Читать книгу Völsungite saaga - Mart Kuldkepp - Страница 10

Siin algab lugu, mis jutustab Sigi-nimelisest mehest. Loos tuleb juttu ka teisest mehest, kelle nimi oli Skaði. Ta oli rikas ja mõjukas, aga Sigi oli neist kahest siiski rikkam ja suursugusemat päritolu. Tollal räägiti, et Sigi oli pärit jumalate seast ja Odini poeg.

Skaðil oli ori nimega Breði, kellest tuleb siin loos samuti juttu teha. Breði oli väga osav kõiges selles, mida ta tegema pidi. Oma oskuste ja võimete poolest oli ta nendega võrdne, keda temast paremaks peeti, ja mõnest etemgi.

Nüüd räägitakse, et ükskord läks Sigi jahile ja võttis orja endaga kaasa. Nad pidasid jahti kogu päeva kuni õhtuni välja. Aga siis, kui nad õhtul teineteisega oma jahisaake võrdlesid, tuli välja, et Breði oli saanud palju suurema ja parema noosi kui Sigi. See valmistas Sigile suurt pahameelt. Ta ütles, et talle näib imelikuna, et mingi tühipaljas ori teda jahiosavuselt ületab. Seepärast läks ta Breðile kallale ja tappis ta ära ning peitis siis tema surnukeha lumehange.

Siis läks Sigi õhtuks koju ja rääkis, et Breði olevat hobusel tema juurest metsa põgenenud – „ja varsti oli ta mu silmaulatusest väljas ja mina ei tea, mis temast saanud on.“

Skaði kahtles Sigi sõnades. Ta arvas, et Sigi valetab ja oli tegelikult orja ära tapnud. Seepärast saatis ta oma mehed Breðit taga otsima ja nende otsingud lõppesidki niimoodi, et nad leidsid orja surnukeha ühest hangest. Skaði ütles, et nüüdsest tuleb seda hange hakata kutsuma Breði-hangeks,^[5.] ja sellest ajast peale ongi rahvas nõnda teinud ning hakanud samuti kutsuma kõiki teisi suuri hangesid.

Sedaviisi tuli välja, et Sigi oli orja ära tapnud ja sooritanud seega mõrva.^[6.] Nüüd mõisteti ta lindpriiks^[7.] ja ta ei võinud enam kauemaks isakoju jääda.

Odin võttis seejärel Sigi endaga kaasa pikale retkele, mis viis neid kaugele maale. Seal ei hüljanud ta Sigit enne, kui oli jätnud ta rannale, kus olid mõned viikingilaevad.

Siis võttis Sigi oma maleva, mille tema isa oli talle enne lahkumist kaasa andnud, ja hakkas mereröövliks. Ta oli oma sõjaretkedel edukas ning kogus endale lõpuks palju võimu ja maavaldusi. Siis võttis ta endale väärilise naise ja temast sai suur ja vägev kuningas. Ta valitses kogu hunnide maa üle ning oli suur sõjapealik. Oma naisega sai ta poja, kellele pandi nimeks Rerir. Rerir kasvas üles oma isa juures ning sirgus seal kiiresti kasvult suureks ja oskustelt osavaks.

Siis oli Sigi juba vana mees. Paljud olid tema peale ajapikku kadedaks muutunud ning lõpuks pöördusid tema vastu need, keda ta oli usaldanud kõige enam – tema naisevennad. Nad ründasid teda siis, kui ta oskas seda kõige vähem oodata ja tal oli vähe sõjamehi kaasas. Vastase suure ülekaalu tõttu sai Sigi tapluses surma koos kogu oma kaaskonnaga.

Aga Sigi poeg Rerir, kes ei olnud lahingus, kogus oma sõpradelt ja läänimeestelt kokku suure sõjaväe ning võitis sellega endale tagasi kogu oma isa päranduse: nii maa kui ka kuningavõimu. Ja kui talle näis, et ta on oma kuningriigis juba jalad korralikult alla saanud, meenus talle asi, mis tal oli õiendada oma emapoolsete onudega, kes olid tema isa tapnud.