Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 11

See oli emps, aga samas ka polnud.

Mis see küll temas on, mis paneb mind niimoodi tundma? Will ei suutnud seda tabada. See oli hiiliv tunne, mis mässis ta endasse nagu püüton.

Polnud kahtlustki, et see oli empsi auto. Vana tubli Ford Focus, mida ema kutsus Roheliseks Masinaks, koos makrameest seljatoe ja armatuurlaual heljuva kompassiga. Ta kompas istmealust ja tundis käe all plastikust In-N-Outi tassi, mille oli sinna kahe päeva eest pistnud.

„No ma kohe ei leia sõnu, Will,” ütles ema sõrmedega roolil trummeldades. „See on ju lihtsalt võrratu lugu.”

Ta nägi välja nagu ema ja kõlas nagu ema ... kuid see polnud midagi, mida ema ütleks. Teda paneks muretsema, kuidas selline olukord tekkis. Tema küsiks, miks ta polnud järginud nende õpetust, tõmmates endale niimoodi tähelepanu. Just seda oleks ta esimese asjana pärinud.

Willi pilk oli kiivalt ettepoole suunatud, sest ta kartis, et kui ta emale otsa vaatab, võib viimane märgata ta näos hiilivat õudu.

NR 14: KÜSI KÜSIMUSI NENDE TÄHTSUSE JÄRJEKORRAS.

„On sinuga kõik korras?” küsis Will.

„Jah, kõik on hästi. Olen lihtsalt väga elevil,” vastas ema käevõrudega mängides. „Olin just tööle jõudnud, kui direktor helistas ja toru dr Robbinsile andis. Kui kõne lõpetasin, helistasin kohe isale. Ta loobub üle­jäänud konverentsist ja tuleb õhtul koju. Ta tundus päris vaimustuses olevat.”

Papsis võis see tekitada mitmesuguseid reaktsioone, kuid vaevalt et vaimustust nende seast leida võiks, mõtles Will.

Will pingutas, et hoida oma hingamist kontrolli all, nagu paps talle oli õpetanud. Kui nad möödusid kõrvaltänavale pargitud mustast sedaanist, vaevalt kvartali kaugusel nende majast, polnud see aga enam sugugi nii kerge. Tegu näis olevat hommikust tuttava masinaga.

„Tundub, et meil on üht-teist arutada,” sõnas Will ja püüdis rahulikuks jääda.

„Tundub sedamoodi jah. Kuid ma pean tunnistama, Willi-Mõmm, et sina ei paista just ülemäära elevil.”

„Ma tahan esmalt sellele pilgu peale heita,” vastas Will Robbinsilt saadud pakki pigistades. „Üks samm korraga.”

NR 20: ASITÕENDITE JA JÄRELDUSE VAHEL PEAB ALATI OLEMA SEOS.

„Sul on täiesti õigus,” vastas ema sissesõidu­teele keerates. „Ei maksa ajast ette rutata. Üks samm korraga.”

Ta parkis auto ja korjas oma asjad kokku. Will kiirustas enne teda sisse. Ta jooksis ülakorrusele, viskas dressid selga, haaras MacBooki ja tuli sellega alla kööki. Ta pingutas, et rahu säilitada, klammerdudes selle külge, mida tal tuli teha: ava oma meeled, puhasta mõtted, märka iga detaili.

NR 9: NÄE, VAATA JA KUULA VÕI SA EI TEA, MIDA OLED KAHE SILMA VAHELE JÄTNUD.

„Eks tee siis algust,” sõnas Belinda ja haaras külmikust dieetkoola. „Ma pean tööle tagasi ruttama. Arutame asja hiljem koos isaga.”

Ta kallistas laua taga istuvat Willi selja tagant. Tema puudutus oli pinges, laetud harjumatu ärevusega, vale. Tumedad prillid libisesid ninalt ja Will nägi esimest korda tema silmi: need olid Belinda silmad, kuid kõhedaks­tegevalt klaasjad ja tühjad.

„Me mõlemad oleme sinu üle nii uhked,” ütles ta ning läinud ta oligi.

Will kuulis välisust sulgumas, ruttas seejärel elutuppa ja vaatas, kuidas ema ära sõitis. Nurgal, kus nad olid näinud musta sedaani, vähendas Roheline Masin kiirust. Ta nägi, kuidas klaas alla lasti, kuid siis kadus auto silmist. Will jooksis järgmise akna juurde, kust paistsid kätte mõlemad autod. Teineteise kõrval, juhid kohakuti.

Ta räägib nendega.

Will lukustas uksed. Ta proovis isa kätte saada – palun, palun, isa, võta vastu –, kuid sattus kõneposti. Will lõpetas kõne ja tippis sõnumi: VAJA RÄÄKIDA. HELISTA.

Trükitähed. HÜÜDMINE. Ükskõik mida, et vaid isa tähelepanu saada. Will pani telefoni sülearvuti kõrvale ja võttis ette Robbinsilt saadud paki. Ta käed värisesid. Rakendada tuli kogu enesekontrolli, et mitte lasta hirmul võimutseda ...

Telefon mängis marimbat. Will pidi nahast välja hüppama ja vastas veel enne, kui telefon teist korda heliseda jõudis: isa helistab.

„Isa? ... Isa?” Will kuulis õõnsat metalset vilinat, justkui oleks vesi kajanud läbi valinguveekollektori. „Isa, oled sa seal?”

Korraga jäi alles vaid staatiline müra ja siis vaikus. Will vajutas helistamisnupule ja kuulis sedasama vesist interferentsi. Isa on vist kas levist väljas või sõidab kuskil surnud tsoonis. Will lõpetas kõne ja seadis telefoni nähta­vale kohale. Ta pidi keskenduma, tegelema faktidega. Analüüsi, korrasta, korralda: korrastatud meele tähtsus.

Ta avas Robbinsi paki ja lappas pabereid. Nende seas oli ka vastuvõtuavaldus, millele oli vaja vanemate allkirja. Välja libises ajakirjasuurune tugevast painduvast materjalist must nelinurk. Sellele ilmusid sõnad VAJUTA SIIA ja ta vajutas. Nähtavale tuli lihtsas elegantses kirjas tekst:

INTEGREERITUD ÕPPE KESKUS

Selle all võttis kuju kooli tunnusmärk. Tegemist oli vapiga, meresinist ja tumedat hõbedast värvi küllus­likult kaunistatud kilbiga, mis oli jaotatud kolmeks horisontaalseks osaks. Iga osa ehtis erinev kujund. Kõige üleval oli raamatut ja mõõka kandev tiibadega ingel. Keskel tagajalgadele tõusnud must majesteetlik hobune, kabjad leekides. Ja kõige all raudrüütel, mõõk suunatud maas lebava alistatud vaenlase poole. Vapi all oli aastanumber ja moto: Teadmine on tee, tarkus on eesmärk.

Ekraan täitus piltidega koolilinnakust. Mängima hakanud heliklipp tõstis esile kooli kvalifikatsiooni ja silmapaistvat õpetajaskonda. Ühe pildi nägemine võttis tal kõhu alt õõnsaks: vaade tiheda uduga kaetud vaiksele talvisele metsale, kus igihaljad ja heitlehised puud olid mattunud paksu lumevaiba alla. Naisehääl lindilt kuulutas: „Sulle tundub, nagu oleksid sa unenäos.”

See oli täpselt sama pilt, mis oli talle meenunud eelmise öö unenäost.

Pilt läks sujuvalt üle videoks õpilastest, kes klassi­ruumides loenguid kuulavad ja laboratooriumites toimetavad. Mõnus äraolemine kohvikus ja keeglisaalis. Näidendid ja kontserdid, ratsutamine, kümned spordi­alad. Säravate ja innukate nägudega lapsed võisid olla Williga ühevanused või vanemad. Kõigi riietuses hakkasid silma erinevad kombinatsioonid keskuse värvidest: meresinine ja hall. Hääled lindilt kuulutasid: „Elu parimad võimalused igal sammul ... Leidsin sõbrad, kes jäävad mulle igaveseks ... Sain enesekindluse ja kuuluvustunde, mis on saatnud mind terve minu elu.”

Will mõistis küll, et tegu oli reklaamiga, mis pidi temas esile kutsuma teatud enesetunde: keskus muudab õpilased targemaks, tugevamaks ja populaarsemaks. Minu parimaid omadusi märgatakse ja tasustatakse ning kõik minu unistused lähevad täide.

Pilt lülitus ümber külluslikult kaunistatud kabelis küünalde valguses laulvale koolikoorile. Laulu ilu haaras teda, aeglane taevalik meloodia, mis oli saateks südantsoojendavatele kaadritele lõpetamisest. Uhked lapsevanemad embamas säravaid mütsides ja talaarides järglasi. Seda osa tuntakse müügi lõpetamisena. Teadmine, et tegu on manipulatsiooniga, ei vähen­danud selle mõjusust. Keskuse kõrval näis senine elu ala­rahastatud ja ülerahvastatud riigikoolides tühisena.

Kas nii täiuslik koht oli tõesti olemas?

Will avas Google Earthi ja sisestas kooli aadressi: New Brighton Township, Wisconsin. Maapiirkond, pealt sada kilomeetrit kirdenurgast, kus kohtuvad Iowa, Illinois ja Wisconsin. Paik paistis täpselt selline, nagu dr Robbinsi esitluses: majesteetlikud hooned, mänguväljakud, lähedalasuv järv.

See on tõeline. Kõik see on tegelikult olemas.

Willi vanematel polnud ei raha ega sidemeid ning kuna nad olid õpetanud teda elama jälgi jätmata, oli ta end ohjes hoidnud. Esinenud B+ õpilasena, alati märkamatult. Reegli nr 3 ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU järgimine tähendas, et tal polnud lootustki akadeemilisele või sportlikule stipendiumile ega nendega kaasnevale elustiilile. Kuid nüüd, küsimata, oli talle avanenud see hämmastav parem maailm.

Kas võis keskus olla koht, kus ta saaks ometi kord olla tema ise?

Willi telefon tegi häält. See oli sõnum isalt: OLEN AUTOS. HALB LEVI. KUUEKS KODUS. SIIS RÄÄGIME.

Will heitis pilgu kellale ja avastas ehmatusega, et oli juba pärastlõuna keskpaik. Materjale uurides oli kulunud tunde. Varsti tuleb „Belinda” töölt ja ta ei tahtnud enne isa naasmist temaga kahekesi jääda.

Ma pean teada saama, mida isa arvab. Siis otsustame üheskoos, mida sellega peale hakata.

Will tegi endale maapähklivõi ja moosiga saia ning kugistas selle majas ringi luusides alla. Ta vaatas tagasi­hoidlikku vara, mida nad olid neljateistkümne aasta jooksul endaga kuude linna kaasa tassinud. Neil oli küll väike telekas, kuid harva vaatasid nad midagi peale uudiste. Oma vabal ajal ei teinud nad muud, kui lugesid. Riiulid ääristasid iga tuba majas – teaduslikud, meditsiinilised, juriidilised teosed.

NR 82: ELUTU MEELEGA ELAD MEELETU ELU.

Tema pilk jäi peatuma perefotode riiulil. Ta võttis oma vanemate pulmapildi, millel nad söötsid teineteisele mänguliselt torti. Belindal oli seljas kroogitud sametkleit ja tema pikad mustad juuksed olid pitsiga läbipõimitud. Isa uhkeldas veinipunases samet­smokingus, mida täiendas tobe koolisoeng ja kasimata habe.

Õnnelikud, naervad, muretud. See pilt oli teda alati tõmmanud, sest läbi selle hetke sai ta heita pilgu enda elu algusele, justkui oleks temagi vaim seal nähta­matuna hõljunud: säde oma vanemate silmis.

Ta mõtles „Belinda” silmadele, mida oli vilksamisi näinud, kui prillid ninale vajusid – tühjad, tardunud –, ja võrdles neid erksailmelise naisega sellelt pildilt. Just selles oligi erinevus. Tema hing oli puudu.

Mida olid nad emaga teinud? Kas nad tahtsid teha sama ka temaga?

Ta kuulis autoukse sulgemist ja piilus aknast välja. Maja ette oli pargitud kolm musta sedaani. Mustade mütside ja jakkidega mehed olid teel maja poole. Üks neist, kiilaspea, viipas millelegi ja andis käske.

Will tundis rindkeres pitsitust ja kogu ruumisolev õhk tardus: JOOKSE, WILL. Ta pages tagaukse kaudu, hüppas üle aia ning siirdus põhja poole. Ehmunud tiiva­laksatusega tõusis väike rästas aialt õhku ja võttis lähedal­asuval puul koha sisse. Isa kojujõudmiseni jäi kaks tundi kopikatega.

Küll isa teab, mida teha.

* * *

Musta mütsiga kiilakas mees sörkis ümber maja. Ta tõstis binokli ja märkas Willi tõusust üles silkamas ja mägede poole spurtimas. Ta andis teistele käsu paigale jääda ja rääkis randmemikrofoni: „Ta liigub mööda tuletõkketeed põhja poole.”

„On ta ärkvel?”

„Raske öelda,” vastas kiilaspea. „Me ei saa riskida. Tooge mulle lõikaja.”