingtoni,“ ütles naine, „aga enne pean ma saama kinnitust sellele, kus te olite eile õhtul. Pärast kella kümmet.“

Grahamil õnnestus kuidagimoodi ohjeldada meeletut raevulahvatust, mis läbistas teda vihje peale, et ta võis olla kuidagi seotud selle inimese surmaga, keda armastas üle kõige – välja arvatud muidugi Laine. „Olin koos abikaasaga siin. Meil olid sõbrad külas, mängisime bridži ja läksime üheteistkümne paiku magama.“

Naine paistis rahule jäävat ja pöördus Terry poole. „Härra O’Connor?“

„Olin koos... sõbraga.“

Terry liiderdamine oli väljunud igasuguse kontrolli alt pärast seda, kui ta mõni nädal enne senatisse kandideerimise avalikustamist purjuspäi autojuhtimisega vahele jäi, mis nullis tema poliitilised püüdlused. Grahamil hakkas paha, mõeldes, et Terry polnud neljakümne kahesena perekonna loomisele lähemal kui kahekümne kahesena.

„Mul on vaja nime ja telefoninumbrit,“ ütles uurija.

Terry põsed värvusid erkpunaseiks ja Graham teadis, mis edasi tuleb. „Ma... ee...“

„Ta ei tea tema nime,“ vastas Graham, heites pojale põlastava pilgu.

„Võin välja uurida,“ lisas Terry kähku.

„See oleks hea,“ tähendas uurija.

„See pole ju juhus, et see juhtus hääletamise eelõhtul?“ küsis Graham.

„Me ei välista midagi,“ lausus uurija.

„Kontrollige vähemuse liidrit Stenhouse’i,“ sõnas Graham. „Ta vihkab mind ja kadestab mu poja iga edusammu.“

„Miks ta teid vihkab?“ küsis Sam.

„Nad olid aastakümneid vihased rivaalid,“ selgitas Nick. „Stenhouse on teinud kõik endast oleneva immigratsioonieelnõu nurjamiseks, aga see oleks ikkagi läbi läinud.“

„Uurige teda hoolega,“ ütles Graham, rind vihast pingul ja hääl murdumas. „Ta on kõigeks võimeline. Minult poja võtmine pakuks talle suurimat rõõmu.“

„Kas te oskate veel kedagi kahtlustada?“ küsis Sam. „Kedagi, kes võis teie pojaga ametialaselt või isiklikul pinnal konfliktis olla?“

Graham raputas pead. „Kõik armastasid Johni, aga ma mõtlen sellele ja annan teada, kui midagi meenub.“

Nick astus tema poole, et teda emmata.

Graham põimis käed ümber noore mehe, keda ta armastas nagu lihast poega. „Uuri välja, kes seda tegi, Nick. Uuri välja.“

„Teen seda. Ma luban.“

Kui Nick ja Sam eemaldusid, pani Graham tähele, et tema poja parima sõbra ja usaldusväärse abilise õlad on kühmus. Ta ütles Terryle: „Hangi oma lipaka nimi, ja kohe. Ära enne seda siia oma nägu näita.“

„Just nii, söör.“

Tagasiteel Washingtoni kontrollis Nick oma mobiili ja luges läbi kontorist saadetud avalduse.

Teatame suure kurbusega, et meie kolleeg ja sõber senaator John Thomas O’Connor, Virginia demokraat, leiti hommikul oma Washingtoni kodust mõrvatuna. Kui senaator O’Connor tööle ei ilmunud, läks tema personaliülem Nicholas Cappuano teda tema koju otsima. Härra Cappuano leidis eest surnud senaatori. Metropolitani politsei palvel ei saa me senaatori surma asjaolusid avaldada, ent me aitame juurdlusele igati kaasa. Edaspidi saab juurdluse kohta infot politseilt.

Meie missiooniks on kindlustada, et märgiline immigratsioonieelnõu, millega senaator O’Connor nii palju vaeva nägi, jõuaks Senati ette ning jätkame tema tööd laste, perekondade ja vanurite nimel.

Meie palved ja mõtted on senaatori vanemate, senaator ja proua Graham O’Connori, venna Terry, õe Lizbethi, õemehe Royce’i, õetütre Emma ja õepoja Adamiga. Matuste kohta veel infot ei ole, aga see selgub mõne päeva jooksul. Palume teil austada O’Connorite perekonna privaatsust sel raskel ajal.

Nick noogutas heakskiitvalt ja luges teksti uuesti läbi, pöördudes siis Sami poole. „Kas ma tohin selle sulle ette lugeda?“

„Muidugi.“ Naine kuulas hoolega, kui Nick luges. „Tundub, et kõigele on mõeldud.“

„Kas lause juurdluse kohta sobis?“

„Jah.“

Nick helistas Christinale. „Tere. Võite avalduse ajakirjandusele edastada.“

Christina vastas sügava valuliku ohkega. „See teeb asja ametlikuks.“

„Ütle Trevorile, et ta loeks selle läbi ja saadaks edasi. Küsimusi esitamata.“

„Selge.“

„Te olite tublid. Tänan.“

„See oli minu jaoks kõige raskem asi üldse,“ sõnas Christina karedal häälel.

„Kahtlemata.“

„Kuidas tema vanematega läks?“

„Kohutavalt.“

„Sama siin töötajatega. See mõjub inimestele väga hullusti.“

„Olen teel tagasi. Jõuan varsti.“

„Me ootame.“

Nick lõpetas kõne.

„On kõik korras?“ küsis Sam.

„Jah,“ vastas Nick jäigalt, ikka vihane, et naine oli kohe O’Connorite alibite kohta küsinud.

„Ma tegin oma tööd.“

„Su töö on nõme.“

„Jah, tihti küll.“

„Kas sa oled harjunud inimestele teatama, et nende lähedane on surnud?“

„Ei, ja ma loodan, et seda ei juhtu ka.“

Meeletu väsimus hakkas endast tunda andma ja Nick toetas pea istme peatoele. „Tänan, et sa minu eest selle teatavaks tegid. Ma ei suutnud.“

Sam vaatas tema poole. „Sa oskasid nendega ümber käia.“

Üllatunud ootamatust komplimendist, sundis Nick end naeratama. „See oli esmakordne olukord.“

„Sa oled nendega lähedane.“

„Nad on mu perekond.“

„Mida sinu enda perekond sellest arvab?“

Esimest korda kohtudes polnud neil aega olnud elulugusid võrrelda, sest nad tegelesid pigem teineteiselt riiete seljast kiskumisega. „Mul pole perekonda. Mu vanemad käisid minu sündides alles keskkoolis ja mind kasvatas vanaema. Ta suri mõni aasta tagasi.“

„Aga su vanemad?“

„Nad virvendasid minu elus aeg-ajalt, kui ma laps olin.“

„Aga nüüd?“

„Mõtleme veidi. Ema on kolmandat korda abielus ja elas Clevelandis, kui ma temast paar aastat tagasi viimati midagi kuulsin. Isa on abielus minust noorema naisega ja neil on kolmeaastased kaksikud. Ta elab Baltimore’is. Kohtun nendega aeg-ajalt, aga ta pole mulle isa eest. Ta on minust kõigest viisteist aastat vanem.“

Sam vaikis ja Nick sai aru, et ta ootab veel midagi.

„Mäletan oma esimest nädalavahetust O’Connoritega. Arvasin, et sellised perekonnad on olemas ainult filmides.“

„Nad on alati tundunud peaaegu muinasjutulised.“

„Aga nad pole seda. Nad on tegelikud inimesed tegelike probleemidega, ent nad tahavad kogukonnale head teha ja seda oma riiki teenides, nii et nende seltsis on võimatu sellega mitte kaasa minna. Nad soovitasid mul elukutsevalikut muuta.“

„Mida sa teha kavatsesid?“

„Kaalusin raamatupidamist või pangandust, aga pärast Graham O’Connori söögilauas istumist nakatas mind poliitikapisik.“

„Milline ta on? Graham.“

„Ta on keeruline, hooliv ja nõudlik. Ta armastab oma perekonda ja riiki. Ta on äärmiselt patriootlik ja lojaalne.“

„Sa armastad teda.“

„Rohkem kui ühtegi teist meest – tema poeg välja arvatud.“

„Räägi mulle Johnist.“

Nick pidas enne vastamist hetke aru. „Kui tema isa on keeruline, hooliv ja nõudlik, siis John oli lihtne, hajameelne ja enda vastu ükskõikne. Ta armastas oma isa kombel oma perekonda ja riiki, teenis uhkusega Virginia osariigi kodanikke. Ta suhtus tõsiselt neisse kohustustesse, ent iseendasse mitte.“

„Kas sulle meeldis tema heaks töötada?“

„Mulle meeldis temaga koos olla ja aidata tal edu saavutada. Ent poliitilise personali seisukohast võis ta vahel paras pujään olla.“

„Mismoodi?“

Nick vaikis, mõtles ja otsustas. „Praegu on minu peamine eesmärk kaitsta tema pärandit ja veenduda, et temasse suhtutakse väärikalt ja austusega, nagu USA senaatorile kohane.“

„Ja minu eesmärk on uurida välja, kes ta tappis. Et ma seda teha saaksin, peate sina ja su kolleegid olema vastutulelikud. Sinu abiga suudan ma seda kiiremini ja tõhusamalt. Pean teadma, kes ta oli.“

Nick soovis, et ei tunneks naise lõhna ega tajuks teda nii intensiivselt. Ja üle kõige soovis ta, et ei mäletaks nii eredalt ööd, mille veetis naisega voodis. „Ma olin maruvihane,“ ütles ta vaikselt.

„Millal?“ küsis Sam hämmeldunult.

„Täna hommikul tema juurde minnes. Kui ta poleks juba surnud olnud, oleksid ta ehk ise maha löönud.“

„Nick...“ Naise hääletoon oli hoiatav, tuletades meelde, et mees ei unustaks, kellega ta räägib.

„Kui sa tahad teada, kes John O’Connor oli, peaks asjaolu, et tema personaliülem pidi minema teda voodist välja tirima, kusjuures järjekordselt, ütlema sulle kõik, mida sa teadma pead.“

„See ei ütle kõike, aga see on algus.“