Читать книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 6

Politseinike valvsa pilgu all diivanil istudes käis läbi Nicki pea meeletu hulk küsimusi, millega oli vaja tegelda, meenus inimesi, kellele oli vaja helistada. Tema mobiil helises lakkamatult, aga ta eiras seda, kui oli otsustanud, et ei räägi mitte kellegagi enne, kui on kohtunud Johni vanematega. Kitsastest oludest pärit, stipendiumi toel õppiv tudeng, kelle John peaaegu kahekümne aasta eest Harvardist nädalavahetuseks koju kaasa tõi, hakkas tema vanematele kohe meeldima ja nad olid võtnud ta oma perekonda vastu. Nick võlgnes neile nii palju, järelikult pidi just tema olema vajadusel see, kes teatab neile nende poja surmast.

Ta tõmbas käega läbi juuste. „Kui kaua veel?“

„Uurijad on teel.“

Kümme minutit hiljem kuulis Nick naist enne, kui teda nägi. Uurijate sisenemisele korterisse eelnes melu ja energialaeng. Nick summutas oige. Kas sellest ei piisanud, et tema sõber ja ülemus oli tapetud? Ta pidi lisaks ka selle naisega maid jagama! Kas siinkandis polnud tuhandeid politseinikke? Kas Sam oli tõesti ainsana vaba?

Sam astus korterisse ning temast õhkus kamandamisvalmidust ja pädevust. Hiljutiste probleemide valguses oli Nickil raske uskuda, et naisel neid omadusi veel jagus. „Tõmmake üle ukse politseilint,“ kamandas Sam üht patrullpolitseinikku. „Hakake kirja panema, kes mis kell siia jõudis. Mitte keegi ei tule ega lähe minu loata, on selge?“

„Selge. Patrullseersant on koos ülema asetäitja Conklini ja uurija kapten Malone’iga teel.“

„Andke teada, kui nad kohale jõuavad.“ Sam ei heitnud Nicki suunas ainsatki pilku ja Nick nägi, kuidas naine marssis läbi korteri ja kadus magamistuppa. Tema kannul läks kena välimusega noor sasipäine uurija, kes noogutas Nickile.

Nick kuulis magamistoast häältepominat ja nägi fotoaparaadi välku sähvimas. Veerand tundi hiljem tulid nad välja, mõlemad näost märkimisväärselt kahvatumad. Millegipärast oli see Nickile meeltmööda, et juhtumit uurivad politseinikud ei olnud veel nii kalgistunud, et nähtu neid ei vapustaks.

„Hakka hoonet läbi kammima,“ kamandas Sam oma paarimeest. „Kus, kurat, need kriminalistid on?“

„Tegelevad teise mõrvaga,“ vastas üks patrullpolitseinikest.

Sam pöördus viimaks Nicki poole, aga miski naise helesinistes silmades ei vihjanud sellele, et ta meest mäletas või ta ära tundis. Ent kuna ta end ei tutvustanud ja mehe nime ei küsinud, näitas see Nickile, et naine teab täpselt, kes ta on. „Meil on vaja teie sõrmejälgi.“

„Need on kaustas,“ pomises Nick. „Kongressi taustauuring.“

Sam kirjutas midagi väiksesse märkmikku, mille võttis välja hallide liibuvate pükste tagataskust. Naise näol oli väsimuse märke, mida seal polnud olnud, kui Nick teda viimati nii lähedalt silmitseda oli saanud. Ta ei saanud ka aru, kas naise juuksed on sama pikad kui varem, kuna need olid krunni keeratud. Vormikas keha ja pikad jalad olid endised.

„Sissemurdmise jälgi pole,“ tähendas Sam. „Kellel on korteri võti?“

„Kellel pole?“

„Ma vajan nimekirja. Oletan, et teil on võti.“

Nick noogutas. „Nii ma sisse saingi.“

„Kas ta käis kellegagi?“

„Ei midagi tõsist, aga tal polnud vastassugupoole ligimeelitamisega probleeme.“ Nick ei maininud, et Johni ükskõikne suhtumine naistesse ja seksi oli nende vahel pingeid tekitanud, kuna Nick kartis, et Johni isiklik elu võib ühel päeval poliitilisi probleeme kaela tuua. Ta polnud osanud uneski näha, et see võib viia mõrvani.

„Millal te teda viimati nägite?“

„Kui ta eile õhtul kontorist lahkus, et minna õhtusöögile koos Virginia demokraatidega. Umbes pool seitse.“

„Rääkisite temaga?“

„Kümne paiku, kui ta oli teel koju.“

„Üksinda?“

„Ta ei öelnud ja mina ei küsinud.“

„Jutustage, mis täna hommikul juhtus.“

Nick rääkis, et Christina oli üritanud Johni kella seitsmest alates kätte saada, ja et tema oli tulnud kohale, arvates, et senaator magab taas sisse.

„Seda on siis varemgi juhtunud?“

„Ei, teda pole varem mõrvatud.“

Naise nägu polnud kaugeltki lõbus. „Kas see on teie arvates naljakas, härra Cappuano?“

„Vaevalt. Mu parim sõber on surnud, seersant. Ameerika Ühendriikide senaator on tapetud. Selles pole midagi naljakat.“

„Sellepärast peategi vastama küsimustele ja jätma naljad sobivamaks ajaks.“

Noomida saanud Nick jätkas: „Ta magas sisse ega kuulnud telefonihelinat vähemalt kord või kaks kuus.“

„Kas ta jõi?“

„Seltskonnas küll, aga purjus oli ta harva.“

„Retseptiravimid? Unerohi?“

Nick raputas pead. „Ta magas lihtsalt väga raskelt.“

„Ja tema personaliülema ülesandeks oli teda äratada? Te ei saanud kedagi teist saata?“

„Senaator hindas privaatsust. Vahel polnud ta üksi ja me mõlemad leidsime, et tema intiimelu pole tema alluvate asi.“

„Aga ta ei hoolinud sellest, et teie teate, kellega ta magab?“

„Ta teadis, et ma olen diskreetne.“ Nick tõstis pilgu, olemata valmis hoobiks makku, mis teda naisele otsa vaadates tabas. Sami rahutu ilme viis mõttele, kas naine tunneb sama. „Tema vanematele on vaja teatada. Tahaksin seda neile ise öelda.“

Sam silmitses teda pikalt. „Ma korraldan selle ära. Kus nad on?“

„Oma rantšos Leesburgis. Seda peab tegema varsti. Me lükkasime edasi hääletuse, mille nimel on mitu kuud tööd tehtud. Varsti räägitakse uudistes, et midagi on valesti.“

„Mis hääletus see on?“

Nick jutustas märgilisest immigratsiooniseadusest ja Johni rollist selle kaasautorina.

Naine eemaldus, noogutades napilt.

Tund aega hiljem istus Nick Metropolitani politsei eraldusmärkideta maasturis ja sõitis läände Leesburgi suunas, Sam roolis. Naine oli jätnud oma paarimehele tohutu hulga juhtnööre ja avaldanud soovi Nickiga Johni vanemate juurde kaasa tulla.

„Kas sa tahad midagi süüa?“

Nick raputas pead. Eesootava õudse jutuajamise tõttu ei suutnud ta söögile mõeldagi. Pealegi polnud kõht veel oksendamisest toibunud.

„Tead, me võime helistada Loudouni maakonna või Virginia osariigi politseile ja lasta neil sellega tegelda,“ ütles Sam teist korda.

„Ei.“

Tekkis kohmetu vaikus ja Sam jätkas: „Mul on kahju, et su sõber tapeti ja et sa pidid teda sellisena nägema.“

„Tänan.“

„Kas sa vastad sellele?“ küsis naine, kui Nicki telefon helisema hakkas.

„Ei.“

„Äkki lülitad siis välja? Ma ei talu, kui telefon pidevalt heliseb.“

Mees võttis vöö küljest telefoni. Tema emotsioonid olid alles värsked, sest ta oli näinud, kuidas John laibakotis oma korterist minema viiakse. Enne, kui Nick mobiili välja lülitas, helistas ta Christinale.

„Hei,“ ütles naine, hääl kergendunud, aga nutmisest raske. „Olen püüdnud sulle helistada.“

„Vabandust.“

Nick sikutas lipsu ja avas särgi ülemise nööbi, heites viltuse pilgu Samile, kelle soe naiselik lõhn oli vallutanud terve auto. „Ma tegelesin politseinikega.“

„Kus sa nüüd oled?“

„Teel Leesburgi.“

„Oh jumal,“ ohkas Christina. „Ma ei kadesta sind. On kõik korras?“

„Parimas.“

„Vabanda. Rumal küsimus.“

„Pole hullu. Mitte keegi ei tea, mida sellises olukorras öelda või teha. Kas sa lükkasid hääletuse edasi?“

„Jah, aga Martin ja McDougal on rabanduse äärel,“ jätkas naine, pidades silmas seaduseelnõu teist autorit ja demokraatliku enamuse juhtfiguuri. „Nad tahavad teada, mis toimub.“

„Häma midagi. Tund aega. Või kaks. Sama kehtib personali kohta. Ma teatan kohe, kui olen tema vanematega rääkinud.“

„Saab tehtud. Kõik teavad, et midagi on juhtunud, sest Capitoli politsei pani ühe mehe Johni kabineti ette valvesse ja too ei lase kedagi sisse.“

„Politseinikud ootavad läbiotsimisorderit,“ ütles Nick.

„Miks neil ohvri kabineti läbi otsimiseks orderit vaja on?“

„Asitõenditele on vaja täpset kronoloogiat ja nad peavad Capitoli politseid rahustama.“

„Selge. Me peaksime vist laskma Trevoril avalduse koostada, et valmis olla.“

„Sellepärast ma helistangi.“

„Me hakkame sellega tegelema.“ Naine paistis tundvat kergendust, et tal on midagi teha.

„Kas sa suudad ise Trevorile öelda? Või teen seda ise?“

„Saan hakkama, aga tänan, et küsisid.“

„Kuidas sa vastu pead?“ küsis Nick.

„Olen täieliku šokis... kogu see potentsiaal ja võimekus kadunud...“ Christina hakkas taas nutma. „Kui esimene vapustus taandub, teeb see kuratlikult haiget.“

„Jah,“ nentis Nick vaikselt. „Kahtlemata.“

„Olen olemas, kui midagi vaja.“

„Mina ka, aga ma lülitan telefoni natukeseks ajaks välja. See heliseb vahetpidamata.“

„Saadan avalduse sulle meiliga, kui see valmis saab.“

„Tänan, Christina. Helistan sulle hiljem.“ Nick lõpetas kõne ja vaatas viimased meilid üle, üllatumata, et hääletamise edasilükkamine oli toonud kaasa kümneid ärevaid ja murelikke kirju. Üks oli senaator Martinilt. „Mis, kurat, toimub, Cappuano?“

Nick lülitas ohates mobiili välja ja pistis mantlitaskusse.

„Oli see su kallim?“ küsis Sam teda ehmatades.

„Ei, mu asetäitja.“

„Ah soo.“

Arutledes, kuhu naine sihib, lisas Nick: „Meie koostöö on tihe, oleme head sõbrad.“

„Miks sa nii tõrjuv oled?“

„Mis sind närib?“ küsis mees.

„Mitte miski. Hoopis sind närib miski.“

„Nii et viimase aja suurepärane vastukaja ajakirjanduses pole sind häirinud?“

„Oo, Nick, ma ei teadnud, et sa hoolid.“

„Ei hooligi.“

„Jah, selle tegid sa mulle täiesti selgeks.“

Selle peale pöördus Nick istmel naise poole. „Tõsiselt räägid või? Sina ei vastanud ju minu kõnedele.“

Sam vaatas teda, pilk nii üllatunud kui ilmetu. „Mis kõnedele?“

Mees põrnitses teda pikalt hämmeldunult, pööras siis end sõidusuunda ja keskendus koos nendega kiirteel sõitvatele autodele.

Mõned minutid möödusid ebamugavas vaikuses.

„Mis kõnedele, Nick?“

„Ma helistasin sulle,“ vastas mees vaikselt. „Püüdsin sind pärast seda õhtut korduvalt kätte saada.“

„Ma ei teadnud,“ kogeles Sam. „Keegi ei öelnud mulle.“

„Enam polegi sel tähtsust. See oli ammu.“ Aga kui Nick mõtles oma reaktsioonile naist taas nähes, kusjuures Sam oli tal kuus aastat mõtetes olnud, siis oli selge, et see oli tähtis. Väga tähtis.