Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 13

Will kiikas maja nurga taha: mustad autod olid kadunud.

Ta kiirustas tagaukse juurde ja sisenes vaikselt. Keegi oli köögis. Õhus oli tunda segu ema parfüümist ja valmivatest küpsistest. Will läks ettevaatlikult mööda koridori ja piilus kööki.

„Belinda” sammus edasi-tagasi, hoides telefoni kõrva ääres. Will nägi, kuidas ta tõstis käe kuklale ja võpatas valust.

Seejärel rääkis ta telefoni nii monotoonse häälega, et Will selle vaevu ära tundis: „Ta pole tagasi tulnud ... ma ei tea, kuhu ta läks ... jah, ma annan teada, kui ta ...”

Will taganes esikusse. Ta tabas kriuksuvat põrandalauda ja üritades seda vältida, põrkas vastu seina.

„Willi-Mõmm?” hüüdis ema. „Oled see sina? Oled sa kodus?”

Pagan.

„Tere,” vastas ta, avades tagaukse, nagu oleks sealt just sisse astunud.

„Tule kööki! Ma tegin küpsiseid!”

„Üks hetk. Mul on jalanõud porised.” Tal oli tahtmine uuesti põgeneda, kuid isa pidi varsti koju jõudma. Samas ei soovinud ta ka emaga veel silmitsi seista. Ta ei suutnud selle ogara pasundava laulu taustal selgelt mõelda. Will sulges häälekalt ukse ja läks muusika järel elutuppa.

Antiikne plaadimängija seisis isa kalli vinüüli­kollektsiooni kõrval: kauamängivad ja kuhjade kaupa vanu 45-seid, kõik kenasti paberümbristes. Tema vanemate elu tunnusmeloodia. Will tundis seda paremini kui omaealiste muusikat.

NR 78: KLASSIKUD ON KLASSIKUD PÕHJUSEGA: NAD ON KLASSIKALISED.

„At six o’clock their mommies and daddies

Will take them home to bed

Because they’re tired little teddy bears”

Will tõukas nõela plaadilt. Kõlaritest kostus kriiksatus. „Belinda” astus tema järel elutuppa.

„Seda laulu oled sa ju alati armastanud,” ütles ema.

„Ma pole seda sada aastat kuulnud,” vastas ta. „See mõjub kuidagi õõvastavalt.”

„Väiksena kuulasid sa seda kogu aeg.”

„Mul pole praegu tuju.”

„Aga sa armastasid seda.”

„Armastasin jah,” ütles Will. „Ja kui ma seda ikka ja jälle mängisin, siis ajas see sind hulluks.”

Ema naeratus ei vääratanud. Ta isegi ei pilgutanud. Ta sirutas Willi poole küpsisekandiku ja piimaklaasi. „Kaerahelbeküpsised rosinatega,” kuulutas ta.

Will jõllitas piimaklaasi. Kas tema kujutlusvõime oli võimust võtmas või oli piim tõepoolest kergelt roheka varjundiga?

Ema hoidis kandikut tema ees. Lõpuks võttis ta küpsise ja piimaklaasi, lootes, et ema ei jää ootama, kuni ta seda sööb.

„Kus sa käisid?” päris ema.

„Jooksmas.”

„Paistab, et sa kukkusid. Ega sa viga ei saanud?”

„Minuga on kõik korras.”

„Tule aita mind õhtusöögiga.”

Will järgnes talle kööki, üritades lonkamist varjata. Ta murdis küpsise pooleks ja poetas ühe tüki koos poolega piimast vihmavarjuhoidjasse. Hetk hiljem kööki sisse astudes teeskles ta närimist. Ema seisis pliidi ääres ja askeldas pottidega. Ühest neist pahises auru. Dr Robbinsi pakk oli endiselt sülearvuti kõrval, kuhu ta selle ennist jätnud oli.

„Kuidas küpsis oli?” päris ema.

Will hoidis teist poolt alal. „Hea.”

„Jõudsid sa kogu koolivärgi läbi vaadata?”

Ta kallas paki sisu lauale: elektrooniline brošüür, väike voldik kooli ajaloost ja hunnik ametlikke pabereid ja planke.

„Enam-vähem,” sõnas Will.

„Kuidas tundub?”

Willi iPhone helises. Ta kobas seda taskust ja lülitas sisse. Ekraanile ilmus tundmatu rakendus: sulg liikumas vanaaegsel kirjapaberil. Selle all oli tekst UNIVERSAALNE SÕNARAAMAT.

Kust see veel tuli?

„Paistab päris põnev,” ütles ta.

„Ma pean tunnistama, et mul on veidi raske harjuda selle internaatkooli mõttega. Ikkagi peaaegu teisel pool riiki. Millal ma sind niimoodi näen? Mõistad, karuke?”

Ta astus Willist mööda ja sirutus ülemisele riiulile spagette võtma. Hetkeks vajusid tema juuksesalgud lahku ja Will nägi vilksamisi tema kaelal, otse vasaku kõrva taga, lihavat sõlmjat moodustist. Loomulikust naha­värvist veidi erksam koht meenutas värsket armi või putukahammustust. Ja see tõmbles.

Mida paganat?

Kui ema tema poole keeras, vaatas Will eemale, proovides oma ehmatust varjata. Ta korjas laualt materjalid ja sülearvuti.

„Kas ma jõuan duši alt läbi hüpata?”

„Kaksteist minutit,” vastas ema kella vaadates.

Sama käega kallas ta kogu spagetipaki keevasse vette ja surus otsad lusikaga potti.

Emps murrab spagetid alati pooleks, enne kui need vette paneb.

„Ma teen kähku.”

Will kõndis köögist välja ja läks trepist üles, võideldes kiusatusega majast välkkiirelt põgeneda.

NR 5: ÄRA USALDA KEDAGI.

Ta viskas küpsise tagaaknast välja ja sulges vaikselt oma toa ukse. Lukku sel polnud ning seepärast kallutas ta oma tooli ja kiilus seljatoe uksenupu alla. Ta käivitas telefonil stopperi ja pani selle voodile. Üksteist minutit.

Will astus vannituppa ja pani duši jooksma, et ema kuuleks vett torudes liikumas. Ta tõmbas särgi seljast ja dressipüksid jalast, et vaadata oma puus üle. See oli punane ja marraskil, kuid ta oli hullematki näinud. Will puhastas kohta nuustikuga ja kallas peale vesinik­peroksiidi. Haav seljal oli kole ja põletikuline. Ta kallas sellelegi vesinikperoksiidi, haarates kraani­kausist, kui nägu valust grimassi tõmbas. Kui Will tagasi magamistuppa läks, vaatas ta ühest aknast välja tänavale. Tühi.

Will pani puhtad dressid selga. Ta võttis telefoni ja klõpsas uuele rakendusele. Hetke pärast avanes „Universaalne sõnaraamat” tühja halli lehena. Ei mingit käsuriba, ei mingeid juhiseid.

Ta logis end arvutisse, et kirju vaadata. Teda ootas uus kiri isalt. Ajariba näitas 8.18 hommikul, kuigi kiri oli kohale jõudnud alles nüüd. Ta tegi topeltklõpsu. Tühi leht. Ei mingit teksti. Kuid kirjal oli manus. Ta vajutas manusele ja tõmbas selle arvutisse. Tegemist oli videofailiga. Korduvatest katsetest hoolimata see ei avanenud. Kuus minutit.

Ta proovis läbi viimse kui programmi oma arvutist, kuid ei miskit. Ükski neist ei sobinud. Tema pilk langes kirja teemareale, kus seisis „Tõlgitud”. Will tõmbas univer­saalse tõlkeprogrammi telefonist arvutisse. Seekord ilmus nähtavale ka käsuriba. Seal oli kaks valikut: „Tõlgi” ja „Kustuta”. Ta klõpsas esimest. Ekraanile ilmus videomängija graafiline kasutajaliides koos kolmnurkse PLAY noolekesega. Will vajutas noolele. Video läks käima.

Sülearvuti sisseehitatud lainurkkaamera silmade läbi võis ta näha harilikku hotellituba. Seinal oli raamitud argine vaikelu ja ekraani vasakus servas paistis osa akent. Kahvatu hommikuvalgus.

„Will.”

Papsi hääl. Hetk hiljem istus Jordan West kaamera ette. Pelgalt isa nägemisest hakkas Willil kergem. Paraku mitte kauaks. Isa nägu ja riided olid läbi­ligunenud, nagu oleks ta raskelt jooksult tulnud. Tema traat­raamidega prillid olid udused. Ta võttis need puhastamiseks eest. Will taipas, et tema silmis ei peegeldunud ainult väsimus või rutt: isa oli hirmul.

„Pane nüüd tähele, Will,” käskis isa. „Olen Hyatt Regency hotellis ruumis 1209.”

Ta hoidis enda ees kaamera lähedal San Francisco ajalehte, osutades paremasse ülemisse nurka. Tema käed värisesid.

Ta näitab mulle kuupäeva. Teisipäev, 7. november. Isa tõstis telefoni kaamera ette: 8.17 hommikul. Et ma teaksin täpselt, millal ta selle lindistas.

Jordan kummardus ettepoole ja kõneles tasasel kontrollitud häälel.

„Ma panustan sellele, et vaid sina suudad seda avada: ma olen alati saanud sulle loota. Arvestades, mida ma just nägin, pole mul palju aega jäänud, ning kui sa seda näed, siis ka sul mitte.”

„Will, ma kujutan ette, kui kummaliselt ja hirmu­tavalt see kõik kõlab. Kõigepealt pead sa uskuma, et mitte miski toimunust pole sinu süü. Isegi mitte kõige vähemal määral. Meie oleme vastutavad. Ja see, et meie tehtu toob sinu ellu kurbust, on kohutavaim tunne, mida emaga eales kogenud oleme.”

Will tundis, kuidas temas tärkas paanika.

„Lootsime, et seda päeva ei tule. Andsime oma parima, et seda ära hoida, ja üritasime sind võimalikult hästi ette valmistada, kui see päev ikkagi peaks saabuma. Loodetavasti ühel päeval sa mõistad ja andestad meile, et me ei öelnud sulle, miks ...”

Hirmuäratav mürtsatus lõi ekraani kõikuma. Will võpatas koos isaga. Kaamera kõikus ja Jordan West vaatas vasakule: midagi võimsat oli lennanud vastu ust. Isa pöördus tagasi kaamera poole. Tema silmad olid palavikulised.

„Mu kallis poiss,” ütles ta murtud häälega, „armastame sind üle kõige maailmas. Ikka ja alati. Ära räägi kellelegi ei sellest kirjast ega oma perekonnast, hoolimata sellest, kes nad oma sõnul on. Usu mind, nad ei kohku tagasi millegi ees. Ole inimene, kes ma tean, et sa suudad olla. Kasuta reegleid ja kõike, mida oleme sulle õpetanud. Instinkte, treeningut, distsipliini, ära hoia midagi tagasi. Jookse nii kiiresti ja nii kaugele, kui suudad. Tee kõik, mida vaja, et elus püsida. Ma tulen sulle järele. Ma ei tea, millal, aga ma vannun, et lähen kasvõi põrgu väravaist läbi, et sind leida ...”

Järjekordne prahvatus lõi arvuti ekvalaiserisse valge müra. Hotellituba täitus hetkega tolmu- ja rusupilvega. Pilt keerles, kui arvuti läbi õhu vihises ja veidra nurga all põrandal maandus. Willi silme ees oli aken, mida ta oli ennist näinud, kuid nüüd oli arvuti külili. Lähedal kõrguv üksik pilvelõhkuja jagas ekraani kaheks: Trans­ameerika püramiid. San Fransisco. Video­signaal lagunes staatilisteks laineteks. Vaatevälja lendasid tumedad kujud. Kardin tõmmati akna ette ja käsi sirutus klaviatuuri poole. Papsi käsi: ta lisas video kirjale ja saatis ära...

Ekraan kustus.

„Paps. Oh jumal, jumal küll!” Palun ära lase neil talle viga teha, palun, et ta ei saaks viga, palun jäta ta terveks.

Halvatuna vaatas Will postrit seinal.

KORRASTATUD MEELE TÄHTSUS.

Mis ka ei juhtuks, pead sa tegema täpselt nii, nagu paps ütles. Just nii, nagu ta õpetas: ratsionaalselt, süsteemselt, otsustavalt. Kohe.

Alusta õigetest küsimustest. Millal see juhtus?

Teisipäev, 7. november, kell 8.17 hommikul. Olin siis ajalootunnis. Viimase tõelise sõnumi saatis isa enne, kui kooli jõudsin: JOOKSE, WILL. Kõik, mis tuli pärast, oli kas pealesunnitud või saadetud nende meeste poolt, keda nägin hotellitoas. Nad teevad koosööd nendega, kes on mind terve päeva taga ajanud. Nendega, kes on mu emaga midagi teinud.

Aga miks? Mida nad meist tahavad?

Silmanurgast nägi Will tagaaknas liikumist. Ta haaras laualt kivist paberipressi, mille oli sünni­päevaks saanud ja millele oli graveeritud üksainus sõna: VERITAS. Ta pööras ja virutas selle aknasse. See lõi klaasi augu ja tabas midagi, mis pudenes keereldes katusele.

Will kiirustas akna juurde. Katuselaastudel lebas nelja­kandilises valguslaigus väike kaelusrästas. See tõmbles veel korra või paar ja jäi siis liikumatuks. Vaate­pilt väikesest õnnetust olendist läks Willile sügavalt hinge. Ta avas katkise akna, võttis veel sooja linnukese pihkude vahele ja tõstis tuppa.

Linnu rindkerest tõusis suitsupahvakas; see lõhnas kirbelt, isegi elektriliselt. Lähemal uurimisel märkas Will linnu rinnasulgede all ebaühtlast õmblusesarnast joont, mille vahelt suitsu immitses.

Will haaras laualt oma Šveitsi armeenoa, tõmbas tera lahti ja vajutas sellega õmblusele, kuni see järele andis. Midagi väikest, musta ja ebamateriaalset – justkui vari – lendas avatud praost välja. Will tõmbus ehma­tusega eemale. Vari lendas tagaaknast välja ja kadus.

Will tõmbas prao laiali. Seest ei leidnud ta ei liha ega verd, ei luid ega kõõluseid. Ainult juhtmete rägastik. Lind oli mingisugune keerukas masin. Ja tema tardunud silm meenutas kahtlaselt kaamerat.

Kostis terav koputus. Uksenupp pöördus.

„Will, kallis, on sinuga kõik korras?” küsis Belinda ukse tagant. „Kuulsin midagi purunemas.”

„Mul kukkus klaas käest,” vastas ta. Will seisis liikumatult, oodates ukse avamist, mis reedaks, et ta oli selle blokeerinud. „Ma just koristan seda.”

Ema tegi pausi. „Peaasi, et sa viga ei saanud. Ole ettevaatlik. Söök on valmis.”

Will ootas, kuni ema uuesti trepist alla läks, haaras seejärel vannitoast käterätiku ja mässis linnu sellesse. Tagasi magamistuppa jõudnud, kuulis ta õuest auto häält. Eesõuepoolsest aknast nägi ta tuttavaid tulesid majale lähenemas.