Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 8

Korrastatud meele tähtsus.

Sellesama mõttega alustas Will West oma päevi veel enne, kui ta silmad avas. Kui ta need viimaks lahti tegi, tervitasid samad sõnad teda toaseinal:

NR 1: KORRASTATUD MEELE TÄHTSUS.

Suurte, 30 cm kõrguste tähtedega. Reegel nr 1 papsi elutähtsate reeglite nimekirjas. Just nii oluliseks pidas isa seda nõuannet. Selle meelespidamine oli üks asi. Reegli nr 1 järgimine, kui su meel on nii tuline kui Willil, polnud aga kaugeltki nii kerge. Vahest seetõttu oligi isa pannud selle nimekirja etteotsa ja ka Willi seinale?

Will veeretas end voodist välja ja sirutas. Ta sõrmitses oma iPhone’i: 7.01. Ta kontrollis kalendrit ja uuris päevaplaani. Teisipäev, 7. november:

 Hommikune trenn murdmaajooksu võistkonnaga

 TEISE aasta neljakümne seitsmes koolipäev

 Pärastlõunane trenn murdmaajooksu võistkonnaga

Lahe. Kaks jooksutrenni ja nende vahel seitse tundi aju tuimestavat novokaiini. Will tõmbas kopsud õhku täis ja sügas innukalt oma taltsutamatut padjasoengut. Teisipäev, 7. november – tõeline mannavahune argipäev. Mitte mureraasugi silmapiiril.

Miks siis tundub mulle, nagu oleksin teel hukkamisele?

Ta ragistas oma ajusid, suutmata leida ainumatki põhjust. Kui ta dresse selga tõmbas, lõi tuba rõõmsatest päikesekiirtest valgeks. Lõuna-California kõige kaalukam väärtus: maailma parim ilm. Will tõmbas kardinad kõrvale ja vaatas hoovi taga kõrguvatele Topa Topa mägedele.

Vau! Mägesid kattis öise tormiga sadanud lumi. Varahommikuses päikesevalguses kümblev mägi oli kõrglahutusega pildistki teravam ja puhtam. Ta kuulis tuttavat linnulaulu ja nägi väikest kaelusrästast maandumas oksale tema akna taga. Lind kallutas pead ning vaatas teda uudishimulikult ja kartmatult, nagu oli teinud kõigil hommikutel viimastel päevadel. Isegi linnud tajusid seda.

Nii et minuga on hästi. Kõik on kombes.

Kui see tõepoolest nii oli, mis oli siis põhjus­tanud selle iiveldamaajava tunde saabuvast hukatusest? Pohmakas ununenud õudusunenäost?

Üks korratu aimdus uuristas tee tema mõtteisse: see torm oli toonud enamat kui lund.

Mida siis? Tal polnud aimugi, mida see tähendas – oota, oli ta unes lund näinud? Midagi jooksmisest? Sähvatav unenäokatke tuhmus enne, kui ta sellest kinni sai.

Mis iganes. Aitab sellest jamast. Aeg sellele paanika­häirele lõpp teha. Will lõpetas oma hommikused protseduurid ja ruttas alakorrusele.

Ema oli jõudnud köögis oma teise kohvini. Lugemisprillid nööriga ümber musta juuksepahmaka, tippis ta telefonil ja korraldas oma päeva.

Will haaras külmikust energiakokteili. „Meie lind on tagasi,” sõnas ta.

„Hmm. Jälle inimvaatlustel,” poetas ema. Ta pani telefoni lauale ja mässis käed ümber Willi. Ema ei jätnud kunagi ühtegi korralikku kallistusvõimalust kasutamata. Üks neist pühendunud kallistajatest, kellele ei läinud sellistel hetkedel mitte miski muu korda. Isegi mitte piinlikkus, mida Will tundis, kui ema teda teiste ees embas.

„Kiire päev?” küsis Will.

„Hullumeelne. Täiesti metsik. Endal?”

„Nagu ikka. Pea siis vastu. Näeme, emps.”

„Näeme, Willi-Mõmm. Armastan sind.” Ema mängis oma hõbedaste käevõrudega ja süvenes taas oma telefoni, kui Will ukse poole siirdus. „Alati ja igavesti.”

„Mina armastan sind ka.”

Hiljem, kuigi mitte väga palju hiljem, soovis Will, et ta oleks läinud tagasi, emast kinni hoidnud ja enam mitte lahti lasknud.

Will astus trepimademele ja lõdvestas jalgu. Ta tõmbas kopsudesse esimese toeka sõõmu puhast külma hommikuõhku ja hingas minekuvalmilt välja jäise õhuvoo. See oli parim osa päevast ... ja siis hiilis ligi seesama hirmutav süngus.

NR 17: ALUSTA IGA PÄEVA, ÖELDES, ET ON HEA OLLA ELUS. KUI SA KA NII EI TUNNE, SIIS SELLE VÄLJAÜTLEMINE – VALJUSTI – KASVATAB SELLE TÕENÄOSUST.

„Hea on olla elus,” ütles ta ilma erilise veendumuseta. Pagan. Praegu tundus reegel nr 17 papsi nimekirjas äärmiselt lamedana. Iseenesest võis ju süüdistada ka ilmseid füüsilisi ärritajaid. Väljas oli kaheksa kraadi ja niiske. Tema lihased olid eilsest raskustrennist kanged. Rahutud unenäod polnud lasknud tal välja puhata. Olen lihtsalt liimist lahti. Muud ei midagi. Kui jooksma hakkan, läheb enesetunne alati paremaks.

NR 18: KUI NR 17 EI TÖÖTA, LOE ÜLES ASJAD, MILLE EEST OLED TÄNULIK.

Will lükkas telefonil stopperi käima ja alustas sörki. Tema Asicsi Hypersid tekitasid kõnniteega kokku puutudes vaikset heli ... 2,25 km kohvikuni: sihtmärk seitse minutit.

Ta katsetas reeglit nr 18.

Alustame emast ja isast. Kogu tema tutvuskond siunas oma vanemaid 24/7, kuid Will ei läinud sellega kunagi kaasa. Hea põhjusega: Will West oli võitnud vanemateloterii. Nad olid targad, õiglased ja ausad, mitte nagu need võltsvagad, kes jutlustavad väärtustest, aga kui lapsi juures pole, käituvad nagu kriminaalid. Nad hoolisid tema tunnetest, võtsid alati tema vaatenurka arvesse, kuid ei vajunud iial ära, kui ta oma piire katsetas. Nende reeglid olid selged ning balansseerisid lubava ja kaitsva piirimail, jättes piisavalt ruumi iseseisvuseks, kuid tagades talle samal ajal turvalisuse.

Jah, neil on omad tugevused.

Samas: nad olid kummalised ja salatsevad, alati pankrotis ning vahetasid nagu beduiinid iga kaheksateistkümne kuu tagant elukohta. See aga tähendas, et Will ei leidnud üheski elupaigas sõpru ega tundnud mingit seotust. Kuid milleks sulle kaaslased, kui vanemad on su ainsad sõbrad? No ja kui see peakski keerama ta kogu ülejäänud eluks korralikult sassi? Sellest võib ju üle saada. Pärast aastakümnetepikkust teraapiat ja pargasetäit antidepressante.

Näed siis. Tänusõnad loetud. Toimib nagu alati, mõtles Will mõrult.

Teise kvartali lõppu jõudes oli Will hommikusest jahedusest võitu saanud. Veri voolas soontes kiiresti ja endorfiinid äratasid närvisüsteemi üles, kui org tema ümber tasapisi elule tõusis. Ta vaigistas oma mõtted ja avas oma meeled, just nagu vanemad talle olid õpetanud. Ta tõmbas kopsudesse suitsust metsiku salvei lõhna ja East Endi teid ääristavate puuviljaaedade hapnikurikast õhku. Koer haukus; kusagil käivitati auto. Kilomeetrite kaugusel läänes mägede vahelt vilksatanud koobaltsinine riba Vaikset ookeani püüdis esimesi päikesekiiri.

Hea on olla elus. Nüüd suutis ta seda peaaegu juba uskuda.

Will suundus linna poole ja mida lähemale ta sellele jõudis, seda tihedamaks muutusid teid palistavate majade read. Vaid viie kuuga oli Ojai hakanud talle meeldima rohkem kui ükski varasem elupaik. Väikelinna õhustik ja maine elulaad tundusid lihtsad ja mugavad, mõjudes pelgupaigana suurlinlike jamade eest. Rannikumäestiku kaitse all seisev linn asus keset sügavat lopsakat orgu ja sel oli vaid kaks kitsast väljapääsu kummaski servas. Esialgsed elanikud tšumašid andsid linnale nimeks Ojai ehk „kuu org”. Sadu aastaid Ojaid oma koduks pidanud tšumašid ajas „tsivilisatsioon” vähem kui kümne aastaga minema. Nii palju siis pelgupaigast.

Will teadis, et ühel päeval lahkub tema pere ka sellest peaaegu täiuslikust paigast. Seda tegid nad alati. Kuigi Ojai oli hakanud talle väga meeldima, oli ta õppinud inimestesse ja kohtadesse mitte kiinduma.

Eespool sõitis must sedaan üle ristmiku. Tumendatud küljeklaasidega. Juhti ta ei näinud.

Nad otsivad aadressi, mida ei leia, mõtles Will. Ja imestas seejärel, kuidas ta seda teadis.

Kostus tasane marimbahääl. Ta tõmbas telefoni taskust ja nägi isa esimest sõnumit sel päeval: KUIDAS AEG ON?

Will naeratas. Isa ja tema igavesed suurtähed. Will oli proovinud talle sadu kordi rääkida sõnumite etiketist: „See tähendab, et sa HÜÜAD!”

„Aga ma ju hüüangi,” oli isa vastanud. „MA OLEN SIIN!”

Will kirjutas vastu „kuidas konverents? kuidas San Fran?”. Ta suutis jooksmise ajal sõnumeid tippida. Neid oleks ta suutnud kirjutada isegi üherattalisega keerdtrepist alla sõites.

Will peatus veel enne, kui kuulis märja autokummi häält sillutisel. Tema külgmisse vaatevälja ilmus tume mass.

Must sedaan. Heitgaasidesse mähitud, mootor mürisemas tühikäigul, otse tema ees. Uus neljaukseline mudel, mingi tundmatu kodumaine mark. Veider: mitte ühtegi logo, kaunistust ega tunnusmärki. Mitte kuskil. Esimene numbrimärk – üldine, mitte California oma – ja väike USA lipp ühes nurgas. Kuid kapoti all oli hoopis midagi muud kui riigiametniku töösõiduki mootor. See kõlas nagu mõne jõmmi NASCAR-i rakett.

Läbi musta klaasi ei näinud ta kedagi – talle meenus: nii tumedad klaasid pole seadusega lubatud –, kuid ta teadis, et keegi seal sees vaatab teda. Willi tähelepanu teravnes, taustahelid taandusid. Aeg seiskus.

Marimbaheli murdis vaikuse. Veel üks sõnum isalt: JOOKSE, WILL.

Pilku tõstmata tõmbas Will kapuutsi pähe ja viipas vabandavalt autole. Ta tõstis telefoni ja viibutas sellega otsekui öeldes, et minu viga. Mõtlematu teismeline.

Will vajutas kaamerale ja klõpsas nagu muuseas sedaani tagaosast pildi. Seejärel libistas ta telefoni taskusse ja jätkas jooksu.

Jäta mulje, nagu sa lihtsalt jookseksid, mitte ei põgeneks, mõtles Will. Ja ära vaata tagasi.

Ta sörkis edasi, kuulatades mootori kärinat. Auto tema selja taga kiirendas ja eemaldus, pööras vasakule ning kadus.

Korraga kuulis Will kedagi ütlemas: „Vastab kirjeldusele. Võimalik visuaalne kontakt.”

Hea küll, kuidas see hääl tema pähe sattus? Kelle hääl see üldse oli?

Juht, tuli vastuseks. Ta räägib raadiosaatjaga. Ta räägib sinust.

Willi süda peksles kõvasti. Tema treenituse juures oli rahuoleku pulss viiskümmend kaks. Enne teist miili ei jõudnud see kunagi kolmekohalise arvuni. Nüüd oli see üle saja.

Esimene küsimus: kas isa käskis mul JOOSTA (San Franciscost?!), kuna tahab, et püsiksin oma rekordigraafikus, või kuna ta teab, et see auto ei tähenda head.

Ta kuulis, kuidas sedaan kvartal eemal käigukastile valu andis ja äkiliselt kiirendas. Kummid vilisesid: nad tulid tagasi.

Will keeras sillutamata põiktänavale. Tema selja taga sööstis sedaan tänavale, millelt ta just lahkunud oli. Enne veel kui auto põiktänavani jõudis, pööras Will paremale, kargas üle aia ja murdis endale teed läbi halloween’i dekoratsioone täispillutud tagahoovi. Ta hüppas üle ketis värava piki majakülge kulgevale kitsale betoneeritud rajale ...

... ja siis, kurat, tema paremal käel asuvale koera­uksele ilmus tige nüri pea; pühas vihas lõrisev koer sööstis talle järele. Jõudnud teeraja lõppu, haaras ta väravast ja vinnas end üle. Samal hetkel viskus elukas lõugu kokku laksatades vastu väravat.

Pool kvartalit eemal kuulis Will autot topeltsisse­pritsega hemimootori kiunudes järgmise käänakuni tuiskamas. Will peatus aiaäärse heki varjus ja ahmis õhku. Ta piilus heki taha – tühjus – ning sööstis üle tänava, risti üle muru ja järgmisest majast mööda. Tagaaeda ümbritses kahe ja poole meetri kõrgune puittara. Ta seadis oma samme, et hüpet ajastada, haaras aiaservast, hüppas üle ja maandus kergelt järjekordsel kõrvaltänaval – vaid meetri kaugusel tüdinud ilmega noorest naisterahvast, kes oma Volvo kõrval portfelli, kohvitassi ja autovõtmetega kohmitses. Naine võpatas, nagu oleks elektrilöögi saanud. Tass lendas veeredes eemale ja kohv voolas maha.

„Vabandust,” poetas Will.

Ta jooksis üle tee ja sööstis veel läbi kahe aia, sedaani mürin pidevalt läheduses kostmas. Järgmisel kõrval­tänaval ta peatus ja toetas end vastu garaaži. Adrenaliini lahtudes tundis ta end üpris naeruväärsena. Peas jagelesid mõtted ja instinktid, hüplikult nagu tossud kuivatis.

Sa oled täiesti kaitstud. EI, SA OLED HÄDAOHUS. See on lihtsalt üks suvaline auto. SA KUULSID, MIDA NAD ÜTLESID. PANE TÄHELE, TOBU!

Ekraanile ilmus järjekordne sõnum isalt: ÄRA PEATU, WILL.

Will põrutas mööda tühjasid tänavaid läbi äri­linnaku ääremaa. Meeskond peaks nüüd juba kohviku juures ootama. Ta hüppaks sisse ja helistaks isale, et kuulda tema häält. Ühtäkki taipas ta, et kuulis seda JUST PRAEGU. Hääl meenutas talle reeglit, mida isa korrutas nagu rividrilli:

NR 23: OHU KORRAL MÕTLE KIIRESTI JA TEGUTSE OTSUSTAVALT.

Will keeras kiriku taha ja piilus ringi. Kahe kvartali kaugusel nägi ta meeskonda, kuut dressides kutti kohviku ees seismas, seljale õmmeldud RANGERS. Nad olid kõnnitee servas millegi ümber kogunenud, kuid Will ei näinud, mis see oli.

Ta kontrollis oma aega ja tema suu vajus ammuli. See ei saanud õige olla: ta oli läbinud 2,25 kilomeetrit kodust siiani takistusjooksuna üle hoovide ja väravate silgates ... viie minutiga?

Tema selja taga andis mootorimüra endast märku. Ta pöördus ja nägi musta autot mööda tänavat otse tema poole sööstmas. Will pani kohviku poole ajama. Sedaan tema selja taga tegi järsu pöörde, keeras ringi ja pidurdas äkiliselt.

Will oli juba kahe kvartali kaugusel. Ta tõmbas kapuutsi pähe, torkas käed taskusse ja sörkis rahulikult teiste juurde.

„Mis teoksil?” mõmises ta, üritades oma paanikat varjata.

Enamik meeskonnast ignoreeris teda nagu tavaliselt. Ta sulandus teiste sekka, hoidudes seljaga tänava poole. Nad tõmbusid piisavalt koomale ja paljastasid selle, mida nad vaatasid.

„Kutid, vaadake seda,” ütles Rick Schaeffer.

Kõnnitee servas seisis karm tuunitud hot rod. Midagi sellist polnud Will varem näinud – mattmust pika madalamaks lastud kerega prowler eri­tellimusel valmistatud šassii peal längus iluvõre ja kroomist helkivate ratastega. Selle eesmised põrkerauad joonistusid välja nagu Kippari Kalle käsivarred. Kapoti alt välja­tungi­vatest elajaliku V-8 mootori kollektoritest õhkus varjatud võimsust. Sõiduki külgi kaunistavad baroksed aurupungi stiilis jooned sulasid ühte täpse ja peene kunstkäsitööna valmistatud õhuavadega. Auto oli ühel ajal klassikaline ja rikkumata, kummaliselt eatu, justkui oleks selle laitmatu masina alt läbi lennanud loendamatuid kilomeetreid. Vaieldamatult kuulus sõiduk läbirändajale: ükski kohalik poleks suutnud sellist sigavinget pilli vaka all hoida. See võis olla tulnud kust tahes. Kasvõi üheksateistkümnendast sajandist, põigates nii muuseas korraks tulevikust läbi.

Will tundis, kuidas kellegi silmad läbi kohviku akna temal peatusid. See oli puuriv pilk, nagu oleks talle kahe tugeva sõrmega otse rindu torgatud. Ta tõstis silmad, kuid ei näinud sisse; päike oli just mägede tagant tõusnud ja löönud aknaklaasid helendama.

„Ära puutu mu pilli.”

Will kuulis oma peas häält ja taipas, et see kuulus mehele, kes teda jälgis. Madal, kriipiv, terava aktsendiga kurjakuulutav hääl.

„Ära puutu seda!” nähvas Will.

Schaeffer tõmbas käe ehmunult ära.

Sedaani roolis istuv kiilakas mees ei märganud prowler’it enne, kui nolgid eemaldusid. Talle tundus, et näeb viirastust. Ta lükkas sisseehitatud skannerile ette nekrolaine filtri. Ekraanilolevad pildid pere­konnast – isast, emast ja teismelisest poisist – kahanesid ikoonideks. Ta fookustas hot rod’ile, kuni see täitis terve ekraani, pulseerides pimestav-valges valguses.

Polnud mingit kahtlust: see oli Rändaja „lennuk”, mida viimaste aastakümnete jooksul nähti esimest korda.

Kiilakas mees tõstis väriseva käega randmemikri ja edastas kutse. Ta püüdis oma elevust tagasi hoida, kirjeldades, mida oli leidnud. Kontakt andis momentaanselt loa tegevusplaani muutmiseks.

Keegi polnud Rändajat varem näinud. See oli ajalooline võimalus. Poisiga oli aega.

Kiilaspea väljastas lämmastikkambrist musta süsinik­kiust suurema termose mõõtu anuma. Tema paariline võttis selle vastu ja lasi oma akna alla. Ta tõstis kanistri üles, poetas kaasreisija lutika laengukambrisse ja murdis vaakumpitseri ära. Ta valmistus laskma. Avatud aken aitas väävlihaisu küll leevendada, kuid ei suutnud seda kaotada.

Miski ei suutnud.

Will nägi musta sedaani lähenemas. See jõudis nendega ühele joonele. Kui auto neist möödus, õnnestus tal pilk sisse heita. Miski lendas kanistrist välja, põrkas kõnniteele ja jäi paigale. Näritud näts?

Will ootas, kuni sedaan vaateväljast kadus. Ta haaras telefoni järele, valmistudes isale kiiret sõnumit saatma. Korraga löödi kohviku uks pärani. Ukse alt ilmus nähtavale tohutu paar pannaldega ja tappasaanud välimusega musti sõjaväesaapaid, külgedele söövitatud luitunud tulekeeled. Selge. Ka selle tüübiga ei taha ma mingit tegemist teha. Will võttis otsustavalt suuna koolile. Tema edumaa üle nurisedes asus ülejäänud kamp tema kannule, kui Will nurga taha keeras.

Mahapoetatud „näts” pööras teise külje ning sirutas välja kaksteist ämblikulaadset jalga, mis toetasid nõeljat pead ja maksavärvi keret. Vidin sibas kõnnitee äärde, hüppas üles ning haakis end pehme potsatusega prowler’i tagatiiva külge selsamal hetkel, kui mootor tärinaga käima läks.

Hot rod sõitis minema ning mutukas ronis üle tagatiiva ja rühkis mööda masina külge ettepoole juhi suunas. Enne tänavanurgani jõudmist sirutas juht käe välja, et suunda näidata. Mutukas väljutas nokast paari­sentimeetrise astla ja hüpates üles juhi kaela poole, valmistus väljastama oma nähtamatut laengut.

Juht keeras prowler’i vilunult ringi ja tema vasakusse kätte ilmus väike derringer. Ta võttis õhkutõusnud mutuka sihikule ja vajutas päästikule – torust lendas hääletult välja valge valgusvihk. Lutikas koos nähtamatu kaasreisijaga tõmbus känkrasse, kõrbes ja kukkus musta põlenud söetükina sillutisele.

Kui juht pöörde lõpetas – sujuva 360-kraadise pöörde –, kadus derringer taas mehe varrukasse ja ta jätkas teed.