Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 10

Will järgnes dr Robbinsile piki koridori ühte tühja kabinetti, kus ootas lauake ja kaks tooli. Laual lebas väikese nelinurkse kriiditahvli suurune must tahvel­arvuti. Robbins istus ühele poole lauda ja pakkus sõnatult Willile istet toolil tema vastas.

Dr Robbins vajutas arvutile ja see käivitus vaevukuuldava surinaga. Sõrmedega suurendas ta selle musta raamita nelinurga mõõtmeid, just nagu skulptor voolib savi. Ainult et tahvel oli metallist. Kui ta oli lõpetanud, kattis tahvel peaaegu terve laua.

„Mis pagan see veel on?” küsis Will.

„Aa. See oleks etteütlemine,” vastas ta mänguliselt. „Pane oma käed siia palun.”

Ekraanile ilmusid kiirgavad käekontuurid. Joonte all helendas mustjas sügavik, mis näis ulatuvat lõpmatusse. Willil oli tunne, nagu vaataks ta vaiksesse kuuvalguses helkivasse järve.

Will täitis kontuurid kätega. Samal hetkel lõi ekraan energiast undama. Jooned helkisid heledamalt, seejärel hajusid, nii et Willi käed jäid hulpima põhjatu vedela tühjuse kohale.

„Ma küsin sinult nüüd mõned küsimused,” selgitas dr Robbins. „Sa võid neile vastata, nagu sulle meeldib. Valesid vastuseid pole.”

„Mis siis, kui küsid valesid küsimusi?”

„Mis on sinu nimi?”

„Will Melendez West.”

„Melendez. Kas see on su ema neiupõlvenimi?”

„Jah.”

Ekraanilt õhkuv mõnus kuumalaine uhtus enne hajumist üle tema käte.

„Ja Will ei ole lühend Williamist?”

„See pole millegi lühend. Nad tahtsid koostööaldist last ja panid nime, mis seda kajastaks.”

Ta ei naeratanud. „Kui vana sa oled, Will?”

„Viisteist.”

„Millal on sinu sünnipäev?”

„15. augustil. Igal aastal, kindlalt nagu kellavärk.”

Sügavustest kerkis keerisena värvimäng, mis hetke pärast kadus. Willi tabas kõhedakstegev mõte, et kui ta suruks käed läbi pinna, kukuks ta otse ekraani sügavustesse.

„Kas see on mingisugune valedetektor?”

Ta ajas silmad vidukile. „Kas tunneksid end siis paremini, kui see nii oleks?”

„On see küsimus osa testist või tahad sa tõeliselt teada?”

„On sel vahet?”

„Kas plaanid kõigile mu küsimustele küsimusega vastata?”

„Seda küll, Will,” ütles ta meeldivalt naeratades. „Üritan su tähelepanu kõrvale juhtida.”

Will muutus valvsamaks. „Jätka samas vaimus.”

„Mis on sinu lemmikvärv?”

„Taevasinine. Kunagi oli mul joonistustunnis tuubitäis seda värvi. Tõeliselt sügav sinine, nagu taevas külmal selgel päeval.”

„Esseed pole vaja. Kus sa sündisid?”

„Albuquerques,” vastas Will. „Elasime seal vaid mõne kuu. Võin ka tähthaaval öelda, kui tahad.”

Kusagilt sügavalt tema käte alt kostus vaikseid helisid, mis meenutasid summutatud puupuhkpilli häält. Helisid saatvad kujundid – segased matemaati­lised sümbolid või mingi arhailine keel, mida ta ei suutnud dešifreerida – ujusid keerukaid mustreid moodustades tema all.

„See pole ka veerimisvõistlus. Mis su isa nimi on?”

„Jordan West.”

„Mis tööd ta teeb?”

„Ta on vabakutseline rodeokloun.”

„Hmm,” ütles Robbins huulde hammustades. „See oli vist vale.”

„Vau. Sa oled tõepoolest osav.”

„Ah, see pole mina,” vastas ta ja naaldus siis ettepoole, osutas ekraanile ja sosistas, „sa ei suuda masinat petta.”

„OK, vahele jäin. Ta on teadusuurija.”

Robbins naeratas. „See kõlab veidi usutavamalt. Mis valdkond?”

„Neurobioloogia. California ülikoolis Santa Barbaras.”

„Mis on su ema täisnimi?”

„Belinda Melendez West.”

„Millega ta tegeleb?”

„Töötab juristi abina.”

„Kust tema pere pärit on?” küsis Robbins.

Will kergitas kulmu. „Melendezed? Barcelonast. Tema vanemad tulid siia 60ndatel.”

„Kas sinu vanavanemad on elus?”

„Ei.”

„Tundsid sa neid?”

„Minu mäletamist mööda ei.”

„Kas pead end heledanahaliseks või hispaanlaseks?”

„Ei kumbki. Olen ameeriklane.”

See vastus näis Robbinsile meele järgi olevat. „Kus su vanemad veel on elanud peale Albuquerque?”

„Tusconis, Las Crucesis, Phoenixis, Flagstaffis, La Jollas, eelmisel aastal Temeculas ja nüüd siin Ojais.”

„Miks su vanemad nii palju kolivad?”

Hea küsimus, mõtles Will endamisi. Valjult ütles ta: „See on hind, mida isa peab maksma, et töötab nii põnevas ja äärmiselt võitluslikus neurobioloogia valdkonnas.”

„Järgmine osa võib olla veidi valus,” ütles Robbins.

Will tundis, kuidas midagi teravat ja torkavat nagu terashari kriipis tema peopesi, kui tahvli pind mõranes, paisates välja kuuma valgusjoa, mis terve toa heledaks lõi ja seejärel sama kiiresti kadus.

Will tõmbas ehmatusega käe ära. Ekraanipind helendas nagu valgustusega bassein. Õhus hõljuvad tolmu- ja mustusekübemed sööstsid musta nelinurga poole, nagu oleks sattunud magnetvälja. Seejärel valgus kustus, pind stabiliseerus ja must tahvel kahanes taas oma esialgsetesse mõõtudesse.

Hea küll, mõtles Will. See on kohe sügavalt kummaline.

Will vaatas oma käsi. Mõlemad peopesad olid punased ja tukslesid, nagu oleks ta need kuumale pliidile pannud. Robbins võttis tema käed ja uuris neid.

„Ma ju hoiatasin, et see teeb haiget,” lausus ta pehmelt.

„Milleks seda kõike üldse vaja on?”

„Vabanda, Will, kogu selle salapäratsemise pärast. Küll sa lõpuks mõistad. Või siis ei mõista.” Ta lasi Willi käed lahti. Peopesad tulitasid juba vähem.

„Nüüd läks küll selgemaks. Kuidas mul test läks?”

„Ma ei tea,” ütles ta salakavalalt naeratades. „Eks küsi maagiliselt piljardikuulilt.” Robbins tõstis musta tahvli tema silme ette. Ekraanile ilmus fotolik 3D-pilt piljardikuul nr kaheksast. „Küsi julgesti.”

Will madaldas oma häält, matkides keskendumist: „Kas ma sain testist läbi?”

Robbins raputas tahvlit. Piljardikuul keerles ja selle teisele küljele ilmus väike aknake. Tilluke valge kast liikus nende vaatevälja: pole paha!

„Näed siis. Oraakel on rääkinud,” ütles ta ja libistas tahvelarvuti oma portfelli. „Mul on endal ka üks küsimus, Will. Testiga pole sel mingit pistmist.”

„Lase tulla.”

„Kas sa pole viimseni tüdinud keskkoolis vindu­misest?”

„Olen küll.”

Ta naeratas. „Lähme räägime su emaga.”

„Ma esindan kõrgeima akadeemilise tasemega ettevalmistavat erakooli riigis,” selgitas Robbins samal ajal sülearvutisse käsklusi toksides, „millest te kunagi kuulnud pole.”

„Miks pole me teist varem kuulnud?” küsis Belinda West.

„Ma kohe jõuan selleni, pr West. Ma usun, et mu vastus rahuldab teid.”

Dr Robbins avas sülearvuti, nii et see lebas lapiti Bartoni laual. Mitmedimensiooniline pilt tõusis paksu pilvena ekraani kohale umbes meetri kõrgusele õhku, justkui ebamaiselt detailne ruumiline lasteraamat. Barton ja Rasche vaatasid toimuvat hämmeldunult.

Nende silme all liikus vaatepunkt mõnda aega pilvede kohal ja laskus siis alla. Pilvede hõrenedes ilmus nähtavale tihedate metsade rüpes kesk ääretuid rohelisi muruplatse paiknev väärikas hoonete rivi. Nad hõljusid allapoole selle hämmastava nõidusliku maailma suunas, kukkusid ühtäkki järsult ja jäid siis sellele kõrgusele pidama. Nad lendasid mööda pikka ja sirget kõrgete puudega palistatud teerada koolilinnaku poole. Üle värava ja valvurihoone liikudes tabas Willi pilk muljetavaldavale kivist fassaadile graveeritud helkivaid sõnu:

INTEGREERITUD ÕPPE KESKUS

„Me pakume Willile täit stipendiumi,” lausus Robbins. „Kõik oleks meie kulul. Meie katame reisi- ja elamiskulud, muretseme õpikud ja vahendid. Teie perele ei läheks see mitte sentigi maksma.”

„Kus see kool asub?” päris Will.

„Wisconsinis,” vastas Robbins.

Lennusimulatsioon jätkus. Nad liuglesid üle luude­rohuga kaetud klassikaliste kivihoonete, mida ühendasid laiad sümmeetrilised kõnniteed. Linnaku südamest jõudsid nad tohutu suure vanaaegse võimla­hooneni. Kõigi võimalustega välistaadion. Tallid ja hipodroom. Platsid eri spordialade harrastamiseks, sealhulgas golfirada.

„Ja konks?” küsis Will.

„Vaid üks ongi,” vastas ta. „Sa pead seda ainult tahtma, Will. Keskus avas uksed 1915. aastal. Kuulnud pole sa meist seetõttu, et oskame oma privaatsust hinnata. Me ei otsi ega julgusta kunagi avalikku tähele­panu. See on üks moodustest, kuidas oma õpilasi ja mainet kaitseme. Aga ma võin teile kinnitada, et kõik maailma parimad kolledžid ja ülikoolid teavad meid hästi. Meie kooli lõpetanute sissepääsuprotsent neisse asutustesse on konkurentsitu. Meie vilistlaste seast võite leida neliteist senaatorit, asepresidendi, kaks ülemkohtu liiget, viis kabineti liiget, seitse Nobeli preemia laureaati, kümneid äri- ja tööstusjuhte ning mitmeid välisriigipäid. Ja mitte ainult.”

Ekskursioon jätkus üle käänulise järve, mis end lähedal­asetsevates metsades peitis. Puud leegitsesid võrratutes sügisvärvides. Kaldal seisis suur rustikaalne paadimaja. Keset järve kaljusaarel laiutas kõrge keerduv gooti stiilis ehitis – peaaegu nagu loss. Siis pööras „kaamera” pilgu virtuaalsetesse pilvedesse ja kujutis hajus.

„See oli ... justnagu ... maagia,” ütles Rasche ammuli­sui.

„Ära unusta, et maagia on sõna, millega oleme alati tähistanud homset tehnoloogiat,” sõnas Robbins, „kui kohtume sellega täna.”

Dr Robbins pöördus Willi ja tema ema poole. „Keegi ei saa keskusesse kandideerida. Sind kutsutakse sinna.” Ta tõmbas portfellist suuremõõdulise paki ja ulatas selle Belindale. „Usun, et leiate sealt kõik, mida teie pere vajab informeeritud otsuse langetamiseks. Ärge kiirustage. Me mõistame, et mõtlemisainet jagub teil küllaga.”

Barton sekkus vestlusse. „Otse loomulikult oled sa järgnevatest tundidest vabastatud, Will, kui soovid kohe asja kallale asuda.”

„Seda ma soovin,” sõnas Will.

Kõik naersid viisakalt.

„Leiad sealt ka kõik minu kontaktandmed,” ütles Robbins oma märkmikku kokku pakkides. „Ära pelga mulle helistada, kui sul tekib küsimusi või miski sulle muret valmistab.”

Ta surus veelkord Willi kätt ja astus välja.

„Dr Robbins?” küsis Will.

Ta peatus uksel. „Jah, Will?”

„Mis on teie eesnimi?”

„Lillian,” vastas ta lõbusalt. Lillian Robbins teadis, kuidas ruumist lahkuda, ja seda ta tegigi, tarmukalt.

Pärast Bartoni ja Rasche’i paariminutilist ja täiesti ettearvatavat lipitsemiskõnet lahkus Will koos Belindaga kabinetist. Mööda inimtühje koridore kõndides käis tema peast läbi intuitiivne mõttevälgatus:

Seda kohta ma enam ei näe.

Dr Robbinsil oli õigus: tal oli mõtlemisainet kuhjaga ja tema peas kerkis üles üks küsimus teise järel. Kuid ükski neist ei painanud teda rohkem kui see, mis oli tema hinge hiilinud, kui ema hommikul Bartoni kabineti uksest sisse astus. Alguses püüdis ta seda kõrvale heita kui hullumeelset segajat. Kui üht kipakat ajusünnitist, mille oli tinginud päeva üha kuhjuvad veidrused.

Nüüd, kus nad olid omapäi jäänud, läks asi hullemaks. Palju hullemaks. Ja see tunne ei kadunud kuhugi.

Ta kiikas oma ema poole. Endiselt see tuim naeratus näol ja need pagana tumedad prillid. Ema märkas poja pilku ning kinkis talle väikese põnevil käepigistuse.

Vale. Täiesti vale.

Liikudes kodu poole kellegagi, kes nägi välja ja kõlas täpselt nagu Belinda Melendez West, jäi õhku rippuma küsimus: miks oli tal tunne, et see polnud teps mitte seesama inimene, kellega ta oli kaks tundi tagasi hüvasti jätnud?